oktoobri 2011 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatav S.K ja tema kaitsja A.Ennok Prokurör Ringkonnaprokurör Kristel Eliste RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 21. oktoobri 2011 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-11-14242 S.K’i
p 1,3 järgi süüdimõistmise osas ning
lg 1 ja
Uue otsusega: 1. Tunnistada S.K süüdi
2.
lg 1 alusel, raskema üksikkaristuse suurendamise teel, mõista S.K ’ile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 3 aastane vangistus. 1 3.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise 28.06.2002 aasta Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 7 kuu ja 1 päeva, võrra ja mõista S.K-le liitkaristuseks 4 aastat 7 kuud ja 1 päev vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. S.K’i süüdistatakse selles, et ta 31.03.2009.a kella 19.00 paiku Tallinnas aadressil Tuuleveski 36, tagus vastu maja aknaid ning ähvardas korduvalt J Ot ning L Kt tapmisega, karjudes, et kui teda majja sisse ei lasta, tapab ta nad ära. Samuti ähvardas ta, et kuna on oma isa ära tapnud, siis ei tähenda teise inimese tapmine temale midagi. Kannatanud olid hirmul ning neil oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuivõrd N. Nikonov käitus agressiivselt ning kannatanud olid teadlikud, et S.K on varem karistatud teise inimese tapmise eest. Seega S.K pani toime tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o
Samuti selles, et ta, viibides 10.10.2010.a. kella 20 paiku Tallinnas Lõime tänaval maja nr. 20 juures, s.o. avalikus kohas, kõrvaliste isikute juuresolekul rikkus raskelt avalikku korda, häirides teiste isikute rahu ja kindlustunnet ning üldist õigusrahu sellega, et hakkas tüli norima trepikojast väljunud temale tundmatute isikute P P ja V Biga ning tarvitas nende suhtes põhjendamatult vägivalda. Nimelt lõi S.K mitmel korral P Pt rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Löömise käigus võttis S.K välja noa, asetas selle P. Ple vastu kõhtu ning lõikas kannatanul seljas olnud sviitrit, väljendades nii konkludentselt ähvardust, et võib ohustada kannatanu elu või põhjustada tervisekahjustuse. Samuti lõi S.K V Bit jalaga keha piirkonda. Kui viimane toimetas P. P oma sõiduautosse Mazda 323 (registrimärgiga 665 ARR), et ära sõita, siis S.K takistas kannatanute lahkumist, tõmbas lahti auto juhiukse ning hakkas V. Bit peksma käte ja jalgadega pea piirkonda. Samuti rebis ta katki sõiduauto Mazda 323 (665 ARR) vasakpoolse esiukse polstri. 2 Vägivalla tarvitamisega põhjustas S.K kannatanu P. Ple füüsilist valu ja tervisekahjustusi – esihammaste loksumise, alahuule vigastuse, marrastused kätel ja vasaku kõrva taga. Samuti põhjustas ta kannatanu V. Bile füüsilist valu ja tervisekahjustusi – ninaluude murru, ülahuule, silmamuna silmkoopakoe põrutuse ning pea muude osade pindmised vigastused. Seega S.K , rikkudes rahu ja avalikku korda relvana kasutatava muu esemega ähvardades ja vägivallaga, pani toime avaliku korra raske rikkumise, s.o.
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas S.K ’i süüdi
järgi ja karistas 10 kuulise vangistusega
p 1, 3 järgi ja karistas 2 aasta ja 7 kuulise vangistusega.
lg 1 alusel, raskeima karistuse osalise suurendamise teel, mõistis karistuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat ja 2 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust eelmise, 28.06.2002.a Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu 1 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõistis 4 aastat 9 kuud ja 1 päev vangistust. Tõkendi – vahistamine jättis kohus muutmata,
APELLATSIOONID: 3. Kaitsja leiab, et süüdistus
Süüdistus
järgi ei ole õigesti kvalifitseeritud, süüdistatava tegevus tuleb ümber kvalifitseerida ja vähendada mõistetud karistust.
Endise abikaasa elukommete tõttu on nende suhted halvad kuna süüdistatav on lubanud kannatanult lapsed ära võtta. 31 märtsi õhtul tuli S.K lastele raha tooma. Vestles läbi akna meeldivalt L.Kga kui kannatanu tõmbas akna kinni, nii et süüdistatava pöial jäi akna vahele. Selleks et seda kätte saada oli ta sunnitud akna lõhkuma. Süüdistatav kedagi ei ähvardanud. Endine abikaasa koos emaga tahavad süüdistatavat kinni panna. S.K pole kuritegu toime pannud.
järgi inkrimineeritud kuriteo osas on süüdistatav andnud ütlusi, et kui ta soovis Lõime 20 maja ust avada, löödi see lahti nii et ta paiskus 2-3 trepiastet alla, lõi oma põlve ära. Toimus sõnavahetus ja rüselemine. Paartalu tahtis teda lüüa. Tema lõi esimesena, käes olid võtmed mis vigastasid kannatanu nägu. Kuna teda ründas ka V.B, siis selle tõrjumiseks lõi viimasele lahtise käega vastu huuli. V.B võis oma vigastused saada autosse hüppamisest. 3 Kaitsja leiba, et kohtuotsuses toodud olukorra kirjeldusest nähtub, et tegemist oli isiklike suhete pinnalt tekkinud konfliktiga. Konflikti alguse põhjustas kannatanute poolt avatud uks, millega süüdistatav pihta sai. Vaieldamatult tekitasid kannatanud süüdistatavale ebameeldivusi, valu ja viimane otsustas isiklike suhete pinnal neile selle eest kätte maksta. Süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida
4. S.K selgitab, et ta kohtub lastega regulaarselt ja jalutab nendega väljas. Sellele pole uurimine tähelepanu pööranud. Pärast intsidenti käis ta registreerimas kriminaalhooldaja juures. Ta sai aru, et talle inkrimineeritakse ebaseaduslik sissetungimine, §-st 120 ei teadnud ta midagi. Tunnistajat B D ei suudetud leida. Ta ei ole üle kahe aasta oma endise abikaasa elukohas käinud. Hiljem sai teada temale inkrimineeritavast kuriteost, selles osas mingit uurimist ei toimunud. Enne seda oli tal kannatanuga sõnaline konflikt. Patrull tuli sündmuskohale, kuid teda ei vahistatud. Enam ta sinna majja ei läinud.
Lihtsalt koguti süüstavaid tõendeid. Ta ei ole konfliktne inimene. Elus juhtub nii mõndagi, peab oskama ka andestada, kuid need kaks inimest juhtusid olema vaenulikud. Ta on 46 aastane ja püüdnud elada seaduskuulekat elu. Pärast seda kuue kuu jooksul Lõime 20 elades kannatanuid nähes, mingeid konflikte ei olnud. Kannatanuga toimunu tunnistas ise politseis üles. Palub kergemat karistust. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele ja seda
p 1,3 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonides viidatud tõenditele antud hinnangu osas osutab kolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 märgitule, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kõiki esitatud ja vahetult 4 uuritud tõendeid on kohus analüüsinud ja põhjendanud erinevate tõendite usaldusväärust ja seda ka elulise usutavuse aspektist tulenevalt. Apellatsioonides ei ole esitatud veenvaid põhjendusi miks on süüdistatava süü küsimuse otsustamisel seaduslik toetuda vaid tema ütlustele ning kannatanute ütlused tõendikogumist välja jätta. Apellandid on vaid korranud maakohtus juba süüdistatava poolt antud ütlusi, millised on aga kohus juba põhjendatult hinnanud ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist välja jätnud. 5.1. Apellandid on vaidlustanud
järgi süüdimõistmist ja taotlenud õigeksmõistva otsuse tegemist kuna süüdistatav pole temale inkrimineeritud tegu toime pannud. Kohus on hinnanud kannatanute ühetaolisi ütlusi usaldusväärseteks ja analüüsinud neid koos teiste kogutud ja maakohtus vahetult uuritud tõenditega. Apellatsioonides esitatud maakohtus antutega ühtivad väited ei sea kahtluse alla maakohtu järeldust süüdimõistva otsuse rajamisest just eelkõige kannatanute ütlustele. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et
järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et
§ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist ja süüdlase karistamine ähvardamise eest on võimalik siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks ehk see peab olema väljendatud viisil, mis on adressaadile veenev. Lisaks märgib kolleegium, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab
objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatud koosseisulised tunnused süüdistatava poolt toimepandus kogutud tõendite alusel ka tuvastanud ja sellekohase põhjenduse otsuses esitanud. Mõlemad kannatanud on kinnitanud, et 31.03.2009 aastal õhtul oli alkoholijoobes S.K väga agressiivne, sõimas ebatsensuurselt ja nõudis majja sisselaskmist, mille käigus purustas ka aknaklaasi. Kolleegium leiab, et juba selline käitumine on hinnatav kannatanutele hirmu tekitavana. Kannatanu ütluste kohaselt oli ka tapmisega ähvardamine nende jaoks veenev, kuna agressiivne süüdistatav lubas nendega käituda nii nagu oma isaga. Kannatanud teadsid, et süüdistatav oli eelnevalt karistatud oma isa tapmise eest. Selline asjaolu muutis ka tapmise ähvarduse nende jaoks reaalseks ning täitis subjektiivse koosseisu kuna ka süüdistatav sai aru, et kannatanud, olles ülalnimetatud asjaolust teadlikud, võtavad ähvardust reaalsena. 5 Kannatanu J.O ütluste alusel teatati politseist neile, et juba olid saabunud sama sündmuse toimumise kohta teated ka teistelt isikutelt, ehk ka kõrvalised isikud olid mures ja hirmunud süüdistatava käitumise tõttu. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult S.K süüdi tunnistanud ja karistanud
5.2.
p 1,3 süüdistuse osas on taotletud toimepandu ümberkvalifitseerimist
järgi põhistusel, et tegemist oli isiklike suhete pinnal tekkinud kättemaksu olukorraga. Kolleegium ei nõustu kaitsja poolt esitatud süüteo ümberkvalifitseerimise põhistusega kuna käesoleval juhul pole alust rääkida isiklikest suhetest kannatanute ja süüdistava vahel ning pealegi ka isiklike suhete pinnal tekkinud konflikt võib ulatuda avaliku korra raske rikkumiseni
Kaitsja poolt tõstatud küsimuse lahendamisel on oluline Riigikohtu lahendites korduvalt sedastatu/ nt 3-1-1-1-29-10, 3-1-1-60-10/, et avaliku korra rikkumine
§-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes. Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist
Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse
Maakohtu otsuses on S.K teo
p 1 järgi kvalifitseerimise põhjendusena märgitud, et kahe võõra isiku ründamine toimus tänaval, so avalikus kohas, kus oli juurdepääs kolmandatel isikutel, häirides sellega teiste isikute rahu ja kindlustunnet. Isikuteks kellede rahu rikuti on kohus lugenud süüdistatavaga kaasas olnud tuttava, keda kohtuistungil üle ei kuulatud ja tunnistaja L.B. Samas on kohus tuvastanud, et tunnistajat oli süüdistatav varem juba tülitanud. Tunnistaja ütlustega on tuvastatav, et tegemist on kannatanu V.B emaga, kes kannatanu majast välja kutsus seoses sellega, et süüdistatava käitumine oli teda häirinud. 6 Ülaltoodud Riigikohtu lahendites on leitud, et mõne konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puudub põhjendus miks peaks praegusel juhul erandkorras lugema süüdistatavaga koos olnud isikut, keda pole kindlaks tehtud ega ka üle kuulatud või kannatanu ema, kes faktiliselt oli konflikti kaasatud, hindama täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Kohus on ka tuvastanud, et kuna kannatanutel õnnestus sündmuskohalt autoga lahkuda, toimus kõik väga kiiresti. Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et S.K pani vägivallateo toime küll avalikus kohas, kuid ta ei rikkunud sellega avalikku korda kuna ei süüdistuse ega otsuse pinnal ei ole võimalik tuvastada kõrvalisi ja asjasse mittepuutuvaid kolmandaid isikuid, kelle rahu süüdistatav oma käitumisega rikkus. Seetõttu tuleb
p-de 1 ja 3 järgi avaliku korra raske rikkumisena süüksarvatud kuritegu ümber kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena
5.
Seega jääb maakohtu poolt mõistetud karistuse tähtaeg
Kuriteo tehiolud, millised on maakohus tuvastanud ning karistuse mõistmisel arvestanud, jäävad ringkonnakohtu poolt muutmata. Tegemist oli kahe kannatanuga, kelledele põhjustati intensiivse ründega tervisekahjustusi. Süüdistataval oli käes nuga, millega lõikas katki kannatanul seljas olnud sviitri. Kannatanud olid süüdistatavale võõrad, puudus vähimgi varasem suhtlemine. Asjaolu, et kannatanu uksega süüdistatavat riivas, millele järgnes kohe ka kannatanu poolt vabandamine, pole selline asjaolu, mis oleks andnud süüdistatavale vähimatki alust rünnata ja peksta kannatanuid. Selline käitumine näitab süüdistatava agressiivsust ja tema ohtlikkust teistele isikutele. Karistust kergendavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud ega nendega arvestanud. Ka kolleegium ei tuvastanud
Kannatanute löömise tunnistamine pole antud juhul hinnatav puhtsüdamliku kahetsusena kuna ka apellatsioonis süüdistatav ei tunnista maakohtu poolt juba tuvastatut täiel määral ning leiab ennastõigustavalt, et kannatanud olid ise süüdi selles mis juhtus. Et süüdistatav võib käituda äärmiselt agressiivselt, kontrollimatult ja ohtlikult ümbritsevate isikute, sh. talle lähedaste isikute suhtes, annavad tunnistust tema poolt varem toimepandud rasked kuriteod. 7 5.4. Süüdistatava käitumisele antud kvalifikatsiooni muutmine toob aga endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise liitkaristuste mõistmise osas ja nimelt
lg 1 ja
lg 2 alusel mõistetud karistuse tähtaja osas.
lg 1 alusel on maakohus samaliigiliste põhikaristuste liitmisel mõistnud karistuseks 3 aasta ja 2 kuulise vangistuse.
lg 3 kehtestab, et liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega seadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Antud juhul on raskeima karistuse ülemmääraks
sanktsioonis ettenähtud 3 aastane vangistus, seega on
lg 1 alusel võimalik S.K-le mõista maksimaalselt 3 aastane vangistus mistõttu tuleb maakohtu poolt mõistetud liitkaristuse tähtaeg lühendada 3 aastani. Eeltoodust lähtuvalt tuleb muuta ka
Mõistetud 3 aastast vangistust tuleb suurendada Tallinna Linnakohtu 28.06.2002 aasta otsusega mõistetud karistuse ärakandmata karistuse võrra, 1 aasta 7 kuu ja 1 päeva võrra, ning seega on mõistetavaks liitkaristuseks 4 aastat 7 kuud ja 1 päev vangistust. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 3, 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.oktoobri 2010 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA STEN LIND 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.