Obsah (6)

§ 238§ 60§ 61§ 179§ 175§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja 07.11.2013 Tallinn koht Kriminaalasja number 1-13-9325 (12230113012) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Ka

) § 238 lg 1 p 4 ja lg 2, § 175 lg 1 p 4, 5 § 2 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, § 306, § 309 lg 3 kohus o t s u s t a s:

1. Süüdi mõista T.N KarS § 121 järgi ja karistada vangistusega 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud.
2. Vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes T.N-ile vähendatud karistuseks vangistus tähtajaga 10 (kümme) kuud.
3. T.N-i suhtes kohaldatud tõkend, elukohast lahkumise keeld, muuta kohtuotsuse jõustumisel tõkendiks vahistamine.
4. Välja mõista T.N-ilt riigi tuludesse sundraha 480,00 EUR. Sundraha tuleb tasuda 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise maksega mitte vähem kui 48 EUR.
5. Välja mõista T.N-ilt riigi tuludesse menetluskulu 161,25 EUR, so 160,80 EUR kaitsjatasu ja 0,45 EUR koopiakulu. Menetluskulu tuleb tasuda 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise maksega mitte vähem kui 16,10 EUR. Viimase osamakse suurus on 16,35 EUR.
6. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS SEB pangas või nr 221023778606 AS Swedbank pangas või nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida viitenumber – 2800049777 ja selgitus „menetluskulud“, „sundraha“, „kaitsjatasu“ vastavalt sellele, mida tasutakse. Tasumist tõendav maksekorraldus esitada Harju Maakohtu kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 07.11.2013.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav 15 päeva pärast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule teatamist. Kohtu selgitus: Selgitada, et kaebetähtaja mööda laskmise korral jäetakse apellatsioon läbi vaatamata ja tagastatakse. Esitatud süüdistus: Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud T.N ´ile selles, et tema, 15.09.2012 kella 06.00 paiku aadressil XXX, Tallinn asuvas korteris lõi korduvalt rusikaga vastu XXX parempoolset oimupiirkonda, seejärel haaras kannatanul kätest kinni ja lohistas teda mööda põrandat, põhjustades oma sellise tegevusega kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusena ulatusliku verevalumi vasakust silmast kuni oimupiirkonnani, vasakule käele hulgalised marrastused ja sinikad ning parema käe küünarvarre alumisele kolmandikule sügava marrastuse. 3 Seega T.N pani toime kuriteo, mis oli suunatud teise inimese tervise kahjustamisele, samuti löömisele, peksmisele või valu tekitanud muule kehalisele väärkohtlemisele, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil esitatud ja uuritud tõendid: 1) Kannatanu XXX 17.09.2012 ülekuulamise protokoll (t.lk 2-7, 17-21; 46-47); 2) AS Ida-Tallinna Keskhaigla 17.09.2012 ambulatoorne epikriis (t.lk 8); 3) Isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (t.lk 9-16); 4) Süüdistatav T.N-i ülekuulamise protokoll (t.lk 22-26); 5) Kriminaalasjas nr 10230107258 koostatud süüdistusakt ning Harju Maakohtu 20.12.2010 otsus (t.lk 39-40); Prokuröri seisukoht ja taotlus: Prokuröri hinnangul on T.N-ile süüksarvatud tegu tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Süüdistatava süü on tõendatud kirjalikke tõenditega, kannatanu ütlustega ning haigla tõenditega. T.N ei eita, et kasutas vägivalda. Kahetseb toimepandut, mis on karistust kergendav asjaolu. Karistust raskendavaks asjaoluks loeb asjaolu, et kannatanu on perekondlikus sõltuvuses. T.N on varasemalt 4-l korral karistatud, viimane karistus oli mõistetud analoogilise paragrahvi eest. Prokurör taotles T.N-i süüdi tunnistamist KarS § 121 järgi ja karistamist vangistusega 1 aasta ja 6 kuud.

§ 238lg 2 alusel mõistetava vangistuse vähendamist 1/3 võrra, s.o.

T.N tuleb ära kanda 1 aasta pikkune vangistus. Karistuse kandmise algust arvata alates karistuse kandmisest. Kannatanu oli kohtuistungi ajast teadlik, kuid kohtuistungile ta ei ilmunud. Süüdistatava seisukoht: T.N tunnistas kohtuistungil oma süüd täielikult ning kahetses toimepandut. Kohtuistungil jäi lühimenetluse taotluse juurde, enda ülekuulamist ei taotlenud. Oma viimases sõnas märkis T.N, et lisada tal ei ole midagi, tunnistab veelkord ennast süüdi ning kahetseb. Kaitsja seisukoht ja taotlus: Kaitsja leidis kohtuistungil, et süüdistus on tõendatud, kõik tõendid on lubatavad. Prokuröri poolt palutud karistusega ei nõustu, kuna käesolevas asjas on tegemist 1 episoodiga. Karistust kergendav asjaolu on kahetsus ning süü tunnistamine, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tema kaitsealuse suhtes on võimalik kohaldada tingimuslik vangistus. Käesolev menetlus on kulgenud kaua ning tema kaitsealusel on võimalus näidata ühiskonnale, et ta ei ole ohtlik. Kohtu seisukoht: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja kontrollinud kriminaalasjas toodud tõendeid leiab, et süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud kriminaalasjas esitatud ja istungil uuritud tõenditega. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kriminaalasja menetlemisel on järgitud lühimenetluse sätteid ning T.N-i lühimenetluse kohaldamisega nõustumine oli tema tegelik tahe.

§ 60

lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks;

§ 61lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

4 Kriminaaltoimikust nähtub, et nii kannatanu kui ka süüdistatav on eeluurimisel andnud üheseid ütluseid. Kannatanu ütluste kohaselt lõi T.N teda 15.09.2013.a. kaks korda vasaku käe rusikaga parema oimu pihta. Löökidest tundis suurt valu. Seejärel haaras T.N ta kätest ning lohistas teda mööda põrandat. Pöördus arsti poole hiljem (t.lk.2-7,17-21). Samuti kinnitab ka T.N oma ütlustes (t.lk. 21-26), et lõi Tatjanat rusikaga kaks korda. Kahetseb tehtut. Kohus hindab poolte ütluste usaldusväärsust eelkõige kogumis teiste tõenditega: lisaks kannatanule ning süüdistatavale on T.N-i süü tõendatud ka AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisiga, mille kohaselt pöördus 17.09.2013.a. XXX arsti juurde, kus tal tuvastati muuhulgas ka vasaku silma paistetus ja hematoom; isiku läbivaatuse protokollist nähtub, et 17.09.2013.a. teostati XXX läbivaatus, millest nähtub, et XXXl tuvastati ulatuslik verevalum, mis algab vasakust silmast kuni vasaku oimuni. Samuti ka vasakul käel hulgaliselt marrastusi ja sinikaid ning parema käe küünarvarre alumisel kolmandikul sügav marrastus. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, kuna need haakuvad täielikult teiste tõenditega, nii süüdistatava ütlustega kui ka isiku läbivaatuse protokolliga ning fototabeliga. Seega on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud. Subjektiivsest küljest peab tahe olema suunatud löömisele. KarS § 16 lõike 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Voluntatiivse elemendi aspektist lähtudes võib isik oma teo tagajärgi soovida, kuid võib olla ka ükskõiksel seisukohal-tagajärje saabumisega leppides. T.N lõi kahel korral kannatanule rusikaga vastu oimupiirkonda, pidi möönama, et kannatanu võib haiget saada. Kohtu hinnangul on kohtule esitatud ja istungil uuritud tõenditega tõendatud täielikult, et T.N kasutas 15.09.2012.a. kannatanu XXX vastu füüsilist vägivalda; on ilmselge, et kannatanu, tundis vägivalla tagajärjel valu. Samuti on tõendatud, et T.N pani teo toime otsese tahtlusega: lüües kahel korral rusikaga pea piirkonda. Kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Löömine on inimese keha järsk ühekordne mehaaniline mõjutamine, samuti on löömisena käsitatav ka järsk tõukamine ning valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine. Seega tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et T.N pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtu hinnangul pani T.N toime õigusvastase teo, tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. T.N on süüvõimeline ning KarS

1. ptk
2. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib isikule mõista rahalise karistuse või kuni 3 aasta pikkuse vangistuse. T.N on varasemalt KarS § 121 järgi karistatud. 20.12.2010.a. Harju Maakohtu 5 otsuse alusel mõisteti T.N süüdi KarS § 121 järgi ning teda karistati 8-kuulise vangistusega, mis asendati 474 tunni ühiskondliku kasuliku tööga. 25.05.2011.a. Haju Maakohtu määrusega pöörati karistus täitmisele. Prokurör leidis, et T.N ei ole isikuks kelle suhtes saaks kohaldada tingimis vangistust, kuna T.N on varasemalt 4-l korral karistatud, viimasel korral samalaadse kuriteo eest. Karistust kergendav asjaolu on kahetus, karistust raskendavaks asjaoluks tuleb lugeda, et kannatanu oli perekondlikus sõltuvuses. Kaitsja leidis, et T.N on isikuks, kelle suhtes on võimalik kohaldada tingimisi vangistust, kuna tegemist oli ühe episoodiga, samuti süüdistatav kahetseb tehtut. Kohus märgib T.N-i süü suuruse osas, et see on kohtu arvates keskmisest suurem, kuna T.N on rünnanud oma naist pea piirkonda. Kohus loeb karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaks asjaoluks on aga süüteo toime panemine kannatanu suhtes, kes on perekondlikus sõltuvuses. Kohus ei nõustu sellega, et T.N-ile mõistetud karistuse võiks jätta täitmisele pööramata. Kohus märgib, et üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peaks iseloomustama nn märkimisväärne eripära, kuid kuna seda ei esine, siis ei näe kohus ühtegi põhjust miks peaks T.N kasvõi osaliselt tingimisi vabastama mõistetavast karistusest. Selline karistusest tingimisi vabastamine ei oleks kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning annaks ühiskonnale vale signaali, et korduvalt toime pandud kehaline väärkohtlemine, on väheohtlik kuritegu. Samuti arvestab ka kohus asjaoluga, et varasemalt on T.N-ile määratud ühiskondlik kasulik töö täitmisele pööratud. Eelnevad karistused ei ole mõjutanud T.N õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud kuriteo toime panemist. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ja määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu tulebki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestada ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsuseid 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). T.N on varem kriminaalkorras karistatud KarS § 121 järgi, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. T.N-i karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada T.N edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et T.N tuleb karistada reaalse vangistusega. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. T.N pani uuesti toime kehalise väärkohtlemise. Seega ei ole T.N teinud eelnevast karistusest vastavaid järeldusi, vaid jätkab kuriteo toimepanemist. Eelnev karistus ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. T.N-i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus, arvestades süü suurust ning puhtsüdamlikku kahetsust, leiab, et T.N-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale põhikaristuseks reaalse vangistuse, kuid seda alla keskmise määra. T.N tuleb süüdi mõista KarS § 121 järgi ning karistada vangistusega 1 aasta ja 3 kuud. Kuna kriminaalasja menetleti lühimenetluses, siis tuleb mõistetud karistust vähendada 1/3 võrra ning T.N tuleb ära kanda 1 aasta pikkune vangistus. T.N-i suhtes kohaldatud tõkend, elukohast lahkumise keeld, muuta kohtuotsuse jõustumisel tõkendiks 6 vahistamine. Menetluskulud:

§ 179

lg 1 p 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo korral 1,5 palga alammäära; Vabariigi Valitsuse 10.01.2013.a. määrusega nr 6 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 1,90 eurot tunnis ja 320 eurot kuus. Seega on sundraha II astme kuriteo toimepanemise korral 480,00 eurot. Samuti kuuluvad väljamõistmisele riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasud

§ 175

lg 1 p 4 alusel; kaitsja on esitanud taotlused 160,80 eurot riigi õigusabi tasu hüvitamises, kaitsja taotlused on rahuldatud. Samuti kuuluvad väljamõistmisele kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud

§ 175lg 1 p 5 alusel.

Kohtumenetluse pooled ei taotlenud kohtuistungil menetluskulude osalist riigi kanda jätmist.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumis väljavaateid. Juhul, kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda, samas võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu kohtule erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust menetluskulude vähendamiseks. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Seda, aga kohus tuvastanud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et menetluskulud tuleb välja mõista täies ulatuses. Samas leiab kohus, et põhjendatud on menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Arvestades menetluskulude suurust, ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab T.N-ilt riigieelarve tuludesse sundraha 480,00 eurot. Sundraha tuleb tasuda 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise maksega mitte vähem kui 48,00 eurot. Kohus mõistab T.N-ilt riigieelarve tuludesse menetluskulu 161,25 EUR, so 160,80 EUR kaitsjatasu ja 0,45 EUR koopiakulu. Menetluskulu tuleb tasuda 10 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise maksega mitte vähem kui 16,10 eurot. Viimase osamakse suurus on 16,35 eurot. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS SEB pangas või nr 221023778606 AS Swedbank pangas või nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida viitenumber – 2800049777 ja selgitus „menetluskulud“, „sundraha“ vastavalt sellele, mida tasutakse. Tasumist tõendav maksekorraldus esitada Harju Maakohtu kriminaalkantseleile. Kohtunik: /allkiri//pitsat/