← Eesti

4-18-694/27

Obsah (5)§ 35§ 222§ 2§ 25§ 227

4-18-694 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. mai 2018, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-18-694 (233017006987) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi sekr

) § 222 lg 1 alusel reguleerimata ülekäigurajal tee mitteandmise või ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumise eest, rikkudes

§ 35lg 4, rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o.

80.00 EUR. Xx koostatud 23.12.2017 väärteoprotokolli kohaselt pani M.K teo toime 23.12.2017 13:20 A. Puškini tn 10, Narva linn, Ida-Viru maakond, jättes mootorsõidukit juhtides andmata teed jalakäijale, kes on astunud reguleerimata ülekäigurajale. Kaebus ja poolte seisukohad kohtus

  1. Kohtuvälise menetleja otsusele esitas 07.02.
  2. a kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja advokaat Xx (tl 2-3, volikiri tl 16-18), soovides menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna väärteoasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mille alusel oleks kohtuväline menetleja saanud tõsikindlalt tuvastada, et M.K pani toime väärteo.
  3. Kaitsja leidis, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole põhjendatuxx Kohtuväline menetleja peab selgelt välja tooma, milliste tõendite alusel, neile viidates ta ühe või teise järelduse teeb. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Otsuses loeti väärteo toimepanek tõendatuks videosalvestuse ning M.K ja tunnistaja Xxi ülekuulamise protokollidega. Videosalvestusest ei selgu väärteo toimepanemise asjaolusixx Otsuses ei ole märgitud sõiduk, mida juhtis M.K. Seega ei ole selge, kas tegemist on üks ja sama sõiduki ja juhtumiga. M.K ütlusi ei või kasutada väärteo toimepanemise tõendina, sest need ei sisalda mingeid andmeid, mis saavad tõendada väärteo toimepanemist. Samuti on menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll tõendina lubamatu. VTMS § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS sätestatud erisusi 2

(2)4-17-4570 arvestades. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Antud sätte kohaselt ei või menetleja kasutada väärteomenetluses tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks menetlusaluse isiku ütlusi; kaitsja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.01.2009.a otsusele nr 3-1-1-73-08 (p 9.1.). Üheks otsuses märgitud tõendiks on tunnistaja ülekuulamise protokoll, mis on koostatud pärast väärteoprotokolli koostamist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seega on lubamatu olukord, kui tõendid, millel rajaneb väärteoprotokoll, kogutakse või luuakse pärast selle tegemist. Lähtudes eeltoodust leiab kaitsja, et tunnistaja ülekuulamise protokoll on lubamatu tõend, kuna see oli kogutud väärteomenetluse rikkumisega. Kirjeldatud rikkumiste tõttu puuduvad väärteoasjas küllaldased tõendid, mille alusel oleks kohtuväline menetleja saanud tõsikindlalt tuvastada, et M.K pani toime talle etteheidetava väärteo. Süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb kõrvaldamata kahtlus kooskõlas VTMS §-s 4 ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud tõlgendada süüdistatava kasuks. 4. 03.04.2018 esitas kaitsja kaebuse täienduse (tl 46-51), milles lisas järgmised etteheitexx Tutvunud asjas oleva videosalvestusega on nähtav, et väidetava süüteo toimepanemine toimus Puškini, Malmi ja Raja tänava ristmikul, kus Malmi ja Raja tänavad ühinevad Puškini tänavaga Vkujuliselt. Jalakäigurada selles kohas ületab üheaegselt nii Malmi kui ka Raja tänavat nende ühendamise kohas. Seoses sellega läheb jalakäigurada korraga üle kahe tänava sõiduradade. Korraga läheb jalakäigurada üle 4 sõidurada. Kokku jalakäigurajal on 22 joont. Jalakäija hakkas liikuma lähtudes politseiauto vaatekohast paremalt poolelt ületades Malmi tänavat. Menetlusaluse isiku poolt juhitav sõiduk liikus mööda Puškini tänavat raudtee suunas so paremal sõidurajal. Jalakäija hakkas menetlusaluse isiku poolt pöörde sooritamisel ületama Malmi tänavat teisel sõidurajal. Menetlusaluse isiku sõiduk pöörates Raja tänavale asus parempoolsele sõidurajale (politseiauto vaatekohast vasakule sõidurajale). Võttes arvesse jalakäiguraja joonte arvu asus jalakäija ca 11-l joonel arvates Malmi tänava kõneteelt. Seoses sellega enne jalakäiguraja ületamist jääb temal ca 10 joont. Nagu oli öeldud ülal siinkohas läheb jalakäigurada üle 4 sõidurada. Igal sõidurajal on ca 5-6 jalakäiguraja joont. Liikudes Raja tänavale Joaoru suunas võttis menetlusaluse isiku sõit 5 parempoolset jalakäiguraja joont. Menetlusalusele isikule esitatakse etteheide selles, et tema poolt oli toime pandud

§ 222lg 1 ettenähtud rikkumine.

Antud norm on blankettnorm ja tuleb tuvastada normi, mille ettekirjutused olid rikutud menetlusaluse isiku poolt. Selleks normiks on

§ 35

lg 4, mille kohaselt reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Fikseerides väidetavat rikkumist ei tuvastanud politseiametnikud isiku kiirust. Samuti väärteoprotokollis puuduvad viited, et menetlusaluse isik tekitas ohu jalakäijale. Väärteoprotokolli õiguslik iseloom on sarnane süüdistusakti iseloomuga.

§ 222kohaselt on koosseisutüübilt alternatiiv-faktiline formaalne süüteokoosesis.

Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles teo ebaseaduslikkus seisnes. Süüdistusfunktsiooni kandja peab süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus (RKKKo 3-1-1-31-10, p 10.) Videosalvestusest ei ole nähtav, et menetlusaluse isiku sõiduk sõitis selliselt, et tekitada ohtu jalakäijale. Süüteo kvalifitseerimine piisaval määral pole võimalik väärteoprotokollis esitatud kirjeldusest lähtudes. Ei ole tõendatud, et süüteokoosseis on täidetud või leidis aset süüteo toimepanemine. 5. Kohtumenetluses jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuvaidluste käigus (tl 111-115) tugines kaitsja lisaks eelnevale ka seisukohale, et otsuse aluseks olev videosalvestus ei ole kõlbulik tõend, kuna selles kajastuv kuupäev ei lange kokku protokollis ja otsuses märgitud süüteo toimepanemise kuupäevaga. Videosalvestus tuleb kõrvaldada tõendite hulgast kui asjakohatu. Seejuures on videosalvestus vastuolus tunnistajate ütlustega, kuna sellelt ei nähtu jalakäija järsk peatumine. Tunnistajatena ülekuulatud politseiametnike ütlused on aga vastuolus teiste kogutud tõenditega, kuna skeemist, piltidest ja videolt on näha, et menetlusaluse isiku sõiduauto ei võinud takistada 3

(2)4-17-4570 jalakäijal ületada ülekäigurada, kuna jalakäija asukohast menetlusaluse isiku sõiduauto sõidurajani jääb piisav distants, et mitte ohustada jalakäijat.
  1. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta otsus jõusse. Kohtus uuritud tõendid
  2. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajatena politseiametnikud Xx (tl 59-61, 67, 106) ja Xx (tl 61, 62, 106; VTMS § 313 lg 1 alusel).
  3. Xx andis 03.04.2018 istungil järgmisi ütlusi: jõulude eel, 23.12.2017, oli ta päevases vahetuses teenistuses koos patrullpolitseinik Xxga. Nad teostasid liiklusjärelevalvet Puškini, Malmi ja Raja tänavate ristmikul, kontrollides reguleerimata ülekäigurada ehk kuidas jalakäijad ja sõidukite juhid järgivad liiklusseaduse nõudeixx Tema mäletamist mööda toimus see kella ühe paiku päeval ehk oli valge. Nad teostasid kontrolli, olles patrullsõidukis Malmi tänaval Puškini maja nr 10 otsa juures. Puškini tänaval, ringtee poolt, liikus sõiduk, hõbeda värvi VW Touareg. Tänavate ristmikul vähendas ta sõidukiirust, pidurdas. Sisselülitatud vasakpoolse suunatulega hakkas ta vasakule pöörama. Sel ajal astus reguleerimata ülekäigurajale noor naine koos valge lapsevankriga ja kõndis ülekäigurajal järk-järgult 3-4 meetrit. Sel ajal sõitis sõiduk ülekäigurajale, peatamata, selliselt, et naine koos lapsevankriga pidi järsult peatuma. Toimus liiklusseaduse nõuete rikkumine: juht ei andnud teed jalakäijale, kes oli juba läbimas sõiduteed reguleerimata ülekäigurajal. Sõiduk sõitis edasi otse Raja tänaval alla Lipovaja Jamka (Joaoru) suunas. Spordisaali juures peatati sõiduk. xx ja xx tulid juhi juurde, esitlesid ennast, selgitasid juhile tema õigusrikkumist ning kutsusid ta patrullsõidukisse, kus toimus vestlus ja koostati protokoll rikkumise kohta. Tunnistaja hinnangul tekitas sõiduauto pööramine Raja tänavale ohu ülekäigurajal liikuvale naisele, sest naisterahvas pidi nii-öelda järsult peatuma. Menetlusaluse isiku sõiduk liikus ülekäigurada ületades politseiautost vasakul. Politseiauto seisis ülekäigurajast umbes 10-15 meetri kaugusel. Vastates kaitsja küsimusele selgitas tunnistaja, et jalakäijate ülekäigurada ulatub nii-öelda Malmi tänava sõidutee alasse ja Raja tänava sõidutee alasse ning ristmikul on reguleerimata ülekäigurada, kus ühinevad kaks tänavat, ja sõltumata sellest, kuhu sõidab juht, käesoleval juhul, kas Malmi või Raja tänavale, oli seaduse rikkumine. Menetlusaluse isiku sõiduk oli pööret tehes ilmselt alles Malmi tänaval, kuid kindlalt ei osanud tunnistaja ütlusi andes öelda, mäletades, et selleks ajaks oli jalakäija juba jalakäijate ülekäigurajal olnud ja kõndinud mingit vahemaaxx Süüteo toimepanemine fikseeriti videosalvestisega, kasutades videoregistraatorit, mida on vaja politsei töö tegemises. Menetlusalusele isikule ei olnud enne väärteoprotokolli koostamist tehniliselt võimalik videosalvestist tutvustada. Kohtu küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et vaidlusalune ülekäigurada katab kahe tänava ristmiku sõiduteexx Küsimusele, kas ülekäigurada ise ületab kahte või ühte tänavat, vastas tunnistaja, et ei teagi, võib-olla ühte, kuid lisas, et ülekäigurada on ühine, lahutamatu - seal ei ole näiteks ohutussaart, ei ole mingeid teisi märgistuse liike, vertikaalseid ja horisontaalseixx Tunnistaja joonistas ülekuulamise käigus skeemile ka menetlusaluse isiku sõiduki liikumise ja ülekäiguraja paiknemise suhtes piirnevate tänavatega ning skeem lisati toimikusse (tl 67). Kõnealusel päeval oli selge nähtavus, oli valge aeg. Ülekäigurada oli selge näha. Kui sõiduk lähenes, kõndis lapsevankriga naine juba ülekäigurajal. Sõiduk juba sõidab ülekäigurajal ja tema peatuski järsult lapsevankriga. Sõiduk sõitis mööda ja siis läks naisterahvas edasi. M.K sõiduk oli koguaeg nägemisväljas, kui tunnistaja paarilisega talle järele sõitsid ning peatades esitas ta neile dokumendid, mille alusel ta isik tuvastati. Videosalvestuse seade paikneb autos esiklaasi ülemises osas ning salvestiste eesmärk on liiklusjärelevalve kontroll. 26.04.2018 istungil selgitas XX Xx kaitsja küsimustele vastates, et tema ise ei kontrollinud, kuidas seadistati salvestusseadmel kuupäev ja kellaaeg. Tema teada, kui patrullsõidukist võetakse see videoregistraator maha videosalvestise ülekandmiseks, on võimalik kuupäev ja kellaaja nihutamine tehnilistel põhjustel, kuna videoregistraatoril on just selline konstruktsioon. Enne töö alustamist tema seadet ise ei kontrollinud, aga oli näha, et see töötab. 4
(2)4-17-4570
  1. Xx andis 03.04.2018 istungil järgmisi ütlusi: M.K-ga puutus ta kokku 23.12.2017 tööalaselt, kui oli teenistuses Narva politseiosakonnas patrullpolitseinikuna, teostades koos paarimehega liiklusjärelevalvet Narva linnas. Umbes keskpäeval, kell 13.00-14.00 vahel, olid nad Puškini, Malmi ja Raja tänavate ristmiku kõrval, sõidukis Puškini maja nr 10 juures, seistes Malmi tänava pool. Sealt jälgisid nad kahte reguleerimata ülekäigurada - üks, mis viib keskapteegi Puškini 13 juurest Puškini 10 suunas, teine Puškini 10 ehitise juurest Rugodivi ehk Puškini 8 suunas. Tunnistaja nägi, et Puškini 10 ehitise juurest asus sõiduteed ületama neiu koos valge lapsevankriga otse Rugodivi suunas ja lapsevankriga neiu kõndis üsna pika osa teekonnast, võib olla kolmandik, sõiduteel, reguleerimata ülekäigurajal. Samas nägi ta, kui Puškini tänaval, otsast, sõidab sõiduk Touareg ringtee juurest ja läheneb selle ehk Puškini, Malmi ja Raja tänava ristmikule. See sõiduk hakkas vasakule pöörama ehk Raja tänava suunas ja lähenes neiule, kes ületas sõiduteed ning lapsevankriga neiu pidi sel ajal seisatama. Üksnes pärast seda, kui sõiduk sõitis edasi, võis neiu koos lapsevankriga ülekäigurajal edasi liikuda. Tunnistaja hakkas koos paarimehega sõidukile järgnema Raja tänavalt alla ja Lipovaja Jamkas asuva spordihalli juures, Linnuse tn 2, peatasid sõiduki. Selgus, et sõidukit on juhtinud M.K. Talle tehti teatavaks rikkumine, mis seisnes selles, et ta ei andnud teed jalakäijale, kes ületas sõiduteed reguleerimata ülekäigurajal. Sellega ei olnud M.K nõus. Tunnistaja kinnitas kaitsjale vastates, et mäletab kuupäeva täpselt. Ta vastas ka, et ülekäigurada, mis läheb Puškini 10 Puškini 8 suunas, on ühine, mis käib üle Malmi ja Raja tänava. Neiu hakkas ületama ülekäigurada Puškini maja 10 juurest. On võimalik, et ta oli kõndinud rohkem kui ühe kolmandiku, silma järgi oli ta päris palju läbinuxx Menetlusalune isik sõitis Puškini tänavalt ning pööras Raja tänava suunas. Kaitsja küsimusele, millist sõidurada menetlusalune isik võttis, pöörates Raja tänavale, ei osanud tunnistaja kindlalt vastata. Vastates kaitsja küsimusele, leidis tunnistaja, et kuna tegemist on ühise ülekäigurajaga, mis ületab Raja ja Malmi tänavaid ja seal ei ole nendevahelist mingit liiklusohutuse elementi, kus ta võiks peatuda ja oodata, kui sõiduk edasi sõidab, siis igal juhul oleks olnud vaja neiu üle lasta, sest tema oli juba liikumas. Neiu oli maha kõndinud suure osa teekonnast, võib-olla rohkem kui üks kolmandik, kas ta astus Malmi ja Raja eraldusjoonest üle, ei osanud tunnistaja täpselt öelda, kaitsja küsimusele vastates. Lapsevankriga neiu seisatas, sõiduk sõitis mööda ja neiu läks edasi. Protokolli koostas tunnistaja ning tema mäletamist mööda töötas politseisõidukis videoregistraator ja salvestas. Tunnistaja ei tutvunud enne protokolli koostamist videosalvestisega; menetlusalusele teatati, et videosalvestist on võimalik Narva politseiosakonnas vaadata, kuid sellest, et politseiga edasi sõita ja politseiosakonnas seda vaadata, ta loobus. Videoseade on paigaldatud politseiosakonna patrullsõidukisse, aga tunnistaja ei osanud vastata küsimusele, kes teostab selle taatlust. Kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele vastates kinnitas tunnistaja, et hetkel, kui M.K auto ületas ülekäigurada, oli naisterahvas vankriga möödunud kolmandiku ülekäigurajast, aga mõistagi oli vanker eespool, sest ta lükkas vankrit enda ees. Nähtavus oli sel päeval hea. See oli valge aeg. Sõidutee iseenesest oli ilma lumeta. puhas. Tunnistaja oli politseiautoga, kui ta seda sündmustiku jälgis, Malmi tänaval, Puškini maja 10 juures, sest elamu ise käib Puškini tänava alla, nemad aga seisid Malmi tänava pool. 26.04 istungil selgitas tunnistaja Xx vastates kaitsja küsimustele videoregistraatori kontrollimise kohta enne töö alustamist järgmist: „töö algul pean ma tegema selliselt: istudes autosse, lülitan sisse ja peab kõlama naise hääl, mis ütleb: "video recording starts". Kui kõlab see fraas, hakkavad sinised tuled vilkuma ja on näha, et hakatakse videosalvestust tegema. Seega ma saan aru, et see salvestab.“
  2. 26.04.2018 vaatles ja vaatas kohus (tl 106) kohtumenetluse poolte ja tunnistajate osavõtul toimikus (tl 24) olevat videosalvestist, võttes selle ümbrikust, millele on kirjutatud väärteomenetluse number
  3. DVD-l on sama väärteoasja number ning kirjutatud „23.12.2017 kell 13:20 Puškini tn 10 Narva, VW Touareg reg. nr xx.“ Video vaatamisel leidis kinnitust, et videosalvestise ekraanipildil näitab ajamärgis aega 2012/01/14 pärast kella 3:
  4. Sellest hoolimata kinnitasid videot kohtusaalis vaadanud tunnistajad Xx ja Xx (tl 106), et videol on sama 23.12.2017 sündmus, mille kohta nad ütlusi andsixx 5
(2)4-17-4570
  1. Kuivõrd kaitsja oli juhtinud video ajamärgisele kohtu tähelepanu juba 03.04.2018, esitades kohtule video ekraanipildi väljatrükid (tl 50-51), tegi kohus 04.04.2018 Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuurile päringu (tl 71), milles juhtis nimetatud vastuolule tähelepanu ning palus Ida Prefektuuril juhul, kui toimikusse on ekslikult lisatud vale salvestus, edastada kohtule õige salvestus; kui toimikus olev (ja kaitsjale esitatud) salvestus on siiski 23.12.2017 tehtud arutusaluse väärteo salvestus, siis palus kohus esitada andmed, mis täpsustaks salvestuse päritolu (sh mis seadmes see tehti) ning selgitaks eelnimetatud vastuolu ajamärgises, sh andmed asjakohase seadme taatlemise või taatlemisnõuete järgimata jätmise kohta, kui need on olemas. Saadud Ida Prefektuuri vastust, millele oli lisatud registraatori kasutusjuhend (tl 80-100) uuriti ka kohtuistungil ning selles kinnitab kohtuväline menetleja, et väärteotoimikus 4-18-694 toimikus olev (ja kaitsjale esitatud) salvestus on 23.12.2017 tehtud arutusaluse väärteo salvestus, mis oli tehtud 23.12.2017 a kell 13.
  2. Vastuse kohaselt näitab videosalvestuse ekraanipildil vale aega, kuna arvatavasti oli tööajal politseisõidukis toitekaabel ajutiselt (võib olla ka juhuslikult) lahti juhendatud, mille tagajärjel taastusid tehase esialgsed sättexx Fakti, et selline videosalvestis ei või olla tehtud 2012 aastal kinnitab vastuse kohaselt ka asjaolu, et videosalvestusel on kajastatud M.K mootorsõiduk VW TOUAREG registreerimismärgiga xx, mis on 2014 väljalaskmise aasta. Politseis kasutatavad registraatorid SONY CR500-HD töötavad politseisõidukites koos toitejuhtmega, ning ajal, kui politseinik võtab registraatorilt toitekaabli tagant ära ja viib selle jaoskonda selleks, et videod alla laadida, registraatori sisemine aku ei pea vastu ja lülitub ennast välja, tänu millele taastuvad tehase esialgsed seaded mis toob kaasa nii kuupäeva kui ka kellaaja muutmist. Kui patrull alustab tööd, ei ole võimalik kohapeal (sõidukis) kontrollida kuupäeva/kellaaja õigsust, selleks tuleb registraatori jällegi sõidukist välja võtta (eelnevalt võttes toitekaabli tagant ära) ja ühendada arvutiga, kuigi minnes tagasi sõidukisse jällegi registraator võib ennast välja lülitada ja tühistada kellaajad ja kuupäevaxx
  3. Menetlusalune isik M.K keeldus esmalt VTMS § 98 lg 1 staadiumis istungil ütluste andmisest, jäädes kohtuvälises menetluses antud ütluste juurde ja eelistades nende avaldamist (tl 1314). Seejärel vastas ta siiski kohtu küsimustele vastavalt VTMS § 98 lg-le 3, mistõttu väärteoasjas on olemas ka tema ütlused kohtuistungil (tl 108-109, lisatud skeem tl 66). M.K andis kohtu küsimustele vastates 26.04.2018 kohtuistungil järgmise sisuga ütlusi (tl 108-109). Vaadates videot läbi ja kuulates tunnistajate ütlused ära, väitis ta algul ebakindlust, kas tegemist on sama videoga, sest politseitöötajatest tunnistajate ütlustest selgub, et naisterahvas, kes oli vankriga, järsult peatus, ootas mõnda aega ja kui sõiduk sõitis mööda, jätkas ta oma kõndimist, kuid sellel videol ei peatunud naisterahvas. Ta läks otse edasi. Arvestades sellega, et video lõpus oli näha sõiduki numbrit, võib ta öelda, et tegemist oli tema sõidukiga. Sõiduk kuulub ettevõttele OÜ-le Xxja teda võivad kasutada ka teised töötajaxx Kes oli sees, ei ole videost näha, kuid pigem oli see tõesti M.K ise. Järgneval ülekuulamisel võttis M.K siiski omaks, et video kajastab vaidlusalust sündmust, öeldes: „Käesoleval juhul olin ma kindel ja see on nähtav videolt, et ma ei takista jalakäijat ülekäiguraja ületamisel, sest tema liikus Malmi tänaval ja mina sõitsin Raja tänaval. Seeläbi vähendasin ma sõidukiirust, hindasin olukorda ja tegin manöövri.“ Ta lisas, et ülekäiguraja ületamisel tema poolt oli tema ja neiu vahel, kes kõndis ülekäigurajal, rohkem kui kaks liiklusriba ehk neiu oli Malmi tänaval, tema keeras Raja tänavale. Kohtu küsimusele, kas ta on nõus Xxi joonistatud skeemi vaadates (tl 67), et 23.detsembril toimus nii nagu skeemil märgitud, või toimus see liikumine muul moel, vastas menetlusalune isik, et põhimõtteliselt on sarnane. Ka M.K kandis küsitlemise käigus sõidukite ja inimeste liikumise skeemina samal kaardil nagu tunnistaja XX Xx eelneval istungil ning see skeem lisati kohtuistungi protokollile (tl 66). Kohtu küsimusele, kas väärteokaristus, mis selles asjas mõisteti, on tema hinnangul sellise teo eest liiga suur, liiga väike või paras, vastas M.K, et küsimus ei ole karistuse suuruses, vaid tema õigluses. Vastuseks kohtu küsimusele selle kohta, kui tõsiselt suhtub ta liiklusnõuetesse, selgitas M.K, et ta on iga-aastaselt sõitnud oma ametliku sõidukiga 60 000-70 000 kilomeetrit ehk teisisõnu kolm korda rohkem, kui tavapärane sõiduki sõitja. Selliste sõitude arvu puhul suhtub ta väga 6
(2)4-17-4570 tähelepanelikult liiklusnõuete järgimisesse ja arvab, et neid tuleb kindlasti järgida. Kuna tema kohta karistusregistri väljavõttest nähtub, et tal on rikkumised olemas, siis ta ei vaidlusta neid, sest tegemist on väheste rikkumistega. Näiteks, kui ta ületas sõidukiirust, kus 30 km/h alas sõitis 50km/h kiirusega, siis selliseid väikeseid sõidukiiruse ületamisi ta ei vaidlusta. M.K selgitas, et samal päeval peatas ta enne Puškini tänava ristmikut kahel korral möödujaid mööda lastes. Kohtuvälise menetleja küsimustele menetlusalune isik enam vastata ei soovinuxx
  1. 26.04.2018 kohtuistungil uuriti lisaks eelnevale ka teisi toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, sealhulgas tl 9-10 23.12.
  2. a väärteoprotokolli, tl-l 11-12 olevat Xxi ülekuulamisprotokolli ülekuulamise aja osas, kuna kaebuses on tõstatatud probleemina ülekuulamise aeg; tl 19-20 ja 29 karistusregistri väljavõtteid M.K kohta, tl 46-41 Xxi ja menetlusaluse isiku M.K kaebuse täiendust koos lisatud fotodega; tl 53 – 54 menetluskulude nimekirja, tl 64-67 kohtu poolt tehtud väljavõtteid Maanteeameti liiklusinforakendusest "Tarktee" sündmuskoha kaardist, kusjuures tl 66 ja 67 on neile väljavõtetele kantud tunnistaja Xxi ja A. M.K poolt skeemina sõiduki ja jalakäija liikumine sündmuse ajal; tl 68 kaitsja poolt kohtule esitatud väljavõtet ist sama koha kohta Narva linnas. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna 22.01.
  4. a üldmenetluse otsus muutmata.
  5. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimusexx
  6. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Tõendite lubatavus
  7. Esialgses kaebuses pidas kaebuse esitaja lubamatuteks tõenditeks kohtuvälise menetleja poolt tõendina kasutatud menetlusaluse isiku M.K ütlusi ja tunnistaja Xxi ütlusi. Hilisemas menetluses neid etteheiteid ei korratuxx Kohus ei pea neid tõendeid kohtuvälises menetluses lubamatuks. Kaebuse argumendid nimetatud tõendite lubatavuse välistamisel on arusaamatuxx
  8. Esiteks on alusetu väita, et menetlusaluse isiku ütlused, mille sisuks on selle sündmuse faktilised asjaolud, milles teda süüdistatakse (tl 13-14), ei sisalda mingeid andmeid, mis saavad tõendada väärteo toimepanemist. Ka süüd eitavad ütlused saavad olla väärteoasjas tõendiks, kui need puudutavad tehiolusixx Kaitsja viide: „KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi“ jääb antud kontekstis mõistetamatuks. Menetlusalust isikut ei kuulatud üle tunnistajana, vaid menetlusaluse isikuna (VTMS § 18). Menetlusaluse isiku 7
(2)4-17-4570 õigus anda ütlusi tuleneb VTMS § 19 lg 1 p-st
  1. Menetlusaluse isiku ütluste kui tõendi kogumist ja fikseerimist reguleerib VTMS §
  2. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja arvates selles sättes kehtestatud nõuetest irduti ja mida saaks menetlejale ette heita. Viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-173-08 (p 9.1.) on asjakohatu, kuna see ei käsitle menetlusaluse isiku, vaid menetleja ütlusi.
  3. Samuti on esialgses kaebuses leitud, et tunnistaja Xxi ütlused on kogutud pärast väärteoprotokolli koostamist ja seega rikkudes väärteomenetlusõigust, mistõttu need on lubamatuxx Kohus ei pea siinkohal vajalikuks analüüsida kaitsja tõstatatud küsimuse õiguslikku aspekti (kas pärast väärteoprotokolli koostamist võib tõendeid vormistada), sest juba kriitika faktiline eeldus on vale. Kohus veendus ülekuulamisprotokolliga tutvudes, et Xxi ülekuulamine toimus 23.12.2018 kell 13: 55 - 14: 10 (tl 11-12) ning väärteoprotokoll koostati samal päeval kell 14.10 (tl 9). Seega ei tuvastanud kohus ka siin menetlusõiguse rikkumist, mis kahjustaks tõendite lubatavust.
  4. Kohtumenetluses ei avaldanud kohus Xxi esialgseid ütlusi, kuna tunnistaja kuulati üle kohtuistungil. Kohtulahendit tehes neile ei tugineta.
  5. Kaitsja leidis kaitsekõnes, et tunnistajate Xxi ja Xx kohtuistungil antud ütlusi ei saa arvesse võtta nende vastuolulisuse tõttu muude tõenditega. Hinnangut kohtuistungil ülekuulatud isikute ütluste usaldusväärsusele põhjendab ja analüüsib kohus alljärgnevalt otsuse punktides 49-59, kuid kokkuvõttes ei tekkinud kohtul kahtlusi tunnistajate ütluste usaldusväärsuses.
  6. M.K ütlustes teo tehiolude osas – so selles, et ta nimetatud päeval ja kohas sõitis kõnealuse autoga ning tegi pöörde Raja tänavale, sellal, kui ülekäigurajale oli Malmi tänaval astunud jalakäija, arvates, et ta ei takista teda (vt otsuse p 12) – ei ole alust kahelda (vt ka otsuse p 55). Küll aga ei pea kohus usutavaks ega seetõttu usaldusväärseks süüdistatava ütlusi enda suhtumise kohta liiklusreeglitesse ja oma senistesse väärteokaristustesse (lähemalt otsuse p 64-65).
  7. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et asjas oleva videosalvestuse kasutatavust tõendina pärsib oluliselt asjaolu, et selles kajastuv kuupäev ei lange kokku protokollis ja otsuses märgitud süüteo toimepanemise kuupäevaga. VTMS § 31 lg 11 näeb ette järgmist: „Kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaoluxx“
  8. Istungil ei tõusetunud sisulist vaidlust selles, et tl 24 ümbrikus paiknev CD videosalvestusega on tehtud politseiautost Narva linnas Puškini 10 juures liiklusjärelevalve käigus 23.12.2017 lõuna paiku, kontrollides liiklusnõuetest kinnipidamist (tunnistajate Xx ja Xxi ütlused, Ida Prefektuuri vastuskiri tl 80-100; lisaks ka M.K ütlused, nt - „ .“) Seadusemuudatus, mis lubab sarnastel riikliku järelevalve tegemise juhtudel kasutada väärteomenetluses tõendina salvestist, mida ei ole protokollitud, jõustus 16.07.
  9. Vastava eelnõu seletuskirjas selgitatakse sätte vajalikkust järgmiselt: „ .“ Riigikohus on otsuse nr 31-1-22-14 p-s 9 selgitanud, et enne vaidlusalust seadusetäiendust ei saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks ja sellist salvestist tuli käsitada asitõendina, järgides selle vormistamisel KrMS
  10. peatüki
  11. jaos sätestatut – „ 8
(2)4-17-4570 .“ 25. Käesoleval juhul ei ole salvestus vormistatud asitõendina ega muu menetlustoimingu protokolli lisana, aga samas ei ole täidetud ka VTMS § 31 lg 11 p-s 2 sisalduvat nõuet, et salvestisest peab nähtuma muuhulgas, millal on salvestis looduxx Salvestusest nähtuv aeg
(2012)on käesoleva väärteoasja kontekstis ilmselgelt asjakohatu; kohtuväline menetleja ning tunnistajad kinnitavad, et salvestisest ei nähtu tegelikult aeg, millal see on loodud (vt otsuse p 10 -11). Kuna kohtuväline menetleja on jätnud seaduses ettenähtud nõude selle tõendi kogumisel järgimata, siis ei ole vaidlusalune salvestis lubatav VTMS § 31 lg 11 nimetatud iseseisva tõendina.
  1. Samas leiab kohus, et kuna praegusel juhul on kaitsja leidnud, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, siis on võimalik kasutada vaidlusalust salvestist tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Õigupoolest on see lausa paratamatu, kuna kaitsja väited ütluste ebausaldusväärsuse kohta tuginevad justnimelt arvatavale vastuolule salvestisega. KrMS § 63 lg 2 näeb ette, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud juhul, kui on tegemist kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. Seda, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kasutada ka andmeid, mille allikad jäävad väljapoole tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks kastutatavat tõendikogumit, näeb ette ka KrMS § 289, mis reguleerib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolli. Tõendi lubatavus ja usaldusvääruses on kohtu hinnangul menetluslik asjaolu, mida saab kontrollida andmetalletuste abil, mis ei ole lubatavad KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina.
  2. Eelnevad KrMS sätted on väärteomenetluses asjakohased tulenevalt VTMS §-st 2 ja § 31 lg-st 1, mis näevad ette kriminaalmenetluse sätete kohaldatavuse väärteomenetluse sätetest tulenevate erisustega. Üks väärteomenetluse erisusi, mida ei saa antud juhul eirata, on seejuures VTMS § 31 lg-s 11 nimetatud põhimõte ise: „ “ Kriminaalmenetlus ei tunne „iseseisva“ ja „mitteiseseisva“ tõendi kontseptsiooni, mistõttu saab väita, et tegemist on väärteomenetluse erisusega (vt ka VTMS § 314 ). Kohus järeldab kõnealuses uudses sättes kehastatud seadusandja otsusest, et sellise salvestuse kasutamine, mis mingis osas irdub VTMS § 311 ja 314 nõuetest, kasutamine tõendina ei ole välistatud, aga mitte iseseisvalt. Seega võib seda tõendit uurida ja hinnata osas, milles see puudutab asjaolusid, mida kajastavad teised, lubatavad tõendixx Selle tõlgendusega langeb kokku võimalus kasutada vaidlusalust salvestist tunnistajate, aga ka menetlusaluse isiku enda ütluste kontrollimisel asjaolude osas, mis nähtuvad nimetatud tõenditest.
  3. Kõige selle juures austab kohus salvestise kasutamisel Riigikohtu lahendis 3-1-1-21-09 (p 9.4) kirjeldatud põhimõtet, mis on olnud ka Riigikohtu hilisemate salvestiste-teemaliste lahendite tuumaks: tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatava tõendina. Käesolevas asjas ei olnud poolte vahel lõppkokkuvõttes tõsiseltvõetavat vaidlust, et video kajastab väärteoprotokollis nimetatud sündmust ja et see on tehtud politseiautost, milles istusid mõlemad tunnistajad, kelle ütlused kajastavad seda, mis nähtub ka videopildilt. Tunnistajad andsid ütlusi videosalvestise tekke kohta (otsuse p 7-10). Väärteomenetleja selgitas kohtule (tl 80 jj), miks on salvestisel vale ajamärgis. Kohus peab seda põhjust usutavaks ja selle osas ei ole kahtlusi esitanud ka menetlusalune isik. Menetlusalune isik ütles küll kohtus ühel hetkel, et ta pole 100 % kindel, et salvestus on sellest sündmusest, aga samal ülekuulamisel möönis ta siiski, et nii see on („ “). Seega tehti salvestus esialgu riikliku järelevalve käigus ning selleks hetkeks, kui ilmnes vajadus kasutada seda väärteomenetluses, oli vale ajamärgis salvestusele juba tekkinuxx Kohtul ei ole alust arvata, et menetleja oleks tõendit kogunud viisil, mis riivaks kogumises osaleja au ja väärikust, ohustaks tema elu või tervist või tekitaks põhjendamatult varalist kahju või isikut piinates, tema kallal muud vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust 9
(2)4-17-4570 alandavaid viise kasutades (KrMS § 64 lg 1). KrMS § 64 lg 3 näeb ette, et kui tõendeid kogudes kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele ja neile selgitatakse tehnikavahendite kasutamise eesmärki. Käesoleval juhul oli aga salvestis tegemisel juba enne väärteomenetlust, riikliku järelevalve käigus, nii et isegi väites, et salvestuse tegemisel kasutati tehnikavahendeid, ei saa ette heita KrMS § 64 lg 3 rikkumist.
  1. Kokkuvõttes jätab kohus videosalvestuse välja tõendamiseseme asjaolude kinnituseks hinnatavate tõendite kogumist iseseisva tõendina, kuid kasutab seda teiste tõendite usaldusvääruse kontrollimisel. Asjaolu, et videosalvestis ei ole lubatav iseseisva tõendina, ei muuda sellele tuginemise tõttu veel väärteomenetleja otsust seadusevastaseks, kuna teised tõendid – menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused – olid lubatavad ja asjakohasexx Väärteokoosseis: objektiivne koosseis
  2. 22.01.2018 tehtud otsuses heidetakse M.K-le ette

§ 222lg 1 järgi seda, et ta juhtis A.

Puškini tn 10, Narva linnas, Ida-Viru maakonnas, mootorsõidukit ja ei andnud teed reguleerimata ülekäigurajale astunud jalakäijale, rikkudes seega

§ 35lg-s 4 sätestatut.

31.

§ 222

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest, samuti reguleerimata ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumise eest. 32.

§ 35

lg 4 näeb ette, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. 33. Üks peamisi kaitseargumente on olnud, et M.K käitumine ei tekitanud jalakäijale reaalset ohtu ja seda ohtu ei ole ka väärteosüüdistuses esile toodud ega kohtuvälise menetleja poolt tõendatuxx Kaitsja tsiteerib siin

§ 35

lg 4 esimest lauset, aga kohus leiab, et ta jätab väärilise tähelepanuta lisaks teise lause, mis puudutab otseselt teeandmiskohustust. Süüdistuse seisukohalt on asjakohased mõlemad 34.

§ 35

lg 4 teise lause - põhituum on kohtu hinnangul see, et sõidukijuht peab laskma jalakäijal (kes on astunud või astumas ülekäigurajale) sõidutee ületada. Kõnealuses lauses rõhutatakse, et vajadusel peab selleks lausa seisma jääma. Kohtu hinnangul ei tulene seega

§ 35

lg-st 4 üksnes juhi kohustus jälgida kiirust ülekäigurajale lähenedes, vaid ka kohustus lasta ülekäigurajale astunud jalakäijal (enda ees) sõidutee ületada. Mõlemad kohustused on suunatud sellele, et tagada jalakäija ohustamatust. Selles mõttes annab

§ 35

lg 4 teine lause jalakäijale ülekäigurajal

§ 2p 6 tähenduses eesõiguse.

Teisisõnu on ülekäigurajale astunud või astumas jalakäijal õigus liikuda enne sõidukijuhti. Seda, et reguleerimata (ja ohutussaareta) ülekäigurajale astunud jalakäija peab saama arvestada sellega, et ta võib läbida terve ülekäiguraja ilma, et tema teed lõikaks sõiduk, saab järeldada ka

§ 25

lg-st 7: Sama paragrahvi lg 1 näeb seejuures ette, et sõiduteed ületades ei tohigi jalakäija asjatult viivitada ega seisma jääda. 35. Kohtu hinnangul tuleb

§ 222

paremaks mõistmiseks pöörduda

§ 2

poole, väljumata samas esitatud väärteosüüdistuse piiridest.

§ 2

avab mitme süüdistuses mainitud termini tähenduse liiklusseaduse mõttes: selle pealkiri on „Mõisted“ ja selle preambuli kohaselt esitatakse sättes sõnade/sõnaühendite tähendused „käesoleva seaduse tähenduses.“ Nimetatud sättele viitamisega ei anna kohus seega hinnangut mingisuguse täiendava rikkumise olemasolule, vaid 10

(2)4-17-4570 sisustab ühemõtteliselt

§-des 222 lg 1 ja 35 lg 4 nimetatud ning väärteosüüdistuses kasutatud mõisteid sellistena, nagu liiklusseaduses neid on mõelduxx 36. Käesolevas asjas ei vaidlustatud, et jalakäija ületas reguleerimata ülekäigurada, kui sellest sõitis üle ka menetlusalune isik.

§ 2

p 100 kohaselt on ülekäigurada „jalakäijale sõidutee/…/ ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee/…/ osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teexx“ (Vrd

§ 2

p 99 defineeritud „ülekäigukoht“, kus jalakäijal ei ole reeglina sõidukijuhi ees eesõigust). Sama paragrahvi p 1 annab definitsiooni mõistele „ anda teed“ ehk „mitte takistada,“ mis seisneb nõudes, et „liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või –kiirust.“

§ 2

p 1 järgi ei tähenda teeandmine seega pelgalt hoidumist sellisest liikumisest, mis sunniks teist liiklejat tingimata suunda või kiirust muutma, vaid teeandmise korral tuleb vältida isegi sellist liikumist, mis üksnes võiks sundida teist liiklejat seda tegema. Sõna „võiks“ viitab „potentsiaalile“. Mootorsõiduk on liikluses suurema ohu allikas, mistõttu on sõiduki juhtimine allutatud kindlatele reeglitele. Jalakäija ja mootorsõiduk ei ole liikluses kaugeltki võrreldavad objektid, vaid jalakäija on nende kokkupuute korral potentsiaalselt selgelt ohustatuxx Seetõttu leiab kohus, et kui jalakäija, kes on astunud ülekäigurajale ja arvestab seetõttu eesõigusega selle läbimisel, avastab poolel teel, et tema teed on lõikamas ootamatult väljailmunud sõiduk, kujutab see alati endast jalakäijale vähemalt mõttelist takistust planeeritud teekonnal, sest ta peab vältimatult hindama ümber võimalused läbida teekond ohutult. Pole kahtlust, et kui jalakäija lükkab enda ees beebiga lapsevankrit ning nende ette teele lõikab ootamatult sõiduk, kujutab see sõiduk endast potentsiaalset ohtu mitte üksnes kõndijale, kelle tähelepanu on eelduslikult hõivatud lapse julgeolekuga, vaid enam veel vankris olevale lapsele. Tee andja peab laskma seetõttu eesõigusega liiklejal ise valida ja otsustada oma liikumiskiiruse ja suuna, mitte seadma ta selles küsimuses sõltuvusse sõiduki liikumisest teelõigul, kus tal eesõigust pole. Selleks, et jalakäija ohustatus oleks garanteeritud, nõuabki

§ 35

lg 4

1 sõidukijuhilt kiiruse vähendamist ja

2 seda, et jalakäijal lubataks segamatult rada läbida ja sõidutee ületada. M.K seisukohalt on olulised mõlemad

§ 35

lg 4 laused, arvestades, et lauses üks sisaldub õigustatud jalakäija määratlus ja nõuete üldine eesmärk – vältida jalakäija ohustatust. 37. Selline tõlgendus on kooskõlas ka liikluses toimiva usalduspõhimõttega, mille kohaselt võib enda hoolsuskohustust adekvaatselt täitev isik mitmete isikute osalusel toimivas olukorras eeldada, et ka kõik teised isikud täidavad enda hoolsuskohustust. See, et

§ 25

lg-st 7 tulenevalt peab jalakäija reguleerimata ülekäigurajal hindama sõidutee ohutust üksnes enne sõidutee ületamist (sh hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud), tähendab, et jalakäijal on õigus eeldada, et tema analoogset kontrolli enam teist korda teekonna vältel läbi viima ei pea. Jalakäijal on õigus eeldada, et ta saab enda valitud mõistlikul kiirusel läbida terve ülekäiguraja. Tal on usalduspõhimõttest lähtudes õigus eeldada, et tema teekonda ei takista teisele poole jõudmiseni ühegi isiku käitumine ega tahe peale tema enda. Ta peab olema vaba murest selle üle, kas mõelda poolel teel kiiruse vähendamisele või hoopis suurendamisele, sest ülekäigurajale lähenevad sõidukid on kohustatud andma talle teed terve tema ees oleva ülekäiguraja ulatuses. Kui see nii ei oleks, siis peaks seadus nägema ette ka jalakäija kohustuse kontrollida ka ülekäigurajal lähenevate sõidukite olemasolu, et need saaksid tema eest läbi sõita. Sellist kohustust jalakäijal ei ole, kuna sõidukijuhi teeandmiskohustusest tulenevalt peab olema kogu ülekäigurada sellele astunud jalakäija päralt. Öeldu valguses on ka ilmne, et M.K väide, nagu ta ei saanukski ohustada jalakäijat, kuna too oli Malmi tänaval, tema liikus aga Raja tänaval, on sisutu ja asjakohatu. Füüsilises maailmas ja liiklusreeglite järgi ei saa ühtse ja tervikliku jalakäiguraja ületamisel omada võimaliku ohu tekke seisukohalt tähendust, millist nimetust kannab sõidukijuhi ettekujutuse järgi teeosa, kus ta liigub. 38. Selleks, et piiritleda täpselt, milline on

§ 222

lg 1 järgi etteheidetav tegu, tuleb silmas pidada sedagi, et

§-s 222 sätestatud väärteol ehk sõidukijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal 11

(2)4-17-4570 jalakäijale tee mitteandmisel on ka kvalifitseeritud koosseis.

§ 222

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest, samuti reguleerimata ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumise eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht. Liiklusoht on

§ 2

p-s 31 antud definitsiooni kohaselt “olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma.“ Seejuures ei pea jalakäija seejuures arvestama sellega, et ülekäigurajale võib sõita sõidukijuht, kelle arvates „liiklusoht puudub“. Selles olukorras ei ole sõidukijuhil õigust oma suva järgi hinnata, kas teeandmiskohustust on „ohutu rikkuda“. Teed peab andma sõltumata sellest, kas sõidukijuhi arvates on olemas liiklusoht – vastasel korral jääks sisutühjaks nii

§ 222

lg 1 kui ka § 35 lg 4

  2. Seega olukorras, kus ülekäigurajal kõndiv jalakäija on juba mootorsõidukijuhi tee mitteandmise tõttu sunnitud ohu vältimiseks järsult muutma liikumiskiirust või –suunda või lausa peatuma, tuleks mootorsõidukijuhi tegevus kvalifitseerida

§ 222lg 2, mitte lg 1 järgi.

Praeguses asjas ei ole kohtuväline menetleja M.K-le sellist teoetteheidet teinuxx (Selle üle, kas seda oleks pidanud kaaluma, ei pea kohus põhimõttest tulenevalt võimalikuks arutleda.) 40. Kokkuvõttes järeldub eelnevast, et tuginedes

§ 35

lg 4 mõlemale lausele tuleb

§ 222

lg 1 järgi kvalifitseerida selline mootorsõiduki juhi liikumine või manööver, mille puhul sõidukijuht ei lase ülekäigurajal liikuval jalakäijal läbida ülekäigurada enne iseennast, kehastudes nii jalakäija jaoks potentsiaalseks ohuallikaks. Järsk muutus jalakäija liikumissuunas või –kiiruses ega see läbi ka reaalse ohu teke pole nõutav.

  1. Käesolevas asjas on kohtu hinnangul tõendatud ja üüdistuses piisava täpsusega kajastatud, et mootorsõidukit Volkswagen Touareg reg nr xx juhtiv M.K ei andnud mootorsõidukit juhtides eelnimetatud tähenduses teed reguleerimata ülekäigurajale astunud jalakäijale Narva linnas aadressil Puškini 10 juures 23.12.2017 kella 13.20 paiku.
  2. Mis puudutab süüteo toimepanemise kohta, siis selle üle on olnud küll istungil teatud vaidlusi, aga kohtu hinnangul on nende vaidluste sisuks tehnilised üksikasjad, mis ei muuda tõsiasja, et tegelikult saavad kohtumenetluse pooled ja kohus ühtmoodi aru, millises topograafilises ja geograafilises punktis Narva linnas vaidlusalune sündmus juhtus.
  3. Kõige lähem hoone sündmuskohale on Puškini tn 10, mille nurgalt lähtus vaidlusalune ülekäigurada ja kust jalakäija alustas oma teed, mistõttu ei ole vale sündmuskoha täpsustamine selle koordinatsioonipunkti kaudu. Nii kohus kui kaitsja kogusid asja juurde eri kaarte eri kaardirakendustest (tl 49, 65-68; otsuse p 13). Kordagi ei tekkinud menetluspoolte või kohtu vahel vaidlust selle üle, millisest kohast Narva linnas jutt käib. Vaidlus tekkis vaid selle üle, kuidas seda nimetada. Kohtu arvates on mõistlik ja arusaadav, et kohtuvälise menetleja ametnik ei pidanud vajalikuks kirjutada protokolli pikalt lahti järgmist kirjeldust, mis oleks kahtlemata korrektne: „ülekäigurada Narva linnas, mille üks ots asub Puškini tn 10 maja juures Malmi tänaval ja teine ots Puškini tänava kultuurimaja Rugodiv poolses servas ning mis ületab Malmi tänavat kohas, kus see ühineb Raja tänavaga ja ristub Puškini tänavaga.“ Sellisena saab vaidlusaluse ülekäiguraja täpset asukohta kirjeldada eelmainitud kaartide kohaselt. Neist nähtuvalt ületab ülekäigurada üksnes Malmi tänavat, mis kohe seejärel hargneb Narva jõe suunas Malmi ja Raja tänavaiks. Samas ei saa eirata asjaolu, et tunnistajad Xx ja Xx ning menetlusalune isik M.K olid kõik arvamusel, et ülekäigurada ületas ühtlasi nii Malmi kui Raja tänavat, kusjuures jalakäija alustas liikumist Malmi tänava poolsest servast ning M.K ületas ülekäiguraja tema ees Raja tänava poolses servas. M.K on põhjendanud seda, miks ta ei saanud jalakäijat ohustada, sisuliselt sellega, et nad liikusid erinevatel tänavatel: „tema liikus Malmi tänaval ja mina sõitsin Raja tänaval“ ning ülekäiguraja ületamise momendil oli tema ja neiu vahel, kes kõndis ülekäigurajal, rohkem kui kaks liiklusriba ehk neiu oli Malmi tänaval, tema keeras Raja tänavale (otsuse p 12).
  4. Tegemist on vaieldamatult pika ülekäigurajaga, aga kohus ei näe antud juhul teo toimepanemise koha määratlemisel segadust. Eelmainitud kaardid, tunnistaja ja menetlusaluse isiku joonistatud 12

(2)4-17-4570 skeemid (tl 66, 67), kaitsja poolt esitatud fotod (tl 50-51) ja nii tunnistajate kui menetlusaluse isiku ütlused ei jäta kahtlust selles, et tegemist on eelmainitud ja kõigile ühtviisi teada ülekäigurajaga, mis on terviklik ja katkematu (sh ohutussaareta, nagu mõlemad tunnistajad esile tõid). Süüteo toimepanemise koha määratlemise kontekstis ei ole kohtu hinnangul tähtsust sellel, mitu sõidurada nimetatud kohas oli või mitmendal neist paiknes jalakäija või menetlusalune isik või isegi, kas menetlusalune isik paiknes parasjagu Raja või Malmi tänaval.

§ 35

lg 4,

§ 222

ega

§ 2

p 100 ei loo sõidukijuhile täiendavaid vabadusi ega jalakäijale täiendavaid kohustusi sõltuvalt sellest, kui lai või mitme sõidurajaga on üks terviklik ülekäigurada, mida jalakäija parasjagu ületab. Kaitsja ja menetlusalune isik on küll rõhunud asjaolule, justkui olnuks ülekäiguraja ületamise hetkel M.K Raja tänaval ja lapsevankriga neiu Malmi tänaval, aga nemadki ei ole suutnud selgitada, milline sisuline või õiguslik tähendus peaks sellel asjaolul olema.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. märtsi 2018 otsuse nr 4-17-3969 punktis 7.2 leidnud, et
  3. Käesoleval juhul vastab süüteo toimepanemise koha määratletus Riigikohtu poolt osundatud kriteeriumitele. Arvestades kohtuistungil arutatut ei saaks tõsiseltvõetavalt esitada argumenti, et menetlusalune isik ei tea, kus või millisel ülekäigurajal toimunust on jutt.
  4. Samuti leiab kohus, et tunnistajate ütlustega on kinnitust leidnud ka süüteo toimepanemise aeg – 23.12.2017 kella ühe paiku päeval. Väärteootsuses ja –protokollis esitatud ajamääratluse ega selle üle, et väärteoprotokoll koostati vahetult pärast etteheidetavat tegu (23.12.2017 kell 14:10), mil seda tutvustati ka M.K-le , ei ole iseenesest vaidlust (vt ka otsuse p 12). Kohtu hinnangul on süüdistatav saanud süüteo toimepanemise aja osas piisavalt ühest informatsiooni, et ennast kaitsta, ega ole ka menetluse ajal väitnud, et tal oleks selles küsimuses mingi võimalik alibi. Kuigi vaidlusalune videosalvestis, mis toimunust tehti, kannab tehnilistel põhjustel (vt käesoleva otsuse p 11) ca 5 aastat vana ajamärgist, nähtub selleletki, et tegemist on päevavalge ajaga talvisel perioodil.
  5. Oma esmases kaebuses heitis kaitsja kuriteo asjaoludega seoses ette, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole nimetatud, millist sõidukit A. Voronin juhtis. Kohus ei pea seda asjaolu süüdistuse konkreetsust lubamatult kahjustavaks asjaoluks. Kõnealune sõiduk oli nimetatud margi ja registreerimisnumbri täpsusega väärteoprotokollis, millele otsus ka viitas. Tl-l 66 joonistatud skeemil märkis A. Voronin samuti südmuse ajal tema poolt juhitud autona VW Touareg. Seda, et tegemist oleks olnud mingi muu sõidukiga, ei ole kordagi menetluse vältel väidetuxx Väärteoasja põhjalikul kohtulikul uurimisel on süüdistataval olnud võimalus aru saada, millise sõiduki juhtimisel talle väärteo toimepanemist ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanuxx Seda, et sõidukit juhtis M.K , kinnitavad tunnistajate ütlused ning see on kooskõlas ka asjaoluga, et väärteoprotokollist nähtuvalt tutvustati seda just M.K-le , kelle isik vahetult teo järel tuvastati. Tunnistajate ütlusi selles osas, et ülekäigurajal märgati sama sõidukit, mida politseiametnikud kohe jälitama asusid ja lõpuks peatasid, kinnitab ka videosalvestis, millelt nähtub ka numbrimärk (tl 24). Teo kvalifitseerimise seisukohalt sõiduki mark ja numbrimärk siiski tähtsust ei oma.
  6. Mis puudutab sündmust ennast, siis annavad Xx ja Xx selle kohta kohtu hinnangul kokkulangevaid ja usaldusväärseid ütlusi. Ütluste kokkulangevus on antud juhul ka usaldusvääruse üheks tingimuseks, kuna mõlemad olid sündmuse ajal samas kohas: patrullautos Malmi tänaval Puškini maja nr 10 juures, teostades liiklusjärelevalvet Puškini, Malmi ja Raja tänavate ristmikul.
  7. Tunnistaja Xxi (vt otsuse p 8) sõnul liikus Puškini tänaval, ringtee poolt hõbedane sõiduk VW 13

(2)4-17-4570 Touareg, mis vähendas tänavate ristmikul sõidukiirust, pidurdas, ja hakkas vasakule pöörama. Reguleerimata ülekäigurajale astus noor naine valge lapsevankriga ja kõndis ülekäigurajal järkjärgult 3-4 meetrit, sel ajal sõitis sõiduk ülekäigurajale, peatamata, selliselt, et naine koos lapsevankriga pidi järsult peatuma. Tunnistaja hindas seda politseitöötajana liiklusseaduse nõuete rikkumiseks: juht ei andnud teed jalakäijale, kes oli juba läbimas sõiduteed reguleerimata ülekäigurajal. Tunnistaja täpsustas, et kui sõiduk lähenes, kõndis lapsevankriga naine juba ülekäigurajal. Sõiduk sõitis mööda ja siis läks naisterahvas edasi.
  1. Xx (vt otsuse p 9) andis ütlusi, et Puškini tn 10 juurest asus sõiduteed ületama neiu koos valge lapsevankriga otse Rugodivi suunas ja kõndis üsna pika osa teekonnast, võib olla kolmandik, sõiduteel, reguleerimata ülekäigurajal. Samas lähenes Puškini tänavalt sõiduk Touareg ringtee poolt Puškini, Malmi ja Raja tänava ristmikule. Sõiduk hakkas vasakule pöörama ehk Raja tänava suunas ja lähenes neiule, kes ületas sõiduteed ning lapsevankriga neiu pidi sel ajal seisatama. Üksnes pärast seda, kui see sõiduk sõitis edasi, võis see neiu koos lapsevankriga ülekäigurajal edasi liikuda. Võimalik, et neiu oli kõndinud rohkem kui ühe kolmandiku. Vastates kaitsja küsimusele, leidis tunnistaja, et kuna tegemist on ühise ülekäigurajaga, mis ületab Raja ja Malmi tänavaid ja seal ei ole mingit liiklusohutuse elementi, kus ta võiks peatuda ja oodata, kui sõiduk edasi sõidab, siis igal juhul oleks olnud vaja neiu üle lasta, sest tema oli juba liikumas. Neiu oli maha kõndinud suure osa teekonnast, seda, kas ta astus Malmi ja Raja eraldusjoonest üle, ei osanud tunnistaja täpselt öelda. Lapsevankriga neiu seisatas, sõiduk sõitis mööda ja neiu läks edasi. Kohtuvälise menetleja küsimusele vastas tunnistaja, et hetkel, kui auto ületas ülekäigurada, oli naisterahvas vankriga möödunud kolmandiku ülekäigurajast, aga vanker oli eespool, sest ta lükkas vankrit enda ees.
  2. M.K ei eita, et ta sõitis nimetatud ülekäigurajale, kus kõndis jalakäija (vt otsuse p 12, 22).
  3. Kontrollimaks kõigi antud ütluste usaldusväärsust, võrdleb kohus analüüsivalt sündmuse kirjeldust isikute suu läbi videosalvestisega, mis kajastab toimunud kahtlemata objektiivselt ja millele toetas oma kõne argumendid ka kaitsja.
  4. Video (ümbrikus tl 24) algab sellel jooksva ajamärgise kohaselt kell 3.36.49 ( ). Videolt on näha, et naine, kes lükkab enda ees valge kattega lapsevankrit ja kõnnib mõõduka sammuga, astub politseiauto ees, paremal, ülekäigurajale. Ülekäigurada on lumekattest puhas, selle valged jooned on selgesti nähtavaxx Kui naine astub rajale, lükkab ta lapsevankrit endast ligi kahe valge triibu võrra eespool (kokku on võimalik lugeda ülekäigurajal ligi 22 triipu). 3.38.10 ilmub naise parema õla tagant Puškini tänavalt nähtavale sõiduk. 3.38.12 (olles raja
  5. valgel triibul, lapsevanker temast vastavalt eespool) keerab naine selle poole pead ning aeglustab märgatavalt sammu, kõndides sellise aeglustatud sammuga 3.38.13-3.38.
  6. Nimetatud sekundite jooksul keerab sõiduk naise ees üle ülekäiguraja. Sekunditel 3.38.13-3.38.14 toimuvat kajastavad ka kaitsja poolt esitatud fotod tl 50-
  7. Kui sõiduk sõidab ülekäigurajale ja selle
  8. valge triibu juures ületab (3.38.15), siis asub naine ise raja
  9. valgel triibul, aga lapsevanker paari triibu võrra eespool. Seejärel jätkab naine lapsevankriga liikumist vahepealsega võrreldes veidi kiirendatud tempos ja jõuab ülekäigurajalt välja ca 3.38.24 – selleks ajaks on sõiduk juba suundunud Raja tänavale ja ka politseiauto alustab juba sinna pööret. Video lõpul on selgelt näha sõiduki numbrimärk xx, mida patrullsõiduk jälitas silmsidemes kuni peatumiskohani.
  10. Kohus leiab, et videolt nähtuv ei ole vastuolus tunnistajate Xxi ja Xx kirjeldatuga. Kinnitust leidis, et jalakäija oli sõiduki pöörde ajaks läbinud juba märgatava osa ülekäigurajast ning oli selgelt nähtav, seejuures oli tema ees lükatav valge lapsevanker selgelt eristatav. Kinnitust leidis ka see, et sõiduk ise vähendas kiirust ülekäigurajale keerates ja sõitis – silmaga tajutavalt – mõne meetri kauguselt lapsevankriga naise eest ülekäigurajalt üle, suundudes Raja tänavale. M.K hinnangud, et „tema liikus Malmi tänaval ja mina sõitsin Raja tänaval“ ning “ülekäiguraja ületamise momendil oli minu ja neiu vahel, kes kõndis ülekäigurajal, rohkem kui kaks liiklusriba ehk neiu oli 14
(2)4-17-4570 Malmi tänaval, tema keeras Raja tänavale,” ei saa videost selget kinnitust, kuna liiklusribasid ega tänavaid ei ole videost nähtuvalt märgistatuxx Video kinnitab siiski, et hetkel, mil ülekäigurajal olid nii lapsevankriga naine kui ka sõiduk, oli nende vahel mitu meetrit. 56. See, milliste sõnadega määratleda jalakäija reaktsiooni sõiduki tungimisele ülekäigurajale, on hinnangu koht. Video ei jäta kahtlust, et lapsevankriga naine märkab tema selja tagant lähenevat ja pööret tegema hakkavat sõidukit Touareg. Tunnistajad on tema reaktsiooni kohta öelnud „peatus järsult“ (Xx) ja „seisatas“ (Xx). Kohus, olles videot vaadanud, sõnastaks selle pigem „aeglustas märgatavalt käiku“, aga seda pärast mitmekordset video vaatamist. Samas ei peaks kohtu hinnangul antud juhul ülehindama keelendivalikute nüansse, kuna tuleb arvestada, et tunnistaja Xx andis ütlusi tema jaoks mitte-emakeeles; tunnistaja Xxi ütlused aga jõudsid istungiprotokolli läbi tõlgi. Kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et läheneva ja eest läbisõitu kavandava sõiduki ilmumine mõjutas lapsevankriga naise liikumiskiirust. Kui jälgida tervet videot, siis aeglustab naine kahel korral liikumist – esmalt pidurdab ta ülekäigurajale lähenedes ja siis ülekäiguraja keskel, aeglustades sõiduki ilmudes sammu seniks, kuni sõiduk on tema ja lapsevankri eest möödunuxx Päris selgelt seisma ei jää naine kummalgi korral, mis on sõiduteed ületades ka arusaadav, sest

§ 25lg 1 kohaselt on jalakäijal keelatud sõiduteed ületades seisma jääda.

57. Kohus mõistab, miks on menetlusalune isik ja kaitsja seda asjaolu tunnistajate ütluste ja video võrdlemisel tähele pannud, aga kohtu arvates ei osunda see tajumiserisus tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusele ega ole ka süüteokoosseisu seisukohalt oluline. Esiteks tuleb arvestada, et tunnistajad annavad oma ütlusi vahetult kogetud mälupildi pinnalt, mis kestis paar sekundit ja toimus kuid tagasi. Kohtu arvates on oluline, et tunnistajad fikseerisid toimunu ühesuguselt ja mäletasid põhilist – seda, et sõiduki ettekeeramine mõjutas lapsevankriga naise liikumiskiirust. Pidurdamine, peatumine, seisatumine – nende sõnade kasutamisel on nüansivahe, kui me kõneleme sekundite jooksul toimunust. Pealegi on antud juhul oluline, et jalakäija oli väikelast vankris lükkav naine, kelle prioriteet tol hetkel pidi olema lapse heaolu eest hoolitsemine. On ilmselge, et „järsk peatumine“ väikelast sisaldava vankriga on oluliselt delikaatsem ettevõtmine kui näiteks „järsk peatumine“ tervisejooksja jooksmisel vastu posti. Kohtu arvates võiski politseiametnike hinnanguid liikumiskiiruse muutuse sõnastamisel mõjutada asjaolu, et lapsevankriga liikuva ema liikumise sujuvusele kehtivad tavapärasest teistsugused eeldused, st tavamõistes „järsku peatumist“ ta endale lubada ei saagi. Kui jalakäija oleks tõepoolest tavatähenduses järsult peatunud, siis oleks see tähendanud, et M.K tegu tulnuks kvalifitseerida

§ 222lg 2 järgi (vt otsuse p 38).

Kohus ei leia mingisugust sisulist (ammugi diametraalset) vastuolu tunnistajate ütluste ja videopildi vahel. 58. Kohus ei tuvastanud menetluse käigus ka ühtegi asjaolu, mis viitaks tunnistajate soovile süüstada M.K alusetult või utreerida tema vastu antavaid ütlusi pahatahtlikult. Esmalt ei oleks see juba loogiline, tulenevalt ülaltehtud viitest

§ 222lg-le 2.

Nimelt, kui ülekäigurajal jalakäijale mitte teed andev sõidukijuht tekitab olukorra, kus jalakäija peab järsult peatuma, siis annaks see aluse isiku vastutusele võtmiseks

§ 222

lg 2 järgi, mille karistus on oluliselt karmim, kuna kaasneb ka juhilubade kaotamise võimalus. Antud juhul koostati protokoll

§ 222

lg 1 järgi, justkui politseimetnikud poleks adunudki, et sõnapaaril „järsk peatumine“ võib olla õiguslik tähendus. Pole ka muud põhjust, miks tunnistajad pidanuks M.K ülemäära kahjustavaid ütlusi andma. Vastupidi, kohtul tekkis tunnistaja Xxi ütlusi võttes pigem hetkeks kahtlus, kas ehk on tema lugupidamine menetlusaluse isiku vastu liiga suur, et jääda objektiivseks. Kui kohus tunnistajat rakendades (tl 59p) küsis, kas ja kuidas ta menetlusalust isikut tunneb, vastas ta esmalt: „Tunnen teda kui meie linnas võimuesindajat.“ ( ). Alles küsimuse täpsustamisel jõudis tunnistaja selleni, et ta puutus M.K-ga kokku rikkumist tuvastades. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et hoolimata korduvatest liiklusväärteokaristustest määrati antud juhul sümboolne trahv, ei pea kohus võimalikuks, et keegi asjaga seotud politseiametnikest sooviks mingil põhjusel M.K kahjustada, suhtuks temasse halvasti või oleks muul põhjusel ütluste allikana ebausaldusväärne. 15

(2)4-17-4570
  1. Kohus on seisukohal, et tunnistajad sõnastasid lapsevankriga naise kiirusemuutuse nii, nagu nad sõnastasid, sest nad tajusid seda selliselt. Nende mälupilt kujunes konkreetses olukorras ja arvestades, et jälgitav sündmus oli väga lühiaegne. Nagu video kinnitab (politseiauto liikus paigalt ajamärgise kohaselt 3.38.19), sõitsid tunnistajad patrullautoga sõidukile Touareg järgi sisuliselt kohe, ilma et autos oleks jõudnud tekkida diskussiooni selle üle, kas ülekäigurajal nähtu väärib reageerimist. Tunnistajad kinnitasid kõhklematult ka pärast video vaatamist kohtusaalis, et see kajastab sama sündmust, mida nende ütlusedki. Kõigist neist asjaoludest saab järeldada, et tunnistajad Xx ja Xx tajuvadki sellist pidurdamist nagu antud juhul „järsu peatumisena“ või „seisatamisena“. Ka M.K ise ei ole oma ütlustes kirjeldanud, et ta tajus naise reaktsiooni sellele, kui ta talle ette keeras, kuidagi teisisti, mistõttu tema ütlustega tunnistajate ütlusi kõrvutada ei saa. Ta on vaid öelnud, et videolt pole peatumist näha ning ta ei takistanud ülekäijat.
  2. Sõltumata sellest, kas nimetada kiiruse vähendamist lapsevankriga naise poolt järsuks peatumiseks, seisatamiseks või lihtsalt käigu pidurdamiseks, on kohtu hinnangul üheselt tõendatud, et M.K ei andnud sõidukit juhtides jalakäigurada ületavale jalakäijale teexx Kohus ei pea vajalikuks analüüsida ohu esinemist jalakäijale, kuna liiklusohu teke on

§ 222lg 2, mitte aga lg 1 sätestatud teo koosseisu tingimus.

Antud juhul piisas objektiivse koosseisu täitmiseks sellest, et M.K sõitis ülekäigurajale, ilma et oleks lasknud sellele juba astunud jalakäijal enne jalakäigurada ületada. Seejuures pani selline M.K kui suurema ohu allika juhi tegevus antud juhul jalakäija oma liikumiskiirust muutma, aga kohtu hinnangul oleks koosseis täidetud ka selle asjaoluta. Kuivõrd kohus ei pea liiklusohu tekitamist koosseisuliselt nõutavaks asjaoluks, ei nõustu ta ka kaebuse etteheidetega selle kohta, et väärteoprotokollis on jäetud põhjendamatult määratlemata konkreetne oht, mida M.K tekitas. 61. Eeltoodud põhjustel on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et M.K pani toime väärteomenetluse otsuses

§ 222lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo.

Väärteomenetleja on kajastanud rikkumist otsuses õigesti. Süüteokoosseis: subjektiivne koosseis 62. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et M.K pani

§ 222lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime tahtlikult. Vastavalt Kar

S § 16 lg-le 3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Tunnistajate ütlused kinnitavad koostoimes videosalvestusega, et väga heades nähtavuse oludes sõitis M.K autojuhina kõnealusele ülekäigurajale, kuigi seda oli asunud ületama jalakäija. Ka menetlusalune isik on kinnitanud seda oma ütlustega, eitamata ülekäigurajale selliselt sõitmist, kuid leides, et ta ei takistanud jalakäijal tee ületamist: „ .“ Õigusvastasus, süü 63. Kohus kaalus, kas M.K sellised väited (vt eelmine punkt) võiksid kvalifitseeruda eksimuseks õigusvastasust välistavas asjaolus ja tingida KarS § 31 kohaldamise: „ .“ Kohtu hinnangul ei ole siiski võimalik, et nii kogenud ja sagedasti sõitev autojuht (vt tema enda ütlused, otsuse p 12) nagu M.K ei tunne liiklusreegleid ja on neist lihtsalt teadmatuses. Väide, et kuna ülekäigurada asub mitme tänava ristumiskohas, siis vabastab teeandmiskohustusest seeläbi, et sõidad justkui kujuteldavalt jalakäijast erineval sõidurajal/tänaval, pole kohtu arvates tõsiseltvõetav. Sellist väljamõeldist ei kinnita ükski liiklusreegel. Kohtu arvates üritab M.K selliste argumentidega lihtsalt vabaneda vastutusest tehtud teo eest. Karistusregistri andmed (tl 19, 20, 29) ja tehiolud viitavad pigem sellele, et M.K ei pea 16

(2)4-17-4570 liiklusreeglitest lugu ning olukorras, kus formaalne süütegu tema ettekujutuse järgi kedagi parasjagu reaalselt ei ohtu ei sea, kipub ta täitma liiklusreegleid oma suva järgi. 64. Kohtuistungil ütles M.K (vt otsuse p 12; tl 108p), et ta suhtub tähelepanelikult liiklusnõuetesse, arvab, et neid tuleks järgida, ja oma seniseid liiklusalaseid väärteokaristusi ei vaidlusta, kuna tegemist on väikeste rikkumistega, mis liigituvad 30 km/h alas 50 km/h kiirusega sõitmise sekka. Kohtu arvates ei saa neid M.K ütlusi pidada usaldusväärseteks, sest ta kaldub ennast õigustades tõest kõrvale, üritab näidata end tegelikust paremas valguses. Karistusregistri väljavõte sellist aktsepteerivat, liiklusnõudeid austavat ja leplikku suhtumist ei kinnita. Esmalt on rikkumised tavaliselt raskemad, kui M.K ütles. Karistusregistri õiendist (tl 29) on näha neli kehtivat karistust

§ 227

järgi: 25.03.2016 karistas PPA Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskond teda

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 160 EUR ehk 40 trahviühikut (tegu: 25.03.2016); 26.07.2016 karistas PPA Ida Prefektuuri Narva politseijaoskond teda

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 160 EUR ehk 40 trahviühikut (tegu: 05.07.2016); 24.02.2017 karistas PPA Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskond teda

§ 227

lg 1 järgi rahatrahviga 100 EUR ehk 25 trahviühikut (tegu: 24.02.2017); 05.06.2017 karistas PPA Ida Prefektuuri Rakvere politeijaoskond teda

§ 227lg 2 järgi rahatrahviga 180 EUR ehk 45 trahviühikut (tegu: 05.06.2017).

65. Vaid üks rikkumine neljast on kvalifitseeritud

§ 227

lg 1 järgi ehk lubatud suurima sõidukiiruse ületamisena kuni 20 kilomeetrit tunnis. Enamik tegusid on kvalifitseeritud

§ 227

lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Karistusregistri õiendist nähtub ka see, et 05.07.2016 teo osas tegi Viru maakohus 15.11.2016 kohtuasjas 4-16-6166 otsuse, mis jõustus 10.04.2017, 05.03.2016 teo osas aga 03.11.2016 otsuse kohtuasjas 4-16-2877, mis jõustus 03.05.

  1. Mõlemal juhul jäid kohtuvälise menetleja otsused kehtima. Nimetatud kohtulahendite tegemise ja jõustumise andmed näitavad, et M.K mitte üksnes vaidlustas talle kiiruseületamise eest mõistetud karistusi maakohtus, vaid ka Riigikohtus. Mõistagi ei ole edasikaebeõiguse kasutamine kuidagi selle õiguse evijale etteheidetav – selleks kohtusüsteem loodud ongi. Kohus toob need asjaolud esile vaid näitamaks, et M.K öeldut kohtuistungil, et ta tavaliselt aktsepteerib talle määratud karistusi ja suhtub liiklusnõuetesse lugupidavalt, ei saa uskuda. Selles osas jätab kohus tema ütlused kõrvale.
  2. M.K järjekindlad kiiruseületamised ja nende reeglipärane vaidlustamine (sh kõrgeimas kohtuastmes) näitavad kohtu hinnangul seda, et ta ei ole varmas usaldama politsei ega kohtu hinnanguid liiklusreeglitele. Selle asemel on tal isiklik ettekujutus liiklusreeglite kehtivusest ja täitmisväärilisusest. Enese kehtestamine selles küsimuses politsei ja kohtu üle paistab olevat talle põhimõtte küsimus. Seda kinnitab asjaolu, et kaebeõiguse maksimaalne kasutamine on talle oluline sõltumata sellest, et määratud karistused on oma suuruselt pigem sümboolsed, st ei kujuta ilmselt endast talle kui AS Xxjuhatuse liikmele majanduslikku koormist.
  3. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et ei esine ka eksimust õigusvastasust välistavates asjaoludes. Samuti ei esine muid õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusixx Ühtlasi on M.K süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14aastane (sündinud
  4. aastal - tl 57).
  5. Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et M.K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 222lg 1 järgi.

69. Kohtuvälise menetleja otsus on tehtud ja karistus määratud politseiametniku poolt, kes on väärteo pädev kohtuväline menetleja. Otsus vastab VTMS § 74 nõuetele, mistõttu etteheited selle puudulikkusele on alusetuxx Väärteootsust tehes ei ole jäänud kahtlusi, mida poleks õnnestunud 17

(2)4-17-4570 kõrvaldada ning mida peaks seetõttu tõlgendama menetlusaluse isiku kasuks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust selliselt, et see oleks takistanud õige lahendini jõudmist (vt käesoleva otsuse p 23-29). Olgugi et kohtuväline menetleja tugines otsuse tegemisel kohtu poolt iseseisva tõendina lubamatuks tunnistatud salvestisele, ei olnud see ainus tõend; kohtu hinnangul oli ja on tunnistaja Xx tõendiallikana usaldusväärne. Karistus 70.

§ 222lg 1 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 50 trahviühikut.

Kuivõrd

§-s 222 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab M.K-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-50 trahviühikut (s.o 12-200 eurot). Sanktsiooni keskmine oleks 23-30 trahviühikut ehk 92 – 120 eurot. Kohtuväline menetleja on määranud trahvi alla sanktsiooni keskmist määra – 20 trahviühikut ehk 80 eurot.

  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisixx
  2. M.K süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning M.K pani väärteo toime tahtlikult, täpsemalt otsese tahtlusega, mis on üks raskeimaid väärteo toimepanemise vorme, siis on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku keskmisele süü suurusele. Süü suurust mõjutavad ka väärteo toimepanemise asjaoluxx Kohus loeb KrMS § 60 lg 1 mõttes üldtuntuks asjaolu, et sündmuskoht asus Narva kesklinnas ja ühtlasi Joaoru jõeäärse puhketsooni piiralas, mis on jalakäijatele populaarseks jalutusalaks. Tee jättis M.K andmata lapsevankriga naisele, kes oli õnneks ise piisavalt tähelepanelik, et võimaliku ohu vältimiseks liikumiskiirust vähendada – seaduse järgi ei olnud jalakäija selles olukorras kohustatud arvestama sõidukijuhi sõiduga ülekäigurajale. Teisest küljest pidurdas ka M.K se ja ei ole alust kahelda tema ütlustes, et tema soov oli vältida otsest ohtu jalakäijale. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et M.K puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes (tl 21). Eelöeldut arvestades tuleb endiselt lähtuda karistuse keskmisest määrast.
  3. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik M.K mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri kohaselt on M.K 4 kehtivat väärteokaristust (vt käesoleva otsuse p 64). Kõik väärteokaristused on määratud liiklusalaste rikkumiste eest, neist kolm

§ 227lg 2 ehk kiiruspiirangu ületamise kvalifitseeritud koosseisu järgi.

Kaks eelmärgitud rikkumist on toime pandud 2016. aastal ja kaks 2017.a. Arvestades, et

§ 227

lg 2 järgi näeb seadus ette võimaluse karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni, on imekspandav, kui kerged on seni määratud karistused tegude korduvust arvestades (alati alla keskmise määra).

  1. Käesolev väärtegu on
  2. aasta kolmas rikkumine. Nimetatud asjaolu, aga ka see, et tegu toimus otse järelevalvet teostava politseipatrulli nina all, näitab, et M.K suhtub liiklusreeglitesse üleolevalt. Ei saa välistada, et seda suhtumist on süvendanud asjaolu, et sõltumata rikkumiste korduvusest ja sanktsioonimääradest on teda jätkuvalt karistatud pigem sümboolse suurusega karistustega. Kohtu hinnangul ei avalda rahatrahv liiklusrikkumiste puhul M.K-le karistusliigina mõju. Kuivõrd

§ 222

lg 1 ei näe ette muud karistuse liiki kui rahatrahv, tuleks kohtu hinnangul eripreventsiooni tõttu mõista menetlusalusele isikule vähemalt karistus, mis jääks küll sanktsiooni keskmise kolmandiku piiresse, kuid selle ülemisse ossa. 18

(2)4-17-4570
  1. Eripreventsiooni kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Üldpreventsiooni puhul tuleb muuhulgas arvestada, et isikutele, kes on kogukonnas tuntud, lugupeetavad ja autoriteetsel positsioonil (vt otsuse p 58), ei tohi mingil juhul teha isegi kergematel väärteojuhtudel karistuse osas nö allahindlusi. Nende puhul on eriti oluline lähtuda läbipaistvatest reeglitest ja üldtunnustatud karistuse mõistmise põhimõtetest. Liiga pehme karistus, mille pehmus jääb mõistetamatuks, annab ainest kahtlusteks õiguskaitseasutuste erapooletus suhtumises menetlusalustesse isikutesse. See vähendab omakorda riigi karistusvõimu autoriteeti ja pärsib sellele kuuletumist.
  2. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et M.K-le oleks tulnud mõista karistuseks rahatrahv, mis ületab

§ 222lg-s 1 sätestatud sanktsiooni aritmeetilist keskmist.

Seega ei vasta kohtuvälise menetleja poolt M.K-le määratud rahatrahv isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, vaid on liiga leebe. Seetõttu puuduvad antud juhul ka igasugused alused kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvi vähendamiseks. Samas ei või kohus käesoleval juhul tulenevalt põhimõttest mõista M.K-le kohtuvälise menetleja määratust rangemat karistust. Seetõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud 20 trahviühiku ehk 80 euro suuruse rahatrahvi muutmata. Menetluskulud 77. M.K kaitsja esitas kohtule taotluse menetlusaluse isiku kantud õigusabikulude hüvitamiseks kokku summas 2520 eurot (tl 104-105). VTMS § 23 sätestab: Kaitsjale makstud tasu hüvitamise küsimuses peab kohus vajalikuks osundada Riigikohtu 07.04.2003.a otsuse nr 3-1-1-37-03 p-s 12.2 öeldule: „/…/ “ Käesoleval juhul ületavad õigusabikulud trahvisummat 31,5 korda. Kuivõrd aga kohus nõustus kohtuvälise menetlejaga, et M.K on pannud toime temale etteheidetava ja

§ 222

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ega lõpetanud väärteomenetlust VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 või 5-6 sätestatud alusel, tuleb M.K taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata täielikult. Seega jäävad õigusabikulud menetlusaluse isiku enda kanda. See on kooskõlas ka kriminaalmenetluses analoogses olukorras ettenähtuga (VTMS §-d 2, 38, KrMS § 185). Heili Sepp Kohtunik 19

(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.