1-12-1491/32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.november 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 13.november 2012.a. Kriminaalasja number 1-12-1491 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus K.S-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 ja prg. 266 lg 2 p.1,3, järgi lühimenetluses Harju Maakohtu otsus 30.augustist 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.S Prokurör Maksim Kink Süüdistatav K.S (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Eva Tibar-Šuvalov Harju Maakohtu otsus 30.augustist suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. RESOLUTSIOON 2012.a. K.S-i Välja mõista K.S-ilt riigieelarve tuludesse 38,40 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 30.augusti 2012.a. otsusega süüdi tunnistada K.S süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemises ja mõista karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat. K.S süüdi tunnistada KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemises ja mõista karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristus mõistetud üksikkaristusest raskeima suurendamise teel, mõistes lõplikuks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat ja 3 (kolm) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat ja 2 (kaks) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 6 (kuus) päeva, s.o 26.04.2011.a. – 27.04.2011.a, 28.02.2012.a. – 29.02.2012.a., 28.03.2012.a. – 29.03.2012.a., mõistes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat 1 (üks) kuu ja 24 (kakskümmend neli) päeva, millise karistusaja kandmist arvestada alates isiku kahtlustatavana kinni pidamisest, s.o 23.04.2012.a. Muuhulgas rahuldas maakohus ja kannatanu Jelena B tsiviilhagi ja otsustas mõista K.S-ilt kannatanu Jelena B kasuks 486.07 eurot. välja K.S mõisteti vaidlustatud kohtuotsusega süüdi kahesse võõrasse hoonesse – keldrisse - ebaseaduslikus tungimises ja üheksas salajase varguse episoodis, millised olid toime pandud ajavahemikul 2011.a. augustist kuni 2012.a. märtsini – 5 vargust olid toimepandud sõiduautodest, üks korterivargus, mis sisuliselt toime pandud kahest korterist ja kaks kauplusevargust. APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav temale maakohtu poolt mõistetud karistust. Peab karistust liiga rangeks. Kohtunik ei arvestanud tema täielikku süü ülestunnistamist ja aktiivset kaasabi uurimisele. 28.03.2012 ja 28.02.2012 episoodides oli kahju väike. 19.02.2012 episoodis vaidlustab ka kannatanu J.Blt varastatud esemete mahtu, leiab, et ei ole tõendeid, et tema varastas sülearvuti ja kinkekotist 200 eurot. Tema on nende vargust eitanud. Kahetseb toimepandut, lubab hüvitada tekitatud kahju. Palub jätta välja mõistmata hagi sülearvuti - 379 euro, ja 200 euro sularaha nõudes. Kergendada karistust, mõistes see osaliselt tingimisi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Süüdistatav on eitanud kannatanu J.B korterist sülearvuti ja sularaha vargust. Kannatanu on varastatud asjade nimekirjas nimetanud nii sülearvutit, kui ka sularaha, mis oli kinkekotis. Maakohus on selles osas eelistanud kannatanu ütlusi ja kohtukolleegiumi arvates see on ka põhjendatud. Esiteks märgib kohtukolleegium, et salajane vargus on seetõttu just salajane, et see pannakse toime salaja e. pealtnägijaid – tunnistajaid ei ole. Käesoleval juhul on süüdistatav seletanud, et asjad, mis ta korterist varastas müüs ta maha. Tegemist on n.ö. sõna-sõna vastu olukorraga. Süüdistatava väide, et sülearvutit ja sularaha varastatud asjade hulgas ei olnud, on kohtukolleegiumi arvates paljasõnaline. Olukorras, kus süüdistatav on varastatud asjad ja raha realiseerinud ja kulutanud ära enne, kui ta kinni peetakse ja kui süüdistatava ning kannatanu ütlused varastatud asjade osas erinevad, tuleb kohtul otsustada, keda uskuda – kas süüdistatavat või kannatanut. Tuleb nentida, et kannatanul võib olla huvitatus suurendada varastatu väärtust ja seda varastatud asjade loetelu suurendamise teel ja süüdistataval on huvi seevastu seda vähendada. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-94-04 selgitanud, et üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Kohtukolleegium leiab, et hinnates käesoleval juhul kannatanu ja süüdistatava ütluseid, on loogiline alus eelistada kannatanu ütluseid ja uskuda tema poolt esitatud varastatud asjade loetelu. Kohtukolleegium usub, et kui kannatanu oleks valetanud, et temalt varastati ka sularaha kinkekotist, siis olnuks tal võimalus opereerida suuremate summadega, kui seda on 200 eurot. See, et kannatanul oli olemas ka sülearvuti, seda kinnitab tema poolt esitatud arvuti seeria number aga ka korteris olnud sülearvutikott. Kaitsja väide, et süüdistataval olnuks mugavam võtta olnud sülearvutit koos kotiga, ei ole kohtukolleegiumia arvates ka arvestatav argument. Kohtukolleegium ei arvagi, et süüdistatav sülearvuti kotist spetsiaalselt välja võttis, kui leiab, et on loomulik, et inimesed hoiavad kodus ka sülearvutit väljaspool kotti e. laual vms. Süüdistatava jaoks on nimetatud sularaha ja sülearvuti eitamisega leitud võimalus pääseda kohtu poolt J.B kasuks väljamõistetud summaga, milleks on 486 eurot (ülejäänud oli hüvitaud kannatanule kindlustuse poolt). Maakohtus tunnistas süüdistatav tsiviilhagi summas 486,07 eurot ja kohtukolleegium peab apellatsioonis esitatud taotlust varastatu mahu ja tsiivilhagi vähendamiseks pigem süüdistatava poolt karistuse vähendamise eesmärgil esitatud väiteks. Seega leiab kohtukolleegium, et tõendatud on asjaolu, et süüdistatav varastas vaidlustatud sülearvuti ja sularaha J.B korterist ning seetõttu on põhjendatud ka selles osas tsiviilhagi rahuldamine. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et sisuliselt on kannatanu alusetult rikastunud 95 euro võrra seoses tema kasuks rahuldatud tsiviilhagi ja kindlustuse tagasimakse summaga, mis ületab 95 euro võrra tekitatud kahju summa. Kannatanule J.Ble on süüdistuses nimetatud esemete loetelus olevate esemete väärtuse kogusummana tekitatud kahju 2071 eurot. Kannatanu vahetas ka ukseluku ja selle vahetus läks maksma 95 eurot. KOkku on kannatanule tekitatud kahju 2166 eurot. Süüdistatav väitis, et tema ukselukku ei lõhkunud, kuid kohtukolleegiumi arvates tuleb tal ukseluku vahetus hüvitada. Tuvastatud tehiolude pinnalt oli süüdistatava käes teatud aeg kannatanu korteri välisukse võti. Süüdistatav kasutas seda korterisse sisenemiseks ja pani seejärel tagasi samasse kohta, kust ta selle võttis. Kohtukolleegium peab loomulikuks, et sellises olukorras vahetab iga n.ö. mõistlik inimene, kes hoolib oma vara säilimse eest, ka korteriukse võtme. Nimelt kallutab selleks teadmine, et alati on võimalik lühikese ajavahemiku jooksul lasta korterivõti järgi teha ja enamuse võtmete puhul ei nõuta selleks ka võtmekoodi. Kannatanule hüvitas kindlustus 1869,93 eurot, kuid sellest võeti maha omavastutuse summa, mi soli 95 eurot ja kannatanule maksti välja 1774,93 eurot. Kannatanu kasuks mistis maakohus välja 486,07 eurot. Ehk siis vahe, mis on tekitatud kahju - 2166 eurot - ja reaalselt väljamakstud summa – 1774,93 eurot - vahel on 2166-1774,93 e. 391,07 eurot ja sellele lisandub omavastutus 95 eurot e. kokku 486,07 eurot. Karistuse kergendamiseks puudub kohtukolleegiumi arvates samuti alus. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on K.S-i karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks K.S-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. K.S-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Varem on K.S 12-l korral karistatud kriminaalkorras. Varasemad mõistetud vangistusmäärad ei ole mõjutanud süüdistatavat sedavõrd, et ta oleks loobunud edasiste varguste toimepanemisest. Vaidlustatud kohtuotsusega on süüdistatav mõistetud süüdi 8-s varguse episoodis ja kahes ebaseaduslikus hoonesse tungimises, mis iseloomustab süüdistatava süü suurust ja mõjutab seega ka karistusmäära. K.S vabanes vanglast eelmise karistuse kandmiselt 2011.a. 14.aprillil ning juba samal kuul hakkas ta uuesti kuritegusid toime panema. Nii sellest faktist, kui ka süstemaatiliselt varguste toimepanemisest, mis on tuvastatav nii vaidlustatud kohtuotsusega, kui ka varasematega, et K.S ei varasta vaid siis, kui ta on ühiskonnast isoleeritud e. kannab reaalset vangistust. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS prg. 56 mõttes. Põhjendatult on maakohus kohtukolleegiumi arvates mõistnud K.S-ile vangistuse üle sanktsiooni keskmäära. KarS prg. 199 lg 2 näeb ette vangistuse kuni 5 aastat. Arvestades süüdistatavat iseloomustavaid andmeid, tema süü suurust, mis väljendub nii kuriteoepisoodide arvus, tekitatud kahjudes, kui ka see, et ta ta pani vargused toime mitme koosseisulise raskendava asjaoluga, on põhjendatud üle sanktsiooni keskmäära vangistus. Kohtupraktika näitab, et lühiajalisi vangistusi mõistetakse varastele, kes varastavad kauplustest, kus tihti jäävad vargused katsestaadiumi ja kust ilmselgelt ei ole võimalik varastada eriti suurtes kogustes, millised asjaolud on ka põhjuseks, miks sellistel juhtudel on ka kuriteoga tekitatud kahjud kordades väiksemad. K.S tungis sisse autodesse ja korterisse ning tekitas vargustega kannatanutele ka tunduvaid kahjusid – viis sisuliselt minema nii palju võõrast vara, kui seda oli või ära kanda suutis. Apellatsioonikohtu istungil esitas süüdistatava kaitsja adv. Eva Tibar-Šuvalov taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks pool tundi ja kohtuistungil osalemisele pool tundi, s.o. kokku 2 pooltundi, mille eest taotleb tasu 32 eurot, millele lisandub käibemaks 6,40 eurot e. kokku 38,40 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna käesoleva kohtuotsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata, siis vastavalt KrMS prg. 185 lg 2 1.lausele, jäävad menetluskulud süüdistatava kanda ja kohtukolleegium mõistab need temalt käesoleva otsusega välja. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 30.augustist 2012.a. K.S-i suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Pavel Gontšarov