KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2016 (kirjalikus menetluses) Väärteoasja number 4-15-2653 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi K.V süüdi

§ 81

järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta asus juhtima sõidukit, mis ei kuulunud talle, mistõttu oleks ta pidanud veenduma, kas sõidukil on olemas kehtiv liikluskindlustus ning läbitud tehnokontroll. Kaitsja leiab, et objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise jaatamise korral saab KarS § 18 lg 3 järgi heita ette vaid hooletust, mitte aga kaudset tahtlust. See aga annab aluse karistust kergendada.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai 2016 määrusega määrati väärteoasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning anti kohtuvälise menetleja esindajale tähtaeg apellatsiooni kohta seisukoha esitamiseks.
3. Kohtuvälise menetleja esindaja vanemkomissar Key Paju oma
4. mai 2016 seisukohas leiab, et Viru Maakohtu
5. märtsi 2016 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
6. Kohtuvälise menetleja esindaja peab K.V-le mõistetud karistust igati põhjendatuks. See on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Aresti kohaldamine omab eripreventiivset eesmärki, mahub karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kohtuistungi protokolli, kohtuotsuse, apellatsiooni ja selle kohta esitatud seisukoha ning väärteoasja kõigi materjalidega, leiab, et kohtuotsus on vajalikul määral põhistatud ning ringkonnakohus ei näe põhjust asja maakohtule uueks arutamiseks saata. Samuti ei ole põhjust maakohtu otsust karistuse mõistmise osas tühistada. Vastusena apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist.
8. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et maakohus on eiranud VTMS § 99 lg 8 sätteid, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud, võib maakohtunik avaldada tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused. Seda õigust on aga kohtupraktikas piiratud. Nii on RKKKo nr 3-1-1-55-15 punktis 6 märgitud, et tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Ütluste avaldamine ilma tunnistaja istungile ilmumata jäämise põhjusi hindamata on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
9. Kohtuistungi protokollist nähtub, et tunnistaja H.K. , kelle kohtukutse oli vastu võtnud tema õde, ei ilmunud ja mitteilmumise põhjus teadmata (lk 123). Kaitsja on taotlenud H.K. i ülekuulamist, maakohus sellega ei nõustunud ja leidis, et ütlused võib VTMS § 99 lg 8 alusel avaldada. Kaitsja vaidles sellele vastu, kuid kohus siiski H.K. i ütlused avaldas (lk 125 pöördel). Tema ütlusi on kajastatud ka kohtuotsuses ja neid on tõendite kogumis hinnatud (otsuse lk 3).
10. VTMS § 150 lg 2 kohaselt tuleb kontrollida, kas väärteomenetlusõiguse muu oluline rikkumine tõi endaga kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kaitsja väidab, et tunnistaja H.K. i ütluste avaldamine ja nende hindamine tõendite kogumis tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse.
11. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu.
12. Maakohus on vaidlustatud 28.03.2015 episoodi tõendatuse juures käsitlenud tunnistajate T.G. i ja H.K. i ning menetlusaluse isiku K.V ütlusi, kusjuures viimased luges kohus ebausaldusväärseteks (otsuse lk 3). Seega tõenditeks jäävad T.G. i ja H.K. i ütlused, milliseid maakohus on kogumis hinnanud. Kuna H.K. i ütlused on avaldatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, siis neid tõendina arvestada ei saa. Järelikult jäävad ainukeseks tõendiks T.G. i ütlused, mida hinnates tuleb otsustada K.V süü tõendatus. Maakohus on T.G. i ütlusi pidanud piisavaks tõendiks. Nii on maakohtu otsuses märgitud, et T.G. nägi, kuidas peatunud sõidukist väljus juhipoolsest uksest K.V, teised kaks isikut väljusid kõrvalistuja poolsest uksest. Vastuseks K.V väitele, et politsei saabus umbes 5-10 minutit peale 3 seda, kui nad olid autost väljunud ja seega ei saanud politsei näha, kes millisest uksest väljus, on maakohus märkinud, et T.G. i ütlustest nähtub üheselt, et politsei saabus koheselt peale auto peatumist ning ta nägi, kes millisest uksest väljus (otsuse lk 3). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need on kooskõlas T.G. i poolt kohtuistungil antud ütlustega (lk 123-124). Neist nähtub, et T.G. tunneb K.V , kuna on temaga kui politseinik tööalaselt varem korduvalt kokku puutunud. Ütlustest nähtub, et politseiauto sõitis Mitsubishi järel, see peatus Lasila poe ees ja koheselt väljusid autost 3 noormeest, neist K.V juhikohalt. Politsei küsis K.V-lt juhiluba ja auto dokumente, tal neid ei olnud. Kuigi T.G. on kohtu küsimusele vastanud, et ta otseselt ei näinud, et K.V autot juhtis, ei välista see K.V süüd. Ringkonnakohus märgib, et T.G. sõitis Mitsubishi järel, see peatus ja sõidukist väljus juhipoolsest uksest K.V , teised kaks isikut väljusid kõrvalistuja poolsest uksest. Seega ei olnud umbes 5-10 minutit vahet kui väidetavalt politsei saabus. Kuna tegemist oli vahetult peatunud autost väljumisega, siis ei ole eluliselt usutav, et autot juhtinud isik jõudis selle ajaga juhi kohalt minna kõrvalistuja kohale ja sealsest uksest väljuda ning seejärel juhi taga istunud K.V väljus juhipoolsest uksest.
13. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et K.V pani LS §

§ 81järgi kvalifitseeritava väärteo toime hooletusest.

See aga ei anna alust karistust kergendada, nagu kaitsja seda taotleb. 21. Maakohus on otsuses (lk 4) märkinud, et K.V teadis, et tal ei ole juhtimisõigust ja ta on varem mitmel korral juhtimiselt kõrvaldatud ning eelnevat arvestades rooli minnes ta pani LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetult. Kuigi ta sellega kaasnevalt pani LS §

§ 81

järgi kvalifitseeritava väärteo toime hooletusest, ei ole see selline asjaolu, mis annaks alust karistust kergendada. Ringkonnakohus nõustub käesoleva otsuse punktis 6 toodud karistuse mõistmise põhjendustega ja märgib, et kuigi kohtuväline menetleja taotles karistuseks 25 päeva aresti (lk 126 pöördel), maakohus mõistis sellest kergema karistuse, s.o 20 päeva aresti ning alust selle vähendamiseks ringkonnakohus ei näe.

1. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka preventiivseid kaalutlusi, mistõttu tuleb K.V liiklusalaste rikkumiste rohkust ja isiku hoolimatut käitumist arvestades mõista talle karistus üle sanktsiooni keskmise määra. Seega on maakohtu mõistetud karistus igati asjakohane.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 3 jääb maakohtu 10.03.2016 otsus K.V süüditunnistamises ja karistamises muutmata, kuid Tartu Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja tuginemise tunnistaja H.K. i ütlustele ning järelduse, et K.V pani LS §

§ 81järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Eelnevast tulenevalt kuulub apellatsioon osaliselt rahuldamisele. (allkirjastatud digitaalselt) Mati Kartau Kohtunik 4