KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2017 Raplas Väärteoasja number 4-17-2762 Kohtunik kohtunik Anne Randjärv Aivi Meister Istungisekretär Tõlk Vladimir Korolkov Menetlusosalised Kaebaja: K.K XXX elukoht: xxxxxxx, xxxxx xxx e-post: xxxxxxxxxxxxxxxx Kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti prefektuuri Rapla politseijaoskond Esindaja: Aigi Baumeister Lääne Kaitsja K.K kaebus Politsei ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna 03.05.2017 otsusele nr 2700,17,000643 Vandeadvokaat Eve Jundas Kohtuistungi toimumise aeg 12.12.2017 RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Väärteoasi Vandeadvokaat Eve Jundasele kuulub väljamaksmisele määratud kaitse eest 240 ( kakssada nelikümmend) eurot. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pooled soovivad kasutada kassatsiooniõigus, peavad nad sellest Pärnu Maakohtu Rapla kohtumajja kirjalikult teatama seitsme
(7)päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest, s.o alates 12.12.
- Kassatsiooniteate esitamisest 15 päeva jooksul koostab kohus motiveeritud otsuse, mille peale võib esitada 30 päeva jooksul kassatsioonkaebuse Riigikohtule vandeadvokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooniteade esitati kohtule 12.12.
- Tervikotsus tehti kohtu kantselei kaudu teatavaks 27.12.2017, millisest kuupäevast algab kassatsioonkaebuse esitamise 30 päevane tähtaeg. Asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonna 03.05.2017 otsusega nr 2700,17,000643 tunnistati K.K süüdi LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavas väärteos ja karistati teda rahatrahviga 83 trahviühikut. K.K väärtegu seisnes selles, et tema 26.03.2017 kella 01.10 ajal juhtis Kohila vallas Tallinn-Rapla-Türi tee
- kilomeetril suunaga Rapla poole sõiduautot BMW 330D reg nr xxxxxx asulavälisel teel kiirusega 138+/- 9 km/h (suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h), ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 39 km/h. Väärteo toimepanemine on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga ja kiirusmõõturi taatlustunnistusega. 18.05.2017 esitas K.K Pärnu Maakohtule kaebuse Rapla politseijaoskonna 03.05.2017 otsusele. Kaebaja väidab, et ei ole liiklusreegleid rikkunud, mida võivad kinnitada tema kaassõitjad DK ja AK. Kaebajal ei ole pretensioone mõõteseadme näidu ja korrasoleku osas, vaid ta on kindel, et mõõteseadmel fikseeritud kiirus ei olnud tema sõidukiirus. Enne kaebaja juhitud sõiduki peatamist politsei poolt oli kaebaja sõidukist just mööda sõidetud ja kui mõõdeti vastutulevate sõidukite kiirust, ei saanud mõõtmistulemus olla kaebaja juhitud auto liikumiskiirus. Alternatiivselt taotleb K.K kaitsja karistuse vähendamist, kuna see on K.K majanduslikku olukorda arvestades liiga range. K.K on õpilane ja elatub toitjakaotuspensionist. Kohtuväline menetleja jääb kohtus oma seisukoha juurde, et K.K on väärteo toime pannud. 26.03.2017 koostatud kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt liikus mõõtmise hetkel mõõdetaval teelõigul Rapla suunas K.K juhitud sõiduk BMW 330D registreerimismärgiga xxxxxx. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõtmisrežiim vastutuleva objekti kiiruse mõõtmiseks liikuvast sõidukist. Mõõtmise hetkel liikus mõõdetaval teelõigul Rapla suunas vaid üks sõiduk. Mõõtmist teostas pädev mõõtja. Kiirumõõturi kasutamise protokolli kohaselt on järgitud mõõtmise metoodikat ning mõõtmistulemus on jälgitav mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2 p 2 kohaselt. Mõõtmistulemust on kaebajale tutvustatud. Karistuse valikul on kohtuväline menetleja arvestanud järgmist: juht, kes valis kiiruseks 138 km/h, on oma käitumiselt liikluses ohtlik. Mootorsõiduki juht on kohustatud järgima liikluskorraldusvahendeid ja liiklusreegleid. Kaebaja puhul on tegemist esmast juhtimisõigus omava isikuga, kes omab vähe sõidukogemusi. Karistusregistri teatisest nähtub, et kaebaja on juba ühe liikluseaduse järgi kvalifitseeritava väärteo toime pannud, kuid määratud karistus ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et K.K mõjutamiseks edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitse huvides on põhjendatud tema karistamine rahatrahviga üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vaidlusalune sündmus toimus 26.03.2017 kella 01.10 paiku Tallinn-Rapla-Türi maantee
- kilomeetril. Tunnistajate RK ja MH ütluste kohaselt sõitsid nad nimetatud ajal patrullautoga väljakutsele. Patrullautos töötas kiirusemõõtur, mis fikseeris vastutulevate sõidukite kiirust. Kiirusmõõtur oli paigaldatud politseisõiduki armatuurlauale. Teel liikuvate sõidukite sõidukiiruse fikseerimiseks tuli vajutada nuppu. Ühe vastutuleva sõiduki kiirusena ilmus tabloole 138 km/h tunnis ja tunnistaja RK fikseeris selle kiiruse. Kuigi sõideti väljakutsele, oli fikseeritud sõidukiirus liiga suur, et jätta see tähelepanuta ning patrullauto keeras ringi ja sõitis kiiruseületajale järele. Vilkurid pandi tööle pärast tagasipööret ja kaebaja juhitud sõiduk peatus kohe. Tunnistajad on kindlad, et tabloole fikseerus kaebaja juhitud sõiduki kiirus, kuna mõõtmise ajal teisi sõidukeid vaateväljas ei olnud. Teel liikus üldse vähe sõidukeid, mida kinnitab ka asjaolu, et patrullauto sai viivitamatult sooritada tagasipöörde. Kaebaja kutsuti patrullautosse, talle näidati kiirusemõõturi näitu ja koostati kiirusemõõturi kasutamise protokoll, kuhu kaebaja keeldus alla kirjutamast, väites, et ei ole kiirust ületanud. Kuna patrull kiirustas väljakutsele, sündmuskohal rohkem dokumente ei vormistatud. Kaebaja jääb kohtuistungil kindlaks, et tema juhitud auto sõidukiirus ei saanud nii suur olla, kuna ta kasutas püsikiirusehoidjat. Tegemist oli sõbra autoga, kes istus kõrval ja kes ei oleks lubanud nii kiiresti sõita. Kuigi oli sirge teelõik, kartis kaebaja kiiresti sõita metsloomade pärast, kes võisid teel joosta. Kaebajal oli sellel ajal juhtimisõigus kolmandat kuud ja ka seetõttu oli kiiruse ületamine välistatud. Enne, kui politsei ta kinni pidas, sõitis tema juhitud autost mitu autot mööda, sealhulgas üks tume kiire auto. Kaebaja hinnangul võis kiirusemõõtur fikseerida selle auto kiiruse. Tunnistajad AK ja DK kinnitavad, et kaebaja sõitis kiirusega 90+/-2 km/h. Nad tajusid, et sõidukiirus ei ole suurem ja vaatasid ka spidomeetrit. Vastutulevat patrullautot kumbki tunnistajatest ei märganud, politseiautot märgati siis, kui vilkurid tööle pandi. Eelkirjeldatud tõendeid, s.o tunnistajate ütlusi ja kiirusemõõturi kasutamise protokolli kogumis hinnates leiab kohus, et kaebus on alusetu ja väärteo toimepanek K.K poolt tuleb lugeda tõendatuks. Kohtul puudub alus kahelda politseitöötajate ütlustes väärteo tuvastamise asjaolude kohta. Kiirusmõõturi protokollist nähtuvalt on mõõtur fikseerinud kaebaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 138 km/h, laiendmääramatust +-9 kasutades on lõplikuks mõõtetulemuseks saadud 129 km/h. Mõõtevahendi taatlustunnistusest nähtuvalt oli tegemist töökorras mõõteseadmega. Mõõteseadme korrasolekus ja mõõturi fikseeritud näidus ei kahtle ka kaebaja, kuid on arvamusel, et mõõtur on fikseerinud mõne teise sõiduki kiiruse. Tunnistajate RK ja MH ütlustest ning mõõteseadme töötamise viisist lähtuvalt on see aga välistatud. Tunnistajate AK ja DK ütlused on kohtu hinnangul ebaveenvad. See, et kaassõitjad ülemäärast kiirust ei tajunud või eeldasid, et juht sõidab lubatud kiirusega (kas siis omaniku korraldusel või mõnel muul põhjusel), ei tähenda, et see nii ka oli. KarS § 56 lg 1 järgi on karistuse aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu või kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitse huve. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et nii olulisel määral lubatud sõidukiiruse ületamine on enamohtlik liiklusalane rikkumine ning õiguskorra kaitse huvides oli põhjendatud sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistuse määramine. Vaatamata lühikesele juhistaažile oli kaebajal väärteo toimepanemise ajal juba kehtiv karistus liiklusalase rikkumise eest, mis ei mõjutanud teda liiklusreegleid tähelepanelikumalt täitma. Kaitsja viited kaebaja majanduslikule olukorrale ei ole asjakohased, kuna nimetatud asjaolu ei saa olla karistuse aluseks. Kaebaja ise ei ole palunud talle määratud karistust nimetatud põhjusel vähendada ega taotlenud võimalust rahatrahvi tasumiseks osade kaupa KarS § 66 lg 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik