lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: E.H, ik XXX, elukoht: xxxx RESOLUTSIOON 1. Rahuldada E.H kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.09.2017 otsusele nr 2315,17,006710 E.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.09.2017 otsus nr 2315,17,006710 E.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et menetlusalune isik 09.09.2017 kell 23:16 Linnamäe tee ja Mustakivi tee ristmikul suunaga Laagna tee poole, Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Palub kohtunikul arvesse võtta temapoolsed all olevad selgitused ning teha uus otsus lisakaristuse määra vähendamiseks. Selgitused: Tallinnas, Linnamäe tee 61 vastas on puu- ja juurviljade müügikohad ning üks nendest kuulub talle. On FIE. Igapäev tööpäeva lõpus läheb müügikohta ja kontrollib kassaseisu üle, laeb kauba autosse ning viib selle lattu säilitamiseks. Sama moodi oli ka 09.09.2017, kuid erisus seisnes selles, et antud päeval oli tarvitanud alkoholi ja leppis sõbraga kokku, et tema tuleb ja viib auto koos kaubaga (mille väärtus on orienteeruvalt 1000 eurot) K. Kärberi tänaval asuvasse parklasse. Jõudes kohale kell 22:20 oli kaup müüja poolt autosse laetud ning tema palus, et lubaksin tal natukene varem töölt lahkuda. Lubas müüjal lahkuda ning jäi ise auto juurde sõpra ootama, kellega eelnevalt oli kaubaga laetud auto viimise parklasse kokku leppinud. Tuttav aga kokkulepitud ajaks kohale ei ilmunud. Hakkas kõigile oma tuttavatele helistama, kes saaks aidata. Kuna tegemist oli laupäevaga ei leidnud kahjuks ühtegi kainet autojuhti, kes tuleks appi. Nn „Priisle turg“ on tuntud huligaanide koht ning ei julenud autot koos kaubaga ööseks avalikku parklasse jätta. Kohalikud joodikud tunnevad autot, kuna see on igapäevaselt seal ning oli alust karta, et nad võivad proovida autosse sissetungida ja kaupa varastada. Kuna tegemist oli laupäevaga ja liiklus hõre otsustas, et sõidab ise K. Kärberi tänaval asuvasse parklasse. Sai küll aru, et tegevus on seadusevastane. Jõudes Linnamäe tee ja Mustakivi tee ristmikuni peatas politsei ning tuvastas tal 2 alkoholijoobe. Kohapeal nõustus politseinikega ning kahetses oma tegu. Hiljem väärteomenetluse käigus esitatud vastulauses, kus kirjeldas, et kahetseb siiralt oma tegu ning palus enda suhtes mitte määrata lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist alljärgnevatel põhjustel: Omades kahte puu- ja juurvilja müügikohta peab igapäevaselt kell 06:00 hommikul sõitma kesklinnas asuvale „Kesk Turule“ müüdava kauba täiendamiseks ning värske kauba ostmiseks. Juhtimisõiguse äravõtmine kahjustaks oluliselt äritegevust, mis omakorda paneb pere majanduslikult raskesse olukorda. Jäädes ilma juhtimisõigusest peab oma müügikohad ajutiselt sulgema, mis tähendab ka oma töötajate töötuks jäämist. On oma pere põhiline sissetuleku teenija. Peres on lisaks abikaasale, kes teenib umbes 400 eurot kuus, ka kolm last. Lapsed on: täiskasvanu tütar, kes õpib ülikoolis ja alaealised (kooli ja lasteaia kohuslased). Viimaste kuue aasta jooksul oli tal diagnoositud reimatoidartriid, mis tõi kaasa 70% töövõimetuse ning ilma juhtimisõiguseta on minu liikumine oluliselt piiratud. Omab mootorsõiduki juhtimisõigust üle 15 aasta ning terve selle aja jooksul on olnud seadusekuulekas ja eeskujulik autojuht. On vaid korra karistada saanud, kus oma tähelepanematusest unustas kinnitada turvavöö ning seegi juhtus aastaid tagasi. Kahetseb siiralt oma tegu. Mõistab, et alkoholijoobes mootorsõidukijuhtimine on lubamatu. Palub kohtunikul võtta arvesse ülal nimetatud selgitused ning vähendada lisakaristuse määra. On nõus maksma suurema trahvi, kuid juhtimisõiguse äravõtmine tähendab pikemaajalisi majanduslikke raskusi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kahetseb tehtut väga. Sõber, kes pidi autojuhiks tulema ei vastanud kõnedele seetõttu, et oli kinos. Kui kinni peeti, siis sai sõbraga ühendust ja sõber toimetas auto parklasse. Talvel on tööd vähem, kuid ikkagi töötab, seab köögivilju. Kui juht palgata, siis peab osa rahast ära andma. Praegu töötab Lilleoru Rimis, kuhu kaupa viib. Oma haiguse tõttu ei tohi üldse juua, kuid oli raske periood. Alkoholi tarvitas kella kolmest umbes kaheksa-poole üheksani. Võis ära tarvitada pool liitrit viina. Sellepärast leppiski sõbraga kokku, kuid ei teadnud, et sõber kinno läheb. Sai aru, et juhtima asudes oli alkoholi mõju all. Arvas, et ei ole nii purjus, aitas ise kaupa peale laadida. Ilma autota ei saa perekonda üleval pidada. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses toodud seisukohtade juurde. Isik pani teadlikult ja tahtlikult toime äärmiselt ohtliku väärteo. Ei ole aru andnud, millised võivad olla tagajärjed. Juht, kes tarvitab alkoholi ja seejärel istub rooli, tuleb liiklusest kõrvaldada, et tagada teiste liiklejate ohutus. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid 3 mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 09.09.2017.a kell 23:29 kuni 23:34 E.H seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-17-00073). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,80 mg ja 0,85 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,07 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,73 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Aleksei Prijomõsev, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,73 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,73 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja E.H-le määratud rahatrahv on määratud üle ettenähtud 4 sanktsioonimäära keskmise määra. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,73 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 kohaselt keskmist määra ületav määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta alkoholi, kuna arvas, et ta ei pea see õhtu autoga enam sõitma. Siis selgus, et sõber ei tulegi appi ning ta otsustas ise auto ära viia ja parkimiskohta parkida, kuna kartis, et muidu võivad vargad öösel autosse sisse murda ja kauba ära varastada. Seega oli menetlusalune isik teadlik sellest, et ta on alkoholi tarbinud ja ei tohi mootorsõidukit juhtida, kuid tegi seda sellegi poolest. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kaebuses välja toodud põhjendused ei ole kuidagi süüd vähendavad ega karistust kergendavad asjaolud. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid teadlikult ja tahtlikult, seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates E.H süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,73 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes maksimaalne (0,25– 0,74). Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kohus juhib tähelepanu tõsiasjale, et kaitstes oma kaubikus olevat vara varaste eest ja sõites mootorsõidukiga, olles juhile keelatud seisundis, pani ta ohtu palju tähtsamad õigushüved, s.o nii iseenda kui teiste liiklejate elu ja tervise. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ja kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kaebuses ja kohtuistungil. Seega arvestab kohus kergendava asjaoluga. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. 5 Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku suurt süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja eripreventiivse eesmärgi saavutamise vajadusega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,73 mg/l kohta, mis on maksimaalse määra lähedane LS § 224 lg 2 mõttes (0,25–0,74). Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et lisakaristuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik ei paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. 6 Samas üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Riigikohus on otsuses nr 3-11-59-15 asunud seisukohale, et olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena ja isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda menetlusaluse isiku süüle vastavaks. Seda veel olukorras, kus kohtulikul arutamisel menetlusalune isik avaldas ka kahetsust, millest kohus mööda vaadata ei saa ega saa jätta ka arvestamata KarS § 56 lg 1 mõttes. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja keskmises määras määratud lisakaristus ei ole antud juhul proportsionaalne menetlusaluse isiku süü suuruse, kohtulikul arutamisel tuvastatud kergendava asjaolu ega preventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Eeltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud otsuse alusel määratud lisakaristust vähendada ettenähtud sanktsioonimäära alammäärale lähedase määrani. Edasi nähtub kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust igapäevaselt töö tegemiseks ja kuigi see põhjendus on inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole ei süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Menetlusalune isik viitas küll temal diagnoositud haigusest tulenevale töövõimetusele, kuid kohtule ei ole esitatud meditsiinidokumente, millest nähtuks sellise puude olemasolu, mis välistaks lisa- või põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete tarvis vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine harjumuspärane elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Küll peab kohus ülaltoodud kohtupraktikale viidates võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule määratud lisakaristust, mõistes lisakaristuse LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud alammäära lähedases määras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.