1-11-14026/69

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-14026 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)
2. novembri 2013 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu M.G määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. novembri 2013 määrus muutmata ning süüdimõistetu M.G määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud
4. Tartu Maakohtu 18.04.2012 otsusega tunnistati M.G süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ning teda karistati 2 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 21.06.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning tema liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 2 kuud 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise aeg algas 18.04.2012 ja lõppeb 29.06.
6. Tartu Maakohtu
7. novembri 2013 määrusega jäeti M. G tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Esimese astme kohtu määruse sisu
8. Maakohus asus seisukohale, et M. G tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine käesoleval ajal ei ole põhjendatud. 3.1 Kohus märkis, et M.G on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Kui esimesel korral karistati teda ähvardamise ja mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, siis teisel ja kolmandal korral pani ta toime varavastased kuriteod, sh viimasel korral röövimise, ning seda ajal, kui oli allutatud kriminaalhooldaja käitumiskontrollile. Samuti on teda korduvalt karistatud alkoholi tarvitamisega seotud ja varavastaste väärtegude toimepanemise eest. Seega on süüdimõistetul kalduvus varavastaste kuritegude toimepanemisele, vägivaldsusele ja alkoholi liigtarvitamisele. Kuritegude toimepanemist ei ole varem ära hoidnud kindla elukoha ega lähedaste olemasolu ning allutamine käitumiskontrollile. Järelikult ei pruugi need asjaolud välistada tema kuritegeliku käitumise jätkumist ka käesolevalt. 3.2 Maakohus leidis ka, et kuivõrd M.G on vanglas süstemaatiliselt rikkunud distsipliini (2011 karistati teda distsiplinaarkorras 1-l korral, 2012 8-l korral ja 2013 1-l korral), kinnitab see, et süüdimõistetu ei ole suutnud alluda isegi range järelevalve tingimustes kehtestatud korrale. Järelikult on tema väidetav õiguskuulekus ja allumisvõime ka teda kriminaalhooldaja käitumisekontrollile allutades tõsiselt kaheldav. Seega on täitmata vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üks olulisemaid eeldusi, s.o distsiplinaarkaristuste puudumine. 3.3 Arvestades süüdimõistetu varasemat käitumist, luges kohus põhjendatuks vangla ja kriminaalhooldusametniku seisukoha, et vabaduses võib süüdimõistetu panna toime uue kuriteo. Nimetatud asjaolu võivad soodustada suured võlgnevused (vähemalt 2500 eurot), impulsiivne käitumismaneer ning sõltuvus alkoholist. On suur tõenäosus, et kehvapoolses majanduslikus seisundis ja alkoholi tarvitamise järgselt paneb süüdimõistetu toime uue varavõi isikuvastase kuriteo. Seega saab süüdimõistetut lugeda endiselt ohtlikuks ühiskonnale. 3.4 Eeltoodu alusel ei tekkinud kohtul kindlat veendumust, et süüdimõistetu ei kujutaks vabaduses viibides ohtu ühiskonnale ning oleks sobilik ja võimeline alluma kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile vaatamata selle, et ta on läbinud sotsiaalprogrammid Eluviisitreening ja Agressiivsuse asendamise treening, omab kindlat elukohta ning töökoha saamise võimalust OÜ-s XXX . Süüdimõistetut, kes on toime pannud mitmeid varavastaseid kuritegusid ja omab kehtivaid distsiplinaarkaristusi ka vanglas ning kes võib toime panna uue kuriteo, ei ole võimalik ega otstarbekas tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kuna suure tõenäosusega ei ole ta suuteline katseaega edukalt läbima ega alluma kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu
9. M.G taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 4.1 M.G heidab maakohtule ette, et kohus on arvestanud otsuse tegemisel ainult vabastamist välistavaid asjaolusid, kuid pole võtnud arvesse vabastamise kasuks rääkivaid punkte, nagu vangistuse jooksul sotsiaalprogrammide läbimine, vabanemisjärgne töökoht, kindel elukoht, lähedaste toetus, kinnipeetava motiveeritus hoiduda tulevikus kuritegude toimepanemisest ja tema palve kohaldada käitumiskontrolli. 4.2 M.G leiab, et kohus, arvestades tema vangistuses distsipliinirikkumiste toimepanemist, ei ole arvesse võtnud, et ajaperioodil 03.12.12-02.09.2013 lubati tal Viru Vanglas kolmel korral hea käitumise eest käia kodus omastega kohtumas. Neljas kord jäi ära, kuna teda karistati distsiplinaarkorras, kuid seda tema arvates põhjuseta. Selline vangla poolt võimaldatud preemia kinnitab, et ta on suutnud 2012 aasta lõpukvartalis toimepandud distsipliinirikkumistest teha õigeid järeldusi ning karistused on mõjunud. Kümnest kohtumääruses väljatoodud distsiplinaarkaristusest seitse olid seotud tubakatoodetega ning kaks puudutasid kaudselt tubakaeeskirjade rikkumist. Tänaseks pole ta rohkem kui aasta suitsetanud, mis samuti kinnitab, et ta on teinud oma tegudest õiged järeldused. Küsitav on ka kohtu märkus, mille kohaselt distsiplinaarkaristuste olemasolu muudab kaheldavaks kinnipeetava motiveerituse, õiguskuulekuse ja allumisvõime käitumiskontrollile. Karistus nt keelatud eseme omamise eest ei saa olla ohumärgiks vabaduses viibides käitumiskontrolli nõuete võimaliku mittetäitmise kohta. -2- 4.3 Kohus on leidnud, et distsiplinaarkaristuste puudumine on üks ennetähtaegse vabastamise olulisemaid eeldusi. M.G sellega ei nõustu, tuues välja temale teadaoleva asjaolu, mille kohaselt kriminaalasjas nr 1-12-826 vabastati I. Tsurkov vangistusest tingimisi ennetähtaegselt, kuigi tegemist oli põhimõtteliselt sarnase karistusregistriga isikuga, keda oli ka distsiplinaarkorras karistatud. 4.4 M. G, olles ise teinud uurimist Tartu Maakohtu poolt ennetähtaegselt vabastatud isikute ja vabastamiste asjaolude kohta, leiab, et kinnipeetava võimalust ennetähtaegsele vabastamisele mõjutavad hinnangu andja väärtushinnangud, suhtumine ja seisukohad. Ta avastas, et vabastatutest paljudel olid kehtivad distsiplinaarkaristused ning nende vabastamiste vastu olid nii vangla kui prokurör. 4.5 Kinnipeetav on nõus, et tema võlgnevuste kogusumma on suur (2500 eurot). Samas leiab ta, et kuna need nõuded on olemas ka pärast vabanemist karistuse ärakandmise järel, ei saa nende olemasolu eriti suurel määral arvestada ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Lisaks aitab töökoha olemasolu, motiveeritus alkoholist täielikult loobuda, mittesuitsetaja olemine ning ka pere olemasolu kinnipeetava arvates peaaegu täielikult maandada riski uue vara-, isiku- või ühiskonnavastase kuriteo toimepanemisele. 4.6 M.G märgib, et kohus on arvestanud ainult tema eelnevat karistatust ja varasemat elukäiku, mistõttu on rõhuasetus jäänud teda iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele, millest omakorda tuleneb pessimistlik prognoos tema edaspidise käitumise osas. Olevikulised asjaolud on jäänud täiesti arvestamata. See prognoos ei lähtu sellest, kes ta on täna, vaid sellest, kes ta oli. Selle eest, kes ta oli, sai ta aga kohtulikult karistada. 4.7 M.G arvates on pisut väär kohtu seisukoht ka selles, et kindla elukoha ning lähedaste olemasolu ei ole ära hoidnud tema poolt kuritegude toimepanekut, kuna ta ei olnud oma perega eriti tugevalt seotud, ühendust ei hoidnud ja ka elukoht ei olnud varem kindel. 4.8 M. G rõhutab, et on motiveeritud alkoholi tarvitamisest loobuma ja mõistab, kuidas alkohol on teda senises elus mõjutanud ja kuhu see on teda viinud. Alkoholi tarvitamisest tulenevad risk ja ohtlikkus on aga olemas nii ennetähtaegsel kui tähtajalisel vabanemisel. 4.9 Vanglale heidab M. G ette, et kuigi vangla peab tema poolt kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosust kõrgeks, ei ole seal tehtud midagi märkimisväärset, et seda riski maandada ning seega ei saa vangla iseloomustust pidada aluseks vabastamise otsustamisel. Kahtlaseks peab M. G ka temale vangla poolt välja arvutatud uute kuritegude toimepanemise tõenäosust näitavaid protsente. Ta leiab, et need on liiga kõrged, kuna teda on vaid kahel korral karistatud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest. 4.10 M.G rõhutab, et vangistus on tema suhtes oma eesmärgi täitnud. Ainuüksi teadmine, et kontrollnõuete eiramine ja uue kuriteo toimepanemine viib ta tagasi vanglasse, oleks temale piisavaks motivaatoriks, et seaduskuulekalt käituda. Kohus on jätnud arvestamata ka tema valmisoleku võtta endale mistahes lisakohustusi. 4.11 Viimaseks leiab M.G , et kohus on rikkunud õiglase kohtupidamise põhimõtet sellega, et tema suhtes tehtud kohtumäärus oli valmis juba enne kohtuistungit. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab samuti, et M.G vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus M. G tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid põhjalikult käsitlenud. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma seisukohti piisavalt motiveerinud ning -3- ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustub, ei pea kolleegium vajalikuks neid tervikuna korrata ja märgib vastuseks määruskaebusele vaid järgnevat.
11. Erinevalt määruskaebuses esitatud väitest ei ole maakohus jätnud süüdimõistetut positiivselt iseloomustavate asjaoludega arvestamata. Nii on maakohus süüdistatavat heast küljest näitavalt arvesse võtnud sotsiaalprogrammide läbimist, kindla elukoha omamist ja töökoha saamise võimalust. Maakohus ei ole nimetatut aga õigustatult pidanud M.G ennetähtaegselt vabastamiseks piisavaks. 6.
12. Ringkonnakohus ei nõustu M.G seisukohaga, mille kohaselt on maakohus põhjendamatult suurt tähendust omistanud tema vanglas toime pandud distsipliinirikkumistele. Süüdimõistetu ennetähtaegse vangistusest vabastamise peamiseks eelduseks on tema edasine õiguskuulekas käitumine ja hoidumine uute kuritegude toimepanemisest. Isiku vastavust nendele tingimustele näitab muuhulgas tema käitumine vanglas karistuse kandmise ajal. Seega on maakohus õigustatult arvestanud M.G rohkeid distsipliinirikkumisi ning põhjendatult järeldanud, et kui isik ei suuda ka vangla range järelevalve tingimustes kehtestatud korrale ja reeglitele alluda, siis on vähetõenäoline, et ta oleks võimeline vabaduses õiguskuulekalt käituma ning kriminaalhoolduse kontrollnõuetele alluma. Kuigi on positiivne, kui M.G leiab, et kohaldatud distsiplinaarkaristused on temale positiivset mõju avaldanud, peavad kohtud käesolevalt hindama tema käitumist kogu vangistuse ajal. Põhjendatud ei ole M. G viited I. Tsurkovi nimelise kinnipeetava vabastamise asjaoludele ja kaebuses välja toodud Tartu Maakohtu erinevate kohtunike käsitluses olnud kriminaalasjadele, kuna kohtud hindavad süüdimõistetute ennetähtaegse vabastamise otsustamisel KarS § 76 lg 3 sätestatud asjaolusid nende kogumis. Sellise hindamise tulemusel peab kohtul isiku vabastamise otsustamisel tekkima nii veendumus selles, et kinnipeetav suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda kui ka selles, et tema ennetähtaegne vabastamine ei oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega. Üldisemalt asjaolu, et kinnipeetavate eelnevas elukäigus ja käitumises karistuse kandmise ajal, võib esineda teatud sarnaseid eluloolisi fakte, ei anna alust koheseks järelduseks, et kinnipeetavate võimalust ennetähtaegsele vabastamisele otsustatakse isikut konkretiseerimata. 6.2 Ringkonnakohus nõustub maakohtu arutlusega ka selles, et M. G võlgnevused, tema impulsiivne käitumismaneer ja sõltuvus alkoholist suurendavad tõenäosust, et ta võib vabaduses panna toime uue vara- või isikuvastase kuriteo. M.G lubadused alkoholi tarvitamisest ja suitsetamisest hoidumise kohta ning väited töö- ja elukoha olemasolust ning perekonna toest ringkonnakohut siinkohal ei veena. M.G on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ning käesolevalt kannab ta karistust alkoholijoobe seisundis ja vägivalda kasutades toime pandud röövimise eest. Seega tuleb hoolimata M.G lubadustest alkoholi mitte enam tarbida tema varasemalt esinenud alkoholiprobleeme siinkohal ikkagi riskitegurina vaadelda. Oluline on märkida ka, et kuritegu, mille eest M.G karistust kannab, oli toime pandud ajal, mil ta oli Tartu Maakohtu 21.06.2011 otsusega allutatud käitumiskontrollile. Nimetatud asjaolu näitab esmalt, et kohaldatud järelevalvemeetmed ei olnud piisavad M.G poolt uute kuritegude toimepanemise ära hoidmiseks ja teiseks ei sisenda see ringkonnakohtule veendumust, et kinnipeetav suudaks käesolevalt kriminaalhoolduse nõudeid täita ning oma lubadusest õiguskuulekalt elada kinni pidada. 6.3 Järgmiseks on M.G oma kaebuses leidnud, et kohtud ei tohiks arvestada tema kohta vanglas tehtud iseloomustust, kuna vangistuses ei ole tema poolt uute kuritegude toimepanemise riski maandamiseks midagi märkimisväärset tehtud. Ringkonnakohus kinnipeetava sellise seisukohaga nõus ei ole. Asjaolu, et kinnipeetav ei ole rahul tema kohta koostatud iseloomustuse või vangla poolse muu tegevusega, ei anna alust tema iseloomustuse arvestamata jätmiseks. Ka ei ole põhjendatud M.G kahtlused vangla hinnangus tema poolt uute kuritegude toimepanemise võimalikkuse ning kinnipeetava ohtlikkuse kohta, kuna riskihinnang arvutatakse erinevaid tegureid arvestades välja kindla metoodika alusel (s.h isiku -4- kriminaalne käitumine, eluase, haridus, töö ja majanduslik toimetulek, alkoholi, narkootikumide ja muude kuritarvitustega seotud probleemid, tervis ja emotsionaalne seisund, mõtlemine ja käitumine, hoiakud, ohtlikkus, suhted ja elustiil). 6.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kohus on rikkunud õiglase kohtupidamise põhimõtet või et kohus on arvestanud ainult tema eelnevat karistatust ja varasemat elukäiku ning jätnud tähelepanuta olevikulised asjaolud. Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud kohtule esitatud materjale ja teatavaks saanud asjaolusid kogumis. Õigustatult arvestanud süüdimõistetu isikuga, tema varasema elukäiguga, kuritegude toimepanemise asjaoludega, isiku käitumisega vangistuse kandmise ajal ning hinnanud tagajärgi, mida võib endaga kaasa tuua M.G tingimisi ennetähtaegne vabastamine. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kohtul on õigus keelduda süüdlase ennetähtaegsest vabastamisest seoses nimetatud asjaoludega, on maakohtu määrus seaduslik ning puudub alus vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks määruskaebuses esitatud motiividel. Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-06 avaldatule on kinnipeetaval küll subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid puudub alus eeldada enda vangistusest ennetähtaegset vabastamist.
13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja M.G määruskaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau -5- Aarne Sarjas