lg 3; VTMS § 2, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo 12.04.2018 .a otsus väärteoasjas nr 2670,18,000955 mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega mõista P.V-le
Juh timisõiguse äravõtmise tähtaeg 2 kuud hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumise päevast. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsuse lõpposa kuulutatud ja kättesaadav 24.05.2018.a. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. Asjaolud ja menetluskäik 24.03.2018.a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna 1
) § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
12.04.2018.a otsusega nr 2670,18,000955 määrati kohtuvälise menetleja poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest P.V-le karistuseks
Kaebuse sisu 07.05.2018.a esitas P.V Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele, kuna ta ei ole nõus mõistetud karistusega. Kaebuse esitaja P.V tunnistab oma rikkumist, kuid taotleb maakohtult kohtuvälise menetleja määratud karistuse tühistamist ning rahatrahvi määramist. Kaebuse esitaja leiab, et rikkumine ei olnud tahtlik. Rikkumise tingis asjaolu, et menetlusalune isik püüdis püsikiiruse hoidjat tööle saada (ei rakendunud korralikult ja hiljem kui rakendus, siis ei jäänud kiirus püsima) ning seetõttu ei jälginud mõneks hetkeks spidomeetri näitu. Tagantjärgi tarkusena lülitus püsikiirushoidjal sisse eelnevalt maanteel seadistatud kiirus (spidomeetril 95, tegelik ca 90 km/h), mida P.V piisavalt kiiresti maha ei osanud võtta. P.V vajab mootorsõiduki juhtimisõigust seoses oma elukorraldusega, kuna elab väikeses külas ja juhutööde tegelemiseks. Kaebuse esitaja kaitsja leiab, et kuna P.V ei ole varem kiiruseületamist toime pannud, siis esmakordse sellise rikkumise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei ole teo asjaolusid ja menetlusaluse isiku käitumist arvestades proportsionaalne ning ei ole kooskõlas karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Eeltoodule tuginedes kaebuse esitaja palub, et kohus kergendaks karistust ja mõistaks rahatrahvi või alternatiivina vähendaks juhtimisõiguse äravõtmise karistust. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna peaspetsialist Imre Veber oma kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja P.V kaebus rahuldamata. Tegu on korduvrikkumisega menetlusaluse isiku poolt. Isikul on kehtiv karistus samalaadse rikkumiste eest. Menetlusalusel isikul on mitu kehtivat väärteokaristust. Kohtuväline menetleja ei pidanud otstarbekaks ega ka mõistlikuks määrata isiku järjekordse õigusrikkumise eest rahatrahv, rahatrahvid ei mõjuta isikut mitte mingisuguselgi moel, isik tasub trahvid, samas jätkab uute õigusrikkumiste toimepanemist. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus on seaduslik ning karistuse liik ja määr vastab teo raskusele. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kaebuses toodud seisukohtade juurde. Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et väärteoa sjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha , asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leiab, et on põhjendatud lisakaristuse kohaldamise tähtaega lühendada ja selles osas kuulub kaebus rahuldamisele. P.V-le pannakse süüks
lg 1 p 2 nõude rikkumist ning sellega
lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemist, s.t mootorsõidukijuhina lub atud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis.
lg 3 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 kilomeetrit tunnis. Kohus on seisukohal, et P.V on täitnud
24.03.2018.a koostatud väärteoprotokollist nähtub, et P.V juhtis 24.03.2018 kella 00.08 ajal Pärnu linnas XXX tänaval XXXX tänava ja XXX tänava vahel suunaga XXXX tänav ale mootorsõidukit XXXX (reg märk XXXX) kiirusega 95 km/h ±3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist kinnitavad lisaks P.V enda ütlustele ka kiirusmõõturi kasutamise protokoll ja kiirusmõõteseadme videosalvestis. Kiirusmõõturi kasutamise protokolliga on tõendatud, et 24.03.
lg 3 sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste esinemine st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 kilomeetri tunnis. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et P.V pani väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt oli kiiruse ületamises süüdi püsikiiruse hoidja, kuna tema arvates kiirendas auto seetõttu, et ta oli eelnevalt maanteel fikseerinud kiiruseks 95 km/h. Sellist kiirust märkas kaebaja Raja tn juures, kuid ei oska öelda, miks ta kohe pidurit ei vajutanud. Kohus P.V selliseid ütlusi usaldusväärseks ei pea. Kohtu hinnangul on kiirusmõõteseadme videosalvestiselt näha, et kiiruse ületamine toimus peaaegu Papiniidu ja Raja tänava vahelise lõigu lõpuni, sõiduki kiiruseks mõõdeti 95 km/h ning vahetult peale seda, kui juht sai märgata politseiautot, vähendati sõiduki kiirust. On üldteada asjaolu, et lubatud suurimat sõidukiirust ei tohi ületada. Seda teab ka P.V, kes omab B kategooria juhilube ja on läbinud selle saamiseks vastava koolituse. Seega oli P.V 3
lg 1 p -st 2 on asulasisesel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h, kuid sellest hoolimata ületas ta l ubatud suurimat sõidukiirust, kuna väidetavalt proovis nuppudega auto sõidukiirust vähendada. Kohus ei pea usutavaks P.V ütlusi selle kohta, et ajavahemikul mil sõiduk väidetavalt ise kiirendas 50 km/h juures 95 km/h, ei suutnud juht vajutada pidureid, vaid hakkas selle asemel vajutame mingeid nuppe. Tegemist on olulise kiiruse vahega, mil juht märgates sõiduki väidetavat kiirendamist, oleks pidanud koheselt nii enda kui teiste kaasreisijate – ja liiklejate ohutuse huvides kasutama pidureid. P.V on tema ütluste kohaselt juhtimisõigus alates 2004 aastast, seega on tegemist juba kogenud juhiga ja selline asi ei saanud tulla temale üllatusena. Kohus leiab, et P.V teadis väga hästi, et ta ületab sõidukiirust ja tegi seda tahtlikult. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta ei sooritanud antud teelõigul möödasõitu ning tal puudus ka muu objektiivne vajadus/põhjus kiiruse ületamiseks. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et P.V pani
lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega, see tähendab ta teadis, et ületab lubatud sõidukiirust , kuid ei teinud midagi, et sõidukiirust vähendada. Kõige efektiivsem viis sõidukiiruse vähendamiseks on vajutada pidureid, kuid P.V teades, et ületab lubatud sõidukiirust, seda ei teinud. Seega on P.V täitnud KarS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus tegi kindlaks, et P.V-le omistatud süütegu vastab süüteokoosseisule ning tegemist on õigusvastase teoga. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteod toime pannud, siis ei esine väärteoasjas VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 kohaselt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahe teistkümne kuuni. Seega on seaduses ette nähtud kolm põhikaristuse liiki – rahatrahv, arest ja juhtimisõiguse äravõtmine – kiiruse ületamise eest määras, mis ületab 41-60 km/h. Karistusregistrist nähtuvalt on P.V 4 kehtivat väärteokaristust. Kolm karistust on P.V-le määratud liiklusseaduse rikkumiste eest ja üks KarS § 279 lg 1 alusel. Rikkumiste eest on P.V-le mõistetud karistuseks rahatrahvid. P.V-le mõistetud rahatrahve ei ole aga mõjutanud hoiduma teda uute rikkumiste toimepanemisest. P.V on temale määratud kolm rahatrahvi ära tasunud 18.04.2018, s.o vahetult peale käesoleva asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemist. P.V ütluste kohaselt ei tasunud ta neid tähtaegselt, kuna ta ei käi internetis asju maksmas ja trahve maksavad tema eest lähedased, kes ilmselt unustasid maksta. Seetõttu ta ei teadnud, et trahvid on tasumata ja keegi ei tuletanud talle ka meelde. Kohtu hinnangul ilmestavad P.V sellised ütlused veelkord asjaolu, et ta suhtub temale määratud rahatrahvidesse ükskõikselt. Kohus leiab, et isik, kellele mõistetakse karistus peab ise huvi tundma selle täitmise osas, mitte lükkama vastutust oma lähedastele. Rahatrahve on võimalik maksta ka pangas ning selleks ei pea omama internetti. Seetõttu kohus leiab, et P.V tasus temale määratud rahatrahvi ära üksnes kaitsja soovitusel ja seetõttu, et saada kergemat karistust. Arvestades, et P.V puudub töökoht, on alust arvata, et kaebuse esitaja ei ole suuteline rahatrahve tasuma. P.V süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning P.V pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt otsese tahtlusega, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et P.V poolt ületatud kiiruse määr (vähemalt 42 km/h üle lubatud 4
keskmiselt raskeim rikkumine, seega ei saa antud süüteokoosseisu arvestades enam rääkida keskmisest süüst. Käesoleval juhul on suurimat lubatud sõidukiirust ületatud peaaegu poole võrra, seega on tegemist suure süüga ja isiku käitumises on sedastatav teadlik liikluses ohu tekitamise eesmärk. Kohtuistungil kaitsja leidis, et juhtimisõiguse äravõtmine tähendab P.V-le seda, et ta ei saa enam trak tori rooli istuda ja koduseid töid teha. Ka P.V kinnitas, et tal on juhtimisõigust vaja, kuna elab maal ja tegeleb taluga. Selles osas märgib kohus, et nimetatud asjaolud ei mõjuta mitte kuidagi isiku poolt toimepandud teo süü suurust. Tegemist on rikkumisele järgneva karistuse kandmise tõttu isikule tekkivate muude ebameeldivate tagajärgedega, millele isik oleks pidanud aga mõtlema enne rikkumise toimepanemist. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et P.V tegeleb põllumajandusega. Kohus leiab, et P.V puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS § -de 57 ja 58 mõttes. Kuigi kohtuistungil P.V avaldas kahetsust, ei olnud see kohtu hinnangul puhtsüdamlik. Olukorras, kus isik väljendab kahetsust üksnes kaitsja küsimuse peale ja leiab, et nuppude vajutamine on piirkiiruse kinnipidamisest olulisem, ei saa pidada kahetsust puhtsüdamlikuks . P.V ütlused ja käitumine viitavad sellele, et ainus mida isik kahetseb on see, et ta politseile vahele jäi. Seega kohus ei arvesta P.V väljendatud kahetsust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Samuti arvestab kohus eripreventiivsete kaalutluste kõrval karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest.
lg 3 rikkumise näol on tegemist ühe raskema liiklusalase rikkumisega ning enamohtliku väärteoga, milles isik seab ohtu nii enda kui ka teiste isikute tervise ja vara. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on k aristatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. P.V puuduvad kehtivad karistused
Seega antud juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista P.V-le rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Eeltoodule tuginedes , sh arvestades P.V süü suurust ja varasemaid karistusi, leiab kohus, et põhikaristusena rahatrahvi mõistmine ei vasta eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu tuleb P.V suhtes rakendada karistuse eesmärkide saavutamiseks raskuselt järgmist karistusliiki ehk juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on P.V-le karistuseks määranud
lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks, milline karistus on alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus vastuses ja kohtuistungil põhjendanud, et karistuse määramisel arvestati, et isikul on üks kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest. Kaitsja esitatud karistusregistri väljavõttes nähtub, et antud karistus on kustunud. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt P.V-le on määratud karistus ei vasta üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, olles liiga range. P.V puuduvad kehtivad karistused samalaadse rikkumise eest, varasemalt ei ole temalt karistusena juhtimisõigust ära võetud . Seetõttu vähendab kohus P.V-le määratud karistuse määra ning mõistab menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et P.V süüline käitumine
Samuti kohus leiab, et P.V edasise õiguskuulekuse tagamiseks on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine
Seega kohus rahuldab P.V kaebuse alternatiivse taotluse, tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo 12.04.2018.a otsus e väärteoasjas nr 2670,18,000955 mõistetud karistuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse , millega mõistab P.V-le
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.