4-18-2008/5

4-18-2008 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-18-2008 (2317,18,001676) Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi N.B esitatud kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 29.03.2018 otsuse peale väärteoasjas nr 2317,18,001676 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja (menetlusalune isik): N.B (isikukood: XXX , elukoht: xxxx ) Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 29.03.2018 otsus N.B-le lisakaristuse määramise osas ning jätta LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud lisakaristus N.B suhtes kohaldamata. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Väärteo menetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassat sioonkaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 29.03.2018 otsusega nr 2317,18,001676 karistati N.B liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot ning lisakaristusena võeti temalt ära juhtimisõigus 3 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis N.B 11.03.2018 kell 10.08 Tallinnas 2 xxxx maja juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,29 mg. Sellega rikkus N.B LS § 69 lg 3 nõudeid.
3. N. B esitas otsuse peale kaebuse, milles märgib , et ta on teo toime pannud hooletusest, ta on teo keelatusest aru saanud, seda kahetsenud ning astunud samme edaspidiseks õiguskuulekaks käitumiseks. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole selgitatud, mis põhjusel on kaebaja liikluses jätkuvalt ohtlik ja lisakaristuse kohaldamine vajalik. Kaebaja viitab ka arvukatele Riigikohtu lahenditele ning märgib, et määratud rahatrahv ja lisakaristuse mõistmine kogumis ületavad tema süü suurust ja karistuse eesmärgid on täidetud ka üksnes rahatrahvi määramisega. Kaebaja on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
4. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata, sest alused karistuse kergendamiseks puuduvad. Kaebajale on määratud põhikaristus sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd tegemist on lubatud alkoholi piirmäära ületamisega üle LS § 224 lg 1 ülemmäära, tuleb LS § 224 lg 2 karistuse alammääraks võtta lg 1 ülemmäär. Seega vastab määratud põhikaristus isiku süüle. Lisakaristust on kohaldatud sanktsiooni alammääras. Kui isiku käitumises tuvastatakse LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo koosseis, mis on toime pandud tiheda liiklusega Tallinna linnas, siis selline juht on kõrgendatud ohuallikas ning teda tuleb liiklusest kõrvaldada. Isikul on kaks kehtivat karistust liiklusrikkumise toimepanemise eest, mis näitab, et ta ei ole õiguskuulekas. Ta tabati autoroolist seisundis, kus tema organismis ületas alkoholi piirmäär lubatut pea kolm korda. See näitab kaebaja üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Seega on lisakaristuse kohaldamine kolmeks kuuks vägagi põhjendatud. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kaebust võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
5. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust väärteo toi mepanemise asjaolude osas. N.B nõustus juba kohtuvälises menetluses talle etteheidetud rikkumisega ning selgitas, et oli eelmisel õhtul tarbinud alkoholi ja hommikul sõitma minnes arvas, et on kaine. Kaebaja poolt toimepandut tõendab peale isiku enda ütluste veel politseiametnik Magnus Muidiku ütlused, kelle sõnul peatas ta 11.03.2018 „Kõik puhuvad“ politseilise tegevuse käigus N.B juhitava sõiduki ning tõendusliku alkomeetriga kontrollides , oli näit 0,34 mg/L +/- 0,05 mg/L. Lisaks toodule kinnitavad kaebaja süüd tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ning sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus.
7. Seega on tõendatud, et N. B juhtis m ootorsõidukit alkoholi tarvitanuna, s.o isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Teo pani N.B toime vähemalt kaudse tahtlusega, s.o pidas võimalikuks, et eelmisel õhtul tarbitud alkohol ei ole tema organismist lahtunud, kuid suhtus sellesse ükskõikselt ja asus taas mootorsõidukit juhtima. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.
8. M ootorsõiduki juhile, ke lle alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on sõidukit juhtides 0,25 –0,74 milligrammi, on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 päevamäära 3 või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümneks kuuks. Lisakaristusena on menetlejal õigus selliselt isikult ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus kolmest kuni üheksa kuuni.
9. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga selles, et LS § 224 lg 2 karistuse alammäär peaks algama sama paragrahvi lõike 1 ülemmäärast. Hoolimata sellest, et LS § 224 sätestab karistused sõiduki juhtimisele alkoholi piirmäära ületades kahes lõikes, ei ole ei lg-s 1 ega ka lg-s 2 pandud paika rahatrahvi alammäära. Seega algab ka LS § 224 lg 2 sanktsiooni alammäär KarS § 47 lg-st 1 tulenevalt kolmest trahviühikust ning kaebajale määratud 150 päevamäärane rahatrahv on sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristus sanktsiooni keskmises määras o n õigustatud ja seda hoolimata asjaolust, et alkoholisisaldus isiku väljahingatavas õhus ei olnud LS § 224 lg 2 mõistes suur ning esineb karistust kergendav asjaolu - isik puhtsüdamlikult kahetseb oma tegu. Süü suurust hinnates , arvestab kohus, et N.B on viimase aasta jooksul juba kahel korral liiklusrikkumiste eest karistatud ning taas kord on alus talle ette heita liiklusnõuete st üleast umist. Eeltoodust tulenevalt on õige kohtuvälise menetleja järeldus, et kaebaja näol ei ole tegemist õiguskuuleka liiklejaga ning eripreventiivsetel kaalutlustel peaks karistus olema varasematest rangem.
10. Nõustuda ei saa aga kohtuvälise men etleja seisukohaga lisakaristuse määramise vajaduses. Kaebaja on õigesti osutanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-18-17 antud suunistele. Nimetatud otsuse p-s 13 selgitab kõrgem kohus, et lisakaristuse mõistmine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Sama otsuse p-s 16 märgitakse, et lisakaristuse kohaldamiseks peavad olema kaalukad eripreventiivsed argumendid ning vältida tuleks olukorda, kus isikule määratud põhi - ja lisakaristus ül etavad kogumis tema süü suurust. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et isiku mõjutamiseks edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ei piisa määratud põhikaristusest. Tõsi, menetlusalu st isikut on varem liiklusrikkumiste eest karistatud, kuid need ei ole olnud sarnase iseloomuga ning varasema id karistusi on juba põhikaristuse mõistmisel arvestatud. Lisaks on isik toimepandut tunnistanud ja kahetsenud, mis on karistust kergendav asjaolu. Seega, arvestades N.B süü suurust, karistust kergendava asjaolu olemasolu, asjaolu, et tegemist ei olnud tahtlikult toimepandud teoga, leiab kohus, et taoliste tegude toimepanemisest hoiduma mõjutab ka kopsakas rahatrahv. Seetõttu kohus tühistab otsuse N.B-le määratud lisakaristuse kohaldamise osas. Rahatrahv i määramine sanktsiooni keskmises määras on kohtu arvates piisav ja mõjutab süüdlast olema edaspidi tähelepanelikum ja ohutum liikleja. Mõistetud karistus on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Menetlusnorm id, millest kohus juhindub otsuse tegemise l, on VTMS § 132 p 2, 133-
11. Julia Vernikova Kohtunik