(6)Kriminaalasjas tõusetunud peamiseks vaidlusküsimuseks oli, kas süüdistatav juhtis 03.09.2011.a kell 02.35 ajal mootorsõidukit alkoholijoobes e. kas 02.59 ajal tuvastatud alkoholikontsentratsioon esines süüdistataval ka kell 02.32 või varem. Maakohus on leidnud, et süüdistatav oli 03.09.2011.a kell 02.35 ajal mootorsõidukit juhtides alkoholijoobes. Apellant vastupidiselt kohtule asus nii maakohtus ning asub ka käesolevas apellatsioonis seisukohale, et süüdistatava viibimine joobeseisundis ajal, mil ta juhtis mootorsõidukit, ei ole tõendatud ning maakohus on KarS § 424 kohase kuriteo koosseisu esinemise süüdistatava teos sel hetkel tuvastanud ebaõigesti. Apellant on seisukohal, et maakohtu järeldused kuriteo toimepanemise faktiliste asjaolude osas on ebaõiged ja kohati oletuslikud. Kellaaeg 02.32 on ajaks, millest tuleb juhinduda vähima aja leidmisel, mis jäi teo toimepanemise ja alkoholikoguse mõõtmise vahele. Tuvastades teo toimepanemise kellaajana aja 02.35, on maakohus moonutanud teo toimepanemise ja alkoholikoguse mõõtmise vahelist aega vähemalt 3 minuti võrra süüdistatava kahjuks. Ei ole välistatud, et 3 ja enama minuti jooksul võib eelnevalt alkoholi tarvitanud isiku väljahingatava õhu alkoholisisaldus muutuda suuremaks. Üldteada asjaoluna ei jõua joodud alkohol organismi üheainsa hetke jooksul. Selle vereringesse imendumine toimub küll suhteliselt kiiresti, kuid siiski teatud mõõdetava aja jooksul. Seetõttu suureneb peale alkoholi tarvitamist alkoholi osakaal isiku organismis teatud aja jooksul, saavutades mingiks hetkeks suurima võimaliku tulemuse ning hakkab seejärel organismi tegevuse tagajärjel tasapisi vähenema. Kaitsja arvates ei ole apelleeritavas kriminaalasjas välistatud, et ca 24…30 minutit (vt apellatsiooni p 3.3) enne süüdistataval alkoholisisalduse mõõtmist ei pruukinud tema organismi alkoholisisaldus olla samasugune, kui mõõtmise ajal. Maakohus on põhjendamatult pidanud süüdistatava alkoholijoobele viitavateks tunnusteks alkoholilõhna sõidukis ja süüdistatava aeglast reaktsioonivõimet ja kõnet. Sõidukist lähtuv alkoholilõhn ei tõenda süüdistataval joobeseisundi esinemist. Vaid eelkõige seda, et süüdistatav oli alkoholi tarvitanud. Selles ei ole aga vaidlust olnud. Ka tunnistaja hinnang süüdistatava reaktsiooni ja kõne aegluse kohta on küllaltki subjektiivne ning ei saa kajastada ümberlükkamatult just alkoholjoobest tulenevat seisundit. Tõenduslikku alkomeetrit kasutati kuni 0,5 h peale sõiduki juhtimist süüdistatava poolt. Alkomeetrit kasutati Dräger Alcotest 7110 väljatrüki kohaselt ajavahemikus 02.54 – 02.59. Alkomeetri väljatrükk ei tõenda, kui suur oli süüdistatava organismi alkoholisisaldus 24…30 minutit varem e. ajal, mil ta sõidukit juhtis. Kaitse nõustub, et teatud juhtudel ei pruugi olla alkoholikontsentratsiooni mõõtmine sõiduki peatamise kohas võimalik ning isik tuleb toimetada joobeseisundi tuvastamiseks politseijaoskonda või tervishoiuasutusse, kuid leiab, et selline olukord ei tohi mõjutada menetlusele allutatud isiku õiguslikke garantiisid saada karistatud selle teo eest, mida ta tegelikult toime pani. Kuivõrd KarS § 424 kohaselt on karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, siis tuleb tõendada, et joobeseisund esines mootorsõiduki juhtimise ajal, mitte „ “ ajahetkel peale seda. Teaduslik baas ja metoodika nn „tagasiarvutuste“ tegemiseks on olemas (teadusharuna toksikoloogia, metoodikana näiteks Widmarki valem) ning nende võimaluste kasutamine näiteks ekspertiisi vormis on menetleja kohustus vastavalt

(6)Apellant vaidlustab ka maakohtu järeldused süüdistatava teos otsese tahtluse tuvastamise osas. Maakohus, arvestades süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi, luges tõendatuks, et süüdistatav tarbis alkoholi, ise samal ajal sõidukit juhtides. Sellest on maakohus aga vääralt järeldanud, et süüdistatav teadis, et juhib mootorsõidukit joobeseisundis. Süüdistatava ütlustest tuleneb vastupidine – süüdistatav tarvitas autot juhtides küll alkoholi, kuid tarvitas seda arvestusega, et enne XX maja juurde jõudmist ei jõua alkohol tema organismi imenduda e. joobeseisundit ei teki. Kaitse möönab, et süüdistatav pidi mõistma, et mingi kogus alkoholi võib jõuda tema vereringesse juba ka enne sihtkohta jõudmist, kuid peab samas tõdema, et teadmine sellest, et vereringesse jõudev kogus küündib LS §s 69 lg-s 4 sätestatud suurusteni, võis puududa. Seega isegi juhul, kui lugeda tõendatuks, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, siis pani ta teo toime ettevaatamatusest (kergemeelsuse vormis) ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 4241 järgi. Süüdistatav ei ole kordagi väitnud, et ta soovis ennast nimelt joobeseisundisse viia. Süüdistatava ütluste kohaselt jõi ta pooliku viina lõpuni selleks, et saaks vajadusel sõprade ees keelduda edasistest sõitudest põhjusel, et ta on juba joonud.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade juurde. Prokurör palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
3. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 424 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-11-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuõigele järeldusele, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis P.T mootorsõiduki XX, registreerimismärgiga XX, olles joobeseisundis, mis on KarS § 424 objektiivse kooseisu tunnuseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
4. Käesoleva kaasuse puhul ei ole vaidlust selles, et P.T , juhtides sõiduautot XX, tarvitas sõitmise ajal viina, mida ta ise tunnistas ja kahetses ka ringkonnakohtu istungil. Vaidlus seisneb selles, kas P.T oli objektiivselt joobeseisundis tema peatumise hetkel politseitöötajate poolt ning lähima mitme minuti jooksul peale seda. Kaitse positsiooni kohaselt arvestas P.T , et jõuab oma sihtpunkti enne, kui alkoholi sisaldus tema veres ületab LklS § 20 lg 3-1 sätestatud 4

(6)alkoholi piirmäära (kui ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi) ehk kriminaalvastutuse põhjustava seisundi tekkimist. Kuna aga P.T seisundi kontrollimine tõendusliku alkomeetriga leidis aset ca 24…30 minutit peale P.T peatamist politseitöötajate poolt, siis enne süüdistataval alkoholisisalduse mõõtmist ei pruukinud tema organismis alkoholisisaldus olla samasugune, kui mõõtmise ajal. Kaitsja arvates, sellest tulenevalt ei ole objektiivselt tõendatud, et P.T oleks juhtinud sõiduautot alkoholijoobe seisundis. 8. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt juhtida tähelepanu üldteada asjaolule, et alkoholi imbumine ja väljumine organismist toimub erinevatel inimestel erinevalt sõltuvalt nende kehamassist, tervislikust seisundist, maos sisalduvast, jms asjaoludest. Samuti üldteada asjaolu on, et sama kogus alkoholi samal isikul sõltuvalt tema tervislikust hetkeseisundist (väsimus, võimalik haigestumine, maos sisalduv, jms) võib mõjutada erinevalt tema reaktsioonide kiirust ja käitumist. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et seadusandja soov kriminaalkorras karistatava alkoholijoobe piirmäära kehtestamisel on tingliku iseloomuga ehk seadusandja asus seisukohale, et alkoholijoobeks tuleb käsitleda isiku seisundit, kui isiku ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seejuures oluline on see, et KarS § 424 järgi kaitstavaks õigushüveks mitte selle isiku elu ja tervis, kes tarvitas alkoholi ja juhib mootorsõidukit, vaid kõikide teiste inimeste elu ja tervis, mis on ohtu seatud alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi poolt. Käesoleva kaasuse puhul puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta millal ja millistel asjaoludel P.T alkoholi tarvitas, seega tuleb aluseks võtta tema enda ütlused, et viina hakkas ta tarvitama auto juhtimise ajal. Maakohus on asjakohaselt viidanud PPVS § 725 lg 1, mille järgi juhul, Käesoleval juhul toimetatigi P.T joobe tuvastamiseks Sauel asuvatesse Lääne-Harju PJ ametiruumidesse. On üheselt ilmne, et isiku toimetamine tema peatamise kohalt politsei ametiruumi või isiku nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres nõuab teatud aega Arvestades asjaolu, et joobeseisundi esmane kontroll indikaatorvahendiga vastavalt PPVS § 724 lg 1 võib toimuda ükskõik kus Eesti Vabariigi territooriumil, siis on möödapäästmatu, et isiku toimetamiseks politsei ametiruumi või tervishoiuteenuse osutaja juurde võib kuluda ka kümneid minuteid. Viidatud sätetest on üheselt selge, et seadusandja ei tee vahet kas uuritava isiku organismis joobe tuvastamise hetkel alkoholi kontsentratsioon on kahanev või tõusev. Tõendusliku tähtsusega alkoholisisalduse määramine toimub seega mõistliku aja jooksul peale mootorsõiduki juhtinud isiku peatamist ning saadud tulemus on objektiivseks asjaoluks. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et maailmas eksisteerivad toksikoloogia metoodikad (näiteks Widmarki valem), mis lubavad, teades isikul alkoholisisaldust veres konkreetsel ajahetkel, arvutada alkoholi kontsentratsiooni veres kuni alkoholi täieliku väljumiseni (kaineks saamiseni) organismist ning samuti arvutada alkoholi sisaldust organismis ka tagasiulatuvalt. Eesti seadusandja ei näinud ette sellise metoodika kasutamise alkoholijoobe tuvastamiseks, seega on alusetu kaitsja väide, et sellise ekspertiisi läbiviimine on menetleja kohustus vastavalt

(6)alkoholi tarbimist ja alkoholi tarbimise jooksul (ehk teisisõnu kuidas inimene on söönud) jms. Selline metoodika võib anda tõelähedasi tulemusi ainult ideaaltingimustes. 9. Ekslik on kaitsja seisukoht, et juhul, kui lugeda tõendatuks, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, siis pani ta teo toime ettevaatamatusest (kergemeelsuse vormis) ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 4241 järgi. On süüdistatava enda ütlustega tõendatud, et tema tarvitas viina auto juhtimise ajal, seega kui isegi nõustuda kaitseversiooniga, et P.T soovis sihtkohta jõuda enne joobeseisundi saabumist, siis on üheselt järeldatav, et P.T teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu või vähemalt möönis seda ning seega pani toime kuriteo otsese tahtlusega. 10.