← Eesti

4-19-4249/17

Väärteoasi nr 4-19-4249 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus, Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2019. a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-4249 Kohtukoos

) § 76 lg 1 nõudeid; MKM 21.06.2011. a määruse nr 49 § 2 lg-d 2,3 ja § 3 lg 1 ning pani toime

§ 242lg-s 1 sätestatud väärteo.

  1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.07.
  2. a üldmenetluse otsusega (tl 9-11; tl 33-34) karistati J.N

§ 242

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 8 trahviühikut, s.o 32 eurot. Kohtuvälise menetleja otsuse põhjenduste kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud fotode ja videosalvestisega menetlusest. Karistuse määramisel arvestati menetlusaluse isiku varasema käitumisega - samalaadsed kehtivad karistused puuduvad. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja leidis, et rahatrahvi kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes omab eripreventiivset eesmärki, mahub etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne.

  1. 09.08.
  2. a esitas J.N kohtule kaebuse (tl 2-6), milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.07.
  3. a otsuse tühistamist ning väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kaebuse esitaja leiab, et puudub menetlusalusele isikule etteheidetav tegu, kuna autosalong on temale müünud auto (Toyota), millel olid juba paigaldatud Maanteeameti ARK-s registreeritud numbrimärgid. Seega Maanteeamet on väljastanud eritellimusel toodetud numbrimärgid ja puudub alus neid tunnistada mittevastavaks MKM 21.06.
  4. a määruse nr 49 tähenduses. Kaebuse esitaja vaidlustab talle karistuseks määratud rahatrahvi väärteokoosseisu puudumise tõttu. Kohtuväline menetleja ei ole tõendanud ega ka uurinud, et numbrimärk HAMC81 oleks mittevastav või et seda ei tohiks kasutada või et sellel peaks olema EST lisaväli. Seega kohtuväline menetleja pole tõendanud, et kõnealune numbrimärk ei ole nõuetekohane. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa puudused ARK-s olla aluseks menetlusaluse isiku trahvimiseks. Otsuses on märgitud, et numbrimärk pidanuks olema EST väljaga, kuid puuduvad mistahes tõendid selle kohta, milline numbrimärk autole registreerimisel tegelikult väljastati. Puudub ka ARK nõue, et number peab olem kujul xxxxxxxxxxx sest register ise registreerib numbri vaid xxxxxx kujul. Lisaks leiab ka kohtuväline menetleja ise, et sellise numbrimärgiga sõitmine pole keelatud. Liiklusseadus ei sätesta vastutust nn vana kujundusega (ilma EST väljata) numbrimärgiga sõiduki kasutamise eest. Kohtuvälise menetleja otsuse puudub viide selle kohta, et kaebuse esitaja poolt juhitud Toyota Land Cruiser 200 ei ole registreeritud numbriga xxxxxxx Otsuse koostaja ise on leidnud, et number vastab registriandmetele. ARK väljavõte näitab, et sõiduki ja numbrite registreering on kehtiv ja õige. Väljavõttes puudub viide selle kohta, et kehtiv number peaks olema EST xxxxxx. Maanteeameti register ei kajasta sellist numbri registreeringut. Kaebuse esitaja osundab MKM 21.06.
  5. a määruse nr 49 § 61 lg-le 1 ja 3-5 ning leiab, et nimetatud määruse erinõuded erinumbritele ei sea EST välja olemasolu tingimuseks. Lisaks on Maanteeamet ise väljastanud 2 ning ka registreerinud sellise numbri, mistõttu ei saa kuidagi väita, et tegemist ei ole riikliku registreerimismärgiga. Kohtuvälise menetleja otsuses on väärteokoosseis kajastatud vaid

§ 242

lg 1 alusel, mis sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kuid puudub

§-des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseis. Seega pole otsuses kajastatud edasiviidet ja nii jääb kaebuse esitajale segaseks, millise nõude rikkumist kaebuse esitajale ette heidetakse.

§ 76lg 1 on üldnorm, mis antud juhtumit ei kajasta.

Samuti pole otsuses selgitatud, mis on otsuses viidatud

§ 242lg 1 täpne sisu.

Kaebuse esitajale jääb segaseks, millist konkreetset liiklusnõuet on kaebuse esitaja rikkunud, sest liiklusnõuete eiramist pole väärteoprotokolliga ega otsusega tuvastatud. Lisaks ei ole kohtuvälise menetleja otsuses osundatud, et numbrimärk xxxxxx kuuluks mõnele teisele sõidukile või puuduks sellekohane registreering või oleks numbrimärk näiteks võltsing. Nii leiabki kaebuse esitaja hinnangul kinnitust, et otsuses puudub kaebuse esitajale etteheidetav väärteokoosseis, sest liiklusseaduse ühegi normi kohaselt ei ole karistatav EST väljata, kuid Maanteeameti poolt registreeritud erinumbriga sõiduki juhtimine. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-85-

  1. Kaebuse esitaja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses lepingulise kaitsja vahendusel ning taotleb menetluskulude jätmist kohtuvälise menetleja kanda.
  2. Vastavalt Tartu Maakohtu tööjaotusplaanile edastati J.N kaebus menetlemiseks Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajja (tl 24).
  3. Kohus nõudis VTMS § 116 alusel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurilt välja väärteotoimiku (tl 22).
  4. 03.09.
  5. a määrusega (tl 36) võttis kohus J.N kaebuse menetlusse. Kohus määras, et kohtuvälisel menetlejal tuleb esitada kirjalik seisukoht kaebuse kohta.
  6. Kohtuväline menetleja esitas 16.09.
  7. a kirjaliku seisukoha (tl 41-43), milles palub jätta J.N kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus tühistamata. Kohtuväline menetleja taotleb alternatiivselt olukorras, kus J.N on kõrvaldanud puudused sõidukil, lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel, jättes menetluskulud menetlusaluse isiku kanda vastavalt VTMS § 30 lg 13 sätestatule. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks täpsustada, et J.N-ile heidetakse ette mootorsõiduki juhtimist, mille registreerimismärgid ei vasta kehtestatud nõuetele. Kohtuväline menetleja on veendunud, et konkreetsel sõidukil sellise kujundusega registreerimismärke kasutada ei tohi ning sellise sõiduki juhtimisega on toime pandud lihtsamat laadi liiklusalane süütegu. Kohtuväline menetleja viitab MKM 13.06.
  8. a määruse nr 42 lisale 1 kood 101 lg 1 ning MKM 21.06.
  9. a määruse nr 49 lisale
  10. Kohtuväline menetleja osundab, et viimati märgitud lisa jõustus 05.09.
  11. a ning menetlusaluse isiku kasutuses olnud sõiduk võeti Eestis esmakordselt arvele 09.07.
  12. a. Kuivõrd sõiduk on esmaregistreeritud MKM 21.06.
  13. a määruse nr 49 lisa 3 kehtivuse ajal, peab sõiduk olema varustatud lisas 3 toodud näidistele vastava registreerimismärgiga. Kaebuses esitatud väide, et sõiduk on läbinud tehnoülevaatuse, ei välista kohtuvälise menetleja hinnangul rikkumise esinemist. Tegemist on tavapärase praktikaga, kus teeliikluses avastatakse sõidukil puudusi, millele ülevaatuspunktid tähelepanu aga ei pööra. Ka väide, et sõiduk müüdi sellisena autosalongi poolt, ei välista süülise käitumise esinemist. Kohtuvälise menetleja hinnangul on ilmselt välistatud, et Toyota edasimüüja paigaldaks sõidukile registreerimismärgi xxxxxx (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) omavoliliselt. Seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et nimetatud registreerimismärgid on sõidukile paigaldatud ikkagi kokkuleppel auto ostjaga. 3 Lisaks eeltoodule on kohtuväline menetleja kindlal veendumusel, et Maanteeamet võis
  14. a väljastada kas Maanteeametis varasemalt hoiul olnud registreerimismärgi või siis alternatiivselt teha registreerimismärgi formaalse teisaldamise ühelt sõidukilt teisele. Äärmiselt ebatõenäoline on, et Maanteeamet väljastas
  15. a uued registreerimismärgid ilma EST väljata, kuna Maanteeamet tellib registreerimismärgid vastavalt ministri määrusele. Kohtuvälisele menetlejale teadaolevalt ei väljastata ilma EST väljata registreerimismärke juba aastast
  16. Kohtuväline menetleja märgib, et isegi hüpoteetilises olukorras, kus Maanteeamet väljastas varasemalt hoiule toodud registreerimismärgid või vormistas formaalselt numbrimärkide liigutamise ühelt sõidukilt teisele, ei ole iseenesest midagi valet ning sellises olukorras võivad vanad registreerimismärgid sattuda inimeste kätte. Samas selliste registreerimismärkide väljavõtmine või formaalne liigutamine Maanteeametis ei tähenda automaatselt, et need numbrimärgid oleksid kooskõlas sõiduki varustusele kehtestatud nõuetega ning need võiks ka kahtlusteta sõidukile kinnitada. Sõidukile registreerimismärgi kinnitamisel tuleb eeskätte veenduda selles, kas märk vastab sõidukile ning registreerimise hetkel kehtivatele regulatsioonidele. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuses toodud väitega, et MKM 21.06.
  17. a määruse nr 49 § 61 ei sea eritellimusel valmistatud registreerimismärgile EST välja nõuet. Kohtuväline menetleja osundab lisaks nimetatud määruse §-le 61 ka §-le 3 ning leiab, et eritellimusel valmistatavate registreerimismärkide puhul on lubatud muuta vaid klassikalist numbrite ja tähtede kombinatsiooni, mitte registreerimisplaadi põhja. Selle kohase selgituse annab ka määruse § 61 lg 2 ( tüübi A2 kohane registreerimismärk on EST väljaga). Samuti ei nõustu kohtuväline menetleja kaebuses esitatud seisukohaga, et väärteo kvalifitseerimisel on eksitud. Kohtuvälisele menetlejale on selge, et nimetatud numbrikombinatsioon kuulub sõidukile Toyota Land Cruiser ning sõiduk on registreeritud, numbrimärk on loetav ja kombinatsioon kuulub kindlale ning õigele sõidukile. Tegemist on varustusele kehtestatud nõuete rikkumisega, mis ongi käsitletav liiklusseaduse muu rikkumisena. Kohtuväline menetleja märgib, et kaebuse esitajal oli väärteoprotokolli koostamisest kuni kohtuliku kaebemenetluseni piisavalt aega, et selgitada välja registreerimismärkidega seonduv ning kõrvaldada sõidukil puudused, mida aga tehtud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kohtuväline menetleja, et kuivõrd sõiduk Toyota Land Cruiser esmaregistreeriti MKM 21.06.
  18. a määruse nr 49 lisa 3 kehtivusajal, peavad ka sellele sõidukile paigaldatavad registreerimismärgid olema vastavuses nimetatud määruse lisaga. Kuna J.N ei ole kohtuvälise menetluse raames puudusi kõrvaldanud sõidukil ning sellekohast informatsiooni politseile edastanud, tuleb teda karistada rahatrahviga. Kohtuväline menetleja märgib, et olukorras, kus menetlusalune isik edastab kaebemenetluse raames kohtule tõendid selle kohta, et sõiduki registreerimismärk vastab sõiduki registreerimise ajal kehtinud nõuetele, peab kohtuväline menetleja võimalikuks lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
  19. 24.09.
  20. a kirjaga palus kohus menetlusalusel isikul esitada kohtule omapoolne seisukoht kohtuvälise menetleja esitatud tingimustel väärteomenetluse lõpetamise osas otstarbekuse kaalutlustel.
  21. 07.10.
  22. a esitas menetlusalune isik omapoolse seisukoha kohtuvälise menetleja tingimustel väärteomenetluse lõpetamise osas. Menetlusalune isik jääb esitatud kaebuse juurde ning leiab, et menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ei ole ühelgi juhul vastuolus kehtiva õigusega, mistõttu ei ole see ka karistatav. Kaebuse esitaja hinnangul saaks MKM määruse nr 49 sätestatud nõuete (nõuded liiklusregistris registreerimisele kuuluvate sõidukite riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele) rikkumist heal juhul ette heita riiklike 4 numbrimärkide tootjale. Ei saa tekkida vaidlust, et nö vana kujundusega riiklikud registrimärgid on kehtivad ja nende kasutamine sõidukil on lubatud. Ka kohtuväline menetleja on oma selgituses märkinud, et nn vana kujundusega registreerimisnumbrid on kehtivad käesoleva ajani. Kaebuse esitaja hinnangul on käesoleval juhul tegemist kohtuvälise menetleja poolse puuduliku ja väära seaduse tõlgendamisega. Puudub selge nõue, mille rikkumist oleks menetlusalusele isikule võimalik ette heita. Samuti puudub süüteokoosseis, mis näeks ette karistuse nö vana kujundusega riikliku registreerimismärgiga liiklemise eest. Kaebuse esitaja viitab seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-83-
  23. Menetlusalune isik on väljendanud ka seisukohta, et KarS § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu subjektiivse koosseisu täitmise kontrollimist, süüküsimuse lahendamist ega ka karistuse määra põhjendusi, millega on kohtuvälise menetleja poolt oluliselt rikutud menetlusõigust. Seisukohas osundatakse Riigikohtu lahenditele nr 3-1-2-2-06 ja 3-1-1-26-
  24. Kohtuvälise menetleja otsuse väited on vastuolulised. Otsusest nähtuvalt kohtuvälisel menetlejal puuduvad etteheited sõidukile kinnitatud numbrimärkide nõuetelevastavuse osas. Probleemiks on üksnes see, et numbrimärkidel puudub EST tunnus. Kohtuväline menetleja ütleb selgelt otsuses, et iseenesest ei ole keelatud sõidukil kasutada ilma Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi EST väljata registreerimismärki, kuid pärast
  25. a septembrit Maanteeamet neid registrisse tulevatele sõidukitele ei ole väljastanud. Loovutamise teel registreerimismärgi liigutamine on lubatav toiming. Kehtivas õiguses puudub norm, mis diferentseeriks registreerimismärgi nõudeid sõidukite lõikes. Otsuses märgib kohtuväline menetleja, et sõidukil on lubatud kasutada EST väljata registreerimismärki, samas asub aga seisukohale, et menetlusalune isik on just EST väljata riikliku registreerimismärgi kasutamisega pannud toime õigusvastase teo. KOHTU SEISUKOHT
  26. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta ja on olnud nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, on võimalik väärteoasi lahendada VTMS § 120 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel VTMS §-st
  27. Kohus teavitas menetlusalust isikut ja kohtuvälist menetlejat väärteoasja arutamisest kirjalikus menetluses ning tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja (tl 55). VTMS § 123 lg 2 alusel arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.07.
  28. a üldmenetluse otsus tuleb jätta muutmata ja J.N kaebus rahuldamata.
  29. Väärteokirjelduse kohaselt on J.N-ile ette heidetud, et tema juhtis 25.06.
  30. a Tartu maakonnas, Tartu linnas, Pikal tänaval suunaga Pärna tänava poole mootorsõidukit Toyota Land Cruiser 200, registreerimismärgiga xxxxxxx seejuures ei vastanud registreerimismärk MKM 21.06.
  31. a määruse nr 49 nõuetele. Sellega rikkus J.N

§ 76lg-s 1 ja MKM 21.06.2011.

a määruse nr 49 § 2 lg-s 2, 3 ja § 3 lg-s 1 sätestatud nõudeid. 5

  1. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul veenvalt tuvastatud, et J.N 25.06.
  2. a kell 10.37 juhtis Tartu maakonnas, Tartu linnas, Pikal tänaval suunaga Pärna tänava poole mootorsõidukit Toyota Land Cruiser 200, registreerimismärgiga xxxxxx. Selles osas väärteoasjas vaidlust ei ole. Väärteoasja materjalidele on lisatud 2 fotot, millest nähtuvalt on politseiametnike poolt kinni peetud sõidukiks olnud valget värvi Toyota Land Cruiser, mille registreerimismärgiks on xxxxxx. Üks foto on tehtud sõiduki esivaatest ning teine foto tagavaatest. Registreerimismärgi all servas on kiri x Ka videosalvestiselt menetlustoimingu läbiviimise kohta nähtub, et J.N ei vaidle vastu asjaolule, et just tema juhtis väärteoprotokollis märgitud aja ja kohas mootorsõidukit Toyota Land Cruiser 200, millel oli registreerimismärk xxxxxx. Ka kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt J.N juhtis nimetatud sõidukit ning sõiduk oli talle antud tööalaseks kasutamiseks. Seega on J.N nimetatud asjaolu õigeks võtnud.
  3. Väärteoasjas on vaidlus selles, kas sõiduki Toyota Land Cruiser 200 registreerimismärk HAMC81 vastab Eesti Vabariigis kehtivatele registreerimismärkidele kehtestatud nõuetele või mitte. Sõiduki põhiandmete väljatrüki (tl 16-19) kohaselt on M1G kategooria sõiduki Toyota Land Cruiser 200, registreerimismärgiga xxxxxx, esmane registreerimine Eestis toimunud 09.07.
  4. a. Sõiduki numbrimärk on valminud eritellimusena. Sõiduk on määratud töösõitudeks.

§ 76

lg 1 sätestab, et mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Liikluses kasutatav mootorsõiduk või selle haagis tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.

  1. a vastu võetud määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus nr 19) § 6 lg 1 kohaselt kuuluvad registreerimisele Eestis alaliselt elava, Eestis elamisloa või -õiguse saanud füüsilise ja Eestis registreeritud juriidilise isiku ning välismaa äriühingu filiaali poolt Eestis kasutusele võetavad sõidukid. Väärteoprotokollist nähtuvalt kuulub kõnealune sõiduk Swedbank Liising AS-le. Seega J.N juhtis 25.06.
  2. a mootorsõidukit Toyota Land Cruiser 200, mis kuulus Eesti Vabariigis kohustuslikus korras registreerimisele. Määruse nr 19 § 6 lg 4 sätestab, et liikluses kasutatav sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. Määruse nr 19 § 14 lg 1 kohaselt väljastab registreerimismärgi Maanteeamet sõiduki registreerimisel ja vajadusel registriandmete muutmisel. Määruse nr 19 § 14 lg 2 ja § 15 lg 6 kohaselt on sõidukil lubatud kasutada ainult majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.
  3. a määruse nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded” kohast Maanteeameti tellimusel ja

§ 191

lg-s 2 nimetatud isiku poolt valmistatud registreerimismärki.

§ 76

lg 13 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja korra, sealhulgas registreerimisel nõutavate andmete ja dokumentide loetelu, registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbiviimise korra, registreerimistunnistuse vormi ning nõuded riiklike registreerimismärkide valmistamisele ja sõiduki tunnusmärkidele. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.

  1. a määruse nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“ (edaspidi Määrus nr 49) § 1 kohaselt kehtestatakse määrusega nõuded liiklusregistris registreerimisele kuuluvate 6 sõidukite riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele. Määruse nr 49 § 3 lg 1 p-de 1-3 kohaselt peavad registreerimismärkidel olema eraldi tähtede väli, numbrite väli, Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnus märgi „EST“ väli. Sama määruse § 2 lg-te 2, 3 kohaselt on registreerimismärgi tüüpide jagunemine vastavalt sõiduki kategooriale toodud määruse lisas nr 1 ja registreerimismärkide tüüpide kujundused ning kujundused on toodud määruse lisas nr
  2. Tulenevalt asjaoludest, et 25.06.
  3. a J.N kasutuses olnud sõiduk Toyota Land Cruiser 200, registreerimismärgiga xxxxxx, on Eestis registreeritud ning sõidukile on Maanteeameti poolt väljastatud eritellimusel tehtud numbrimärgid, leiab kohus, et käesolevalt kuuluvad kohaldamisele käesoleva otsuse punktis 13 toodud liiklusseaduse ja selle alusel vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri Määruste nr 19 ja nr 49 sätted. Võrreldes J.N kasutuses 25.06.
  4. a olnud M1G kategooria sõidukil (Toyota Land Cruiser 200) ees ja taga paiknenud eritellimusel valmistatud registreerimismärkexxxxxxx seaduses ja Määrustes nr 19 ja nr 49 sätestatud nõuetega, ilmneb, et sõidukil 25.06.
  5. a olnud registreerimismärgid ei ole kooskõlas Määruse nr 49 § 2 lg-tes 2, 3 osundatud lisades sätestatud nõuetega. Vaidlusalusel registreerimismärgil puudub Euroopa Liidu embleem ja Eesti riigi tunnusmärk „EST“. Ainetu on ka menetlusaluse isiku väide, et Määruse nr 49 § 61 ei sea eritellimusel valmistatud registreerimismärgile „EST“ tunnusmärgi nõuet. Kohus märgib, et Määruse nr 49 § 61 lg 2 sätestab, et eritellimusel valmistatav registreerimismärk on sõiduki omaniku või tema esindaja taotluse alusel valmistatud tüübi A2 kohane registreerimismärk. Nimetatud määruse lisas kolm on toodud näidis (näidis 2) eritellimusel valmistatud auto registreerimismärgist (tüüp A2) ning näidis näeb ette tüüp A2 registreerimismärgil Euroopa Liidu embleemi ja Eesti riigi tunnusmärgi „EST“ välja olemasolu. Kohtu hinnangul on õige ka kohtuvälise menetleja osundus, et kuivõrd Määruse nr 49 lisa 3 jõustus 05.09.
  6. a ja oli seega kehtiv sõiduki Toyota Land Cruiser 200 Eestis esmase registreerimisajal ning sõidukile registreerimismärgi HAMC81 väljastamise ajal, s.o 09.07.
  7. a, pidi 25.06.
  8. a menetlusaluse isiku kasutuses olnud sõiduk olema varustatud Määruse nr 49 lisas 3 toodud näidisele (näidis 2, tüüp A2) vastava registreerimismärgiga. Lisaks leiab menetlusalune isik kaebuses, et liiklusregistri andmetel sõiduki Toyota Land Cruiser 200, registreerimismärk xxxxxx on kehtiv ja õige ning liiklusregistri väljavõttes puudub viide, et kehtiv registreerimisnumber peaks olema kujul EST + xxxxxx. Puutuvalt toodud väitesse märgib kohus, et liiklusregistri andmetel ongi sõiduki Toyota Land Cruiser 200 registreerimismärkxxxxxxx. Määruse nr 49 lisas 3 on toodud ära registreerimismärgi põhja (alusplaadi) näidised ning just registreerimismärgi plaadil peab olema Euroopa Liidu embleem ning Eesti riigi tunnusmärk „EST“. Määruse nr 49 § 3 lg 1 p-s 3 sätestatud väli ei ole konkreetse sõiduki registreerimisnumbri osa vaid on osa registreerimismärgi põhjast. Nii ei kajasta liiklusregister ka nõuetekohaseid registreerimismärke omavate sõidukite puhul lisaks sõiduki registreerimisnumbrile Eesti riigi tunnusmärki „EST“. Menetlusalune isik leiab oma kaebuses, et puudub temale etteheidetav tegu, kuna Toyota autosalong on menetlusalusele isikule müünud auto, millele oli juba paigaldatud Maanteeameti (endine ARK) väljastatud registreerimismärgid xxxxxx. Seega oli väljastatud registreerimismärkide kasutamine ka lubatud. Kohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetlejaga ja peab vähetõenäoliseks asjaolu, et Eesti Vabariigis ametlik Toyota edasimüüja pakuks ilma kliendiga eelnevalt kokku leppimata kliendile mootorsõidukit registreerimismärgiga xxxxx1, mis lahti kirjutatult on x Ka kohus leiab, et tegemist on niivõrd spetsiifilise registreerimismärgiga, et sellise paigaldamine sai toimuda üksnes müüja ja kliendi eelneva 7 sellekohase kokkuleppe alusel. Lisaks sellele: arvestades kasutatud tähekombinatsiooni ja selle tähendust, eeldas sellise spetsiifilise eritellimuse esitamine suure tõenäosusega kooskõlastamist ka tähekombinatsiooni patenteerijaga. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et vaatamata asjaolule, et Maanteeamet on kohustatud tellima sõidukite registreerimismärgid vastavalt Määruses nr 49 sätestatud nõuetele, võis Maanteeamet siiski väljastada Maanteeametis varasemast hoiul olnud ning käesolevas väärteoasjas vaidlusaluse registreerimismärgi või alternatiivselt teha registreerimismärgi formaalse teisaldamise ühelt sõidukilt teisele nagu seda on kirjeldanud kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas (seega puudub igasugune alus arvata, et registreerimismärgi näol oleks tegemist võltsinguga, millise võimaluse olemasolule osundab menetlusalune isiku oma kaebuses). Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et Maanteeamet
  9. a vaidlusaluse registreerimismärgi sõidukile eelpool kirjeldatud põhjustel ja viisil paigaldas/väljastas (ilma „EST“ tunnusmärgita), siis tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga osas, et selliste registreerimismärkide väljastamine Maanteeameti poolt ei tähenda automaatselt seda, et registreerimismärgid oleksid kooskõlas registreerimismärkidele kehtestatud nõuetega. Kaebuse kohaselt puuduvad mistahes tõendid selle kohta, milline numbrimärk autole registreerimisel tegelikult väljastati. Väärteokirjelduse kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette nõuetele mittevastavate registreerimismärkide kasutamist 25.06.
  10. a, mis käesolevas asjas on ka veenvalt tuvastatud. Seega ei oma käesolevalt tõenduslikku tähendust, milline registreerimismärk sõidukile
  11. a Maanteeameti poolt väljastati ning kohus kordab veelkord, et registreerimismärkide väljastamine Maanteeameti poolt ei tähenda automaatselt seda, et registreerimismärgid oleksid kooskõlas registreerimismärkidele kehtestatud nõuetega. Registreerimismärkide nõuetelevastavuse kontrollimise kohustus lasub sõiduki omanikul ja /või - kasutajal endal. Kohtu hinnangul ei välista rikkumist ka asjaolu, et sõiduk oli läbinud tehnoülevaatuse. Tulenevalt asjaolust, et sõiduki Toyota Land Cruiser 200 registreerimismärgid xxxxxxxxx vastanud kehtivatele nõuetele, ei saanud olla ka lubatav selliste registreerimismärkide kasutamine liikluses. Seonduvalt kaebuses esitatud väitega, et kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt ei ole keelatud kasutada ilma Euroopa Liidu embleemi ning Eesti riigi tunnusmärgita „EST“ registreerimismärki, märgib kohus järgmist. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on see lubatav üksnes juhul, kui tegemist on enne
  12. a septembrit väljastatud registreerimismärkidega. Käesolevalt on aga tegemist Eestis
  13. a registreeritud sõidukiga. Seega tuli sõidukile Toyota Land Cruiser 200, registreerimismärgiga xxxxxx, paigaldada nõuetekohased, s.o

§ 76

lg 1 ning Määruse nr 49 ja selle lisades 1-3 kehtestatud nõuetele vastavad registreerimismärgid. Seonduvalt menetlusaluse isiku esitatud väitega selle kohta, et kehtivas õiguses puudub üldse norm, mis diferentseeriks registreerimismärgi nõudeid sõidukite lõikes, märgib kohus, et toodud väide ei vasta tõele. Nimelt on Määruse nr 49 lisas 1 toodud ära registreerimismärkide tüübid (A1-A11, B1-B3, D1-D2, E1-E2) ning seda sõidukite kategooriate ja kasutatavate sõidukite otstarbe kaupa. Lisa 1 kohaselt vastab eritellimisel valmistatud registreerimismärk A2 tüüpi registreerimismärgile (näidis 2 Määruse nr 49 lisas 3). Määruse nr 49 lisas 3 on ära toodud registreerimismärkide näidised ka värviliselt tüüpide kaupa. 14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et J.N on toime pannud

§ 242

lg-s 1 sätestatud väärteo.

§ 242

lg 1 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub liiklusseaduse §-des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214-219, 221-224 ja 226-241 sätestatud väärteokoosseis. 8

§-des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseise ei ole kohus tuvastanud. Kaebuses esitatud väide, et kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, millist nõuet on kaebuse esitaja rikkunud. Lisaks on menetlusalune isik väljendanud ka seisukohta, et KarS § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Määratletusnõude kohaselt ( ), mis sisaldub KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1, peab iga tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale vähemalt sel määral arusaadavad, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. KarS § 2 lg 4 keelab teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal (RKKKo nr 3-1-1-89-13, p 8.1-2, RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p 48-50, RKKKo nr 3-1-1-23-12, p 8.2; RKKKo nr 3-1-1-113-13, p 24.2). Õigusselgus (PS § 13 lg 2) on eriti oluline tegude suhtes, millega võivad kaasneda karistusõiguslikud tagajärjed (RKEKo nr 3-1-1-117-01, p 12, RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 86), ja selle tagamine eriti keeruline blanketsete süüteokoosseisude puhul (RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 86-87, nr 3-4-1-16-10 p-d 49-50). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda grammatilisele tõlgendamisele ja karistusõigusnormi sisu avamine ei või viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (RKKKo 30.04.2012, 3-1-1-23-12, p 8.2; 23.11.2012, 3-1-1103-12, p 9). Karistusnormi määratletuse nõue on täidetud, kui isik saab sätte sõnastusest (vajadusel kohtute tõlgendamise abil) aru, milliste tegude/tegevusetuse eest ta kriminaalvastutusele võetakse (EIKo 21.01.2003, Veeber vs. Eesti (nr 2), p 30). Kohtu hinnangul lubab süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine näha muu liiklusnõude rikkumisena (mis ei ole sätestatud liiklusseaduse §-des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214219, 221–224 ja 226–241) mootorsõiduki juhtimist, mille registreerimismärgid ei vasta majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011. a määruses nr 49 sätestatud nõuetele. Kohus märgib, et nii väärteoprotokollis, kui ka kohtuvälise menetleja 23.07.2019. a üldmenetluse otsuses menetlusalusele isikule etteheidetav käitumine on selgelt piiritletud kajastatud on, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, mille registreerimismärgid ei vastanud kehtivatele nõuetele ning seejuures on viidatud

§ 76

lg-s 1 ning ka Määruses nr 49 (§ 2 lg-tes 2, 3 ja § 3 lg-s 1) sätestatud nõuete rikkumisele.

§ 76

lg-s 1 on sätestatud, et kehtestatud korras registreeritud mootorsõidukil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Määruses nr 49 sätestatakse riiklikele registreerimismärkidele esitatavad nõuded. Määruse nr 49 § 2 lg-tes 2, 3 on viidatud määruse lisadele, millistest muuhulgas on ka visuaalselt selgelt näha, milline peab üks nõuetele vastav eritellimusel valmistatud registreerimismärk välja nägema (näidis 2). Määruse nr 49 lisa 3 näidiste alt on visuaalselt selgelt näha, et 25.06.2019. a J.N kasutuses olnud sõiduki registreerimismärgid on oluliselt erinevad määruse lisaks olevate registreerimismärkide näidistest. Väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja 23.07.2019.a üldmenetluse otsuses on etteheidetav käitumine, s.o

§ 76

lg-s 1 sätestatu, on kohtu hinnangul põhjendatult kvalifitseeritud liiklusnõuete muu rikkumisena

§ 242lg 1 järgi.

Kohtuväline menetleja on välja toonud, et oluline on, et sõidukite registreerimismärgid oleksid ühetaolised ja vastaksid kehtivatele üldtuntud nõuetele ning ei oleks segadusttekitavad. See omakorda lihtsustab riikliku järelevalve teostamist ning aitab kaasa rahvusvahelise kuritegevuse avastamisele ning tõkestamisele. Neil asjaoludel ei ole kaebuse väide etteheidetava käitumise vajaliku selguseta piiritlemata jätmise ning analoogia kohaldamise kohta põhjendatud. Kohus leiab, et mõistlik juhtimisõigust omav isik peaks seadust põhjalikult 9 lugedes aru saama, et kehtivatele nõuetele mittevastava registreerimismärgiga mootorsõiduki juhtimine on keelatud ja väärteona karistatav. Kohus märgib, et kaebuse esitaja väited (kaebuse p.1.7-1.10) selle kohta, et otsusest puuduvad

§ 242lg.1 märgitud edasiviited, s.t.

viited teistele võimalikele selles paragrahvis märgitud väärteokoosseisudele, on asjakohatud. Tegemist on normitehniliselt välistusi esitava koosseisuga, mille kohaselt kuulub see säte (

§ 242lg.1) kohaldamisele just juhul, kui selles sättes viidatud koosseise ei esine.

Kaebuse esitaja väide (kaebuse p.1.11, p.1.13), et liiklusseaduse ühegi normi kohaselt pole karistatav EST väljata sõiduki juhtimine ja seega puudub väärteokoosseis, on vastuolus

§ 242

lg.1 sõnastusega, mille kohaselt on selle sätte alla kumuleeritud just kõik muud liiklusnõuete rikkumised, mis ei ole sätestatud

§-des 201-203, 205-207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241. Kohus on eespool näidanud, et mootorsõiduki registreerimise kohta käivad liiklusnõuded sisalduvad

§-s 76 lg.1-14. Seega on J.N poolt

§ 76lg-s 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011.

a määruse nr 49 § 2 lg-tes 2, 3 ja § 3 lg-s 1 sätestatud nõuete täitmata jätmine põhjendatult kvalifitseeritud

§ 242lg 2 järgi.

  1. Kohtuväline menetleja märkis otsuses, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu ning osundas KarS § 15 lg-le
  2. Tahtluse liik süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena mõjutab süü suurust. Kohus leiab, et J.N pani väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaebusest nähtuvalt on menetlusalune isik kindlal seisukohal, et 25.06.
  3. a tema juhitud sõidukil Toyota Land Cruiser 200 oli kehtiv ning õige registreerimismärk ning seda vaatamata asjaolule, et registreerimismärgil puudus Euroopa Liidu embleem ja Eesti riigi tunnusmärk „EST“, mistõttu ei olnud keelatud selliselt märgistatud sõidukiga liikluses osalemine. Sarnast seisukohta on menetlusalune isik väljendanud kogu menetluse (sh kohtuvälise menetluse) vältel. Veelgi enam, kohtuväline menetleja on leidnud, et kui menetlusalune isik edastab kaebemenetluse raames kohtule tõendid selle kohta, et sõiduki registreerimismärk vastab sõiduki registreerimise ajal kehtinud nõuetele, peab kohtuväline menetleja võimalikuks lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Menetlusalune tahtlust kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et menetlusalune isik jäi enda seisukohale kindlaks ning registreerimismärkide osas esinenud puudusi ei kõrvaldanud. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega näeb seadus ette väärtegusid puudutava erireegli, mille kohaselt väärtegude puhul on ühe ja sama väärteokoosseisu järgi karistatav teo toimepanemine nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud menetlusaluse isiku väide, et kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu subjektiivse koosseisu täitmise kontrollimine, mistõttu on oluliselt rikutud menetlusõigust. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus on kooskõlas VTMS §-ga 74 ning nimetatud paragrahvis loetletud asjaolud on kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud.
  4. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  5. Karistuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 10

§ 242

lg-s 1sätestatud väärteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja määratud rahatrahv põhjendatud ja vastab KarS § 56 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kohus leiab, et määratud karistus vastab J.N süüle. Siinkohal on põhjendatud arvestada, et J.N on toime pannud lihtsamat laadi liiklusalase süüteo. Kohtuväline menetleja on karistust määrates arvestanud kehtestatud nõude eesmärgiga, aga ka J.N varasema liiklusalase käitumisega - menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad samalaadsed karistused (tl 31). Puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohtu hinnangul vastab määratud karistus karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates J.N-ile määratud rahatrahv proportsionaalne toimepandud teoga, vastab J.N süüle ja on kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. VTMS §-s 30 on sätestatud võimalus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel, kuid kohtu hinnangul on käesolevalt selline võimalus välistatud. Väärteoasjas on jätkuvalt avalik menetlushuvi, kuna kaebuse esitaja leiab, et käesolevalt oleks Määruse nr 49 rikkumist asjakohane ette heita riiklike numbrimärkide tootjale, aga mitte menetlusalusele isikule. Seega menetlusalune isik ei ole endale käesoleva ajani teadvustanud toimepandud rikkumist ega kasutanud ka talle antud võimalust esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Sellises olukorras ei ole menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud ja õiguskorra kaitsmise huvides on menetlusaluse isiku karistamine tema õiguskuulekusele suunamiseks vajalik ja vältimatu. 18. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.07.2019. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2780,19,007377 tuleb jätta muutmata ja J.N kaebus rahuldamata. Menetluskulud VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohus jättis kohtuvälise menetleja lahendi muutmata, jäävad menetluskulud J.N kanda. Ülle Raag Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.