alusel on D.R kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates oma juhiloa loovutama Maanteeametile 1 Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Antud väärteoasjas on Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida–Harju PJ patrullpolitseinik koostanud 21.03.2018.a. väärteoprotokolli, mille kohaselt 21.03.2018.a. kella 22:25 juhtis D.R Harjuma al, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva maanteel 12- l kilomeetril suunaga Maardu poole mootor sõidukit xxxx reg.nr xxxx asuvälisel teel kiirusega 170+/-6 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 74 km/h. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus D.R liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 10.04.2018 .a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2315,18,001389 määrati D.R-ile karistuseks l iiklusseaduse § 227 lg 4 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja D.R palub Har ju Maakohtul tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse xxxx K P 10.04.2018.a. otsuse ning määrata talle maksimaalne rahatrahv 300 trahviühikut, s.o. 1200 eurot ning mitte kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist või alternatiivselt tühistada antud otsus ning määrata talle rahatrahv 150 trahviühikut, s.o. 600 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Kaebaja selgitab, et ta ei ole nõus kohtuvälise menetleja poolt väljatoodud väidetega ja talle määratud karistusmääraga. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks talle on määratud nii range karistus. Väärteootsusest ei nähtu põhjendusi ega kaalutlusi miks on kohaldatud just sellist sanktsiooni määra. Kaebaja arvates ei ole kohtuväline menetleja arvestanud kaebaja puhtsüdamlikku kahetsust karistuse määramisel ja võtnud kergendavaid asjaolusid arvesse. Samuti ei ole kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 lg 1 ja § 57 lg 1 p 1 sätteid ning pole tuginenud karistuse määra valikul varasemal karistatusel. Kaebaja omab ainult ühte samalaadset väärtegu, ehk kaebaja ei ole süstemaatiline kiiruse ületaja. Kaebaja leiab, et karistuse määramisel peab kohtuväline menetleja lähtuma KarS § 56 lg 1 mõttest – karistus peab mõjutama süüdlast edaspidiselt hoiduma süütegude toimepanemisest ja tagama õiguskorra kaitse. Otsust tehes peab kohtuväline menetleja lähtuma kaalutlusõigusest, ta ei tohi tugineda isiklikule vihale ega lasta teistel ennast mõjutada, ta peab arvestama süüd kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Lisaks selgitab kaebaja, et väärteoprotokolli vormistamisel ei ole kaebajale kiirusmõõteseadme 2 tabloole fikseeritud näitu esitatud ning antud asjaolu ei ole kohtuvälise menetleja poolt kuidagi tõendatud. Kaebaja on seisukohal, et tema sõiduki kiiruseks oli maksimaalselt 145 km/h, kuid mitte kuidagi nii suurel määral, nagu seda on märkinud kohtuväline menetleja. Kaebaja mõistab rikkumise tõsidust ning palub mõistvat suhtumist ja lubab edaspidi hoiduda liikluseeskirjade rikkumisest. Kaebaja on nõus asja lahendama kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus kaebuses toodud põhjendustel puudub ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja tutvunud D.R-i kaebusega ja väärteoasja materjalidega, on seisukohal, et alused kaebuse rahuldamiseks puuduvad. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid. Määratud karistus on vastavuse s isiku süü suurusega ning arvestab õiguskorra kaitsmise huve. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et nii suures ulatuses suurima lubatud sõidukiiruse ületamine ei ole ühelgi juhul õigustatav. Tegemist on tahtlikult toime pandud teoga, millega menetlusalune isik seadis ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Karistuse määramisel arvestab kohtuväline menetleja, et isik, kes paneb korduvalt toime samalaadseid väärtegusid, tuleb igal järgmisel korral karistada raskema karistusega. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohus. Karistuse määramisel arvestas menetleja ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtus sellest, kuidas on võimalik D.R mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Siinkohal arvestas kohtuväline menetleja asjaoluga, et D.R on varasemalt karistatud 19.12.2017 toime pandud väärteo eest
Seega leiab kohtuväline menetleja, et on alust hinnata, et eelnev karistus D.R-i käitumist ei mõjutanud ning ta võib ka edaspidi toime panna liiklusalaseid õigusrikkumisi. Menetleja hinnangul viitab D.R-i käitumismuster üheselt isiku ükskõiksele suhtumisele õiguskorda tervikuna, samuti sellele, et üksnes põhikaristuse määramine tema õiguskuulekust ei taga. Kohtuväline menetleja leiab, et vastulauses toodud põhjendus suurima lubatud kiiruse ületamise kohta ei vähenda menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust. Kohtuvälisel menetlejal ei ole võimalik süü suurust mõjutava asjaoluna arvestada menetlusaluse isiku väidet selle kohta, et ta ei tunnetanud sõiduki kiirust. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (74 km/h), et see pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav ja ei saanud talle märkamatuks jääda. Seetõttu on menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku vastulauses toodud selgitused on esitatud ajendist menetlejat eksitada. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku kahetsusega ning vastulauses toodud selgitustega, samuti asjaoludega, et nii suures ulatuses kiiruseületamine on üks ohtlikumaid liiklusalaseid rikkumisi. Menetleja leiab, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtiva liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Seetõttu pidas kohtuväline menetleja vajalikuks kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristust ning arvestades avaldatud kahetsust, määras lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise sanktsiooni miinimummääras. Seoses kaebaja taotlusega määrata talle maksimaalne rahatrahv või alternatiivselt määrata rahatrahv 150 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõigus ära võtta kaheks kuuks, peab kohtuväline menetleja vajalikuks selgitada, et tulenevalt VTMS § 132 p 2 puudub kaebemenetluses kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada, ning seega puudub kohtul ka seadusest tulenev õigus suurendada põhikaristuseks märatud rahatrahvi määra.
227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kahetestkümne kuuni. KarS § 61 sätestab küll võimaluse kohaldada karistust alla alammära, kuid sellisel juhul peab seaduse rakendaja tuvastama seda tingivad erandlikud asjaolud. Menetleja hinnangul sellised erandlikud asjaolud käesoleval juhul puuduvad. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et D.R-i kaebus tuleb jätta rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 10.04.2018.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas 2315,18,001389 muutmata. Kohus uuris järgimisi dokumente: 21.03.2018.a. väärteoprotokolli, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolli, karistusregistri väljavõtet, seletuskirja-vastulauset. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis D.R Harjumaal, Jõelähtme vallas, Tallinn-Narva maanteel 12-l kilomeetril suunaga Maardu poole mootorsõidukit xxxx reg.nr xxxx asuvälisel teel kiirusega 170+/-6 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 74 km/h. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Tunnistaja L Re ülekuulamise protokollist nähtub, et teostades 21.03.2018.a. liiklusjärelvalvet Tallinn-Narva mnt 12-l kilomeetril, kui kell 22:25 nägid heledat värvi sõidukit, mis liikus kiiremini, kui teised sõidukid. Antud sõidukil mõõdeti sõidukiiruseks 170 km/h, kuid antud teelõigul suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Sõidukiirust mõõdeti kiirusmõõturiga Stalker II MDR nr AS008369. Sõiduk oli xxxx reg.nr xxxx. Antud sõidukit juhtis D.R. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mille kohaselt 21.03.2018.a. kell 19:30 tuvastati D.R sõiduki sõidukiirus 170 km/h. Laiendmääramatus +/- 6 km/h ning lõplik lugem 164 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h. Juhile näidati kiirusemõõturi lugemit, millega juht nõustus ning on kinnitanud seda oma allkirjaga. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. 4 Kaebuse esitanud isik ei ole vaidlustanud otsust sisuliselt. Isik tunnistab, et rikkus liiklusseaduse nõudeid. Kaebuse esitaja vaidlustab talle lisakaristusena määratud juhtimisõiguse ära võtmist 6 kuuks ning taotleb selle mittekohaldamist või vähendada lisakaristust. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et D.R-ile süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h. Liiklusseaduse § 227 lg 4 sanktsioon näeb ette, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetrit tunnis võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.
lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist
D.R-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusele hinnangu andmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohtuväline menetleja kahetsust. Kohus kaebuse arutamisel arvestab asjaoluga, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud ühe liiklusalase väärteo, mis on veel kehtiv, 19.12.2017.a. otsusega väärteoasjas on D.R karistatud
lg 2 rikkumise eest rahatrahviga 40 trahviühikut (160 eurot), kuid sellise rikkumise eest määratud karistus ei ole suutnud mõjutada kaebajat seaduskuulekalt käituma. Eelmise rikkumise ja praeguse toime pandud rikkumise vahe on ainult 3 kuud, mis näitab kaebaja hoolimatut suhtumist liikluses. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja järeldusega, et isiku süü mootorsõiduki juhtimisel lubatud suurimat sõidukiirust ületades on suur. M enetlusalune isik D.R ei ole ületanud sõiduki kiirust mitte 10 eg a 20 kilomeetri ulatuses, vaid mitte vähem kui 74 km/h ja veel alas, kus lubatud suurim sõidukiirus on niigi 90 km/h, see annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. Kuna kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse keskmises määras ning lisakaristuse sanktsiooni miinimummääras, siis järeldub sellest üheselt, et nii põhi- kui ka lisakaristuse määra kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja kahetsuse kui karistust kergendava asjaoluga arvestanud ning kohtul puudub igasugune seaduslik alus lisakaristuse tühistamiseks või kergendamiseks, sest lisakaristus ongi määratud miinimummääras s.o. 6-ks kuuks. Karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades tuleb kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, sest puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid kohtule võimaluse lisakaris tuse kohaldamata jätmiseks. Kohus on seisukohal, et õigusrikkumiste jätkuva toimepanemise tõttu oli järjekordse liiklusrikkumise eest trahvi määramine ennast ammendanud ning tema isikut, käitumises süü suurust ja karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on olnud põhjendatud tema karistamine lisakaristusega, mis eemaldaks ta mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega. Ka Riigikohus selgitab oma otsuses nr 3-1-1-58-13, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast 5 hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega on põhjendatud mõista süüdlasele raskema karistuse, kui eelmine samalaadse väärteo eest mõistetud karistus. D.R on küll oma rikkumist tunnistanud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse mittekohaldamine põhjendatud. Kohus leiab, et liiklusseaduse nõuete jätkuva rikkumisega väljendab kaebaja oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. D.R peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama oma teo keelatusest. Rikkudes liiklusseaduse nõudeid ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Kohus on veendunud, et turvalisus liikluses kaalub üles kaebuses väljendatud seisukohad lisakaristuse mittekohaldamiseks. Arvestades eelnevate karistuste olemasolu, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik selleks, et kaebaja korrigeeriks oma edaspidist liiklusalast käitumist õiguskuulekaks. Seega leiab kohus, et puuduvad mistahes alused kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse tühistamiseks või kergendamiseks. Kuivõrd VTMS § 132 p 2 puudub kaebemenetluses kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada, ning seega puudub kohtul ka seadusest tulenev õigus suurendada põhikaristuseks määratud rahatrahvi määra, siis kohus jätab kaebaja taotluse rahuldamata, milles kaebaja taotles rahatrahvi määramist maksimaalses määras või alternatiivina määrata rahatrahv 150 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõigus ära võtta kaheks kuuks.
lg 5 p 3 sätestab lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus ei saa mõista karistust alla alammäära, kui ei ole KarS § 61 alusel erandlike asjaolusid. Kohus leiab, et erandlikud asjaolud käesoleval juhul puuduvad. Margot Mikler Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.