Otsuse kohaselt juhtis M.V 20.01.2020 kell 11:43 Pärnu mnt 107 juures Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 78+- 3km/h, suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Kaebuse sisu Eelnimetatud otsusele esitas M.V kohtule kaebuse, milles palub väärteootsus tühistada ja teha uus otsus, millega karistada teda rahalise karistusega, mida on võimalik tasuda osade kaupa kuue kuu jooksul. Kui kohus sellega ei nõustu, siis palub karistada teda minimaalse juhtimisõiguse äravõtmisega mitte kauemaks kui 1 kuu. Kaebuses on osundatud, et kahetseb väga oma tegu, juhilubadest sõltub terve tema elu, kuna hakkas ametlikult tööl käima 23.01.2020 firmas x OÜ kullerina ning ta on hetkel ainuke, kes käib perekonnas tööl ja maksab üüri ning elamiskulud. Lisaks on tema elukaaslane rase. Eelnevad kehtivad väärtegude eest saadud trahvid jäid tasumata, kuna oli mitu aastat töötu, tegeleb hetkel nende tasumise ja likvideerimisega. Ilma juhilubadeta ei saa tasuda varasemaid trahve ning kaotavad elukaaslasega elukoha ning ta jääb tööst ilma. Palub lahendada asja kirjalikus menetluses või kohtuistungil. Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus Kohtuväline menetleja esitas 19.03.2020.a kaebuse suhtes kohtule kirjaliku seisukoha, leides, et kohaldatud karistus on kooskõlas isiku süü suurusega ja arvestab süüdlase isikut. Palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja osundas, et menetlualuse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse kiiruse ja lubatud suurima sõidukiiruse vahe pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav, ega saanud märkamatuks jääda. Väärteotoimikus olevalt videosalvestuselt nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk Peugeot registreerimisnumbriga xxx liigub teistest sõidukitest kiiremini ning jõuab ette parempoolsel rajal liikuvast sõidukist. Kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada kiirusemõõteseadet LaserCam 4, seerianumbriga LE0771. Kiirusemõõteseade omas kehtivat taatlustunnistust. Menetlusalusel isikul on 13 kehtivat väärteokaristust, neist 7 liiklusalaste väärtegude eest. Rahatrahvidest on tasutud vaid 2, seega rahatrahv karistusliigina on ennast ammendanud ja ei mõjuta isikut õiguskuulekusele. Kuivõrd rahatrahv karistusliigina on ennast ammendanud ning Riigikohus on lahendis 3-1-1-58-13 asunud seisukohale, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest karmim, kohaldas kohtuväline menetleja seekordse rikkumise puhul LS § 227 lg 2 alusel põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks. Sama lahendi p 18 kohaselt peab korrakaitseorgan karistuse üldpreventiivse eesmärgina kõigile liiklejatele näitama, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. 20.01.2020 koostatud väärteoprotokolli nr 20190120345201 kohaselt juhtis M.V 20.01.2010 kell 11:43 Tallinnas, Pärnu mnt 107, Paide tn ja Vineeri tn vahel, liikudes Vineeri 3 tn suunas, mootorsõidukit Peugeot Boxer registreerimismärgiga xx kiirusega 78 km/h +-3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Oma tegevusega rikkus M.
Kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-125-12, p 6). Käesoleval juhul kohus leiab, et vajadus täiendavate tõendite kogumiseks puudub. Kohtu hinnangul on M.V poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud järgmiste väärteoasjas kogutud tõenditega: menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, kus M.V ütluste kohaselt ta ei pannud tähele, et kiirus on natuke üle, kahetseb tegu ning videosalvestus CD-plaadil, millest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud - kuidas M.V poolt juhitud Smartposti kaubik teistest autodest vasakus reas mööda sõitis. Samuti on asja materjalide juures taatlustunnistus nr TTRS-19/00107 selle kohta, et kiirusmõõtur LaserCam4 läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele, on taadeldud 08.05.2019 ning kiiruse salvestuse andmed. Viimasest tõendist nähtub, et 20.01.2020 kell 11:43:12 on seadmega LaserCam 4 toimunud käsitsi kiiruse salvestamine ning tuvastatud kiiruseks on 78 km/h. Eespool loetletud tõendid langevad omavahel kokku ning M.V süü rikkumises on täielikult tõendatud: videosalvestus vastab seaduses nimetatud nõuetele ja on lubatav tõend. Videosalvestusest nähtub ammendavalt millal, kus ja kuidas toimus M.V poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmine, mõõtemetoodikat rikutud ei ole. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kaebuse esitaja enda ütlustega on tõendatud kaebaja liikumine kohtuvälise menetleja otsuses ja väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas, on tõendatud kiiruse ületamine mitte vähem kui 25 km/h. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-45-11, p 9). Väärteoprotokollis on täpselt kirjeldatud M.V-le süüks arvatud süütegu – ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 78+-3 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Kohus leiab, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei tuvastanud menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumist. Kaevatav otsus sisaldab sarnast teokirjeldust, mis on väärteoprotokollis. Kohtuvälise menetleja otsuses on menetleja seisukohad jälgitavad. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus M.
Nimetatud sätte kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Sõites 20.01.2010 kell 11:43 asulasisesel teel, s.o Tallinnas, Pärnu mnt 107, Paide tn ja Vineeri tn vahel, liikudes Vineeri tn suunas, kiirusega 78 km/h +-3 km/h, rikkus M.
lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtu 4 hinnangul pani M.V teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Juhtides asulasisesel teel mootorsõidukit ning mitte jälgides sõiduki kiirust, pidi M.V ka võimalikuks pidama lubatud suurima sõidukiiruse ületamist ja möönma seda. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati M.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 p 7 ja 8 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. M.V ületas kiirust mitte vähem kui 25 km/h võrra. LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse kiiruse ületamise eest 21-40 km/h. Seega M.V süüd ei saa hinnata keskmisest suuremaks, sest pannes toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo on võimalik kiirust ületada ka palju suuremas määras – kuni 40 km/h. M.V ületas kiirust alla antud normi keskmise määra ning puuduvad andmed, et M.V tegevuse tagajärjel oleks keegi kannatada saanud või kellegi vara kahjustunud. Kaaludes karistusliigi valikut kohus leiab, et M.V isikuandmed, ehk tema eelnev karistatus samaliigilise väärteo toimepanemise eest, välistavad tema suhtes rahatrahvi kohaldamise. Karistusregistrist nähtuvalt on M.V 13 kehtivat väärteokaristust, millest 7 on M.V saanud liiklusalase rikkumise eest, sealhulgas on teda 2019. aastal kahel korral karistatud ka mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Mõlemal korral sai M.V karistuseks rahatrahvi, mille karistuse täitmise info puudub. Olukorras, kus isik jätab varasemad karistused õigeaegselt täitmata ning jätkab analoogsete süütegude toimepanemist, ei ole kohtu hinnangul rahatrahv karistusliigina avaldanud vajalikku mõju M.V õiguskuulekusele, mistõttu on põhjendatud kohaldada tema suhtes isiku põhiõigusi intensiivsemalt riivava karistusliigi ehk juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist. Kuivõrd kohus ei hinnanud M.V süüd suureks, võib käesoleval juhul karistuse eripreventiivseid eesmärke menetlusaluse isiku puhul saavutada ka juhtimisõiguse äravõtmisega väiksemas määras, kui seda tegi kohtuväline menetleja. Siinjuures arvestab kohus ka M.V kahetsust toimepandud rikkumise suhtes. M.V on enda süüd tunnistanud 5 esimesest menetlustoimingust alates, ta ei ole püüdnud kohtuvälist menetlejat ega kohut eksitada ei teo toimepanemise tehioludes ega rikkumise asjaoludes. Seega võib M.V kahetsust pidada siiraks ning kohtul on alust uskuda, et isiku edasine käitumine on suunatud õiguskuulekusele. Antud juhul ei ole tegemist ka joobeseisundis sõiduki juhtimisega ning kohus arvestab karistuse mõistmisel kaebuse esitaja isikut ja karistuse määramise tagajärgi. Kaebaja on pööranud tähelepanu enda juhtimisõiguse vajalikkusele seoses töökohustuste täitmisega. Nimetatu annab kohtule aluse kaaluda, millisel määral võib juhtimisõigusest ilmajäämine mõjutada isiku igapäevaste tööülesannete täitmist ning seega eluliselt vajaliku sissetuleku tagamist. M.V tõi kaebuses välja, et juhilubadest sõltub terve tema elu, kuna hakkas ametlikult tööl käima 23.01.2020 kullerina ning ta on hetkel ainuke, kes käib perekonnas tööl ja maksab üüri ning elamiskulud, tema elukaaslane on rase ning ilma juhilubadeta ei saa tasuda varasemaid trahve ning nad kaotavad elukaaslasega elukoha ning ta jääb tööst ilma. Kuigi M.V kirjelduste kohaselt on tal juhtumisõigus äärmiselt vajalik, ei saa isik ka järjepidevalt panna toime liiklusalaseid rikkumisi ning eeldada, et talle mõistetakse alati vaid rahatrahv, kuna juhtimisõiguse äravõtmine oleks justkui tema töö iseloomu tõttu välistatud. Ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-26-10 kohaselt ei ole töökoha kaotus juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Arvestades aga M.V töö iseloomu ning tema kohustusi pere ees, leiab kohus, et põhjendatud on M.V-lt võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks, ehk väiksemas määras, kui seda tegi kohtuväline menetleja. Selline karistuse määr vastab isiku süü suurusele, arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid ning ühtlasi vähendab võimalust töökoha kaotamiseks ning seega raskesse majanduslikku olukorda sattumiseks, ehk selline karistusmäär ei ole isikule ülemäära koormav, samas aga on proportsionaalne toimepandud süüteoga ning süüdlase isikuga. Kaebuse esitaja on väga hästi teadlik, et oht temalt juhtimisõiguse äravõtmiseks suuremas määras on liiklusalaste rikkumiste jätkamisel reaalne, kohtu arvates mõjutab ka nimetatud asjaolu käituma edaspidi seaduskuulekalt. Kõik isikud peaksid ennast liikluses tundma turvaliselt ning teadma, et rikkumised ei jää tähelepanuta ning neile reageeritakse vajaliku rangusega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 12.02.2020 otsus nr 2302,20,000975 tuleb osaliselt tühistada ning seda M.V-le LS § 227 lg 2 järgi põhikaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ulatuse osas. Kohus teeb uue otsuse M.V karistamise osas ning võtab M.V-lt LS § 227 lg 2 järgi põhikaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse üheks kuuks. Kohtunik / /
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.