Obsah (6)

§ 199§ 209§ 64§ 65§ 68§ 56

1-11-6490 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-6490 (10260104898, 09260102096) Kohtukoosseis Aarne Sarja

§ 199

lg 2 p 4, § 209 lg 2 p 1 järgi, Andrus Rennu süüdistuses

§ 209

lg 2 p 1, 3 järgi, OÜ Arson Investeeringud süüdistuses

§ 209lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 9.

jaanuari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava G.E Mart Sikut Prokurör ringkonnaprokurör Marge Püss Süüdistatav G.E kaitsja vandeadvokaat isikukood: XXX, XXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Kohtuistungi toimumise aeg

1. märts 2012 RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-6490 muutmata ja G.E kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. mail 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. maist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 09.01.2012 kohtuotsusega tunnistati G.E süüdi

§ 199lg 2 p 4 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

Sama otsusega tunnistati G.E süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 64

alusel mõisteti G.E-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristus 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 22.01.2010 otsusega G.E-le mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 6 kuud vangistust võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

§ 68

alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 10.-11.02.2011 karistusaja hulka ja ärakantavaks liitkaristuseks loeti 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Maakohus rahuldas osaliselt M.T. tsiviilhagi ning mõistis G.E-lt tema kasuks välja 4610 eurot. B.J. tsiviilhagi rahuldas maakohus täielikult ning mõistis G.E-lt tema kasuks välja 862.80 eurot. T.J. tsiviilhagi jättis maakohus läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Sama otsusega mõistis maakohus Andrus Rennu süüdistuses

§ 209

lg 2 p 1, 3 järgi ja OÜ Arson Investeeringud süüdistuses

§ 209

lg 3 järgi 2008 oktoobris toime pandud metsa raieõigusega seotud episoodides õigeks. Samades episoodides mõistis maakohus õigeks ka G.E. Nimetatud osades ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohus arutas G.E-le

§ 209

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, varalise kasu saamiseks tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel: − 13.02.2010 ja 14.02.2010 XXX asuvas XXX talu elamus lõi teadvalt raske puudega H.R. väära ettekujutuse sellest, et tema on viimase uus hooldaja Volli ning küsis ajutiselt kasutada erinevaid 18.-

1. sajandil väljaantud raamatuid ja köidetud ajakirju (kokku 24 köidet), piltpostkaarte ja fotosid. G.E lubas H.R. ile sõnades need esemed tagastada tegelikkuses kavatsusega need asjad varalise kasu saamise eesmärgil kannatanult välja petta. Pettuse hõlbustamiseks võttis G.E kannatanult tühjale paberilehele nn allkirja näidise ettekäändel, et kannatanu näitaks, kuidas H.R. allkirja kirjutab. Kelmusega tekitas G.E H.R. ile varalist kahju kokku 3000 krooni; −
2. aasta augusti alguses Tartu linnas XXX asuvas elamus lõi B.J. le teadvalt ebaõige ettekujutuse sellega, et esitles ennast kui suurt kunstikogujat ja kunstnik T.O. abikaasat, kes elab Viljandi linnas samas majas Viljandi muuseumi direktoriga, millega võitis kannatanu usalduse ning mille tulemusena Tartu linnas XXX sai 07.08.2010 ajutiselt B.J. ilt koopiate tegemise ettekäändel enda valdusse õlimaali „XXX“ (autor J.P. ) väärtusega 6000 krooni ja 15.08.2010 õlimaali „XXX“ (autor I.A.-A.) väärtusega 7500 krooni. G.E lubas sõnades kannatanule maalid peale tema kunstnikust naise poolt koopiate tegemist ühe nädala jooksul tagastada, tegelikkuses kavatsusega pallaslaste maalid varalise kasu saamise eesmärgil kannatanult välja petta. Kelmusega tekitas G.E B.J. ile varalist kahju kokku 13 500 krooni; 2 − jaanuaris 2011 lõi Viljandis XXX elavale V.N. tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, paludes V.N. laenuks K.H. kuuluvat maali ja portselankuju „XXX“ ning lubades need hiljem tagastada. Tegelikkuses kavatses G.E maali ja esemed kannatanult varalise kasu saamise eesmärgilt välja petta ja mitte tagastada. Nimetatud esemed müüs G.E edasi H.K.. Kelmusega tekitas G.E K.H. kahju 191.73 eurot ja V.N. 150 eurot. − 16.01.2011 lõi Türi linnas XXX seal elavale M.T. le tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, paludes M.T. lt koopia tegemiseks laenuks maali „XXX“ (autor E.K.) ning lubades selle pärast koopia tegemist kahe nädala pärast omanikule tagastada. Tegelikkuses kavatses G.E maali kannatanult varalise kasu saamise eesmärgil välja petta ja mitte tagastada. Kelmusega tekitas G.E M.T.ele kahju 5113.12 eurot. Veel süüdistati G.E

§ 199

lg 2 p 4 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse: − 15.01.2011 ja 16.01.2011 M.T. e elukohas Türi linnas XXX korteris 60 võttis salaja omastamise eesmärgil elutoast televiisori kapi sahtlist kaks lilla kiviga kuldsõrmust ja kaks lilla kiviga kuldkõrvarõngast maksumusega kokku 500 eurot, rohelise kiviga kullast sõrmuse maksumusega 200 eurot, kullast sõrmuse maksumusega 150 eurot, kullast sõrmuse maksumusega 200 eurot, kullast sõrmuse maksumusega 150 eurot, kaks kuldketti maksumusega kokku 150 eurot, kuldketi koos kahe ripatsiga maksumusega kokku 200 eurot, hõbesõrmuse maksumusega 10 eurot, elutoa sektsioonkapi pealt hõbesõrmuse maksumusega 10 eurot ja hõbesõrmuse maksumusega 10 eurot, hõbedast topsi maksumusega 15 eurot ja köögist kapi pealt hõbedast teeklaasihoidja maksumusega 15 eurot. Vargusega tekitas G.E M.T. ele varalise kahju kokku summas 1610 eurot. Episood seoses kannatanu B.J. iga Maakohus leidis, et kannatanu ja tunnistaja A.J. ütlustega on tõendatud, et G.E sai B.J. ilt kaks maali „XXX“ ja „XXX“. G.E lubas need tagastada, aga seda ei teinud. G.E ütlusi, mille kohaselt murti tema autosse sisse ja maalid varastati, ei lugenud maakohus usaldusväärseteks. Süüdistatava ütlused piltide tagastamise asjaolude kohta olid vastuolulised ja vastuolus ka kannatanu ütlustega. Maakohus leidis, et usaldusväärsed on kannatanu ja tunnistaja ütlused ning võttis need otsuse tegemisel aluseks. Süüdistatava ütlusi, et kannatanu lihtsalt andis talle need pildid, ei pidanud maakohus usaldusväärseteks ning need olid ümber lükatud kannatanu ja tunnistaja ütlustega. Episood seoses kannatanud M.T. ega Maakohus leidis, et süüdistatava kohtuistungil antud ütlused ja eeluurimisel antud ütlused olid vastuolulised, mistõttu maakohus luges need ebausaldusväärseteks. Maakohus hindas usaldusväärseks kannatanu M.T. e ütlused, mida kinnitasid tunnistaja E.K. ütlused. Maakohtule esitatud paberit, mille kohaselt M.T. müüs maali süüdistatavale 200 euro eest, ei hinnanud maakohus usaldusväärseks tõendiks. Maakohtu arvates ei olnud usutav, et M.T. , hinnates maali väärtuseks 80 000 krooni, müüs vabatahtlikult E.K. maali G.E-le 200 euro eest. M.T. on andnud ütlusi, et kuna ta polnud nõus maali müüma, küsis G.E maali koopiate tegemiseks ja pakkus selle eest 20 eurot ja lubas ka kohe kirja või lepingu kirjutada. G.E lubas maali kahe nädala pärast tagastada ning koostas selle kohta paberi. M.T. el ei olnud käepärast lugemisprille ja ta kirjutas paberile seda läbi lugemata alla. Maakohus luges kannatanu sellekohaseid ütlusi usaldusväärseteks. Süüdistatava ütlusi tema mõjutamise kohta ülekuulamisel ei pidanud maakohus usaldusväärseteks ega põhjendatuteks. Samuti ei olnud maakohtu hinnangul põhjendatud 3 süüdistatava ütlused, et ta ei tea, mida uurija on kirja pannud ja tema ei ole selliseid ütlusi andnud. Episood seoses kannatanu V.N. ga Ka selles episoodis leidis maakohus, et süüdistatava ütlused olid vastuolulised ega olnud seetõttu usaldusväärsed. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused, et ta ostis maali ja elevandikuju kellegi P.P. käest, ei olnud usaldusväärsed. Kannatanu V.N. eeluurimisel antud ütlused, mis avaldati maakohtu istungil, olid seevastu maakohtu hinnangul usaldusväärsed. Usaldusväärseks luges maakohus ka tunnistaja H.K. ütlused, et tema ostis G.E-lt esemeid ning on need ka politseile üle andnud. Kannatanu K.H. ütlustega oli tõendatud, et tema isa juures olid temale kuuluvad esemed, sh maal ja elevantide kuju. Tunnistaja H.K. ütlustega oli tõendatud, et ta ostis G.E-lt kaks või kolm maali ja elevantide kuju. Ühe maali ta müüs maha. Ühe maali ja elevantide kuju andis ta üle politseile. Kannatanu K.H. on maali ja elevantide kuju politseist tagasi saanud. Kannatanute ja tunnistaja H.K. ütlusi kinnitasid ka kirjalikud tõendid – H.K. elukoha läbiotsimise protokoll ja asitõendi vaatlusprotokoll koos lisadega. Süüdistatava väiteid, et ta ei tea, kelle jutt ülekuulamise protokolli kirja on pandud, et teda viidi rööpast välja, et ta oli psüühiliselt endast väljas, kui teda üle kuulati, ta ei saanud lugeda ütlusi, kuna polnud prille, ei pidanud maakohus põhjendatuteks ega usaldusväärseteks. Episood seoses H.R. iga Maakohus leidis, et süüdistava ütlused, et kannatanu H.R. andis talle oma raamatud vabatahtlikult ja et ta ise tahtis need talle anda, ei olnud usaldusväärsed. Maakohus ei lugenud usaldusväärseks tõendiks raamatute vabatahtliku andmise kohta ka kohtule esitatud paberit, millele kannatanu oli väidetavalt alla kirjutanud. Maakohus luges usaldusväärseks tunnistajate ütlused, mille kohaselt tekst ning allkiri paberil ei olnud H.R. i kirjutatud. Maakohus, hinnanud kõiki erinevates episoodides kogutud tõendeid kogumis, leidis, et G.E süü kelmuste toimepanemises on tõendatud ning õigesti

§ 209lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud.

G.E-le

§ 199

lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuses asus maakohus seisukohale, et G.E tuleb süüdi tunnistada kannatanu M.T. e ütluste põhjal, millised maakohus luges usaldusväärseteks. Teisi tõendeid esemete varguse kohta maakohtule esitatud ei olnud. Karistuse mõistmisel ei tuvastanud maakohus G.E vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Maakohus võttis arvesse, et G.E on varem kriminaalkorras karistatud 10-l korral, sh varguse ja kelmuse toimepanemise eest. Käesolevad kuriteod on G.E toime pannud katseajal. G.E isikut ning õiguskorra kaitsmise huve arvestades pidas maakohus põhjendatuks karistada teda reaalse vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.E kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles G.E tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 4 ja § 209 lg 2 p 2 järgi, ning uue otsuse tegemist, millega G.E temale süüks arvatud kuritegudes õigeks mõista ning jätta tsiviilhagid rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja G.E-le mõistetud 4 karistuse kergendamist ning asendamist üldkasuliku tööga. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. Kelmuse episoodis kannatanu B.J. i suhtes leiab kaitsja, et kohtu motiveering teo tõendatusest on paljasõnaline. Kaitsja leiab, et millegagi ei ole tõendatud, et G.E oleks juba maale saades soovinud viia kannatanu eksitusse ning et tema tegevuse eesmärgiks oli mitte maale tagastada, vaid need maha müüa. G.E on selgitanud, et maalid varastati ning tal puudus võimalus neid tagastada. Vastupidist ei ole asja kohtuliku arutamise käigus tuvastatud, mistõttu on siinkohal tegemist kõrvaldamata kahtlusega, milline tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et G.E tegevuse läbipaistvust ja legaalsust kinnitab tema identiteedi mitte varjamine, mis ei ole tavapärane isiku puhul, kes tegutseb ettekavatsetult kuritegelike plaanidega. Kaitsja jaoks jääb mõistmatuks kannatanu tegevus olukorras, kus G.E püüdis kannatanuga telefoni teel kontakti saada, kuid kannatanu ei vastanud kõnele, võttes G.E-lt võimaluse selgitusi anda ja olukorda lahendada. M.T. ega seotud episoodis leiab kaitsja, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja osaliselt, jättes analüüsimata süüdistatava kasuks kõnelevad tõendid. Nii on võimalik tunnistaja H.K. ütlustest järeldada, et kannatanu poolt väidetav maal ei pruukinud olla E.K. teos ja seega ka sellise väärtusega, nagu seda on kannatanu hinnanud. Samuti oli maakohtule esitatud dokumentaalse tõendina M.T. e poolt allkirjastatud paber, mis sisaldab lihtkirjaliku müügilepingu tunnuseid. Kaitsja arvates on ainetud kannatanu väited, et ta ei tea, millele ta alla kirjutas. Kaitsja jaoks on eluliselt mitteusutav, et keegi annaks täiesti võõrale inimesele hoiule või koopia tegemiseks enda poolt äärmiselt kalliks hinnatud eseme. See viitab kaitsja arvates sellele, et valdusest välja antav asi ei olnud kannatanule sellise tähtsuse või väärtusega. Kaitsja leiab, et kannatanu, esitades tsiviilhagi summas 80 000 krooni, on näinud hõlptulu teenimise võimalust. Kuld- ja hõbeehete vargus on kaitsja arvates täielikult tõendamata. V.N. ga seotud episoodis leiab kaitsja, et tõendamata on, et mees, kes V.N. juures käis ja maali ja portselankuju sai, oli G.E . Millegagi ei ole ümber lükatud G.E selgitused, mille kohaselt ostis ta kõnealused esemed vanakraamimüüjalt P.P. Samuti ei ole välistatud, et V.N. võis ise nii maali kui ka kuju kellelegi anda või kinkida, millele osundab asjaolu, et V.N. ise esemete kadumise, väljapetmise või varguse kohta avaldust esitanud ei ole. Kelmuse episoodis kannatanu H.R. i suhtes leiab kaitsja, et olemas on müügilepingu kui tsiviilõigusliku tehingu tunnused. H.R. on kirjutanud alla paberile, mille kohaselt andis ta raamatud G.E-le üle vabatahtlikult ning sai vastutasuks kala. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et allkirja ei ole kirjutanud H.R. , on ebaõige. Allkirja ehtsuse tuvastamiseks ei ole läbi viidud ekspertiisi, H.R. i ja tunnistajate ütlused selles osas on aga vastuolulised, jättes ruumi kõrvaldamata kahtlustele. Veel märgib kaitsja, et G.E puhul on tegemist eaka ja äärmiselt haige inimesega. Samuti ei ole tema väidetava kuritegeliku käitumise tulemina tekitatud olulist kahju kannatanutele või saabunud muid raskeid tagajärgi. Süüdimõistva kohtuotsusega on G.E karistatud sanktsiooni maksimummäärades, mis asja tehiolusid ja ka varasemat kohtupraktikat analoogilistes asjades arvestades on liialt karm. Seega, kui ringkonnakohus peaks leidma, et G.E käitumises esinevad mõne karistusseadustiku järgi karistatava süüteo tunnused, palub kaitsja G.E-le mõistetud karistust kergendada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil palusid süüdistatav ja kaitsja Tartu Maakohtu otsuse tühistada apellatsioonis toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonis esitatud taotlusele vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse G.E süüditunnistamises ja karistamises palus prokurör jätta muutmata. 5 Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Esitatud apellatsioonis taotlevad süüdistatav ja kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi G.E poolt kelmuste ja varguse toimepanemises. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning lükanud usaldusväärselt ümber süüdistatava kaitseversioonid. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud kaitseversioonid omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kelmuste ja varguse toimepanemist G.E poolt. Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtu sellekohaste põhistustega ning ei pea vajalikuks neid korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. B.J. i suhtes toimepandud kelmuse episood. Käesolevas kuriteoepisoodis ei ole vaidlust selle üle, et G.E sai B.J. kaks maali „XXX“ ja „XXX“. Kannatanu B.J. i ja tunnistaja A.J. ütluste kohaselt tutvusid nad G.E-ga 2010 augustis, kui süüdistatav tuli nende elukohta ning soovis teada, kas neil ei ole kunstiteoseid, mida nad sooviksid müüa. Tekkis vestlus ning esmalt müüdigi G.E-le üks akvarell, mille eest G.E maksis 300 kr. Mõne aja pärast tõi G.E nimetatud akvarelli tagasi ning selle asemel ands talle graafilise lehe. Nende järgmisel kohtumisel selgitas G.E, et ta kogub kunsti ning tema abikaasa tegeleb maalimisega. G.E selgituste kohaselt huvitub tema naine eesti vanema põlvkonna kunstnikest. B.J. i ütluste kohaselt tekkis tal G.E-ga usalduslik vahekord ja ta tõi G.E-le näha kaks maali. G.E palus võimalust need endaga kaasa võtta selleks, et abikaasa saaks neist koopiad teha ja seeläbi täiendada oma oskusi maalimisel. Lepiti kokku, et G.E tagastab maalid nädala aja pärast. B. ja A. J. ütluste kohaselt G.E neile maale ei tagastanud ning kuu aja möödudes said nad aru, et tal ei olegi kavatsust seda teha. Seejärel esitas B.J. i avalduse politseisse. Kannatanu ütluste kohaselt ei olnud neil mingit soovi neid maale müüa või kinkida, sest nendega olid seotud mälestused. G.E ütluste kohaselt sai ta tõepoolest B.J. ilt kaks maali ning viis need enda koju. Kuskil nädal aega pärast maalide saamist helistas kannatanu talle ning soovis maale tagasi. Otsustanud maalid B.J. ile tagasi viia, pani ta need eelneval õhtul autosse. Järgmisel hommikul avastas, et autosse on sissemurtud ning maalid olid varastatud. Seetõttu ta ei saanudki maale kannatanule tagastada. Ta esitas autosse sissetungimise ja maalide varguse kohta politseisse ka avalduse, kuid mis sellest avaldusest saanud on, tema ei tea. Tema ei ole B. ja A. J. midagi rääkinud abikaasast ega ka soovist teha saadud maalidest koopiad. Maalid andis kannatanu talle seepärast, et ta viis neile kala ja lubas nad Riiga viia. 6 Hiljem tekkis B.J. il soov saada maalide eest raha, kuid kuna tal raha B.J. ile maalide eest maksta ei olnud, siis sooviski viimane maale tagasi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, sest need on kokkulangevad ja eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu arvates ei ole mõistusepärane, et kannatanud, kelle jaoks G.E-le antud maalid kujutasid endast mälestusesemeid, oleks need andnud G.E omandisse viimaselt saadud kala ja lubaduse eest nad Riiga viia. Seda enam, et maalide rahaline väärtus, lisaks mälestuseseme väärtusele, ületas kordades süüdistatavalt saadu kala ja lubatud Riiga sõidu rahalise väärtuse. Samas G.E ütlusi maalide enda valduse saamise ja nende tagastamise võimatuse asjaolude kohta peab ringkonnakohus otsituteks ning seetõttu ebausaldusväärseteks. G.E väited selle kohta, et tema ei ole B.J. ile midagi rääkinud oma abikaasast ja viimase soovist teha saadud maalidest koopiaid, loeb ringkonnakohus ümberlükatuks B. ja A. J. ühetaoliste ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et G.E selgitus, miks ta soovib saada maale enda valdusse ja lubadus need hiljemalt nädala pärast tagastada, sai olla ainsaks mõistusepäraseks põhjuseks, miks B.J. maalid üldse G.E-le üle andis. G.E selgitusi, miks ta nõustus maale, mis olid antud tema väidete kohaselt tema omandisse, tagastama ning miks see võimatuks osutus, peab ringkonnakohus palajasõnalisteks. Pealegi ei ole nimetatud selgitused ka eluliselt usutavad. G.E enese väidete kohaselt on ta kunsti ja vanavaraga tegelenud juba pikemat aega. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav, et G.E isikuna, kes pidas saadud maalide väärtust selliseks, et need omandada, oleks need eelneval ööl enne maalide tagastamist, paigutanud sõidukisse, kust need varastati. M.T. e suhtes toimepandud kelmuse episood. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et G.E sai M.T. elt maali „XXX“. M.T. e ütluste kohaselt kohtus ta G.E-ga esmakordselt 2010 aasta suvel, mil G.E peatas tema läheduses oma sõiduki ja küsis temalt, kas ta ei tea inimesi, kellel oleks müüa vanu münte ja raamatuid. Tema arvas, et võib-olla ta midagi leiaks kodust ja mees küsis temalt aadressi, mille ta ka andis. Järgmisel päeval tuli mees tema elukohta, kuid ta ei lasknud teda sisse, väites et tal ei ole midagi müüa.

1. jaanuaril 2011 tuli mees uuesti tema elukohta, sooviga midagi osta. Sellel korral lasi ta G.E korterisse. G.E oli kaasas 1 kg sealiha, mille ta andis kannatanule ja mille eest ta raha ei soovinud. M.T. pakkus G.E-le müüa ajakirjade kogumikku „Agu“ mille süüdistatav 20 euro eest ka ostis. Pärast G.E lahkumist märkas ta, et tema elukohast olid kadunud vanaaegne hõbedast tops ja hõbedast teeklaasihoidja.
2. jaanuaril 2011 tuli G.E uuesti tema elukohta ning esmalt päris ta viimaselt aru hõbeesemete kadumise kohta. G.E ei eitanud nende võtmist ning lisas, et kui kannatanu soovib võib ta need tagastada, kuna need ei ole midagi väärt. M.T. soovis esemeid tagasi saada ja G.E lubas asjad tagastada, kuigi seda ei teinud. M.T. e ütluste kohaselt huvitus G.E
3. jaanuaril 2011 koheselt maalidest. Lõpuks valis ta välja E. K. maali „XXX“ ja soovis seda osta. M.T. ütluste kohaselt kinkis nimetatud maali 7 talle tema isa ning ta ei soovinud seda müüa. M.T. e väitel teadis ta, et maali väärtuseks on ca 80 tuhat krooni. Kui ta keeldus maali müümast, tegi G.E talle ettepaneku anda maal tema valdusse, et ta saaks sellest teha koopia. Koopia tegemise eest lubas G.E tasuda 20 eurot ja nad pidid selle kohta tegema ka vastava lepingu. G.E palus paberit ning kirjutas paberile suurelt pealkirjana „Mina M.T. “ ja seda nägi ta ka lugeda. Seejärel kirjutas ta paberile veel pool lehekülge juttu, mille ta ette luges. G.E ettelugemise kohaselt oli paberile kirjutatud, et M.T. lubab E.K. maali kaheks nädalaks koopia tegemiseks G.E kätte. Ta uskus G.E poolt etteloetut ning kirjutas sellele alla. Pärast lepingu sõlmimist kõndis G.E toas ringi ja sobras sahtlites, väites, et otsib vanu münte. G.E sobras ka sahtlites, kus asusid tema kuld- ja hõbeesemed. Kogu aeg ta G.E juures ei viibinud, sest usaldas teda. Lõpuks G.E lahkus.
4. veebruaril 2011 tuli teda vaatama tütar ja siis nad avastasid, et kadunud on tema väärisesemed. Kannatanu väidete kohaselt sai väärisesemed võtta vaid G.E, sest kedagi peale tema M.T. e juures enne tütre tulekut ei käinud. Maali G.E ei tagastanud. Süüdistatava G.E küsitlemisel maakohtus ilmnesid vastuolud süüdistatava kohtueelsel uurimisel ja maakohtus antud ütluste vahel, kusjuures G.E ei suutnud mõistetavalt selgitada oma ütluste muutmise põhjusi. Sellest tulenevalt tunnistas maakohus süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Maakohtu taolist otsustust apellatsioonides vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega lugeda usaldusväärseteks kannatanu M.T. e ütlused ning leiab, et maakohus on õigustatult G.E süüditunnistanud kelmuse toimepanemises M.T. e suhtes. Ringkonnakohtu jaoks suurendab M.T. e ütluste usaldusväärsust tunnistaja E. K. kohtus antud ütlused, milliste kohaselt kurtis M.T. talle, kuidas G.E oli teinud temaga lepingu ühe E.K. maalist koopia tegemiseks ja lubanud maali tagasi tuua. Maali aga tagasi ei toonud. Veel kurtis M.T. , et läksid kaduma ka kuldesemed. Kuivõrd nimetatud jutuajamine toimus enne seda kui G.E tema poole pöördus, tundus G.E isik talle kahtlane ja ta kirjutas ülesse viimase autonumbri. Apellatsioonis leitakse, et maakohus ei ole arvestanud M.T. e poolt allkirjastatud paberit, millest tulenevalt M.T. andis vabatahtlikult G.E-le ära E.K. maali 200 euro eest. Apellatsioonis leitakse, et M.T. e väited, nagu ei oleks ta läbi lugenud seda, millele alla kirjutas, on aga ainetud. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. M.T. on selgitanud, millise kokkuleppe nad maali üleandmisel G.E-ga sõlmisid (kaheks nädalaks maalist koopia tegemiseks). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda M.T. e ütlustes G.E-ga saavutatud kokkuleppe ja selle tingimuste osas. Ka puudub ringkonnakohtu arvates põhjus kahelda M.T. e väidetes, et G.E luges kannatanule lepingu teksti ette nimelt sellisena, nagu väitis seda kannatanu. Ringkonnakohtu jaoks jääb vastasel korral arusaamatuks, miks M.T. , teades maali väärtust, pidanuks selle G.E-le müüma 200 euro eest. Samas on eluliselt mõistetav, et M.T. , usaldades G.E ning saades kindlust maali tagastamise osas G.E kirjalikust sellesisulisest lubadusest, andis ta viimasele maali sellest koopia tegemiseks. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja väide, nagu tekkinuks kannatanul pärast maali üleandmist G.E-le mõte teenida süüdistatava arvelt hõlptulu, tema subjektiivne arvamus ega ole millegagi tõendamist leidnud. 8 Kaitsja on apellatsioonis seadnud kahtluse alla kannatanu poolt G.E-le üleantud maali autorluse, väites, et tegemist ei pruukinud olla E.K. poolt maalituga. Kaitsja põhjendab oma väidet tunnistaja H.K. ütlustega, mille kohaselt G.E poolt talle toodud maalilt ei olnud võimalik kindlaks teha, et selle oleks maalinud E. K. Tunnistaja H.K. on tõepoolest kinnitanud, et G.E on talle müümiseks toonud 2 või kolm maali. Ühe, millel oli kujutatud loodusmaastik müüs ta maha. Selle maaliga oli kaasas ka mingi paber maali müügi kohta 200 euro eest. Tunnistaja väidete kohaselt ei oska ta öelda, kas tegemist oli E.K. poolt maalituga. Sellel maalil oli küll autori allkiri, kuid ta ei suutnud sealt nime välja lugeda. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et H.K. ütlused ei lükka kuidagi ümber kannatanu väidet, et tegemist oli E.K. maaliga, sest H.K. lihtsalt ei suutnud maali autorit maalil oleva signeeringu alusel tuvastada. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda M.T. e ütlustes, et tegemist oli nimelt E.K. poolt maalitud teosega. Seda enam, et maal oli omandatud otse autorilt. Samas kinnitava M.T. e ütlusi kaudselt ka tunnistaja E. K. ütlused, et M.T. ega oli tal juttu E.K. maalist. Kui lähtuda süüdistatava kaitseversioonist, et tegemist ei olnud E.K. poolt maalitud teosega, siis jääb ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks, miks pidanuks G.E M.T. ele esitatud paberil märkima, et M.T. andis talle üle E.K. maali. V.N. suhtes toimepandud kelmuse episood. V.N. ütluste kohaselt lükkas ta 2011 jaanuaris oma elukohas lund, kui tema hoovile tuli üks meesterahvas. Hiljem tuli see mees tuppa ja kui ta nägi söögitoa seinal maali, küsis ta maali laenuks. See mees seletas, et soovib sellest maalist teha koopia ning lubas selle hiljem tagastada. Ka lubas ta maali laenuks saamise eest tulla lund lükkama, kui seda vaja on. Veel märkas mees portselanist kuju „XXX“, mis asetses elutoas kapi otsas. Mees ronis tooli peale, võttis kuju kapi pealt alla ja lahkudes endaga kaasa. Ta seletas V.N. le, et võtab selle kuju vaid laenuks. H.K. juures toimunud läbiotsimise käigus andis tunnistaja välja halli värvi elevantide kuju ja maali, millel on kujutatud loodusmotiiv. H.K. ütluste kohaselt müüs talle need esemed G.E . Kannatanu K. Hansoni ütluste kohaselt olid mõningad temale kuuluvad asjad tema isa, V.N. , elukohas. Külastades 2011 jaanuaris isa, märkas ta, et kadunud olid üks loodusmaastikku kujutav maal ning portselanist kuju „XXX“. Isalt sai ta teada, et üks mees oli need asjad võtnud isa käest laenuks. Ta esitas asjade kadumise kohta avalduse politseisse. Politseist sai ta hiljem maali ning kuju „XXX“ tagasi. G.E ütluste kohaselt müüs ta portselanist kuju „XXX“ ja H.K. poolt väljaantud ja K.H. kuuluva loodusmaali tõepoolest viimasele. Samas väidab G.E , et tema ei ole V.N. lt nimetatud esemeid laenuks saanud, vaid ostis need P.P. käest. Ringkonnakohus loeb G.E väited nimetatud esemete ostmise kohta kelleltki P.P. paljasõnalisteks ning ümberlükatuks eelkõige V.N. ja H.K. ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et esitades alles maakohtu istungil omapoolse kaitseversiooni, et K. Hansonile kuulunud maali ja kuju ostis ta P.P. käest, asus G.E end kriminaalmenetluses aktiivselt kaitsma. Kohtumenetluses on kinnistamist leidnud praktika, et juhul kui kohtualune otsustab end aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või 9 looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Taolist reaalset võimalust kontrollimaks G.E väidet esemete ostmise kohta P.P. süüdistatav ega tema kaitsja kohtule esitanud ei ole. G.E ei ole esitanud andmeid P.P. elukoha, temaga kohtumise asjaolude ega muu seesuguse kohta. KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Nimetatud printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui G.E soovinuks P.P. kaudu esile tuua tal esinevat alibit, siis tulnuks temal või tema kaitsjal taotleda kohtuistungil ka nimetatud isiku ülekuulamist. Midagi taolist ei G.E ja tema kaitsja aga taotlenud ei ole, mis ringkonnakohtu arvates viitab veelkord G.E sellesisuliste väidete paljasõnalisusele. H.R. i suhtes toimepandud kelmuse episood. Käesolevas kuriteoepisoodis ei ole vaidlust selle üle, et G.E kohtus
5. ja
6. veebruaril 2010 H.R. iga ning samuti selles, et G.E sai enda valdusse H.R. ile kuuluvad ning süüdistuses äratoodud raamatud. G.E ütluste kohaselt andis raamatud talle H.R. ise. G.E väitel selgitas H.R. talle, et ta paigutatakse hooldekodusse ja seetõttu ei ole tal raamatuid enam vaja ning andis need G.E-le . Raamatute üleandmise kohta kirjutas ta ka lepingu. Lepingu teksti kirjutas tema ise kuid allkirja sellele andis H.R. . Ta viis H.R. ile suitsulõhet ning andis ka raha ca 100 krooni. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud G.E väited raamatute üleandmise kohta talle H.R. i enese poolt on ümber lükatud eelkõige kannatanu ütlustega. H.R. on andnud ütlusi, et
7. veebruaril 2010 tuli tema elukohta üks mees, kes nimetas end Volliks. Kannatanu ütluste kohaselt ta seda meest ära ei tundnud, kuid arvas, et tegemist oli 3 tema endise naabriga. Mees hakkas rääkima, et ta toob talle 10 m puid. Mees hakkas majas ringi vaatama ja läks ka teise tuppa. Seal valis ta välja raamatuid ja piltpostkaarte, millised pani kilekotti. Mees selgitas talle, et toob kaasavõetud raamatud ja postkaardid tagasi. Seejärel ta lahkus.
8. veebruaril tuli mees tagasi ja tõi talle kala. Seejärel hakkas mees uuesti raamatuid valima, pannes need kotti. Seejärel andis mees talle paberilehe ja käskis tal kirjutada sellele oma allkirja. Tema kirjutas. Pärast allkirja andmist kirjutas see mees veel midagi sellele lehele, kuid mida, tema ei näinud ja mees talle seda ette ei lugenud. Seejärel lahkus Volli kiirustades. Raamatuid Volli talle tagastanud ei ole. Volli külaskäikudest rääkis ta oma naabrile H.L. ja tema rääkis omakorda T.J. ile, kes on tema õde. H.R. i ütluste kohaselt on ta eluaeg kogunud vanu raamatuid, ajakirju ja pilte. H.R. i ütlusi kinnitavad kaudselt ka tunnistajate T.J. i, O. Subi ja H.L. ütlused. Nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt rääkis H.R. neile Volli nimelise mehe külaskäikudest ja sellest kuidas Volli viis kaasa H.R. ile kuulunud raamatud. Ka rääkis H.R. tunnistajatele, et Volli olevat lubanud hakata kannatanu hooldajaks, toonud talle kala. Tunnistajate väidete kohaselt olevat Volli koostanud mingi paberi. Tunnistajad kinnitasid, et H.R. i ütluste kohaselt lubanud Volli raamatud tagasi tuua, kuid ei toonud ja H.R. il oli raamatutest väga kahju. 10 Seega langevad nimetatud tunnistajate ja H.R. i poolt antud kirjeldused Volli nimelise isiku külaskäigust H.R. i elukohta ning H.R. ilt raamatute äravõtmise kohta kokku ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda H.R. i ütluste usaldusväärsuses. H.R. i ütluste kohaselt kollektsioneeris ta raamatuid, ajakirju ja postkaarte. H.R. i nimetatud ütlusi kinnitasid ka eelnimetatud tunnistajad, kes kõik kinnitasid, et kannatanu kollektsioneeris raamatuid ning et see oli tema kirg. Raamatud olid tal väga heas korras ja tal oli nende kohta ka nimekiri. Ringkonnakohtu arvates, tuginedes H.R. i ja tunnistajate eeltoodud ütlustele, et ei ole eluliselt usutav nagu võiks H.R. kirgliku kollektsionäärina loobuda ilma mingi olulise põhjuseta kogutud raamatutest ning anda need raha, tükikese kala või lubaduse eest muretseda talle puid, G.E-le . Ringkonnakohtu arvates sai olla ja ka oli ainsaks põhjuseks, miks H.R. raamatud G.E valdusesse andis, viimase lubadus raamatud hiljem H.R. ile tagastada. Ringkonnakohus leiab, et käsikirjaline tekst, milles H.R. kinnitab, et ta andis raamatud G.E-le, sest need ei ole talle tähtsad ja ta sai nende eest suitsulõhet, ei kinnita nagu oleks H.R. tõepoolest ise soovinud anda raamatud G.E omandisse. Siinjuures peab ringkonnakohus usaldusväärseteks H.R. i ütlusi nimetatud teksti koostamise asjaolude kohta, s.o esmalt võttis G.E H.R. ilt allkirja tühjale paberilehele ning seejärel kirjutas ise teksti, millist kannatanule ei näidanud. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et kurjategijad tavatsevad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis niisuguseks süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Seega erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt. Võrreldes G.E-le süüks arvatud kelmuse episoodide tehiolusid on need silmnähtavalt kokkulangevad. Nii on G.E B.J. i, M.T. e ja V.N. suhtes toimepandud kuriteoepisoodides tutvustanud end kui kunstihuvilist, kes soovib osta maale. Kannatanute poolt maalide müümise keeldumisel on G.E palunud maale laenuks ja selgitanud oma palvet sooviga teha neist koopiad. Samas on G.E kinnitanud, et saadud maalid tagastab ta mõne aja pärast. Kõigis talle süüks arvatud kelmuse kuriteoepisoodides on G.E kannatanutele nende usalduse võitmiseks midagi toonud või lubanud (B.J. ile kala, M.T. ele liha, V.N. le andnud lubaduse lund koristada, H.R. ile kala, lubadus puid tuua). G.E poolt toimepandud kuritegude tehiolude silmnähtav kokkulangevus annab ringkonnakohtu arvates samuti tõsikindla aluse väitmaks, et nimetatud kelmused pani toime G.E. Kelmuse objektiivse teokoosseisu olemasoluks peab isik toime panema pettuse, s.o tegelike asjaolude moonutamise, mille tagajärjel kannatanu satub eksimusse, eksimuse tõttu teeb kannatanu varakäsutuse ning nimetatud varakäsutuse tulemusena saab süüdlane varalist kasu. Ringkonnakohus leiab, et G.E on oma käitumisega täitnud kelmuse objektiivse teokoosseisu. G.E , soovides saada kannatanutele kuulunud vara (maale ja raamatuid) enda valdusse, pettis kannatanuid (väitis, et soovib maale saada koopiate tegemiseks, tagastab maalid ja raamatud). Uskudes G.E lubadust vara tagastada, sattusid kannatanud eksimusse ning 11 andsid neile kuuluva vara G.E valdusse, s.o tegid varakäsutuse. Vara enda valdusse saamisega sai G.E varalist kasu. Ringkonnakohus leiab, et G.E tegutses kannatanute petmisel otsese tahtlusega saavutada taolisel viisil vara üleandmine talle, kusjuures tal puudus soov need hilisemalt tagastada. Seega on G.E poolt täidetud kelmuse kuriteokoosseis ning maakohus on ta käsitletud kuriteoepisoodides õigustatult süüdi tunnistanud kelmuste toimepanemises. M.T. e suhtes toimepandud salajase varguse episood Käsitletavas kuriteoepisoodis puudub ringkonnakohtul alus kahelda M.T. e ütlustes, et temalt kaduma läinud väärtesemed sai võtta vaid G.E, sest kedagi teist võõrast isikut pärast G.E külaskäike tema juures ei viibinud. M.T. e sellesisuliste ütluste usaldusväärsust suurendavad ringkonnakohtu arvates ka tunnistaja E.K. ütlused, kellele kannatanu on kurtnud väärisesemete kadumist seoses G.E külaskäiguga tema elukohta. M.T. e ütluste kohaselt soris G.E
9. jaanuaril 2011 tema elukohas sahtlites ning nägi seal olnud väärisesemeid, väites seejuures, et kuld teda ei huvita. Samuti on M.T. kinnitanud, et juba
10. jaanuaril 2011 varastas G.E talle kuulunud hõbeesemed, milliste vargust ta M.T. ele ka tunnistas. Ringkonnakohus leiab, et taoline kokkusattumus, G.E külaskäik M.T. e juurde, tema poolt sahtlites sorimine, kuldesemete nägemine, väärtesemete kadumine pärast G.E külaskäiku, ei saa olla juhuslikku laadi ning annab alust tõsikindlaks väiteks, et M.T. ele kuulunud süüdistuses toodud väärisesemed sai varastada vaid G.E. Ringkonnakohtu arvates ei välista asjaolu, et M.T. ele kuulunud väärtesemete varguse avastas tema tütar alles
11. veebruaril 2011, kuidagi G.E süüd nimetatud varguse toimepanemises. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on G.E õigustatult süüditunnistanud ka salajase varguse toimepanemises. Karistus Ringkonnakohus leiab, et G.E-le mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud kõiki

§ 56

lg 1 ettenähtud asjaoludega ning mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise G.E-le mõistetud karistuse osas ringkonnakohtule ei esitatud. Apellatsioonis toodud alternatiivset taotlust, kergendada G.E-le mõistetud karistust, põhjendab kaitsja G.E tervisliku seisundiga. Tartu Vangla meditsiiniosakonna õiendi kohaselt on G.E terviseprobleemid seotud liigesevaludega. Tema üldseisund on hea. Seoses liigestepõletikuga saab G.E ka vastavat ravi. Samast õiendist nähtub, et seoses muutustega G.E kopsudes on ta suunatud kopsuarsti konsultatsioonile. Nimetatud õiendist nähtuvalt on G.E üldseisund hea. Samas osutatakse süüdistatavale ka kinnipidamiskohas meditsiiniteenust, mida kinnitab nii ravimite väljastamine G.E-le kui ka tema suunamine kopsuarsti ja reumatoloogi konsultatsioonile. Seega on G.E-le tagatud arstiabi kinnipidamisasutuses ning tema tervislik seisund ei ole säärane, mis tingiks talle mõistetud karistuse vähendamist. Põhjendamatu on ka kaitsja väide nagu oleks maakohus karistanud G.E sanktsioonide maksimummäärades. 12

§ 199

lg 2 p 4 järgi on G.E karistatud 1 aastase vangistusega ning

§ 209lg 2 p 1 järgi 3 aastase vangistusega.

Seejuures on nimetatud paragrahvide kvalifitseeritud koosseisude karistuse maksimummääraks ettenähtud kuni 5 aastat vangistust. Ka

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel on maakohus

§-de 199 lg 2 p 4 ja 209 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistused liidetud osaliselt ning ka mõistetud liitkaristus jääb allapoole võimalikku sanktsiooni ülemmäära. Ülaltoodust tulenevalt tuleb Tartu Maakohtu otsus G.E karistamises jätta muutmata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 13 süüditunnistamises ja Tiit Lõhmus