Menetlusalune isik Kaitsja D.V , isikukood XXX, elukoht xxxx; varem korduvalt väärteokorras karistatud Vitali Denikin Kohtuväline menetleja Ida Prefektuuri Rakvere politseijaoskond, esindaja Ave Uue Kohtuotsuse õiguslik alus VTMS § 107 lg 1 p 1; § 108; § 111; § 136, § 137, § 205 lg 4, kohus o t s u s t a s: D.V süüdi tunnistada liiklusseaduse § 201 lg 2, §
S § 63 lg 1 sätete kohaldamisega mõista karistuseks mõista 5 (viis) päeva aresti. Karistuse kandmise algust arvestada alates D.V poolt aresti kandmisele asumisest. Kohtu määratud tähtajal aresti kandmisele mitte ilmumise korral kohaldada D.V suhtes sundtoomist. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse pool võib loobuda apellatsiooniõigusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Viru Maakohtus 02.05.2019 tutvumiseks kättesaadav. Kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või ükski neist ei teata oma soovist kasutada apellatsiooniõigust, kohtuotsuse põhiosa ei vormistata. Kohtuotsuse terviktekst on kohtumenetluse pooltele Viru Maakohtus tutvumiseks kättesaadavaks tehtud 09.05.
Juhindudes VTMS § 84 sätetest saatis Ida Prefektuuri Rakvere politseijaoskond väärteoasja materjalid arutamiseks maakohtule. Kohtuistungil 10.04.2019 tunnistas D.V rikkumiste toimepanemist seletades, et ta siiski ei teadnud, et temal puudub juhtimisõigus. 13.07.2018 toimepandud rikkumise eest mõisteti temale karistus politsei 15.11.2018 väärteoostusega, mille sai kätte. Otsus oli eesti keeles ja ta arvas end sellest aru saavat selliselt, et temale mõisteti trahv summas 44 eurot. Samuti seletas, et kuna sai auto tuttava käest vaid üheks päevaks kasutada, siis ta ei kontrollinud tehnoülevaatuse ja kindlustuse olemasolu. D.V siiski möönis ja sai aru, et teda ei vabasta vastutusest see, et ta ei kontrollinud dokumente ja see oli tema oma hooletus, et ei küsinud otsust tõlkida ja ei küsinud täpsemalt üle, mis oli otsuse sisu. Avaldas, et saab trahve tasuda, aga osadena, kuna palgad ei ole väga suured. Hetkel ei tööta kuid on Töötukassas arvel. Kinnitas, et viimane trahv on tal tasutud. Seletas, et temal on neli poega, kellega on vaja tegeleda. Kaitsja toetas tema seisukohta, kinnitades, et käesolevas väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle kas väärteod mida menetlusalusele isikule ette heidetakse on toime pandud või mitte. Küsimus on selles, milline karistus isikule mõista. Leidis, et kuna isik kohtuistungil kinnitas, et ta on viimase rahatrahvi ära maksnud, siis anda talle veel üks võimalus ja määrata rahatrahv. Palus kohtul ka arvestada, et isikul on neli last, keda ta peab ka üleval pidama. Kohus uuris ka väärteoasjas olevaid kirjalikke tõendeid: - 10.02.2019 ja 29.03.2017 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsused /tl 4, 14/, - isikusamasuse tuvastamise protokoll /tl 5/, - 15.11.2018 väärteootsus 2300,18,000111, millega D.V karistati LS § 224 lg 2 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Otsus jõustus 12.12.2018 /tl 9-11/, - 12.04.2017 väärteootsus 2303,17,000359, millega D.V karistati LS § 201 lg 2 järgi trahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600,00 eurot /tl 12/, - 08.07.2016 väärteootsus 2316,16,006559, millega D.V karistati LS § 201 lg 1 järgi trahviga 30 trahviühiku ulatuses, s.o 120,00 eurot /tl 13/, - karistusregistri väljavõte, mille kohaselt on D.V üksteist kehtivat väärteokaristust, määratud trahvide tasumise kohta info puudub /tl 15-16/ Kohtuvälise menetleja esindaja taotles karistusena kohaldada aresti sanktsiooni keskmises määras, kuna isik on varem korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid karistused ei ole mõju avaldanud. 2 KOHTU PÕHJENDUSED VTMS § 87 sätestab, et kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollides sätestatud ulatuses. D.V tunnistas end väärteo toimepanemises sisuliselt süüdi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Politsei- ja Piirivalveameti 15.11.2018 otsusega väärteoasjas 2300,18,000111 määrati D.V-le LS § 224 lg 2 järgi karistuseks põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 8 kuuks. Nimetatud otsus jõustus 12.12.2018. Kohtuistungil D.V kinnitas selle otsuse kättesaamist. Tema selgitus, et ta arvas, et karistuseks mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, on mõistetud trahv vaid summas 44 eurot, ei ole eluliselt usutav, eriti arvestades seda, et varasemate rikkumiste eest määratud trahvid on olnud olulisel määral suuremad, s.o vastavalt 120 ja 600 eurot. D.V nõustus, et ilmselgelt rikkus ta väärteootsuse kättesaamisel oma hoolsuskohustust ja ei taotlenud esitada temale otsuse tõlge temale arusaadavase keelde. Tema kohtuistungil antud seletusi, et arvas endal juhtimisõiguse siiski olevat, hindab kohus katsena oma süüd pehmendada ja võimalusel ka vastutusest vabaneda. Tehnokontrolli ja liikluskindlustuse puudumist ta tunnistas, seletades, et uskus auto omaniku ütlust, et autoga on kõik korras. Seega rikkus ta taas kord mootorsõiduki juhi hoolsuskohustust. D.V süü on peale tema poolt süü sisulise omaksvõtuga kohtuistungil, tõendamist leidnud ka väärteotoimikus olevate, kohtuistungil uuritud kirjalike tõenditega. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule samuti ette heidetakse ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. LS § 201 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kelle juhtimisõigus on peatatud või kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud. Karistusena nimetatud rikkumise eest on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. LS § 73 sätestab, et liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Vastutse selle nõude rikkumise eest on sätetstatud LS § 207 lg 1 ning karistusena nimetatud rikkumise eest on ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. LkindlS § 3 lg 2 sätestab, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Vastutse selle nõude rikkumise eest on sätetstatud LkindlS § 81 ning karistusena nimetatud rikkumise eest on ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leiab, et tema on süüliselt ja vähemalt kaudse tahtlusega rikkunud liiklusseaduse § 90 lg 1 p 1 ja § 73 lg 2 ning Lkindl seaduse § 3 lg 2 nõudeid ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 201 lg 2, §
Kohtu hinnangul on D.V liikluses püsivalt hoolimatu käitumismuster. Varasemad liikluses toime pandud väärtegude eest määratud arvukad karistused ei ole mõjutanud teda liikluses seaduskuulekalt käituma. Määratud trahvid on karistusregistri andmetel tasumata, mis annab üheselt tunnistust isiku hoolimatust suhtumisest temale määratud karistustesse. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ning leiab, et menetlusalust isikut tuleb toimepandu eest karistada. Varem määratud karistused ei ole suutnud mõjutada isikut õiguskuulekalt käituma ning seetõttu peab kohus põhjendatuks karistada teda rangemalt kui varasemate väärteokaristuste puhul. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 3 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 järgi. Menetlusaluse isiku käitumises kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on tagada õigusnormide tõsiseltvõetavus ning kogukonna usaldus ning rahulolu, et süütegudele reageeritakse õiglaselt. Heites isikule ette õigusvastaseid tegusid, võetakse ta vastutusele üksnes tema poolt toimepandud tegude eest ja nende piirides. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest iseseisva alusena karistuse mõistmisel, tuleb süü arvestamisel, karistuspiiride määramisel silmas pidada ka isikut, kuna süü hõlmab mitte üksnes hetkelisi ajendeid, vaid ka püsivamaid isikuomadusi. Süüdlase isik on määrav karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Juhi hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir liikluseeskirju korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes põhjendatult madal ning nendele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Kohus leiab, et rakendades KarS § 63 lg 1 sätteid, on D.V põhjendatud karistada raskeima LS § 201 lg 2 sanktsioonis ettenähtud põhikaristusega, s.o arestiga, et mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Trahvi määramist ei pea kohus põhjendatuks, kuna varasemad trahvid ei ole positiivset eripreventiivset mõju avaldanud. Arvestades, et varem ei ole D.V arestiga karistatud ning et temal on kohustus kanda hoolt oma alealiste laste eest, peab kohus võimalikuks määrata miinimummäärale lähedane arest. Kohus on seisukohal, et D.V-le mõistetav karistus peab ka avalikkusele näitama kaitstava õigushüve kõrget väärtust ja kaitsma õiguskorda kõigi ühiskonnaliikmete huvides. Kuna käesoleval ajal ei ole kohtul alust arvata, et D.V hakkaks kõrvale hoidma temale mõistetud aresti kandmisest, ei kohusta kohus teda asuma aresti kandmisele koheselt, vaid kohtuistungil läbiräägituna, võimaldab temal eelnevalt korraldada oma igapäeva elu ning tööga seotud küsimused ning kohustab D.V asuma aresti kandmisele peale kohtuotsuse jõustumist. Tähtaegselt aresti kandmisele mitteilmumise korral tuleb aga VTMS § 205 lg 4 alusel pidada põhjendatuks kohaldada tema suhtes sundtoomist. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Ammer kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2019 kohtuotsuse RESOLUTSIOON: Jätta Viru Maakohtu 10. aprilli 2019 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Riigikohtu 21.08.2019 kohtumääruse RESOLUTSIOON: Jätta D.V kassatsioon läbi vaatamata. Viru Maakohtu 10.04.2019 kohtuotsus 4-19-1278 jõustus 21.08.2019 Riigikohtu kohtumäärusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Rosar referent 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.