4-19-2677 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2019.a, Tallinn kohtumaja Väärteoasja number 4-19-2677 Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi se

§ 217lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest põhikaristusena Kar

S § 63 lg 1 kohaselt 75 trahviühiku ehk 300 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta 26. aprillil 2019.a kell 20.36 Harju maakonnas, Anija vallas, JÄGALA – KÄRAVETE tee 27. kilomeetril juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kontrollimisel ei esitanud juhikaarti, salvestuslehti või digitaalse sõidumeeriku väljatrükke või neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või tõendit tegevuste kohta 29.03.2019 kell 00:00 kuni 26.04.2019 kell 20.36 perioodi kohta, rikkudes salvestuslehtede või juhikaardi ja nende lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid, sõidumeeriku suhtes oli läbi iga kahe aasta järgne perioodiline kontroll. Viimane kontroll oli teostatud 29.01.2016, seega ei taganud juht meeriku korraskohast toimimist ja selle nõuetekohast kasutamist. R. T rikkus sellise tegevusega LS § 131 lõikes 1 ja 3 sätestatud nõudeid. KAEBUSE SISU Menetlusaluse isiku kaitsja esitas 10.05.2019.a Harju Maakohtule kaebuse eelnimetatud kohtuvälise menetleja otsusele. Liiklusseaduse § 13 lg 1 sätestab - sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85. Kuna R. T juhitud veoauto on rohkem kui 3500-kilogrammise täismassiga, siis allub ta sõidu- ja puhkeaja normide reeglistikule. Paraku on sätestatud hulk erandeid, mil sellistel sõidukitel ei ole sõidumeeriku kasutamine kohustuslik. Kiirmenetluse otsuses viidatud EL määrust nr 165/2014 tuleb kohaldada koosmõjus määrustega 561/2006 ja 3821/85. Määruse 165/2014 artikkel 3 sätestab selle määruse reguleerimisala. Artikkel 3 lg 1 sätestab - sõidumeerikud paigaldatakse liikmesriigis registreeritud sõidukitesse, mida kasutatakse reisijate või kauba veoks maanteedel ja millele kohaldatakse määrust (EÜ) nr 561/2006. Seega tuleb pöörduda määruse nr 561/206 poole, et välja selgitada, kas menetlusaluse isiku sõiduk allub sõidumeeriku regulatsioonile. Määruse nr 561/2006 artikkel 13 lg 1 sätestab – tingimusel, et artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid artiklite 5–9 osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse vedudele ühte või mitmesse järgmisesse kategooriasse kuuluvate sõidukitega: ... Artikli 13 lg 1 p b kohaselt rakendub selline erand sõidukitele, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses. Eesti Vabariik on erandi metsandusettevõtjate sõidukitele kehtestanud liiklusseaduse § 130 lõike 12 punktis 1 - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud nõudeid ei rakendata juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol, kui sõidukit kasutavad põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kaubaveoks oma äritegevuse raames kuni 50 kilomeetri raadiuses 2 4-19-2677 ettevõtte asukohast. Eesti Vabariik on Euroopa Liidu määrusest tulenevat erandi rakendanud kitsendavalt, st 100 km asemel üksnes 50 km raadiuses. Menetlusalune isik juhtis haagisega veoautot, mille haagis oli ehitatud metsatöömasinate veoks. Igapäevaselt raskeveokite kontrolliga tegeleva politseiametniku jaoks on see ilmne viide, et tegemist on metsaettevõttega. Sellise sõidukiga ei saa vedada näiteks külmkappe, killustikku või muud veost. R. T andis ametnikele oma töökoha nimetuse – xxx OÜ. Ka töökoha nimetus on otseselt seotud metsandusega. R. T ütles ka suuliselt seda, et tema lähtus oma metsandusega seotud tööst ning seetõttu ei kasutanud sõidumeerikut. Paraku politseiametnikud sellega ei arvestanud. Kaitsja esitab ka OÜ Xxx äriregistri teabesüsteemi väljatrüki, millelt nähtub ka ettevõtte põhitegevusala. Selleks on metsavarumine, EMTAK kood 02201. Seega on tegemist metsandusettevõttega ning järgmiseks tuleb kontrollida, kas sõit toimus 50 km raadiuses ettevõtte asukohast. Xxx OÜ asukoht on xxx. Menetlusaluse isiku sõiduk peatati Jägala-Käravete maantee 27. kilomeetril. Lisan kaebusele MaaAmeti kaardiserveri väljatrüki, millelt nähtub, et ettevõtte asukoha ning Jägala-Käravete maantee 26. Kilomeetriposti vaheline kaugus on 6,4 km (see kaugeim võimalik peatamise koht). Seega oli menetlusalune isik seaduses ettenähtud piirkonnas ning sõidumeeriku kasutamine ei olnud kohustuslik. Kohtuvälisel menetlejal on õigus kohaldada kiirmenetlust üksnes juhul kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged (VTMS § 55 lg 1). Antud juhul oli kohtuvälisel menetlejal kohustus välja selgitada, kas esinesid sõidumeeriku kasutamist välistavad tingimused, kuid seda tehtud ei ole. Menetlusalune isik leiab, et tema suhtes tehtud otsus ei ole põhjendatud ning see tuleb tühistada ja väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Menetlusalune isik jäi esitatud kaebuse juurde ka 26.06.2019.a ja 01.10.2019.a toimunud kohtuistungitel. Kohtuväline menetleja leidis 01.10.2019.a toimunud kohtuistungil, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Menetluse käigus ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ja menetlusalusele isikule määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Eeltoodust lähtuvalt palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et R. T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.04.2019.a otsusele väärteoasjas nr 2302,19,006190 tuleb jätta rahuldamata ning seda järgnevatel põhjustel. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.01.2013.a otsus 3-1-1-3-13). Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. 1. Objektiivne koosseis LS § 217 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõidukile paigaldatud analoog- või digitaalse sõidumeeriku või juhikaardi kasutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. LS § 2171 lg 1 sätestab vastutuse aga mootorsõidukile paigaldatud analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kuivõrd LS § 217 lg 1 ja § 2171 lg 1 sätestatud koosseisud on osaliselt blanketsed, tuleb neid täiendavalt sisustada sättega, milles etteheidetav liiklusnõuete rikkumine seisnes. Käesolevas asjas 3 4-19-2677 on väärteoprotokolli kohaselt rikutud õigusnormiks LS § 131 lõiked 1 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 165/2014 artiklid 23 lg 1, 32 lg 1, 34 lg 3 ja 36 lg 1. 26.04.2019.a kiirmenetluse otsuses kohaselt juhtis R. T mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kontrollimisel ei esitanud menetlusalune isik salvestuslehti või neid asendavaid käsikirjalisi kandeid 29.03.2019.a kell 00.00 kuni 26.04.2019.a kell 20.36 perioodi kohta, rikkudes salvestuslehtede lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid. Samuti oli sõidumeeriku suhtes läbi viimata iga kahe aasta järgne perioodiline kontroll kuna viimane kontroll oli teostatud 29.01.2016.a Seega ei taganud juht meeriku korrakohast toimimist ja selle nõuetekohast kasutamist. R. T on maakohtule esitatud kaebuses seisukohal, et ta ei pidanudki sõidumeerikut kasutama, kuivõrd ta kasutas mootorsõidukit metsandusettevõtjana ning ta oli 50 kilomeetri raadiuses ettevõtte asukohast. Sisuliselt leiab menetlusalune isik, et käesoleval juhul esineb LS § 130 lg 12 p-s 1 sätestatud erand. Viidatud sätte kohaselt ei rakendata EÜ määruse nr 561/2006 nõudeid sh kohustust kasutada sõidumeerikut, juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol mh siis, kui sõidukit kasutatakse põllumajandus, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kaubaveoks oma äritegevuse raames kuni 50 kilomeetri raadiuses ettevõtte asukohast. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik ei tegelenud kinnipidamise hetkel metsandusega, vaid muu majandustegevusega ning seetõttu pidi R. T ka sõidumeerikut kasutama. Teokirjeldusest ja kõnealustest argumendist lähtudes tuleb kohtul eelkõige kindlaks teha, kas sõidumeeriku kasutamine vaidlusaluses mootorsõidukis oli kohustuslik. EÜ määruse nr 561/2006 artikkel 1 kohaselt määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris. Määruse artikkel 2 p 1 a kohaselt määrust kohaldatakse autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni. Kiirmenetluse otsuse nr 10220151729026 kohaselt juhtis P. T mootorsõidukit xxx kategooria märgisega N3. Nimetatud kategooria märgis antakse veoautole, mille täismass on üle 12 tonni. Kiirmenetluse otsuses viidatakse ka EL määrusele nr 165/2014, mille artikkel 3 lg 1 sätestab, et sõidumeerikud paigaldatakse liikmesriigis registreeritud sõidukitesse, mida kasutatakse reisijate või kauba veoks maanteedel ja millele kohaldatakse määrust (EÜ) nr 561/2006. Määruse artikkel 13 p 1

1. b)sätestab - tingimusel et artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid artiklite 5–9 osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse vedudele ühte või mitmesse järgmisesse kategooriasse kuuluvate sõidukitega:
2. b)sõidukid, mida põllumajandus-, aiandus-, metsandus- või kalandusettevõtjad kasutavad või võtavad ilma juhita rendile kaubaveoks oma äritegevuse raames ettevõtte asukohast kuni 100 km raadiuses. Eesti Vabariik on selle erandi üle võtnud ja see on sätestatud LS § 130 lg 12 p 1 järgmiselt - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud nõudeid ei rakendata juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol, kui sõidukit kasutavad põllumajandus -, aiandus-, metsandusvõi kalandusettevõtjad kaubaveoks oma äritegevuse raames kuni 50 km raadiuses ettevõtte asukohast. Kuigi menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk pelgalt täismassi arvestades (üle 12 tonni) vastaks EÜ määruses nr 561/2006 sätestatud sõidu- ja puhkeaja normide reeglistikule ning ei esine ka nimetatud määruse artikkel 3 sätestatu erisusi, ei võimalda ainult nendele asjaoludele toetudes hinnata, kas kasutatud sõiduk oli mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes. Riigikohus on lahendis 3-1-1-93-16 märkinud, et sõidumeeriku kasutamise kohustust välistavad erandid laienevad 4 4-19-2677 transpordile peamiselt neil juhtudel, kui sõiduki liikluses osalemisel on põhitööülesande täitmisel abistav roll. Lisaks on nõutav, et tehtav vedu peab olema seotud konkreetse seaduses nimetatud tööga. Käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades on oluline seega kindlaks teha, kas R. T konkreetse mootorsõidukiga liikluses osalemine toimus täielikult ja eranditult metsamajanduslikuks tegevuseks kvalifitseeruva äritegevuse raames ja/või oli selle töö tegemiseks kõrvalise, s.o abistava tähendusega. Vastasel juhul muudetaks LS § 130 lg 12 p-s toodud erandi kohaldamisala ülemäära laiaks, mis aga ei saa kuidagi olla kooskõlas nende eesmärkidega, s.o eesmärkidega ühtlustada konkurentsitingimusi autoveosektoris ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust, miks nõuded sõidukijuhtide sõidu- ja puhkeperioodide arvestusele sisse seati. Täiendavalt märgib kohus, et kui tegemist metsandusettevõttega või muu erandiga LS § 130 lg 12 ja määruse nr 561/2006 mõttes, peab seda tõendama kaebuse esitaja. Riigikohus on lahendis 3-1-1-11-14 märkinud, et sõidumeeriku kasutamise nõuete rikkumisel kehtib pööratud tõendamiskoormus. Kuivõrd menetlusalune isik juhtis sõiduki xxx (reg. nr xxx), millele ei olnud paigaldatud sõidumeerikut, lasub temal tõendamiskoormis, selgitamaks, et sõidumeeriku kasutamine ei olnud kohustuslik. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles osas, et OÜ Xxx (kellele kuulus veoauto xxx reg. nr xxx põhitegevusalaks (äritegevuseks) on metsavarumine. Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori kohaselt kuulub metsavarumine metsamajanduse alla. Samuti ei ole vaidlust selles, et menetlus alune isik peeti kinni Jägala-Kärevete maantee 27. kilomeetril, olles seega 50 kilomeetri raadiuses ettevõtte asukohast. Vaidlust ei ole selleski, et kõnealuse veoki sõidumeeriku suhtes oli läbi viimata iga 2 aasta järgne perioodiline kontroll. Asjaolu, et sõiduki juhtimine oli seotud metsandusega seotud tööst, kinnitab ainult menetlusaluse isiku enda ütlused. Väärteotoimiku materjalide kohaselt juhtis R. T haagisega veoautot xxx( reg. nr xxx), mille haagis oli ümberehitatud masinate veoks. Kohus nõustub menetlusaluse isiku kaebuses väljendatud seisukohaga, et nimetatud haagisega ei ole võimalik vedada külmkappe või killustikku, kuid ainuüksi haagise ehituslikud iseärasused ei välista, et menetlusalune isik oleks saanud tegeleda muu äritegevusega, kui metsandusega (nt põllu- või metsamajanduses kasutatavate sõidukite transpordiga). Kuivõrd nimetatud haagisega on võimalik vedada ka muud tehnikat (sh teiste metsandusettevõtete metsaveotehnika) ning esineb võimalus ka veoettevõtjana teostada autovedu, ei ole ainuüksi haagise iseloomust lähtuvalt tõendatud, et menetlusalune isik tegeles just metsandusega. Nimetatud seisukohani jõudis ka 10.09.2019.a kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja M. S, kes märkis, et LS § 130 lõikest 12 tulenevat erandit kasutades tuleb menetlusalusel isikul tõendada, et tegemist on omaveoga. Tunnistaja selgitas, et metsanduses on võimalik lisadokumentatsiooniga tõendada oma kulu tegevusi, viidates ministeeriumi poolt välja töötatud vormile. Samuti on võimalik omavedu tõendada tööandja poolse töökäsuga. Menetlusalune isik ei ole esitanud aga andmeid, mille alusel saaks seostada kõnealusel kuupäeval tehtud vedu (sh transport äritegevuse abistamise näol) eranditult metsamajandusliku äritegevuse raames tehtud veoks. Samuti puuduvad andmed menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki päritolu ja sihtkohta kajastavate andmete kohta. Kuivõrd ei ole tõendatud, et R. T kasutas konkreetsel autoveol metsandusettevõtte sõidukit äritegevuse raames, ei saa öelda, et nimetatud vedu kuuluks LS § 130 lg 12 p-s 1 toodud erandi hulka. Seega oli R. T juhina kohustatud tagama nõuetele vastava sõidumeeriku olemasolu ning veo teostamisel seda ka kasutama. Kuna ta seda aga ei teinud, siis rikkus ta LS § 131 lg 1 ja 3 ning EL määruse nr 165/2014 art 32 lg 1 ja art 23 lg 1 ning realiseeris LS § 217 lg-s 1 toodud objektiivse koosseisu tunnused. Lisaks sellele nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et vaatamata sellele, et menetlusalune isikul oli kohustus sõidumeerikut kasutada, ei olnud menetlusalusel isikul kontrollijale esitada ei salvestuslehtesid ega ka muid kohustuslikke andmeid, milliste esitamise ja säilitamise kohustus tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega nr 561/2006 ja nr 165/2014 kehtestatud nõuetest, s.h 5 4-19-2677 viimase määruse artiklist 36, mille kohaselt peab juht esitama jooksva päeva salvestuslehed ja eelnenud 28 päeva jooksul kasutatud salvestuslehed ning kui salvestuslehti ei saanud kasutada, siis kõik jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva jooksul koostatud käsikirjalised kanded ja väljatrükid ning digitaalse sõidumeeriku korral juhikaardi ning sama päeva ja eelnenud 28 päeva jooksul koostatud käsikirjalised kanded ja väljatrükid. Samuti oli läbi viimata iga kahe aasta järgne perioodiline kontroll, kuna viimane kontroll oli teostatud 29.01.2016.a. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis R. T ka ise tunnistab, et tal puudus kehtiv kalibreerimine ning ei olnud esitamiseks vanu sõidumeeriku kettaid. Seega rikkus menetlusalune isik analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete lugemise võimalusele ja andmete säilitamisele kehtestatud nõudeid ning realiseeris LS § 2171 lg-s 1 toodud objektiivse koosseisu tunnused. 1.1 Subjektiivne koosseis KarS §15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on LS §

§ 217

lg 1 sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohtu hinnangul pani R. T väärteo toime hooletusest. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. KarS § 17 lg 3 sätestab veel eraldi, et seaduse mittetundmine ei välista ei tahtlust ega ettevaatamatust. Seega R. Tl oli võimalus tähelepaneliku ja kohtusetundliku suhtumise korral ette näha, et sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik. 2. Õigusvastasus ja süü KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et R. T on Liiklusseaduse §

§ 217lg 1 sätestatud väärtegude toimepanemises süüdi.

KARISTUS Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on kõik temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule süüks arvatud väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepandud erinevalt kvalifitseeritud väärtegudest raskeimat karistust näeb ette LS § 2171 lg 1 ettenähtud väärteo sanktsioon, tuleb karistust kohaldada LS § 2171 lg 1 sätestatud sanktsiooni alusel. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 2171 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Konkreetse süü suuruse ja karistuse määra leidmisel tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul hinnata isiku süüd temale etteheidetava konkreetse väärteo, mitte kõikide võimalike väärtegude kontekstis. Riigikohus on öelnud, et kui tegu vastab mitmele LS kvalifikatsiooni normile, siis on süü keskmisest 6 4-19-2677 suurem ja karistus määratakse üle keskmise määra. Süü suurust mõjutava objektiivse asjaoluna saab arvesse võtta ka teo toimepanemise subjektiivset külge. Arvestades, et isik pani teo toime hooletusest, on tegemist asjaoluga, mis viitab keskmisele süü suurusele. Menetlusaluse isiku R. T tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse määramisel arvesse võtta asjaolu, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad karistused. Kohtuväline menetleja on karistanud R. Tt KarS § 63 lg 1 alusel LS § 2171 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. Kohtu hinnangul on karistusena kohaldatud rahatrahv väärteoasja asjaolusid arvestades piisav karistus, et menetlusalune isik teeks temale mõistetavast karistusest vajalikud järeldused ning edaspidi väldiks süütegude toimepanemist. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate raskeveokeid juhtivate juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Seega loeb kohus määratud karistuse proportsionaalseks süü suurusega. Kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 89 lg 1, 132 p 1, § 133, § 134, § 135 ja § 155. (allkirjastatud digitaalselt) Violetta Kõvask Kohtunik 7