4-17-5085 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuaril 2018 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-5085 (2315,17,007613) Kohtunik Külli Iisop Kohtuistungi sekretär Sigrid Dikker-Sala Tõlk Darja Filjajeva Väärteoasi A.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 20.09.2017 otsuse peale Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja (menetlusalune isik): A.B (isikukood: XXX , elukoht: xxxx; töötab xxxx OÜ) Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn) Kohtuistungi toimumise aeg 18.12.2017 Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: A.B; Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Triinu Riigor RESOLUTSIOON A.B kaebus jätta rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 20.09.2017 otsus muutmata. Liiklusseaduse § 127 alusel tuleb A.B loovutada juhiluba Maanteeametile 5 (viie) tööpäeva jooksul arvates otsuse jõustumisest. 2 Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad 1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 20.09.2017 otsusega nr 2315,17,007613 karistati A.B Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis A.B 01.09.2017 kell 08.03 Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla mnt 9-ndal kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 133 +/- 4 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 39 km/h. Sellega rikkus A.B LS § 15 lg 1 nõudeid. 2. A.B oma kaebuses palub tühistada otsuse talle mõistetud karistuse osas (juhtimisõiguse äravõtmine), sest tema töö sõltub juhilubade olemasolust. Kui ta kaotab töökoha, siis muutub ta maksejõuetuks. Samas on tal mitmeid maksekohustusi. Kaebaja palub, et tema suhtes tehtud otsus vaadatakse üle ja karistuseka mõistaks kohus talle rahatrahvi. Ta kahetseb oma tegu ja lubab, et see enam ei kordu. Kohtuistungil jäi A.B oma kaebuse juurde ja palus juhtimisõiguse äravõtmise asendada rahatrahviga. Väitis, et kiirust sellises määras ei ületanud ta tahtlikult, kuna tegemist võis olla tema sõiduvahendi rikkis spidomeetriga. Kullerina töötades kasutab ta erinevaid sõidukeid. 01.09.17 pidi ta ootamatult (haigestunud inimese asemel) sõitma Saaremaale; ta ei teadnud kuidas praamid käivad, juba Tallinnast välja sõites tekkis ühe ürituse tõttu takistus Olümpia hotelli juures ning ta kartis, et ei jõua oma tööülesandeid õigeaegselt täita. Arvas ise, et ületab kiirust mitte rohkem 20 km/h. Ka Saaremaalt tagasi tulles peatas teda politsei kiiruse ületamise tõttu (heideti ette kiiruse ületamist mitte rohkem kui 27 km/
- h)ja seetõttu arvab, et tegemist oli sõiduki rikkis spidomeetriga, mida ta hommikul kontrollida ei teadnud/osanud. Viimase rikkumise eest määrati trahv 300 eurot, mida tal on võimalik tasuda ositi (seda otsust ta vaidlustanud ei ole). 3. Kohtuväline menetleja leidis, et A.B on talle etteheidetava väärteo toime pannud, tema süü on tõendamist leidnud ning puudub alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludest ja ohutust sõidukiirusest. Lubatud kiiruse ületamine on äärmiselt ohtlik väärtegu ja seda mitte ainult mootorsõiduki juhile endale vaid ka kõigile teistele liikluses osalejatele. Juba ainuüksi 39 km/h lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel pikeneb 90 km/h kiiruspiirangu alas pidurdusmaa enam kui poole võrra. Seetõttu võib juhi hoolimatus liiklusohutust tagavatesse reeglitesse varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Kaebajal on 3 kehtivat väärteokaristust, neist 2 lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Kõik need liiklusalased väärteod on toimepandud 2017. Seega on A.B liikluses ohtlik, tema käitumine on kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole võimalik leebema karistuse kaudu mõjutada. Ta ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest ega sellega kaasneda võinud võimalikest tagajärgedest. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja otsus karistuse osas muutmata. 3 4. Kohtu põhjendused A.B süü lubatud sõidukiiruse ületamises 01.09.17 on kohtu arvates täielikku tõendamist leidnud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga (lk 2), tunnistaja Tauno Selbergi ütlustega (lk 3) ning ka menetlusaluse isiku enda ütlustega kohtueelses menetluses (lk 4) ja kohtuistungil. A.B juhitud mootorsõiduki kiirust on mõõdetud töökorras ja taadeldud mõõtevahendiga Stalker II MDR nr AS004016 ning seda on teinud pädev mõõtja. Mõõtevahendi taatlustunnistus on lisatud materjalide juurde (lk 5). Neid asjaolusid ei ole kaebaja vaidlustanud. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub seadme testimise aeg (seadme töökorras olekut on kontrollitud samal hommikul kell 07.00), protokolli on kantud mõõtmise tehiolude kirjeldus, mõõtja sõiduki asukoht, mõõturi paigaldus mõõtmise ajal, mõõturi lugem. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Kohtul ei ole mingit alust kahelda selle mõõtmise tulemuses. Seega asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h, sõitis A.B kiirusega 129 km/h, ületades lubatud kiirust mitte vähem kui 39 km/h ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi. Kaebaja enda ütlustest nähtub, et ta kiirustas, kuna kartis praamile hiljaks jääda, tunnistas, et ületas lubatud sõidukiirust ning üksnes arvab, et kiirus oli väiksem kui kiirusmõõturiga fikseeritud. Samas pidas ta kohtuistungil ise võimalikuks, et juhtis sõidukit rikkis spidomeetriga. Kaebaja arvamus võimaliku väiksema kiiruse kohta ei lükka ümber protokollis fikseeritut. Kohtueelses menetluses antud ütlused, et tema sõiduki spidomeeter näitas 110, on kohtu arvates antud selleks, et oma süüd vähendada, sest kiiruse ületamine kuni 20 km/h, tooks kaasa kergema karistuse, sest oleks kvalifitseeritav LS § 227 lg 1 järgi. Selline asjaolu oli kaebajale teada, sest teda on varem karistatud LS § 227 lg 2 järgi. LS § 227 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Arvestada tuleb kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. A.B süüd saab pidada keskmisest suuremaks, sest ka oluliselt väiksem kiiruse ületamine (näiteks 21-30 km/
- h)oleks kaasa toonud karistuse samades piirides. Mida suurem on kiirus, seda suurem on oht kaasliiklejate elule ja tervisele. Kergendavad ja raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Õigesti on kohtuväline menetleja oma vastuskirjas kaebusele viidanud Riigikohtu praktikale (3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07), kus märgitakse, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. A.B on varem korduvalt karistatud liiklusalaste süütegude eest rahatrahvidega (LS § 221 ja § 227 lg 2 järgi), kuid selleliigiline karistus ei ole talle vajalikku mõju avaldanud. Kiirust ületas ta ka 08.04.2017, millel eest teda karistati rahatrahviga. 01.09.2017, pärast arutatavas asja väärteoprotokolli koostamist, ei muutnud ta oma käitumist, sest ka Tallinna tagasi sõites ületas ta kiirust, mille eest on teda samuti karistatud LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga. 4 A.B käitumine liikluses on korduvalt olnud ohtlik ja vastutustundetu ning karistuse eriprevntiivseid eesmärke silmas pidades on kohtu arvates põhjendatud tema karistamine raskemaliigilise karistusega, s.o. juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Selline karistus vastab tema süü suurusele ning on vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides. Senised karistused rahatrahvide näol ei ole A.B pannud mõtlema oma käitumise tagajärgedele, ta ei ole suutnud korrigeerida oma käitumist ning liiklusohutuse tagamiseks tuleb selline juht mõneks ajaks liiklusest kõrvaldada. Süüdlase isiklikud huvid, ka teenistuse jätkamine autojuhina ei kaalu üles vajadust tagada liiklusohutus, kaitsja teisi liiklejaid. Kohus leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri 20.09.2017 otsus muutmata. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 1, 133 ja 135. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/