4-19-2029 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2019.a, Tallinna Kohtumaja Väärteoasja number 4-19-2029 (2302,19,002397) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi T.D 02.04.2019.a kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant K P’i 26.03.2019.a otsusele väärteoasjas 2302,19,002397. Kaebuse esitaja T.D , isikukood: XXX; elukoht: xxxx; e-post: xxxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta T.D kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant K P’i 26.03.2019.a otsusele väärteoasjas 2302,19,002397 kohtuvälise menetleja otsusele rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant K P’i 26.03.2019.a otsus väärteoasjas 2302,19,002397 muutmata. 3. Vastavalt LS § 127 on T.D kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kui süüdistatav jätab juhiloa loovutamata, on tema suhtes võimalik rakendada liiklusseaduse § 128 alusel kuni 640 euro suurust sunniraha. 4. Kohtuotsuse ärakiri saata T.D’le ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindus grupile. 1 Edasikaebamise kord 4-19-2029 Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU 26.03.2019.a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant K P üldmenetluse otsuse väärteoasjas 2302,19,002397 T.D suhtes. Kohtuväline menetleja määras T.D karistuseks LS § 227 lg 4 järgi rahatrahvi 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja lisakaristusena LS § 227 lg 5 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 (kuueks) kuuks. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg 4 järgi selle eest, et ta 08.03.2019 kell 13:33 Harju Maakonnas, Kose vallas, Tallinn - Tartu - Võru – Luhamaa tee 43. kilomeetril, suunaga Tallinna poole, juhtis mootorsõidukit xxxx (reg.märk xxxx) kiirusega 170+/-10 km/h, millega ületas suurimat lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
- h)mitte vähem kui 70 km/h. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt rikkus T.D sellise tegevusega LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid. KAEBUSE SISU 02.04.2019.a esitas T.D kaebuse eelnimetatud kohtuvälise menetleja otsusele. Menetlusalune isik taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist kohaldatud karistuse osas ning palub juhtimisõiguse äravõtmine asendada rahatrahvi suurendamisega. Menetlusalune isik selgitas kaebuses, et ta kahetseb teo toimepanemist. Lisaks märgib menetlusalune isik, et tal on juhtimisõigust vaja tööl käimiseks. Menetlusalune isik soovis väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 11.04.2019.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et T.D-le määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. Kohtuvälise menetleja hinnangul alused karistuse asendamiseks rahatrahviga või otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebus e rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 2 4-19-2029 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). 1. Objektiivne koosseis Liiklusseaduse § 227 lg 4 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise käigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamises. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Kuivõrd LS § 227 lg 4 koosseis on osaliselt blanketne, tuleb seda täiendavalt sisustada sättega, milles etteheidetav liiklusnõuete rikkumine seisnes. Käesolevas asjas on väärteootsuse kohaselt rikutud õigusnormiks LS § 15 lg 1 p 1. Antud sätte kohaselt on asulavälisel teel lubatud suurimaks sõidukiiruseks 90 km/h. Seega peab kohus analüüsima, kas T.D juhtis mootorsõidukit liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest kiiremini. Väärteoprotokolli nr 20190308370104 kohaselt juhtis T.D 08. märtsil 2019.a kell 13.33 Harju Maakonnas, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 43. kilomeetril mootorsõidukit xxxx kiirusega 170 km/h (+/- 10km/h), millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
- h)mitte vähem kui 70 km/h. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis T.D poolt antud ütluste kohaselt, juhtis ta sõiduautot xxxx (reg. märk xxxx) ning ületas kiirust, kuna asus jälitama kahte eesliikuvat sõidukit, mis tegid ohtlikke möödasõite. Politseiametnikust tunnistaja S. T ütluste kohaselt liikus ta 08.03.2019 kella 13.33 ajal patrullsõidukiga Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teel, kui talle sõitis vastu kolme sõidukiga autokolonn, mis ületas silmnähtavalt kiirust. Autokolonni viimaseks autoks oli musta värvi xxxx registreerimismärgiga xxxx. Sõiduatuo kiiruseks oli 170 km/h. Autokolonnile järgi sõites olid kaks esimest autot peatunud tee äärses parklas, kuid xxxx registreerimismärgiga xxx seal ei olnud. Seejärel võttis tunnistaja paariline J. M ühendust xxxx juhtinud isikuga, kelleks osutus T.D (ik. XXX). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt kasutati kiirusmõõturina Stalker DSR 2X. Kiiruse mõõtmist teostati Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Sõiduauto xxxx (reg. märk xxx) kiiruse mõõtmisel oli kiirusmõõturi lugemiks 170 km/h, laiendmääramatusega +/- 10 km/h. Seega lõplikuks mõõtetulemuseks oli 160 km/h. Väärteomaterjalidele lisatud taatlustunnistuse nr TTRS -18/00085 kohaselt vastab mootorsõiduki sõidukiiruse mõõtmisel kasutatud kiirusmõõtur Stalker DSR 2X Majandus- ja taristuministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p.8.1 nõuetele ning on läbinud kordustaatluse. Kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et T.D juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas lubatud sõidukiirust ületades. Sealjuures ei vaidlusta menetlusalune isik ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist. Seega vastab T.D poolt toimepandud tegu LS § 227 lg 4 sätestatud objektiivsetele tunnustele. 2. Subjektiivne koosseis KarS §15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on LS § 227 lg 4 sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus leiab, et menetlusalune isik pani väärteo toime teadlikult ja kavatsetult. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisulise vastava asjaolu 3 4-19-2029 teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. T.D poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur (70 km/h), et see pidi olema menetlusalusele isikule selgelt tajutav ja ei saanud jääda talle märkamatuks. Seda kinnitab ka menetlusaluse isiku poolt kohtuvälises menetluses toodud põhjendused väärteo toimepanemise kohta, mille kohaselt ta jälitas kahte eesliikuvat sõidukit, mis tegid ohtlikke möödasõite ja ületasid kiirust. Kavatsetus laieneb kõigile nendele staadiumitele, mis vastavalt toimepanija ettekujutusele teost kujutavad endast teo eesmärgi vajalikke eeldusi. Käesoleval juhul pidas menetlusalune isik kiiruse ületamist hädavajalikuks tingimuseks, et jätkata liiklejate jälitamist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et kaebaja on õigusrikkumise toime pannud teadlikult ja kavatsetult. Kohus leiab, et T.D on täitnud LS § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo subjektiivse koosseisu. 3. Õigusvastasus ja süü T.D teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. T.D oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning kaebaja on sündinud 1993. aastal. Samuti puuduvad menetlusaluse isiku puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on menetlusaluse isiku tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. KARISTUS LS § 227 lg 4 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 300 trahviühiku suurust rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuväline menetleja karistas T.D LS § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Konkreetse süü suuruse ja karistuse määra leidmisel tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul hinnata isiku süüd temale etteheidetava konkreetse väärteo, mitte kõikide võimalike väärtegude kontekstis. Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Süü suurust mõjutava objektiivse asjaoluna saab arvesse võtta ka teo toimepanemise kohta ning laadi. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 kilomeetrit tunnis, sõites asulavälisel teel 170 km/h (+/- 10 km/h). Niivõrd suures ulatuses lubatud kiiruse ületamine ohustab reaalselt nii juhi kui teiste liiklejate elu, tervist ja vara. Nimetatud kiirusega sõitmisel on mootorsõiduki pidurdusteekond oluliselt pikem ning juhi võime ohutult reageerida erinevatele liiklusolukordadele oluliselt väiksem. Võttes arvesse ka asjaolu, et kiiruseületamine pandi toime teadlikult ja kavatsetult tuleb isiku süüd hinnata suureks. Menetlusalune isik kahetses tegu mis on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3. Karistust raskendavad asjaolud T.D teos puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik menetlusalust isikut mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema 4 4-19-2029 allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine,) või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt tal kehtivaid väärteokaristusi ei ole. Kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja poolt T.D-le määratud sanktsiooni keskmises määras rahatrahv, s.o 150 trahviühikut ja lisakaristusena sanktsiooni alammääras määratud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks vastab tema süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik. Seda kinnitab toimepandud väärteo iseloom kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse ja liiklusohutusse. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mis antakse isikule teatud tingimuste täitmisel ja selle eriõiguse kasutamisel tuleb järgida üldkehtivaid liiklusreegleid. Kohtu hinnangul ei täidaks rahatrahvi kohaldamine antud juhul eripreventiivset eesmärki. Karistus peab tagama, et isik ei saaks samalaadseid rikkumisi toime panna. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seoses tööl käimise ja töökoha säilimise vajadusega. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastavalt kohtupraktikale ei ole juhtimisõiguse säilimise vajalikkus töötamiseks lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks. Juhul, kui isiku süü suurus ja eripreventiivsed eesmärgid annavad küllaldase aluse juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks, ei oma süüdlase töö iseloom ega elukorralduse iseärasused lisakaristuse kohaldamisel mingit tähtsust. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Karistusliigi valimine ei ole mitte menetlusaluse isiku privileeg, vaid karistuse kohaldaja kaalutlusõigus. Kuigi kaebemenetlus maakohtus ei ole kohtuvälise menetluse suhtes apellatsioonmenetluseks, vaid kohus menetleb asja ab ovo, s.t algusest peale, tuleb siiski arvestada, et õiguskindluse huvides on muuhulgas tagada kohtuvälise menetleja otsuse autoriteet. Seega kohus ei peaks muutma kohtuvälise menetleja otsust kergekäeliselt. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 120, § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155. ( ) Violetta Kõvask Kohtunik 5