← Eesti

4-20-645/28

4-20-645 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 4-20-645 Kohtunik Meelika Aava Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  2. märts
  3. a määrus D.T karistuse asendamise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdlase D.T (D.T, ik XXX; elukoht XXX; viibib Rapla arestimajas) määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a määrus väärteoasjas nr 4-20-645 D.T-le asenduskaristuse kohaldamise kohta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD VTMS §-dest 192 ja 193 tulenevalt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebuse esitamise õigus on süüdlase advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna patrullpolitseinik Rauno Kiviste
  7. septembri
  8. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2700,17,002221 karistati D.T karistusseadustiku (KarS) § 218 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. Otsuse kohaselt võttis D.T
  9. septembril 2017 kell 21.49 kaupluse X müügisaalist ühe pudeli valget veini Carmen maksumusega 4,99 eurot ja möödus kassadest veini eest tasumata, rikkudes sellega KarS § 199 lg
  10. Otsus jõustus
  11. oktoobril
  13. Kuna D.T ei tasunud rahatrahvi vabatahtlikult, algatas Rapla kohtutäitur Õnne Pajur tema suhtes
  14. novembril 2017 täitemenetluse nr 179/2017/
  17. jaanuaril 2020 teavitas kohtutäitur Õ. Pajur kohtuvälist menetlejat, s.o Politsei- ja Piirivalveametit eelnimetatud rahatrahvi täitmise võimatusest ja märkis, et täiteasjas nr 1

(5)4-20-645 179/2017/1197 kuulub tasumisele kokku 360,90 eurot (rahatrahv 240 eurot, kohtutäituri tasu, menetluse algatamise ja täitekulu).
  1. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet esitas Pärnu Maakohtule
  2. veebruaril 2020 taotluse asendada D.T-le karistuseks mõistetud rahatrahv 240 eurot täitemenetluse seadustiku (TMS) § 201 alusel arestiga. Kohtuväline menetleja leidis, et süüdlasele on võimalik kohaldada üldkasulikku tööd.
  3. Pärnu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a kohtuistungil avaldas D.T , et ta ei soovi aresti kanda ja palus võimalust teha üldkasulikku tööd.
  6. Pärnu Maakohus asendas
  7. märtsi
  8. a määrusega D.T-le PPA Lääne prefektuuri
  9. septembri
  10. a otsusega väärteoasjas nr 2700,17,002221 mõistetud rahatrahv 240 eurot arestiga 6 päeva. Kohus määras, et asenduskaristusena kohaldatud arest kuulub ära kandmisele PPA Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna arestikambris koheselt peale Pärnu Maakohtu
  11. septembri
  12. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-6990 mõistetud karistuse kandmiselt vabanemist. Maakohus märkis, et karistusregistrist nähtuvalt on D.T üheksa kehtivat kriminaalkaristust ja viis kehtivat väärteokaristust. Praegu kannab ta Tallinna Vanglas Pärnu Maakohtu
  13. septembri
  14. a otsusega mõistetud vangistust. Eelnevalt tunnistati D.T süüdi Pärnu Maakohtu
  15. juuni
  16. a otsusega KarS § 424 lg 1 järgi ning liitkaristuseks mõisteti üks aasta ja kaks kuud vangistust. Harju Maakohtu
  17. jaanuari
  18. a määrusega vabastati D.T karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega kuuekuulise katseajaga. Katseaja jooksul kohustus D.T järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja lisakohustusi (sh kohustust mitte tarvitada alkoholi). Kohus pööras
  19. juuli
  20. a määrusega D.T-le Pärnu Maakohtu
  21. juuni
  22. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele, kuna isik rikkus katseajal süstemaatiliselt alkoholi tarvitamise keeldu. Karistusregistrist nähtub, et D.T on katseajal kolmel korral väärteokorras karistatud – kahel korral KarS § 262 lg 1 järgi aresti ja rahatrahviga, mis on tasumata ning ühel korral KarS § 278 lg 1 järgi rahatrahviga, mis on samuti tasumata. Eeltoodust nähtuvalt ei suuda D.T täita temale kohtu poolt pandud kohustusi ega käituda vabaduses seaduskuulekalt. Seega puudus maakohtul veendumus, et süüdlane täidab üldkasuliku tööga kaasnevat kohustust teha tööd tähtaegselt ja vastavalt ajakavale ning kohus ei pidanud põhjendatuks asendada aresti üldkasuliku tööga. Seonduvalt D.T väitega, et ta ei saa aresti kanda oma haige ema eest hoolitsemise vajaduse tõttu, märkis kohus , et süüdlane kannab hetkel karistust KarS § 121 lg 2 p 2 järgi oma kõrges eas ema kehalise väärkohtlemise eest. Süüdlase soov oma haige ema eest hoolt kanda tuleneb maakohtu hinnangul üksnes soovist aresti kandmise asemel üldkasulikku tööd teha. Kuna rahatrahvi kümnele trahviühikule vastab üks päev aresti, on asenduskaristuseks kuus päeva aresti, mis tuleb süüdlasel ära kanda koheselt peale Pärnu Maakohtu
  23. septembri
  24. a otsusega nr 1-19-6990 mõistetud karistuse kandmiselt vabanemist.
  25. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdlane D.T, kes palub määrus tühistada, anda talle võimalus rahatrahv ära tasuda või asendada tasumata rahatrahv aresti asemel üldkasuliku tööga. Süüdlane märgib, et ta andis maakohtule oma nõusoleku teha üldkasulikku tööd. Kohtuväline menetleja pidas samuti võimalikuks asendada rahatrahv üldkasuliku tööga, kuid maakohus asendas eelnevast olenemata rahatrahvi arestiga. Samuti ei arvestanud maakohus määrust tehes sellega, et D.T haige ema vajab poes käimisel ja majapidamistöödel oma poja abi. 2
(5)4-20-645 Süüdlane unustas temale
  1. a määratud rahatrahvi tasumata, kuna ta on vahepeal mitu korda vanglakaristust kandnud ja hiljem selgus, et trahvinõude võttis vastu hoopis tema ema. D.T viimase nelja vanglakaristuse kandmise ajal jooksul ametlikult vanglas tööd teinud ja tal oleks olnud võimalus vabanedes rahatrahv ära maksta. Kohtutäituri oleks olnud samuti võimalus rahatrahv D.T töötasust kinni pidada, kuid seda ei ole tehtud. Süüdlasel on karistusel kandmiselt vabanedes trahvinõude täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid. D.T tervislik ega psüühiline seisund ei ole aresti kandmiseks piisavalt tugev. Rapla arestimaja tingimused on ebahügieenilised ja ebainimlikud. Samuti puudub seal arstiabi ja pesemisvõimalused.
  2. D.T esitas kohtule
  3. märtsil 2020 ehk maakohtu määruse peale määruskaebuse esitatamiseks ette nähtud tähtaja jooksul taotluse, milles ta palub võimalust kanda arest ära ositi.
  4. D.T esitas ringkonnakohtule
  5. aprillil 2020 seisukoha, milles kordab suures osas määruskaebuses esitatud seisukohti. Täiendavalt märgib süüdlane seda, et ta käitus vanglas õiguskuulekalt ning suhtus vanglas tööülesannetesse ja kodukorda kohusetundlikult. Ta on oma vaateid muutnud. Seega ei nõustu ta maakohtu seisukohaga, et üksnes aresti kohaldamisega on võimalik teda edaspidi mõjutada õiguskuulekalt käituma. Samuti avaldab D.T rahulolematust Pärnu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a määruses sätestatuga ning sellega, et maakohus ei ole tema taotlustele piisavalt kiiresti vastanud ega arvestanud seda, et süüdlane vaidlustas Pärnu Maakohtu
  8. märtsi
  9. a määruse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  10. Ringkonnakohus, vaadanud läbi elektroonilise kohtutoimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei too kaasa selle tühistamist.
  11. Määruskaebuses taotleb D.T esmalt rahatrahvi arestiga asendamise tühistamist ja võimaldada tal rahatrahv ära tasuda. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus on täidetud TMS § 201 lg-s 1 sätestatud eeldused, ei ole kohtutel võimalik asuda pikendama rahatrahvi tasumise tähtaega. D.T võlgnevus oli sisuliselt kaks ja pool aastat sundtäitmisel ning see päädis sellega, et seda ei olnud võimalik täita. Niisuguses olukorras puudub kohtutel alus võlgnevuse tähtaja pikendamiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruse tühistamine tuleks kõne alla juhul, kui oleks tuvastatav rahatrahvi asendamist välistavate asjaolude esinemine TMS § 201 lg-s 1 ja VTMS § 211 lg-s 1 toodud alustel. Apellatsioonikohus arutatavas asjas selliste asjaolude esinemist ei tuvastanud. VTMS § 211 lg 1 kohaselt teeb maakohus sissenõudja avalduse alusel määruse rahatrahvi asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga vastavalt KarS §-le 72, kui süüdlane ei ole rahatrahvi tervikuna määratud tähtajaks tasunud või osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita, rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ja süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Kohtutäituri
  12. jaanuari
  13. a vastuse kohaselt puudub D.T vara või ei ole selle väärtus küllaldane, katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulusid. Kuigi süüdlane märgib kaebuses, et tal on karistuse kandmiselt vabanedes trahvi tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid, on isiku sellekohased väited paljasõnalised. KarS § 72 lg 1 kohaselt, kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus selle tasumata osas arestiga või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga KarS §-s 69 sätestatud korras. Kuivõrd D.T ei ole tasunud temale mõistetud rahatrahvi, on KarS § 72 lg 1 eeldused täidetud ning rahatrahv kuulub asendamisele. 3
(5)4-20-645
  1. D.T taotleb kaebuses asendada tasumata rahatrahv üldkasuliku tööga, märkides, et ta andis üldkasuliku töö tegemiseks oma nõusoleku ja ka kohtuväline menetelja pidas võimalikuks kohaldada süüdlasele üldkasulikku tööd. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus, et isiku enda soov ning kohtuvälise menetleja seisukoht ei ole kohtule siduv. VTMS § 211 lg 1 võimaldab iseenesest rahatrahvi asendamist lisaks arestile süüdlase nõusolekul ka üldkasuliku tööga, kuid kohtul on kaalutlusõigus, kas asendada karistus üldkasuliku tööga või mitte ning kohus arvestab süüdlase isikut iseloomustavaid erinevaid aspekte. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks sobiv. Kuigi süüdlane väidab täiendavas seisukohas, et ta on vanglas õiguskuulekalt käitunud ja oma vaateid muutnud, puudub ringkonnakohtul sellest olenemata sarnaselt maakohtuga veendumus, et D.T on oma hoiakuid muutnud ja suudaks täita üldkasuliku töö tunnid ajakava kohaselt. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Maakohtu määrusest ja karistusregistri väljavõttest nähtub, et D.T vabastati Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrusega Pärnu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega kuuekuulise katseajaga, kohustades teda katseajal järgima kontrollnõudeid ja lisakohustusi. Kuigi kohus andis D.T-le võimaluse pääseda vangistuse kandmisest, jättis ta selle kasutamata, rikkudes katseajal süstemaatiliselt alkoholi tarvitamise keeldu, mistõttu Harju Maakohus pööras
  6. juuli
  7. a määrusega D.T-le Pärnu Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele. Sellise käitumisega näitas süüdlane ringkonnakohtu hinnangul üles ükskõikset ja hoolimatut suhtumist temale kohtumäärusega pandud kohustuste täitmisesse. Samuti viitas maakohus põhjendatult sellele, et lisaks eelnimetatud rikkumistele karistati D.T katseajal kolmel korral ka väärteokorras – kahel korral KarS § 262 lg 1 järgi aresti ja rahatrahviga, mis on tasumata ning ühel korral KarS § 278 lg 1 järgi rahatrahviga, mis on samuti tasumata. Kui isik ei suuda katseajal järgida talle pandud kohustusi ega käituda õiguskuulekalt, puudub ringkonnakohtul süüdlase varasema käitumise pinnalt veendumus, et ta suudaks täita üldkasuliku tööga kaasnevat kohustust teha tööd tähtaegselt vastavalt ajakavale. Sellise veendumuse puudumisel ei pea ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga põhjendatuks asendada tasumata rahatrahvi üldkasuliku tööga. Asjaolu, et väidetavalt vajab D.T haige ema poes käimisel ja majapidamistöödel oma poja abi, ei anna alust asendada rahatrahv automaatselt üldkasuliku tööga. Maakohtu määruses ja karistusregistrist nähtuvalt kandis süüdlane kuni
  10. märtsini 2020 vanglas karistust KarS § 121 lg 2 p 2 järgi oma ema kehalise väärkohtlemise eest. Nimetatu tähendab, et D.T emal ei ole juba pikemat aega olnud võimalik oma pojalt abi saada ning ringkonnakohtul puudub alus arvata, et süüdlase ema ei suudaks poja 6-päevase aresti kandmise ajal endaga ise hakkama saada või et ta jääks sel ajal vajaliku abita. D.T väidab kaebuses, et tema tervislik ega psüühiline seisund ei ole aresti kandmiseks piisavalt tugevad, kuid tegemist on paljasõnaliste väidetega. Samas ei saa jätta siinkohal märkimata, et arestimaja sisekorraeeskirja § 30 lg 1 kohaselt kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist arestimajas jälgitakse pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluse piires. Seega ei välista D.T väidetav kehv tervislik seisund tal aresti kandmist.
  11. Ülaltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus D.T-le mõistetud rahatrahvi 240 euro ehk 60 trahviühiku asendamiseks 6-päevase arestiga on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puuduvad alused.
  12. D.T märgib seisukohas, et maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdlane vaidlustas Pärnu Maakohtu
  13. märtsi
  14. a määruse D.T karistuse asendamise kohta. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi süüdlasel on õigus viidatud maakohtu määrus vaidlustada ringkonnakohtus, sätestab VTMS § 205 lg 1, et kui kohtuotsuse täitmist ei 4
(5)4-20-645 ole vastavalt VTMS §-le 209 edasi lükatud, pöörab kohtuotsust täitmisele pöörav maakohtunik kohtuotsuse aresti mõistmise kohta täitmisele viivitamata pärast selle tegemist.
  1. D.T esitas kohtule
  2. märtsil 2020 taotluse, milles palus võimaldada aresti ositi kandmist. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud taotluse lahendas Pärnu Maakohus oma
  3. märtsi
  4. a määrusega.
  5. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1, §-dest 194, 196 ja 211 ning TMS § 201 lg-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Pärnu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a määruse muutmata ning esitatud määruskaebuse rahuldamata. 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.