Obsah (10)

§ 173 § 145 § 202 § 286 § 2861 § 342 § 45 § 175 § 185 § 337

1-15-5421 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5421 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja P

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot; määratud kaitsjale Veljo Viilolile kohtueelsel menetlusel makstud tasu 144 (sada nelikümmend neli) eurot ja kohtumenetlusel makstud tasu 600 (kuussada) eurot, määratud kaitsjale Natalia Lausmaa kohtumenetluses makstud tasu 72 (seitsekümmend kaks) eurot ja määruskaebuse lahendamise menetluses makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, s.o kokku määratud kaitsjatele makstud tasu 864 (kaheksasada kuuskümmend neli) eurot; s.o kokku menetluskulu 1509 (tuhat viissada üheksa) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. 2.

Oma otsuses maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Maakohus, tõendeid nende kogumis hinnates jõudis järeldusele, et kuna kohustatud isik G.P ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita ja tegi kõik selleks, et tema sissetulek väheneks, on tegemist elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisega ning seega G.P pani toime KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo (s.o enne 01.01.2015 kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumisena oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest). ESITATUD APELLATSIOON
Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, kes vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. Kaitsja märgib, et maakohus nõustus süüdistusega vaatamata kaitsja vastuväidetele, et esitatud süüdistuse periood on ebaselge ja sisu mitte aru saadav, süüdistusakt ei vasta selle ebaselguse tõttu 3

(12)

§ 145lg.

2 sätestatud nõuetele, mille esitamisel on jämedalt rikutud süüdistatava kaitseõigust. Prokuröri poolt esitatud ja kohtuotsuse aluseks võetud tõendid ei ole süüdistuse tõendamiseks asjakohased, kohtuotsuse aluseks toodud asjaolud ja järeldused ei ole tõendatud, on oletuslikud. Maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigusnormi kuni 01.01.2015a. ja ka sealt edasi kehtinud KarS § 169 sätteid. Kaitsja leiab, et G.P ei ole hoidunud põhjendamatult ja teadvalt kõrvale alaealisele lapsele elatise maksmisest. Seda kinnitab eelkõige süüdistus, mille kohaselt on ta elatist maksnud vaid ebaregulaarselt. See on tingitud olnud piisava sissetuleku puudumisest seoses tema lapsehoolduspuhkusel ja palgata puhkusel viibimisega ning tema teise lapse poeg SN sünd. XX.XX.XXXX imikueas lapse ülalpidamisega ja kasvatamisega, mistõttu on ka ebaõige süüdistus, et G.P omab elatise maksmiseks võimalust regulaarseks ja piisavaks sissetulekuks. 3.1 Kaitsja leiab, et maakohus, mõistes G.P süüdi temale inkrimineeritud kuriteos rikkus

§ 145lg 2 p.

1-3, lg 4 nõudeid süüdistuse ebaselguse tõttu. Kaitsjale ja süüdistatavale on arusaamatu ja ebaselge süüdistuse periood, nimelt süüdistuse etteheide, et G.P on oktoobrist 2014 kuni käesoleva ajani hoidunud teadvalt ja põhjendamatult elatise maksmisest kõrvale. Uurides maakohtule esitatud tõendeid, saab teha järelduse, et süüdistuse periood lähtuvalt eelkõige Tallinna kohtutäituri Kairi Kummi vastusest menetleja päringule 5.02.2015 nr. 048/2014/99, et süüdistuse periood hõlmab ainult oktoober, november, detsember 2014 ja on välja toodud elatise maksmise maksekorraldused nende 3 kuu kohta, mille eest kohustus elatist maksma oli 532.50 €. Samas ei ole aga süüdistus välja toonud summat, kui suur on süüdistuse perioodi kogu võlgnevus. Siinjuures on ebaselge ja arusaamatu süüdistusaktis kajastatud ja kohtu poolt alusetult arvestatud G.P elatise võlgnevus seisuga 31.12.2014a. 4263.51 € Nimetatud asjaolu kinnitab, et süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav süüdistuse periood hõlmas 01.10.2014a. kuni 31.12.2014a., mistõttu süüdistuse suuline täiendamine kohtuistungil on ilmne kaitseõiguse rikkumine Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu AK ja süüdistatav G.P ütluste kohaselt maksis ta elatist lapsele kogu 2015 aasta ja 2016a. mil viimane makse oli 2016a. aprilli kuu eest. Ebaselget süüdistust kinnitab süüdistusaktis esile toodud näitlik elatise maksmine ( nt. oktoobris 2014a. 17.02 € jne). Apellant rõhutab, et süüdistus peab olema selge ja konkreetne. Kaitsja leiab, et süüdistus ei ole millegagi põhjendanud, milles seisneb tegeliku süüdistusp erioodi oktoobri 2014a. kuni 31.12.2014a. kehtinud ja kohaldamisele kuuluv KarS § 169 süüdistatava kuritahtlik kõrvalehoidumine alaealisele lapsele elatise mitte maksmises. Süüdistusaktis ja kohtuistungil toodud põhjendus teadvalt ja põhjendamatult elatise maksmisest kõrvale hoidumine ei ole kohaldamisele kuuluva KarS § 169 koosseisuline tunnus. Kui süüdistus väidab ja kohus oma otsuses loeb süüdistusperioodi kuni 01.07.20 15a., siis tulnuks süüdistuses esitada ka andmed elatise maksmise kohta kuni juulini 2015a. Kaitsja leiab, et eelneva alusel on täiesti alusetu süüdistuse ja kohtuotsuse väide süüdistatava poolt elatise maksmise perioodi ja võlgnevuse kohta kohtuistungil väidetud ja kohtuotsuses aktsepteeritud 01.07.2015a. seisuga. Kuivõrd süüdistus ja maakohus ei ole kohtuistungil käsitlenud ning tuvastanud elatise võlgnevust seisuga juuli 2015a., siis jääb arusaamatuks ning kohus ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt ta on tehtud järeldus, et perioodil 01.10.2014 kuni 01.07.2015 pidi süüdistatav elati st maksma summas 1706,40 eurot (2014 aastal 178,80 eurot kuus, 2015 aastal 195 eurot kuus), millest ta maksis vaid 26,49 eurot. Ebamäärane on ka järeldus, et süüdistatav maksis elatist ligi 60 korda väiksemas summas kui kohtuotsusega ette on nähtud. 4

(12)3.

Kaitsja ei nõustu ka maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Kaitsja leiab, et süüdistuses ei ole esitatud ja maakohtu otsuse aluseks toodud kirjalikud tõendid käesoleval juhul kohaldatavad ning asjakohased, kuivõrd need ei puuduta süüdistusperioodi okt. 2014a. kuni 31.12.2014a., mistõttu tuleb neid jätta tähelepanuta. Maakohus on alusetult tuginenud Sotsiaalkindlustusameti vastusele, millest (tl 12-13) nähtuvalt on G.P seoses poja SN kasvatamisega saanud vanemahüvitist summas 991,44 eurot kuus alates 26.03.2014 kuni 30.06.2014., mis maksti lapse isa TN arveldusarvele. On ebaõige ja maakohus ei ole põhjendanud millest tuleneb väide, et süüdistatava põhjenduse kohaselt ta oli teadlik sellest, et tema konto on kohtutäituri poolt arestitud ja kui vanemahüvitis laekuks tema isiklikule kontole, siis läheks sealt eelneva elatisevõla katteks ja ka igakuise elatisraha katteks raha maha tema teise lapse, so GK ülalpidamiseks, st täidetaks kohtuotsusega välja mõistetud elatise maksmise kohustust tema rahaliste vahendite arvelt. Kaitsja leiab, et meelevaldne on maakohtu väide, et G.P oli teadlik, et tema konto on kohtutäituri poolt arestitud. Ajavahemikus 26.03.2014 kuni 30.06.2014, millal G.P vanemahüvitis laekus lapse isa TN kontole, ei olnud G.P konto kohtutäituri poolt arestitud. G.P e-mailile on saadetud alles 29.07.2014 KK kohtutäituri büroo poolt „Vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akt“, mis kannab kuupäeva 09.07.2014 (vt. Lisa), seega ei saanud G.P vanemahüvitise saamise ajal teada, et tema konto on arestitud, ning antud väitega ei ole võimalik tõendada tahtlust, mitte hoida oma pangakontol rahalisi vahendeid. Kaitsja arvates süüdistusperioodile mitte kohaldatav, meelevaldne ja oletuslik on kohtu põhjendus, et alates 01.07.2014 kuni 03.06.2015 võttis vanemapuhkust lapse isa TN ja sai vanemahüvitist summas 1161,13 eurot kuus (tl 12-13). Süüdistatav võttis samal ajal palgata puhkuse ajavahemikul 01.08.2014 kuni 06.06.2015 (tl 6-7). Süüdistatav põhjendas oma teguviisi selliselt, et vanemapuhkuse võttis tema asemel TN sellepärast, et TN palk oli natuke suurem kui temal ja samuti vajas ta abi lapse kasvatamisel. Maakohus leidis aga, et G.P enda väited, miks ta palgata puhkuse võttis on vastuolulised tema enda ütlustega ning ei ole eluliselt usutavad järgmistel põhjustel. Kui varemalt sai TN enda arvele nii oma palga, kui ka G.P vanemahüvitise, s.o kahe inimese sissetuleku, siis peale G.P palgata puhkusele minemist ja TN vanemapuhkuse võtmist oli pere sissetulek ligi poole võrra vähenenud. Seega väide, et N palk oli suurem ja sellepärast võttis just tema vanemapuhkust, on vastuoluline. Samuti ei ole eluliselt usutav ka teine väide, et G.P ei saanud lapse kasvatamisega üksi hakkama ja sellepärast palus TN appi. Maakohus tõi argumendina, et G.P ütluste kohaselt soovis ta endale ka oma esimest last GK, seega on arusaamatu kuidas ta saaks kahe lapse kasvatamisega hakkama, kui ei saanud väiksema lapse hooldamisega hakkama. Kaitsja sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu ning leiab, et maakohus on ebatäpselt kirjeldatud ja vääralt tõlgendatud G.P põhjendusi, miks tema oli palgata puhkusel sel ajal, kui lapse isa TN oli vanemapuhkusel (vt kohtuistungi protokoll 07.
2016 lk 7). Kaitsja märgib, et G.P oma seletuses selgelt välja toonud, et palgata puhkusel oli ta seetõttu, et kaks vanemat ei saa olla üheaegselt palgata puhkusel, ning kuna G.P vajas antud momendil tuge lapse kasvatamisel, ning kartis ahistamist oma endise elukaaslase poo lt, mis ka aset leidis 12.11.2014 , siis valik oli tehtud süüdistuses etteheidetud variandi kasuks. Kuna lapse isa TN vanemahüvitis oli suurem, kui G.P oma, siis oli otstarbekas, et vanemapuhkusele jäi lapse isa. Samas, kuna SN oli samal ajal rinnalaps, siis ei olnud ka G.P võimalik asuda tööle, kuna laps vajas pidevalt rinnapiima. Kaitsja järeldab seega, et maakohus järeldas valesti, et G.P ütlused ei ole elulised usutavad. Kaitsja leiab, et meelevaldne ja alusetu on kohtu põhjendus viitega süüdistatava seletusele suurte väljaminekute kohta seoses elukoha vahetusega ja teisele lapsele vajaliku muretsemiseks, kuid kohtule ei ole esitatud ühtegi esitatud väiteid kinnitavat tõendit, mistõttu tuleb need väited lugeda paljasõnalisteks. 5

(12)Kaitsja samuti juhib tähelepanu, et maakohus ei ole otsuses andnud hinnangut süüdistatav G.P selgitustele vajalikul määral oma lapse ülalpidamisel osalemise võimatusele seoses lapse isa – kannatanu AK poolse vägivalla ja selleks takistuste tegemise kohta, mis objektiivselt leidis kohtuistungil kajastamist. Kohtumenetluses on kajastatud, et G.P vahetas 2014 aastal elukohta. On täiesti loomulik, et elukoha vahetusega kaasnevad kulutused. Tõsi on, et G.P ei ole tšekke esitada, kui palju on ta pidanud ostma oma lapsele vajalikku, kuna ta ei teadnud, et peab neid koguma. On täiesti selge, et seoses väikeste laste kasvatamisega kaasnevad kulud, mida pole võimalik vältida, nagu näiteks vanker, mähkmed, jne. Täiendavalt tuleb ära märkida, et kohtu väites ja põhjenduses on täielikult segi aetud ajavahemikud, millal G.P tegi kulutusi seoses korteri vahetusega ja lapsele vajaliku muretsemisega. Kohtu põhjendustes toodud väide, nagu oleks G.P väitnud, et hakkas soetama teisele lapsele vajaliku alates 01.10.2014, ei vasta tõele. G.P väitis, et suuremad väljaminekud olid tal ajavahemikul 05.12.2013-30.06.

Alates 01.07.2014 oli G.P täielikult oma lapse isa poolt ülalpeetav. Seega kohtu tõlgendus erinevate ajaperioodide kohta ja nende käsitlemisena süüdistuse tõendina tahtluse või kuritahtlusena ajavahemiku osas, mis algab alles 01.10.2014 on otsitud põhjenduse leidmine, mis ei oma faktilist väärtust, ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Kaitsja järeldab, et eeltoodu alusel on põhjendamatu kohtu seisukoht, et kuna kohustatud isik ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita ja tegi kõik selleks, et tema sissetulek väheneks, on tegemist elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisega. 3.
Esitatud apellatsioonis kaitsja pöörab tähelepanu ka süüdistuse ja vaidlustatud maakohtu otsuse ebaõigsusele seoses käesolevas kriminaalasjas aluseks toodud varasemas analoogses kriminaalasjas KarS § 169 esitatud süüdistusega samade tõendite alusel. Kaitsja märgib, et G.P ’ile oli esitatud kahtlustus KarS § 169 järgi käesolevale süüdistusele eelneva perioodi eest kuni 30.09.2014.

§ 202alusel lõpetamise määrustest (tl 17 -18, 19-22) nähtuvalt, on G.P ka varasemalt olnud kahtlustatav Kar

S § 169 järgi, sh kahtlustus on esitatud elatise mittemaksmises. Nimetatud kriminaalmenetlus lõpetati 07.11.2014 nn otstarbekuse kaalutlustel, kohustades G.P tegema üldkasulikku tööd 60 tunni ulatuses tähtajaga 07.05.2015. Kahtlustuse aluseks olid samad kirjalikud tõendid, mis on aluseks võetud käesolevas süüdistuses ja vaidlustatud kohtuotsuses (süüdistusakti p. 2, 5, 6, 7 ja kohtuotsuses vaidlustatud kirjalikud tõendid. Kaitsja arvates oluline menetlusnormi rikkumine seisneb selles, et süüdistus käesolevas kriminaalasjas ja maakohtule kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrus, mis puudutas eelmist kahtlustuseaja perioodi KarS § 169 alusel kuni 30 septembrini 2014 ja tuginevad samadele tõenditele. Kaitsja leiab, et käesoleva süüdistusperioodi tõendamisel ei saa mitte kuidagi tugineda eelmisele kriminaalasjale ja G.P poolt elatise kuritahtlikule mitte maksmisele ja mittemakstud elatise võlgnevusele eelmises kriminaalasjas seisuga 31.12.2014a. 4263.51 € Esitatud süüdistus ja vaidlustatud maakohtu otsus on vastuolus KarS § 2 lg 3, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes muus riigis. 3.4 Apellant juhil tähelepanu ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-84-12 p. 8 toodud põhimõttele, mille kohaselt elatise mitte maksmise kuritahtlikkus eeldab elatise mitte maksmist pikema aja vältel. Käesoleval juhul nimetatud rikkumine puudub, sest süüdistatav on elatist maksnud, seda küll väiksemas määras kui kohtuotsusest tulenev kohustus, kuid periood on olnud objektiivsetel põhjuste 6

(12)lühike, süüdistuse kohaselt ainult kolm kuud, elatise maksmise kohustus on võimalik lahendada tsiviilkorras. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 27.04.2016a. otsus kriminaalasjas G.P ’i süüdimõistmises KarS § 169 järgi ning mõista G.P talle esitatud süüdistuses õigeks. PROKURÖRI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE

Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokurör ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega ning märgib järgmist. Apellant on esmalt leidnud, et süüdistus ja süüdistuse periood on arusaamatud ning ebaselged. Prokuratuur tahab siinkohal juhtida tähelepanu, et kohtuliku arutamise ajal pole ei kaitsja ega süüdistatav kurtnud ebaselge süüdistuse üle. Kaitsja pole ebaselgele süüdistusele viidanud ka oma kaitseaktis ega kohtuistungil, kui kohus küsis kaitsja arvamust süüdistuse põhjendatuse kohta /07.04.2016 kohtuistungi protokolli
lk/. Vastupidi, G.P on kohtu küsimusele, kas süüdistus on arusaadav, vastanud, et „süüdistus on arusaadav. Ei tunnista end süüdi. Teile võib tunduda, et olen süüdi, aga inimlikult võttes ei ole.“ /07.04.2016 kohtuistungi protokolli
lk/. Prokuratuur leiab, et väide, nagu olnuks süüdistus ebaselge ja arusaamatu, on paljasõnaline ja sisutu, kuivõrd süüdistus on esitatud perioodi kohta alates 01.10.2014 kuni käesoleva ajani ehk ajani, mil süüdistusakt on allkirjastatud, so 01.07.
Samuti on süüdistuses piisavalt põhjalikult ja arusaadavalt kirjeldatud, et Harju Maakohus on 18.02.2014 otsusega nr X-XX-XXXXX mõistnud G.P-lt välja igakuise elatusraha tema eraldi elavale alaealisele tütrele GK-le (s. XX.XX.XXXX) alates 13.09.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni 17.02.2026 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. G.P on ülekandeid teinud ebaregulaarselt ning oluliselt väiksemas summas kui igakuine väljamõistetud elatis. Tehtud ülekannete suurusjärk on paarist kuni paarikümne euroni, jäädes valdavalt alla 10 euro. Samuti pole ta last toetanud muul moel (nt ostnud riideid, tasunud lasteaia eest jms). Nimetatud suurusjärgus summade kandmine näitab ilmselgelt üles pigem G.P üleolevat suhtumist lapse ülalpidamise kohustuse täitmisesse. Samaaegselt on süüdistataval olnud võimalus saada piisavat sissetulekut, nimelt on ta seoses poja SN kasvatamisega saanud vanemahüvitist alates 26.03.2014 kuni 30.06.
Vanemahüvitise lasi ta maksta TN arveldusarvele summas 991,44 eurot kuus. Pärast seda on ta võtnud palgata puhkuse ning vanemapuhkusele jäi TN. TN-le maksti vanemahüvitist 1161,13 EUR kuus alates 01.07.2014 kuni 03.06.
Samaaegselt, kui TN sai vanemahüvitist ja tal oli võimalik hoolitseda kodus poja eest, ei läinud G.P tööle, vaid viibis palgata puhkusel (sh süüdistuses märgitud perioodi ajal), seega ei teinud mitte midagi, et tal oleks legaalne sissetulek ja võimalus alaealise lapse ülalpidamiseks. Seega, kuigi G.P olnuks võimalik jätkuvalt kas saada vanemahüvitist või minna tagasi tööle (mõlemal juhul saanuks ta sissetulekut vähemalt eesti keskmise palga ulatuses), valis G.P selle asemel võimaluse viibida palgata puhkusel, so mitte omada sissetulekut. Niisiis on G.P olnud võimalus piisavaks sissetulekuks ja lapse ülalpidamiseks, kuivõrd ta on saanud sissetulekut vähemalt eesti keskmise palga ulatuses. Seevastu elatis on talt välja mõistetud minimaalses ulatuses ehk Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses. Seega ei saa rääkida võimetusest maksta, vaid pigem on tegemist isiku teadliku pahatahtliku suhtumisega kohustuse täitmisesse. G.P ennast süüdi ei tunnista, pigem leiab paljasõnalisi õigustusi ega ole aru saanud oma teo keelatusest ning oma süü suurusest. Ükski muu tõend tema väiteid ei toeta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.03.2010 otsus nr 3-1-1-8-10 rõhutab, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud 7

(12)in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Ebaselgeks jääb ka kaitsja väide, nagu oleks G.P saanud karistuse sama süüteo eest mitu korda. Tegemist ei ole faktiväitega, vaid kaitsja isikliku meelevaldse tõlgendusega. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu otsus G.P süüdimõistmisel on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei ole otsuse tühistamise ja isiku õigeksmõistmise aluseks. Kuivõrd kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused puuduvad, palub prokuratuur kaitsja taotlus jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus nr 1-15-5421 muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsiooni ja prokuröri vastuses toodud väidetega, leiab, et apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kokkuvõtvalt kaitsja toob esitatud apellatsioonis välja kolm põhiargumenti: 1). Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, kuna G.P ’ile esitatud süüdistus on puudulik ning sellest ei ole võimalik lugeda välja süüdistatavale etteheidetud käitumise perioodi; 2). kaitsja ei nõustu maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga; 3). maakohus on rikkunud põhimõtet, kuna G.P ’i suhtes oli varasemalt kriminaalmenetlus sarnases kahtlustuses lõpetatud

§ 202

alusel, kuid käesolevas kriminaalasjas süüdistus tugineb samadele tõenditele, mis lõpetatud kriminaalmenetluses. Alljärgnevalt vastab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud etteheidetele. 6. Kaitsja osundab esitatud apellatsioonis, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, kuna on väljunud süüdistuse piiridest ning on asunud ise täitma süüdistuses esinevaid puudusi. Nimelt kaitsjale on arusaamatu G.P-le etteheidetud lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise periood. Kohtukolleegium märgib esmalt, et esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud

§ 145lg 2 p. 1-3, lg 4 nõudeid süüdistuse ebaselguse tõttu. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja viide Kar

S §-le 145 on asjakohatu, kuna

§ 145kehtestab nõudeid määruse tegemisele.

Kolleegium möönab, et kaitsja ilmselt soovis viidata

§-le 154, mis reguleerib süüdistusakti koostamist. Kohtukolleegium sellise argumendiga ei nõustu ning märgib, et esmakordselt kaitsja tõi välja puuduliku süüdistuse argumendi alles apellatsioonkaebuses. Kaitseaktis ega menetluse jooksul maakohtus advokaat puudulikule süüdistusele ei viidanud. Süüdistatav G.P on kohtu küsimusele, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud, vastanud maakohtule jaatavalt. Prokurör alustas süüdistatava ristküsitlemist uuesti perioodi nimetamisega (oktoober 2014 kuni juuli 2015) ning ristküsitluse alguses süüdistatav perioodi täpsustamise palvele sai vastuseks - oktoober 2014 kuni juuli 2015. Seega ei kaitsjale ega süüdistatavale ei olnud G.P-le etteheidetud käitumise periood maakohtu menetluse jooksul arusaamatu. Pealegi tulenes see periood ka süüdistuse tekstist. Teiseks, kohtukolleegium leiab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus ei ole väljunud G.P-le esitatud süüdistuse piiridest. Riigikohus on selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik 8

(12)süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14 ja RKKKo 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3). Kohtukolleegium leiab, süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel maakohus ei omistanud süüdistatavale süüdistuse tekstis nimetamata käitumist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise näol tegemist jätkuva kuriteoga, kuid hinnatavaks perioodiks on 9 kuud ehk periood alates 01.10.2014 kuni süüdistusakti koostamiseni, so kuni 01.07.

Seejuures maakohus analüüsis kohtule esitatud tõendeid üksnes nimetatud perioodi osas ning tuvastas, et G.P on tasunud perioodil 01.10.2014 kuni süüdistusakti koostamiseni, so kuni 01.07.2015 lapsele elatusraha järgnevalt: 28.10.2014 summas 17 eurot ja 2 senti; 01.12.2014 summas 3 eurot ja 50 senti; 29.12.2014 summas 1 euro ja 83 senti; 27.01.2015 summas 1 euro ja 74 senti; 25.02.2015 summas 2 eurot ja 40 senti; s.o kokku 26 eurot ja 49 senti. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistuse tekstis toodud formuleering „käesoleva ajani“ piirdub süüdistusakti koostamise kuupäevaga. On ilmselge ja üldarusaadav, et prokuratuur ei saa ennustada süüdistatava käitumist süüdistusakti koostamise järgselt, seega on ainuvõimalik, et ka süüdistusakti koostamise hetkel toimepandava jätkuva kuriteo puhul saab inkrimineeritud perioodi lõpuks olema vaid süüdistusakti koostamise päev. Põhjendamatu ja süüdistuse tekstiga vastuolus olev on kaitsja argument sellest, et süüdistatavale ja kaitsjale arusaadav süüdistuse periood hõlmas 01.10.2014a. kuni 31.12.2014a. Nimelt G.P-le süüdistuses etteheidetud käitumise periood on formuleeritud sõna-sõnalt järgmiselt: Kohtukolleegiumile on selgusetu, kuidas eeltoodud sõnastusest „alates 01.10.2014 kuni käesoleva ajani, (…) sh (seal hulgas) oli seisuga 31.12.2014 võlgnevus kokku 4263,51“ võib aru saada, et etteheidetud periood piirneb 31.12.2014, kui süüdistuses toodud ülekannete loetelus seisab viide ka jaanuarile 2015 ning etteheidetud periood on „kuni käesoleva ajani“ ehk süüdistusakti koostamiseni. Põhjendamatu on ka kaitsja etteheide, et kui süüdistusperiood on kuni 01.07.2015a., siis tulnuks süüdistuses esitada ka andmed elatise maksmise kohta kuni juulini 2015a. Kohtukolleegium märgib, et prokuratuur on süüdistuse tekstis toonud üksnes näitliku loetelu juhtumitest, kui G.P tegi ülekandeid ebaregulaarselt ning oluliselt väiksemas summas kui igakuine väljamõistetud elatis. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G.P ei süüdistata iseenesest väikeste ja ebaregulaarsete rahaliste ülekannete tegemises kannatanu AK-le (K) oma alaealise lapse ülalpidamiseks, vaid süüdistatakse lapse ülalpidamiskohustuse rikkumises (s.o enne 01.01.2015 kvalifitseeritud KarS § 169 järgi vanema kuritahtliku kõrvalehoidumises oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest) ehk selles, et on hoidnud teadvalt ja põhjendamatult kohtu poolt väljamõistetud elatise maksmisest kõrvale. Kui kaitsjal oleks tõendeid, et süüdistatav G.P on oma lapse ülalpidamiskohustus t täitnud muul moel, kui on süüdistuses toodud näitlik loetelu, siis oli tal võimalus need tõendid kohtule esitada. Kaitsja ei esitanud kohtule tõendeid, mis lükkaks ümber süüdistuse versiooni sellest, et G.P ei hoidunud teadvalt ja enne 01.01.2015 kuritahtlikult kõrvale oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatav ja kaitsja teadsid seega, millise süüdistuse eest tuleb G.P ennast kaitsta ning maakohus pole väljunud süüdistuse piiridest, seega alusetu on kaitsja apellatsioonis tehtud järeldus, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning süüdistatava kaitseõigust.
Vastuseks kaitsja argumendile, et maakohus andis uuritud tõenditele ebaõige hinnangu, kohtukolleegium juhib tähelepanu varasemalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et kui 9

(12)ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud puudused maakohtu otsuses tuvastatavad. Esitatud apellatsioonis kaitsja üksnes esitab oma visiooni süüdistatava käitumisest, mis kattub G.P ütlustes esitatud kaitsepositsiooniga. Kaitsja ei viita ühelegi tõendile, mida maakohus oleks põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Ta üksnes ei nõustu maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga. Kohtukolleegium leiab, et alusetu on kaitsja apellatsioonis toodud argument, et maakohtule esitatud kirjalikud tõendid ei ole kohaldatavad ega asjakohased, kuivõrd need ei puuduta süüdistusperioodi oktoober 2014a. kuni 31.12.2014a. Käesoleva otsuse p.-s 6 on ringkonnakohus vastanud, et süüdistuse periood hõlmab 9 kuud ehk perioodi oktoobrist 2014 kuni juuli 2015. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et kaitsja ja süüdistatav olid G.P-le etteheidetud käitumise perioodist teadlikud. Prokuröri poolt esitatud tõendid puudutavad süüdistuses toodud perioodi oktoobrist 2014 kuni juuli 2015, seega on asjakohased. Lisaks

§ 286

lg 1 kohaselt tõendite uurimine algab prokuröri poolt esitatavate tõendite uurimisest ning jätkub kaitsja ja teiste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega.

§ 2861

lg 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist kaitsja ei vaielnud prokuröri poolt esitatavate tõendite uurimisele vastu, paludes üksnes uurida G.P suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis oli samuti prokuröri poolt kohtule uurimiseks esitatud (t lk 62). Avaldusi prokuröri poolt esitatavate tõendite asjakohatuse osas kaitsja ei teinud, mis veelkord kinnitab asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav said aru G.P’ile inkrimineeritud käitumise perioodist. Paljasõnaliseks jääb kaitsja etteheide maakohtu otsusele, et selles ei ole antud hinnangut süüdistatav G.P selgitustele vajalikul määral oma lapse ülalpidamise s osalemise võimatusest seoses lapse isa – kannatanu AK poolse vägivallaga ja viimase poolt selleks takistuste tegemisega. Süüdistatav ega kaitsja kuidagi ei seletanud, kuidas väidetav kannatanupoolne vägivald või muu tegevus võis süüdistataval takistada Harju Maakohtu 18.02.2014 otsuse täitmist ehk igakuise elatusraha maksmist kannatanu arveldusarvele. Asjakohatud on kaitsja apellatsioonis toodud argumendid sellest, et vajalikul määral ei täitnud süüdistatav oma lapse ülalpidamiskohustust põhjusel, et ta vahetas 2014 aastal elukohta, millega kaasnesid kulutused, samuti süüdistataval sündis teine laps, mis tõi kaasa täiendavate suurte kulutuste tegemist. Kaitsja nimetatud argumendid viitavad süüdistatava ja kaitsja ekslikule arusaamisele, et teised kulutused (elukoha vahetuse kulu, teise lapse ülalpidamise kulu) on tähtsamad kui lapse ülalpidamiskohustuse täitmine. Kohtukolleegium leiab, et uuritud tõendite hindami sel on maakohus täiel määral arvestanud Riigikohtu seisukohaga asjas nr. 3-1-1-84-12, milles seisneb elatise maksmisest kuritahtlik kõrvalehoidumine, mis moodustab KarS § 169 kuriteo koosseisu. Nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka praegu KarS § 169 kehtiva redaktsiooni osas, kui karistusõiguse revisjoni käigus oli kustutatud KarS § 169 koosseisutunnus kui määratlemata õigusmõiste. Maakohus leidis ainuõigesti, et uuritud tõenditega on leidnud tõendamist, et süüdistataval oleks olnud rahalised võimalused elatise maksmiseks täies mahus, kuid selle asemel korraldas ta oma rahaasjad nii, et tema kontole ei laekuks sentigi ja samal ajal puudus kohtutäituril alus ja võimalus täita kohtuotsust TN arveldusarvele laekuvatest rahalisest vahenditest isegi siis kui tegemist on G.P rahaliste vahenditega. Nt kui G.P ei oleks palgata puhkusele läinud ja tema enda kontole oleks laekunud emapalk, mille suurus oli ca 990 eurot, siis oleks tal olnud võimalik 10

(12)elatisraha maksmise kohustust täies mahus täita. Kuid tuvastamist on leidnud, et G.P tegi kõik endast oleneva, et muuta oma olukord selliseks, et ta jääks sissetulekust ilma ja muuta elatise nõude täitmine võimatuks. Seega on tuvastatud, et süüdistatav tegi hoopis jõupingutusi selleks, et kohtuotsusega väljamõistetud elatis mingil juhul ei jõuaks tema alaealise lapseni. Kohtukolleegiumi veendumusel G.P poolt elatusraha deklaratiivne ülekandmine võrreldes väljamõistetud igakuise määraga ning juba tekkinud elatise võlgnevusega ebaproportsionaalselt pisikestes summades ilmestab tema üleolevat suhtumist ülalpidamiskohustuse täitmisse ning just sellist käitumist võib nimetada kuritahtlikuks, kuigi kurutahtlikkus pole alates 01.01.2015 KarS § 169 koosseisuliseks elemendiks. Põhjendamatu on ka kaitsja argument, et süüdistuses etteheidetud lühikese perioodi tõttu (kolm kuud) ei ole võimalik rääkida ülalpidamiskohustuse rikkumise süstemaatilisusest või selle rikkumisest pikema aja jooksul. Kohtukolleegium on eelnevalt põhjendanud, et süüdistuse periood hõlmab 9 kuud ning kaitsja ja süüdistatav olid sellest teadlikud ning neil oli võimalus selle süüdistuse eest süüdistatavat kaitsta. Maakohus on G.P käitumist hinnanud 9 kuu perioodi lõikes ning jõudis õigele järeldusele, et 9 kuud on piisavalt pikk periood KarS § 169 sätestatud rikkumise mõttes näitamaks süüdistatava käitumismustrit. 9 kuu jooksul tasutud kokku 26 eurot ja 49 senti on niivõrd väike summa, mille eest ei ole võimalik lapsele mitte midagi soetada ega last ülal pidada ning see summa ei ulatu ka ühes kuus maksmisele kuulunud poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale ja on ka sellest summast kordades väiksem. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga ja ammendavate põhjendustega G.P süü küsimuses ning tulenevalt

§ 342lg 3 ei pea vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus G.P süü küsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas on seega seaduslik ja põhjendatud. 8. Viimasena vastab kohtukolleegium kaitsja etteheidele seoses põhimõtte väidetava rikkumisega. Kaitsja toob välja, et G.P-le oli esitatud samasisuline kahtlustus KarS § 169 järgi käesolevale süüdistusele eelneva perioodi eest kuni 30.09.2014.

§ 202alusel lõpetamise määrustest (tl 17-18, 19-22) nähtuvalt, on G.P ka varasemalt olnud kahtlustatav Kar

Kaitsja arvates on lubamatu, et käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus tugineb samadele tõenditele, mis kahtlustus eelmises kriminaalmenetluses, mis oli lõpetatud. Kohtukolleegium kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu ning vastuseks osundab, et Põhiseaduse § 23 lg 3 sätestab mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka -põhimõte), mis tähendab, et kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Käesolevas menetluses sellist olukorda ei esine ja sellise olukorrale ei viita esitatud apellatsioonis ka kaitsja. Tegelikult kaitsja ise viitab esitatud apellatsioonis, et eelmine kahtlustus käsitles perioodi kuni 30.09.
Käesolevas kriminaalasjas G.P-le etteheidetud käitumise periood on aga oktoober 2014 kuni juuli 2015 . KarS § 169 näol tegemist on jätkuva kuriteoga, seega isegi siis, kui eelmises kriminaalasjas oleks G.P suhtes tehtud jõustunud kohtuotsus, siis samasuguse kuritegeliku käitumise jätkamisel oleks menetlejal alus uue kriminaalmenetluse alustamiseks. Asjakohatu on kaitsja seisukoht, et jätkuva kuriteo puhul ei saa uues kriminaalmenetluses kasutada samu tõendeid, mis olid kogutud eelmises kriminaalmenetluses. 9.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

G.P kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol taotles süüdistatavaga konsultatsiooni, maakohtu otsusega tutvumise ja 11

(12)võrdleva õigusliku analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 552,00 eurot. Oma taotluses kaitsja märkis, et asja erilise kuuerukuse ja mahukuse tõttu suurendas ta taotletavat summat 100%. Kohtukolleegium kaitsja poolt esitatud taotlusega ei nõustu ning märgib, et Justiitsministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 2 lg 1 kohaselt kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada

peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 100 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja taotlus tasu suurendamiseks peab olema põhjendatud. Tasu taotlusest ega esitatud apellatsioonist ei nähtu kaitsja põhjendusi, miks ta peab käeolevat kriminaalasja eriliselt keerukaks ja mahukaks. Selliseid põhjendusi ei leia ka k ohtukolleegium. G.P-le inkrimineeritud käitumise näol tegemist on lihtsakoelise
raskusastme jätkuva kuriteoga, mis on toime pandud tegevusetuse vormis. Kriminaalasjas lisaks süüdistatavale on ülekuulatud vaid kannatanu, mis on ainsateks isikulisteks tõenditeks. Muud tõendid mahuvad üksikute lehekülgede peale. Kohtukolleegium ei saa nõustuda ka kaitsja tasutaotluses nimetatud ajaga 2,5 tundi, mis kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja võrdleva õigusliku analüüsi tegemisele. Kohtukolleegium märgib, et võrdlev õiguslik analüüs pidi olema kaitsjal tehtud juba kohtumenetluse alguseks, seega apellatsioonimenetluses on põhjendatud taotlema tasu maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest, mis arvestades maakohtu otsuse põhjenduste mahtu, ei saa olla pikem kui 1,5 tundi. Ringkonnakohus leiab seega, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3, §-st 381 ning justiitsministri
juulil 2016 vastu võetud määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 1 ja § 7 lg-st 1 juhindudes rahuldada osaliselt. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on kaitsja tasu taotluse rahuldamine süüdistatavaga konsultatsiooni eest kestvusega 0,5 h, maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest kestvusega 1,5 h ning apellatsiooni koostamise eest kestvusega 3,0 h ehk kokku 5,0 tunni eest.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.P’i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 10. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja

§ -s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 27.

aprilli 2016 otsuse G.P’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 12