4-18-2766 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2018 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-18-2766 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi G.O

§ 236lg 1 järgi.

Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

1. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt arvestatakse lisaks isiku süüle ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määramisel arvestab kohus Riigikohtu praktikaga, milles on korduvalt rõhutanud (RKKKo 3-1-1-6-17 p 9; nr 3-1-1-28-14 p 29; nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.
2. LS § 223 lg 1, §

§ 236

lg 1 alusel kvalifitseeritava väärteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Lisakaristusena võib LS § 226 lg 2 ja § 236 lg 2 alusel kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni üheksa kuuni. 3 Kohtuväline menetleja on kaebajale määranud LS § 223 lg 1 järgi rahatrahvi 100 trahviühikut ning LS §

§ 236

lg 1 järgi ühe karistusena rahatrahvi 125 trahviühikut ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise neljaks kuuks. Seega on kohtuväline menetleja määranud kõikide tegude eest kergemaliigilise karistuse ning sedagi alla keskmist määra. Sanktsiooni alammäära lähedast lisakaristust on kohaldatud teo puhul, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule.

1. Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmine. G.O põhjustas liiklusõnnetuse Tallinna linnas tööpäeva lõpus, mil liiklus on tavapärasest tihedam. Seega ei tekitanud G.O vastassuunavööndisse sõitmise ja kõnniteed eraldavate teepiirete lõhkumisega vaid varalist kahju, vaid seadis ohtu ka teiste isikute elu ja tervise. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, justkui pidanuks kohtuväline menetleja arvestama tema puhtsüdamlikku kahetsust ning leiab, et kahjutunne, mida avaldatakse ühes lauses kuu aega hiljem toimunud ülekuulamisel, ei ole arvestamist väärt ning selle eesmärgiks on vaid soov saada soodsam lahend. Pärast avariid võttis G.O autost dokumendid ja põgenes talvisel ajal aluspükste väel metsa, mis näitab, et isik ei soovinud oma süüd tunnistada ega ka seda kahetseda. Lisaks nähtub politseiametnike ettekandest, et G.O ei tunnistanud kinnipidamisel oma süüd, vaid viskas võtmed maha ja ütles, et ta ei ole sõitnud. Seega on kohtuväline menetleja jätnud ülekuulamise protokollis avaldatud kahetsuse õigesti arvestamata.
2. Kaebaja leiab varasemate karistuste puudumisele viidates, et ta ei ole ohtlik ning soovib, et talle määratud lisakaristus tühistatakse. Kohus ei pea kaebaja seisukohta õigeks. Esmalt juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et lisakaristus määrati talle kahe ohtliku väärteo – liiklusõnnetusest teatamata jätmise ja pärast avariid alkoholi tarvitamise - eest. Tavapärane oleks, kui isik pärast tekitatud liiklusõnnetust paluks möödujate abi või kutsuks politsei. Käesoleval juhul kaebaja nii ei käitunud, vaid ta põgenes oma napile riietusele vaatamata metsa ja hakkas seal konjakit jooma. Kaebaja on oma ütlustes selgitanud, et oli sõitma hakates tüli pärast endast väljas ja detaile, sh avariid ei mäleta. Kohtu hinnangul on selliselt käituv mootorsõiduki juht jätkuvalt ohtlik ning seda hoolimata asjaolust, et teda ei ole varem liiklussüütegude eest karistatud.
3. Riigikohus on avaldanud imestust, et liiklussüüteo toimepannud isikute arvates võib juhtimisõigust ära võtta vaid erandjuhtudel ning selgitab, et liiklussüüteo toimepannud isikutelt juhtimisõiguse äravõtmises ei ole midagi erandlikku, vaid seda ei kohaldada üksnes isiku suhtes, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (vt RKKKo 3-1-1-6-17, p 17). Kohtul ei ole andmeid, et G.O oleks liikumispuue ning juhtimisõiguse äravõtmine võiks takistada teda ühiskonnaelus osalemisel. Kuivõrd kaebaja on töötu ja elab Maardu linnas, ei mõjuta juhtimisõiguse äravõtmine iseäranis rängalt ka tema igapäevast toimetulekut. Küll aga aitab määratud karistus tunnetada, et juht ei tohi liiklusseaduse nõuetesse suhtuda ükskõikselt ning kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta.
4. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et G.O-le määratud karistus vastab tema süü suurusele, on vajalik isiku mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi süütegusid ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.
5. Kuna G.O ei tööta ning kohene rahatrahvi tasumine käib tal ilmselgelt üle jõu, rahuldab kohus G.O taotluse rahatrahvi ositi maksmise osas ning tulenevalt KrMS § 4 66 lg 2 võimaldab määratud trahvi tasuda 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 75 eurot. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §-dest 132 p-st 2, 133,
6. Julia Vernikova Kohtunik 5