Kannatanu varalise ja mittevaralise kahju nõue tugineb võlaõigusseaduse (edaspidi
) § -le 1043 ja 1045 lg 1 p-le 2, mis sätestavad, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Nimetatud nõude alus kuulub
53. peatüki koosseisu, milles on sätestatud deliktiõigusliku vastutuse eeldused. Deliktiõigus on lepinguväliste võlasuhete õiguse osa, mis reguleerib õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist ning deliktiõiguse üheks eesmärgiks on kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju heastamine.
järgi on süül põhineva vastutuse (deliktilise üldvastutuse) aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on: 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus; 3) süü. Nimetatud elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, samas järjekorras nagu need on eelpool nimetatud. Objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasust peab tõendama hageja. Kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama kas õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või süü puudumist. Eelpool on kohus tuvastanud, et M.J tegevus täitis objektiivse teokoosseisu ja kohus on tuvastanud ka põhjusliku seose M.J teo ja kannatanul tekkinud raskete tervisekahjustuste vahel. Karistusõiguslikke õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud.
lg 2 on sätestatud tsiviilõiguslikud alused, mil kahju tekitamine ei ole õigusvastane. Õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist peab tõendama kostja - süüdistatav. Käesoleva asja menetlemise käigus ei ole tuginetud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisele ega ole seda tõendanud, seega õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Süü.
lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Eelnimetatud sättest tuleneb, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Kohtul tuleb esmalt kindlaks määrata objektiivne süüvorm. Tsiviilõigusliku süü vormid on sätestatud
lõikes 2, s.o hooletus, raske hooletus ja tahtlus.
lg 3-5 järgi on hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine; raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine; tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus leiab, et välise hooletuse tuvastamisel tuleb arvestada mõistliku isiku arusaama kahju saabumise tõenäosusest ja ähvardava ohu tõsidusest. Kohus juba karistusõiguslikku teokoosseisu hinnates, leidis, et M.J rikkus hoolsuskohustust, ei käitunud tavapäraselt nõutava hoolega põlevaine käitlemisel ja kohustundetuse tõttu lootis ära tuntavat ohtu vältida. Kannatanu esindaja on leidnud, et süüdistatava süü vormiks tsiviilõiguslikus mõttes on raske hooletus. Kohus ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et tegemist oli raske hooletusega. Käesoleval juhul oli objektiivselt võimalik eeldada süüdistatavalt ettevaatlikumat käitumist seoses tuleohtliku 13 vedeliku käitlemisega, sh selle valamisega ühest anumast teise vahetu tule läheduses, lähtudes mõistliku inimese võimest aru saada või tajuda ohtu tuleohtliku vedeliku käitlemisel vahetult tule läheduses. Samuti oli objektiivselt kahju võimalik ette näha, kuna ka eelnevalt oli kergesti süttiva vedeliku kallamisel kanistrist valgusallikana kasutatud anumasse toimunud vahejuhtum, mil vedelik süttis, aga mis siiski suudeti kiiresti kustutada õhu juurdevoolu sulgemisega. Samuti oli objektiivselt võimalik kahju ära hoida/vältida, võttes eelnenud ohumärgid teadmiseks ja mitte kordama sama tegevust, mille tulemusena eelnevalt vedelik süttis. Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu /Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 332/. Kohus leiab, et kohtumenetluse käigus ei selgunud, et kahjujuhtumile eelnenud vahejuhtumit näinud tunnistajatele oleks olnud süüdistatava käitumine vastuvõtmatu. Nad küll kinnitasid, et olid veidi ehmunud toimunud „sähvatuse“ peale ja ka noominud sõnadega kostjat, kuid sellest käitumisest ei kajastu, et see oleks neile täielikult vastuvõtmatu olnud ja keegi ei võtnud vahejuhtumi järgselt kasutusele täiendavaid ohutusabinõusid ega eemaldanud võimalikke ohu allikaid avatud tule lähedusest. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et süüdistatav ei ole kohtumenetluses tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi ning kohus leiab, et süüdistatava tegevus, mille tagajärjel saabus kahjusündmus ja kannatanu tervise kahjustamine ning kehavigastuste tekitamine, on süüdistatava poolt toime pandud hooletuse tõttu. Teiseks tuleb hinnata süüdistatav (kostja) subjektiivset süüvõimelisust ehk isiku deliktivõimet. Vastutuse piirangud on sätestatud
Samuti ei esine kohtu hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seadusest tulenevaid aluseid, mis võiks viidata isiku deliktivõimetusele. Seega leiab kohus, et süüdistatava näol on tegemist süüvõimelise isikuga ka tsiviilõiguslikkus mõttes. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et käesolevaga on tuvastatud kolmeastmeline delikti üldkoosseis, millest tulenevalt kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud süüdistatav peab kahju kannatanule hüvitama, kuna ta on oma õigusvastase tegevuse tõttu süüdi kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamises kannatanule. Kannatanule kuriteoga tekitatud kehavigastused ja tervisekahjustused ning ravi kulg. Eelpool tuvastas kohus, et tõendamist on leidnud eksperdiarvamusega, kannatanu läbivaatuse protokolliga, kannatanu ütlustega, et kannatanu sai M.J käitumise tagajärjel üle keha kokku 35%-l põletushaavad, millised vigastused olid eluohtlikud, millede paranemine võtab üle nelja kuu. M. U. on ise rääkinud, et kõige suuemad valud olid õnnetuse hetkel. Ekspertiisiaktis sisalduvatest meditsiinidokumentide väljavõtetest nähtuvalt on hageja SA PõhjaEesti Regionaalhaiglasse saabumise järgselt viidud narkoosi /tl 32/. 30.07.2014 patsient teadvusel, adekvaatselt kontaktne. 05.08.
lg 1).
lg 2 järgi on varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.
lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kannatanu on 21.04.
lg 1 alusel, siis peab ta lisaks tõendama, et kostja delikt oli sissetuleku kaotuse põhjuseks /Juridica II/
I. Kommenteeritud väljaanne. Tln 2006, lk 454/.
lg 6 esimese lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 366 järgi võib mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatanu on kohtuistungil kirjeldanud, et peale õnnetust kuulis, kuidas kutsuti kiirabi ja anti teada, et kiirabil ei jõua kohe ja läheb aega, mistõttu S. H . otsustas kiirabile vastu sõita. Siis ta lamas seal, karjus ja nuttis. S. tõstis ta autosse, istus S. kõrval, üleni haavu täis ja valudes. See aeg tundus tema jaoks väga pikk kuni üks hetk nägid nad kiirabiauto tulesid. Kolm nädalat peale õnnetust viibis kunstlikus koomas, mil tehti operatsioone, ise ei tea sellest midagi, sai hiljem teada. Umbes poolteist kuud viibis haiglaravil, mis oli väga hirmus aeg – kui ärkas, oli üleni sidemetes. Näha oli ainult kiilaks aetud kukla osa. Siis olid haiglas sidumised, võeti lahti, pandi uuesti sidemed. Sidemete lahti võtmine ja uuesti sidumine oli jube. Anti igasuguseid valuvaigisteid ja vist väga kangeid, aga see oli ikkagi valus. Hiljem kui intensiivravi osakonnast välja sai, hakkas ta kõndimist harjutama, kuna oli pikalt (umbes kuu aega) lamanud ja oli väga raske püsti tõusta. Kõigepealt õppis toega istuma, mida haiglaõed selja taha panid ja siis vaikselt juba raami abil tõusis püsti, kõndis hädavaevaliselt. Kõndimine oli väga valus. Nahk ei andnud venima, nägu oli üleni paistes, kärnad igal pool. Haiglast sai välja 14.08.
§-s 128 lõikes 5 puhul on tegemist mitteammendava loeteluga. R iigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses (3-2-1-1-01). Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli ta enne kahjusündmuse toimumist ilusa väljanägemisega naine, pikkade blondide juustega, normaalse kehaehitusega ning tegeles kõhutantsuga, käis esinemas (oli oma esinemistrupp *). Esinemiste ajal tehtud pildid on esitatud kohtule ka fototabelis 1 /foto 1 tl 92/ ja fototabelis 2 /foto 1 tl 93/. Lisaks kõhutantsule tegeles kannatanu ujumisega, on elu aeg olnud aktiivne inimene, kuid nimetatud hobidega enam ei tegele, kuna ei tunne ennast hästi kui läheks ujuma või esinema – keha on üleni arme täis. Kohtuarstliku ekspertiisi aktis /tl 98-104/ on ekspert vastanud, et kohtuarsti pädevuses ei ole vastata, kas tegemist on inetuks tegevate kehavigastustega. Kuid arvestades armide hüpertroofilisust (liigliha teke), liikuvuse piiratust liigeste piirkonnas on tõenäoline, et esineb hilisemalt vajadus erinevatele kirurgilistele protseduuridele (sh ka plastikakirurgilistele). Seega nähtub eksperdiarvamusest, et tervisekahjustuste tagajärjel on liigeste piirkonnas liikuvus piiratud, mis ilmselgelt mõjutab igapäevast elu. Tl 98 Taastava kirurgia kliiniku väljavõte haigusloost /t l98-99/ näitab, et M. U.'il on probleemiks süvenev armistumine, vaatamata armi ravile. Tl 100 on teatis, mille kohaselt dr T. V. on leidnud, et arvestades trauma mehhanismi jäävad patsiendile armid kogu eluks. Plastikakirurgia abil on võimalik armide väljanägemist korrigeerida, kuid arme ära kaotada ei ole võimalik. Samuti on leitud, et lisaks võib M. U. vajada tulevikus täiendavat kirurgilist ravi, armide ravi kestab hinnanguliselt 1,5-2 aastat. Arvestades põletusarmidele iseloomulikku rasket armistumist on armide ravi keeruline ja aeganõudev protsess ning ravitulemuste prognoos on tagasihoidlik. Kannatanul on tuvastatud peale õnnetust 04.01.2015 püsiv töövõimetus 80% /tl 96/. 29.07.2015 on kannatul tuvastatud 80% töövõime kaotust /tl 102103/. 29.07.
lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju tekitamise korral võidakse kannatanule mõista õiglane rahaline hüvitis, mille suurus sõltub kahju tekitamise asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest, poolte 19 varanduslikust seisundist jt asjaoludest. /Juridica II/2003 „Deliktiõigus võlaõiguses. Üldprobleemid ja delikti üldkoosseisul põhinev vastutus“, Tambet Tampuu/. Käeolevas kohtuasjas on tõendamist leidnud, et kahjusündmus on aset leidnud süüdistatava hooletu käitumise tõttu kergesti süttiva vedeliku käitlemisel lahtise tule läheduses. Kannatanu tervisele ja kehale kahjusündmusega tekitatud kahjulikke tagajärgi on kohus eelpool käsitlenud ning kohtu hinnangul on tegemist ulatuslike ning raskete kahjudega hageja kehale ja tervisele, millest pole võimalik täielikult paraneda ning mille ravi kestab jätkuvalt teadmata aja jooksul. Kohtuistungil süüdistatava antud ütluste kohaselt on süüdistatava keskmine töötasu * eurot kuus, elukaaslane on lapseootel. Kannatanu sissetulekuks on 2014. a seisuga töötasu * eurot kuus ning lisatasu * eurot kuus /tl 45/. Seega kohtule esitatud andmetest lähtuvalt on poolte sissetulekute suurusjärk sarnane. Kannatanu esindaja on leidnud, et lisaks vigastuste raskusele ning jätkuvatele üleelamisetele tuleb arvestada ka
lõikega 5, eelkõige süüdistatava käitumise ja suhtumisega toimepandusse pärast õnnetust – süüdistatav ei ole üles näidanud vähimatki kahetsust või kaastunnet ega ole võtnud 9 kuu jooksul kannatanuga ühendust. Kannatanu kinnitas kohtuistungil, et süüdistatav ei ole temaga peale õnnetust mingil moel ühendust võtnud, vabandanud ei ole, kahju ei ole hüvitanud. See ongi olnud kõige häirivam, et ta ei ole isegi küsinud, et kuidas hakkama saab ja ei ole abi pakkunud. Ei soovi Kaidole halba, soovib, et ta oleks inimlikum. Süüdistatav ise selgitas, et on tuttavate kaudu huvi tundnud M. U. tervise vastu, ise temaga ühenduses pole olnud, kuna teadis, et M. U. kedagi vastu ei võta. M. V. on öelnud, et ise helistas M.J-ile, küsis, et kas on kursis, kuidas M. läheb, ütles, et ei ole, siis rääkis ise, mis seis M. on, tema oli sellest teada saanud I. J.'i käest. Tl 123 on M.J vestlus 26.08.2014 tuttavaga, kes soovitab tal siiski proovida M. kasvõi S. kaudu ühendusse astuda, et välja näidata, et tal ei ole ükskõik. Vestluse lõpus on M.J kirjutanud – oky eks ma vaatan ja mõtlen midagi välja. Kohtuistungil ütles M.J , et peale seda M. U. ühendust ei võtnud, midagi ei teinud, mõtles, et parem ei torgi teda. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõendid ei näita, et M.J tegelikkuses oleks kannatanu käekäigu vastu peale õnnetust huvi tundnud – M. V. on talle omal initsiatiivil rääkinud M. U. tervisest. Samuti pole M.J võtnud M. U. tuttavate kaudu ühendust, kuigi talle on seda soovitatud just selleks, et mitte näida hoolimatu. M.J ütles kohtuistungil, et tal on väga kahju, et nii juhtus, ta ei ole M. peale pahane, mõistab M.. Kui kahtlustatavana oli üle kuulatud, sai teada, et tsiviilhagi on esitatud, ei võtnud M. ühendust, mis siin ikka, kui asi läheb kohtusse. Kohtuistungil nõustus, et kannatu on tundnud suurt valu ja kannatusi, aga tema ei pea sellega seotud kahju hüvitama. Kohtuliku uurimise ajal ütluste andmisel süüdistatav kannatu poole ei pöördunud. Kohtuvaidlustes avaldas kahetsust, et kannatanut pole, oleks tahtnud kannatanule avaldada kahetsust. Kohus leiab, et M.J käitumine näitab, et tal ei ole olnud julgust kannatanu poole pöörduda, inimlikult huvi tunda tema tervise vastu. M.J on püüdnud jätta muljet, et tundis huvi, kuid reaalsete sammude astumiseks on leidnud endale põhjendused - takistuseks on tema sõnul olnud kannatanu soov mitte kedagi näha ja kohtuistungil ei saanud vabandust paluda, kuna kannatut vaidluste ajal kohtus polnud. Kohus leiab, et need on kõik otsitud vabandused ja M.J ei ole olnud julgust kannatanu poole pöörduda. Kohtule on esitatud M.J kirjavahetus perearstiga /tl 124-125/ tõendina selle kohta, et M.J on sündmust väga raskelt üle elanud ja tal on tekkinud tervisehäired, et ta ei ole ükskõikne. Tõendi kohaselt on pöördumine perearsti poole olnud juunis 2015, seega 11 kuud peale õnnetuse toimumist. M.J on kirjas väga selgelt väljendanud, et toimikus olev info ja rahaline nõue on niivõrd suur, et see on muret tekitav tuleviku suhtes. Kohus leiab, et eelkirjeldatud näitab 20 üheselt, et arsti poole pöördumise põhjus ei olnud M.J poolt kaasatundmine M. U.'ile ja temaga juhtunud õnnetuse läbielamine, vaid mure enda materiaalse tuleviku pärast. Kaitsja on kohtuvaidlustes olnud seisukohal, et kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb hüvitist vähendada
lg 1 alusel, sest kannatanu kandis riideid, mis oli tuleohtlikud ja seega on kannatanu end ise ohtu seadnud ja seetõttu olid ka vigastused nii ulatuslikud. Ei kaitseaktis ega kohtulik uurimise käigus ei ole kaitsja selliseid vastuväiteid esitanud ega väite tõendamiseks tõendeid esitanud, mistõttu ei ole sellise väite esitamine kaitsekõnes asjakohane. Samuti ei ole asjakohased kaitsja oletused selle kohta, et keegi teine kohalolijatest võiks/peaks tsiviilõiguslikult vastustama M. U.'ile tekitatud kahjude eest, sest käesolevas menetluses on tsiviilhagid esitatud M.J vastu ja kohus peab otsustama nende lahendamise.
lg 2 järgi isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on 28.06.2005. a lahendis 3-1-1-24-05 leidnud (p 21), et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades s.o kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi; kahjustatud isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses; kahju tekitamise asjaoludest, kahjuliku tagajärje raskusest, rikkuja süü astmest, poolte varanduslikust seisundist, õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast, leiab kohus, et hageja mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks on 20 000 eurot. Viivis. Kannatanu on palunud mõista süüdistatavalt välja viivised alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et käesolevaga ei ole põhjendatud viivise väljamõistmine alates hagiavalduse menetlusse võtmisest, kuna hageja palus hagiavalduses hüvitise väljamõistmist kohtu õiglasel äranägemisel. Kohus on seisukohal, et kuna kohtu poolt väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis muutub sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest, on viivise väljamõistmine põhjendatud alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus viivsenõude osaliselt ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise mittevaralise kahju hüvitiselt, s.o 20 000 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Hagiavalduses, millega kannatanu nõudis varalise kahju hüvitamist, viivisenõuet esitatud ei ole. ASITÕENDID puuduvad. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb M.J-ilt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse 21 sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas (1,5x390) s.o 585 eurot. Ekspertiisitasu on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see isiku ekspertiisi (akt nr * 19.11.2014) tasu 84 eurot /tl 37 I kd/. Tunnistajale hüvitatud kulud on kriminaalmenetluse kulud KrMS §175 lg 1 p 2 alusel ja käesolevas menetluses on hüvitatud tunnistajatele järgmised summad: S. H.'le 22,62 eurot ja 181,47 eurot /tl 108-109, 188-189 I kd/, M. V.'le 22,70 eurot /tl 110 I kd/, I. J.'ile 20,36 eurot / tl 111-112 I kd/, L. I.'ile 29,41 eurot /tl 174-175 I kd/, kokku 276,56 eurot. Valitud esindajale makstud tasu on menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulu. Kohus on määranud 06.11.2015 määrusega riigil hüvitada valitud esindajale makstud tasu ja kulud summas 2697,60 eurot. Kaitsja esitas kohtus taotluse hüvitada M.J-ile valitud kaitsjale makstud õigusabikulud summas 1920 eurot /tl 204-206 I kd/. Kuna kohus mõistab M.J süüdi, siis valitud kaitsjale makstud õigusabi kulud M.J-ile hüvitamisele ei kuulu. / Piia Jaaksoo Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.