← Eesti

4-20-2507/32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-20-2507 (2302,20,006138) Kohtunik Ivi Kesküla Vaidlustatud koht

§ 227lg 2 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 trahviühikut, mis on 200,00 eurot.

3. B.H esitas 28.05.2020 kaitsja Kaisa Lumiste kaudu Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse täielikku tühistamist. Kaitsja märkis kaebuses, et kuna kaebaja pöördus tema poole kaebetähtaja viimasel päeval, ei ole seetõttu olnud võimalik väärteoasja materjalidega tutvuda ning sel põhjusel saab lõpliku seisukoha kujundada pärast seda, kui kohtuväline menetleja on esitanud VTMS § 116 lg 1 alusel väärteoasja toimiku. 1

(9)Harju Maakohus nõudis VTMS § 116 lg 1 alusel kohtuväliselt menetlejalt 01.06.2020 välja väärteotoimiku. Kohtuväline menetleja edastas toimiku kohtule samal päeval.
  1. Harju Maakohus jättis 09.06.2020 määruse alusel B.H kaebuse käiguta ning määras puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni 15.06.
  2. Kohus nentis, et kaebus ei vasta VTMS § 115 lg 1 p-des 2 ja 8 ning VTMS § 115 lg 4 sätestatud nõuetele: kaebuses ei ole B.H telefoninumbrit ja e-posti aadressi, puudu on kaebuse esitanud isiku taotluse sisu ja põhjendus ning kaebusele ei ole lisatud kaitsja volikirja.
  3. Kaebaja esitas 15.06.2020 kohtule täiendatud ja täpsustatud kaebuse. Kaebuse keskseks vastuväiteks on asjaolu, et kohtuväline menetleja ei ole menetlusaluse isiku karistamisel võtnud arvesse kohtupraktikas omaksvõetud seisukohti. Kaebaja taotles sel põhjusel kohtuvälise menetleja lahendi täielikku tühistamist. B.H soovis kaebuse arutamist kohtuistungil.
  4. Harju Maakohtu 17.06.2020 määruse alusel määrati B.H kaebus arutamisele 17.08.2020 kell 09.00 algaval kohtuistungil. Kohus kohustas kohtusse ilmuma kaebajat, tema kaitsjat ja kohtuvälist menetlejat. Harju Maakohtu 17.08.2020 istungile ilmusid kohtuväline menetleja ja advokaat Mihkel Gaver. Kohtusse ei ilmunud kaebaja B.H. Advokaat M. Gaver selgitas, et B.H ei saanud kohtusse ilmuda lapse haigestumise tõttu. Kaitsja esitas VTMS § 127 lg 1 alusel taotluse kaebusest loobumiseks. Harju Maakohus rahuldas taotluse ja jättis kaebuse 17.08.2020 määruse alusel läbi vaatamata.
  5. B.H esitas kaitsja M. Gaveri kaudu 01.09.2020 Harju Maakohtu 17.08.2020 määrusele kaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist, oma kaebuse läbi vaatamist ja rahuldamist. Kaebaja hinnangul rikkus maakohus VTMS § 127 lg 4 sätestatut, so kui maakohus tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise, millega raskendati menetlusaluse isiku olukorda, siis ei võta kohus kaebusest loobumist vastu. Kaebaja hinnangul ei nähtu maakohtu määrusest, et kohus oleks need asjaolud tuvastanud.
  6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.09.2020 määrusega Harju Maakohtu 17.08.2020 määruse ja saatis väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus märkis, et maakohus võttis kaebusest loobumise vastu VTMS § 127 lg 1 ja 2 teist lauset rikkuvalt ning menetlusaluse isiku kaebus jäi läbi vaatamata seadusliku aluseta. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse esitanud isikuks advokaat K. Lumiste, kes ei ole esitanud kohtule avaldust kaebusest loobumiseks. B.H kohtus esindanud M. Gaveril sellekohane pädevus puudus. Samuti jäeti kaebusest loobumine nõuetekohaselt vormistamata.
  7. B.H esitas kaitsja K. Lumiste kaudu Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2020 määrusele määruskaebuse Riigikohtule, milles taotles ringkonnakohtu määruse täielikku tühistamist ja tagastamist ringkonnakohtule määruskaebuse uueks arutamiseks. Kaebuse keskseks väiteks oli see, et M. Gaver oli maakohtus B.H volitatud esindaja.
  8. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 13.10.2020 määrusega B.H kaitsja kaebuse menetlusse võtmata. Väärteoasi jagati kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu määruses sedastatuga lahendamiseks uuele kohtukoosseisule. Maakohtu seisukoht
  9. Harju Maakohtu
  10. detsembri
  11. a määrusega rahuldati B.H ja tema kaitsja K. Lumiste ühine taotlus ja võeti kaebusest loobumine vastu. B.H kaebus (esitatud kaitsja K. Lumiste kaudu) Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 13.05.2020 otsusele väärteoasjas nr 2302,20,006138 jäeti läbi vaatamata.
  12. Maakohus tegi tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu määrusest 27.10.2020 järelepärimise 2
(9)B.H-le, K. Lumistele ja M. Gaverile, täpsustamaks kes on B.H esindaja väärteoasjas nr 4-20-
  1. Kohtule 30.10.2020 laekunud vastuse järgi on esindajaks K. Lumiste. Maakohus määras 02.11.2020 asja arutamisele 25.11.2020 kell 09.00 toimuval kohtuistungil. Kohus kohustas kohtusse ilmuma B.H ja tema kaitsjat. Harju Maakohtus 25.11.2020 toimunud kohtuistungile ilmusid kohtuväline menetleja ja kaitsja. K. Lumiste selgitas, et tema klient soovib kaebusest loobuda. Kohus määras uue istungi 15.12.2020 ning tegi kaitsjale ettepaneku esitada loobumine kirjalikult. Kohtule laekus 10.12.2020 K. Lumiste avaldus kaebusest loobumiseks, 11.12.2020 saabus B.H avaldus kaebusest loobumiseks. Harju Maakohtus 15.12.2020 kohtuistungile ei ilmunud menetleja, kohtu loal ei ilmunud istungile kaitsja.
  2. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et B.H kaebus tuleb jätta läbi vaatamata. 13.
  3. Maakohus märkis, et kooskõlas VTMS § 127 lg-tega 1 ja 2 on kaebuse esitanud isikul õigus kaebusest osaliselt või täielikult loobuda kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni, kaebusest loobumise avaldus esitatakse maakohtule kirjalikult või suuliselt kohtuistungil. Kaebaja ja tema kaitsja esitasid kirjaliku taotluse kaebusest loobumiseks enne asja kohtulikku arutamist. Maakohus leidis, et loobumine on seega esitatud õigeaegselt ja see on nõuetekohane. 13.
  4. VTMS § 127 lg 4 järgi ei võta maakohus kaebusest loobumist vastu, kui kohus tuvastab, et asjas on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust või rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust, millega raskendatakse menetlusaluse isiku olukorda. Maakohus tutvus kaebuse ja väärteoasja toimikuga. Maakohus ei tuvastanud ühtegi VTMS § 150 lg-s 1 loetletud alust, millele tuginedes saaks väita, et kohtuväline menetleja oleks oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Kooskõlas VTMS § 150 lgga 2 võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Midagi, mida tuleks asjas käsitleda „muu“ rikkumisena maakohus ei tuvastanud. Maakohus lisas, et võimalikele menetlejapoolsetele rikkumistele ei viidata ka kaebuses.
  5. Maakohus märkis, et kaebuses taotletakse otsuse täielikku tühistamist seoses sellega, et kaebajale määrati liiga range karistus. Kohtuväline menetleja jättis arvestamata selle, et kiirust ületati määras, mis jääb

§ 227lg 2 objektiivses teokoosseisus märgitud vahemiku alumisse otsa.

Samuti ei arvestanud kohtuväline menetleja seda, et B.H on varem karistamata, mis on karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. 15. Maakohus märkis, et see kui inimene järgib ühiskonnaelus osaledes kehtestatud norme, on õiguskuulekas ning järelikult ka varem karistamata, on enesest mõis tetav. Sel põhjusel ei ole varasemate karistuste puudumine käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Varasemate karistuste puudumine omab tähtsust karistusliigi valikul, so kas inimest on võimalik mõjutada uute süütegude toimepanemisest kergema- või raskemaliigilise karistusega.

§ 227

lg 2 sanktsioonialternatiivid näevad teo eest karistuseks ette rahatrahvi või sõiduki juhtimise äravõtmise kuni 6 kuuni,

§ 227

lg 5 p 1 alusel võidakse teo toimepanija suhtes kohaldada ka lisakaristust, milleks on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1-3 kuuni. Maakohus märkis, et käesoleval juhul on kohtuväline menetleja B.H karistanud üksnes rahatrahviga, mis on kahest võimalikust põhikaristuse alternatiivist kergem. Lisakaristust kaebaja suhtes menetleja ei kohaldanud. Kaebajale on karistus määratud sanktsiooni keskmises määras. Kohus nentis, et süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta mh seda kus kiirust ületati (kas asulasisesel teel või asulavälisel teel, kus kiirused on suuremad ja õnnetuste tagajärjed fataalsemad), mis nädalapäeval ja kellaajal kiirust ületati (milline oli eeltoodust tulenevalt liiklustihedus konkreetsel teelõigul kus kiirust ületati) ning kas esineb karistust kergendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada lisaks üldpreventiivseid aspekte, mh näiteks seda, kas tegemist on süüteoga, mida pannakse toime 3

(9)massiliselt ja süstemaatiliselt, kartmata vahelejäämist ja ranget karistust. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et menetleja ei kohaldanud valesti materiaalõigust.
  1. VTMS § 127 lg 5 järgi jäetakse kaebus määruse alusel läbi vaatamata, kui sellest on loobutud enne kohtuliku arutamise algust. Maakohus rahuldas kaebaja B.H ja kaitsja K. Lumiste taotluse ja võttis kaebusest loobumise vastu. B.H kaebuse kohtuvälise menetleja 13.05.
  2. a otsusele väärteoasjas nr 2302,20,006138 jättis maakohus läbi vaatamata. Määruskaebus
  3. Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a määrusele esitas kaebuse B.H kaitsja. Kaebuses taotletakse Harju Maakohtu
  6. detsembri
  7. a määruse tühistamist ja
  8. mail 2020 esitatud ja
  9. juunil 2020 täiendatud kaebuse läbi vaatamist ja rahuldamist.
  10. VTMS § 127 lg 1 kohaselt on kaebuse esitanud isikul õigus kaebusest osaliselt või täielikult loobuda kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni. Sama paragrahvi lg 5 alusel jäetakse kaebus määruse alusel läbi vaatamata, kui kaebusest loobutakse enne kohtuliku arutamise algust. Praegusel juhul loobus B.H kaitsja ning B.H ise kaebusest enne kohtuliku arutamise algust, mille peale jättis kohus kaebuse määruse alusel läbi vaatamata.
  11. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et maakohus on
  12. detsembri 2020 kohtumäärust tehes juhindunud muuhulgas ka VTMS § 127 lg-st 4, mis sätestab: „ “ Seega kohustab VTMS § 127 lg 4 kohut enne kaebuse loobumise vastuvõtmist tuvastama, kas kohtuväline menetleja on otsust tehes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda.
  13. Kohus on VTMS § 127 lg 4 ja väärteomenetluse olulise rikkumise sisustamiseks viidanud VTMS § 150 lg-le 1 ning jõudnud järelduseni, et ei tuvastanud ühtegi VTMS § 150 lg-s 1 loetletud alust. Samuti ei leidnud kohus, et esineks mõni VTMS § 150 lg 2 mõttes muu rikkumine. Lisaks analüüsis kohus B.H-le määratud karistuse liiki ja suurust ning leidis kokkuvõttes, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel rikkunud materiaalõigust. Määruskaebuse esitaja sellise kohtu käsitlusega ei nõustu ning põhjendab seda järgnevalt.
  14. Määruskaebuse esitaja leiab, et kohus ei oleks tohtinud kaebuse loobumist vastu võtta ega teha määrust kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta, sest esinesid VTMS § 127 lg-s 4 nimetatud asjaolud. Nimelt on määruskaebuse esitaja seisukohal, et kohtuväline menetleja ei kohaldanud õigesti materiaalõigust ning see raskendas menetlusaluse isiku olukorda. Kohtuvälise menetleja määratud süüteo karistus ei ole proportsionaalne ega vasta B.H süü suurusele. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).
  15. Kohtuväline menetleja tegi väärteoasjas otsuse, millega määras

§ 227lg 2 kohaselt B.H-le karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o.

200 eurot.

§ 227

lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis. Väärteoasjas tehtud otsusese kohaselt oli B.H kiiruseületus ligi 25 km/h. Niisiis jääb see 4

(9)

§ 227

lg-s 2 sätestatud koosseisus toodud sõidukiiruse ületamise vahemiku algusesse.

§ 227lg 2 näeb karistusena ette kuni 100 trahviühikut.

Maksimaalset karistusemäära kohaldatakse eelduslikult juhul, kui sõidukiiruse ületus jääb koosseisus sätestatud vahemiku lõpuossa, st on

§ 227lg 2 kontekstis ca 40 km/h ringis.

Praegusel juhul oli kohtuväline menetleja määranud karistuseks 50 trahviühikut, mida eelduslikult võiks kohaldada, kui sõidukiiruse ületus jääb

§ 227lg 2 vahemiku keskele, st ca 30 km/h.

Kuivõrd B.H kiiruseületus on

§ 227

lg 2 koosseisus sätestatud vahemiku algusosas, ei ole 50 trahviühiku määramine sellise rikkumise eest proportsionaalne. Kohus nentis enese määruses, et süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta seda, kus kiirust ületati, mis nädalapäeval ja kellaajal kiirust ületati ning kas esineb karistust kergendavaid asjaolusid, samuti tuleks karistuse mõistmisel arvestada üldpreventiivseid aspekte. Vaatamata kohtu tõdemusele ja süü hindamise kriteeriumite esitamisele ei ole kohus neid (ega ka ülalmainitud kohtupraktikast tulenevaid karistuse mõistmise kriteeriume) käesoleva kaasuse valguses kuidagi sisustanud, so on jätnud põhjendamata, kuidas on jõutud arusaamani, et kohtuväline menetleja ei ole oluliselt rikkunud materiaalõigust. Kohtuväline menetleja on enda otsuses märkinud, kus toimus kiiruse ületamine, kuid sellega ka piirduti. Seega ei ole jälgitav ei kohtuvälise menetleja ega ka kohtu arutluskäik B.H-le määratud karistuse suuruse kujunemise osas, mis määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole menetlusaluse isiku toime pandud rikkumisega proportsionaalne. Lähtudes ülaltoodud Riigikohtu praktikast, tuleb karistuse määramisel arvesse võtta ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Väärteoasjas tehtud otsuses oli märgitud, et kergendavad asjaolud puuduvad. Seejuures oli jäetud tähelepanuta, et B.H ei ole liiklusnõuete rikkumisest tulenevaid kehtivaid väärteokaristusi, seega on tegemist seaduskuuleka ja liikluses hoolikalt käituva juhiga. KarS § 57 lg 2 sätestab: „ .“ Tulenevalt KarS § 57 lg-st 2 võib pidada menetlusaluse isiku seaduskuulekat käitumist ja eelnevate rikkumiste puudumist kergendavaks asjaoluks. Lisaks tuleb märkida, et karistuse eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid saavad B.H isikut arvestades täidetud ka oluliselt väiksema karistuse mõistmisel. Kohus on määruses märkinud järgmist: „ .“ Määruskaebuse esitaja ei ole kohtu käsitlusega täiel määral nõus. Nimelt on küll enesestmõistetav, et inimene on varem karistamata, kuid nagu kohus ise märgib, omab siiski eelnevate karistuste puudumine rolli karistuse (olgugi, et kitsamalt karistuse liigi) valikul. Kuigi käesoleval juhul oli kohtuväline menetleja B.H karistanud rahatrahviga, mis on kahest võimalikust põhikaristuse alternatiivist kergem, ei olnud kohtuväline menetleja sellist valikut tehes väärteoasjas tehtud otsuses märkinud, et esinevad kergendavad asjaolud, so millistel alustel põhineb lõppkokkuvõttes kohtuvälise menetleja määratud karistus. 23. Väärteoasjas tehtud otsus peaks olema kooskõlas nii seaduse kui ka õiguspraktikaga, veelgi enam, selline kooskõla peaks olema tuvastatav ka otsuse lugejale. Käesoleval juhul ei saa menetlusalune isik olla kindel, kas kohtuväline menetleja lähtus karistuse liigi määramisel tõepoolest B.H eelnevast seadusekuulekast käitumisest või tegi seda huupi. Määruskaebuse esitaja jääb vaatamata kohtu põhjendusele enese seisukoha juurde, et kohtuväline menetleja oleks pidanud tulenevalt KarS § 57 lg-st 2 lugema menetlusaluse isiku seaduskuulekat käitumist ja eelnevate rikkumiste puudumist kergendava asjaoluna, märkima selle väärteoasjas tehtud otsusesse ning määrama B.H-le kõiki karistuse määramise aspekte silmas pidades ning tema toime pandud rikkumisega proportsionaalse karistuse. Käesoleval juhul ei ole kohtuvälise menetleja määratud süüteo karistus proportsionaalne ega vasta B.H süü suurusele. 5

(9)
  1. Kokkuvõttes leiab määruskaebuse esitaja, et karistuse määramine ei toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega, lisaks ei olnud kohtuväline menetleja väärteoasja otsust tehes arvestanud kergendavate asjaoludega. Niisiis kohaldas kohtuväline menetleja ebaõigesti materiaalõigust, mis otseselt raskendas menetlusaluse isiku olukorda. Tulenevalt VTMS § 127 lg-st 4 pidi kohus eelnevat kaebuse loobumise vastuvõtmisel arvesse võtma ja keelduma kaebuse loobumise vastuvõtmisest. Kuigi kohus on enese määruses analüüsinud mõningal määral karistuse määramist, ei ole kohus enda seisukohta ammendavalt põhjendanud ning olemasolevate põhjendustega määruskaebuse esitaja ei nõustu. Seega kokkuvõttes ei saa väita, et kohus oleks täitnud VTMS § 127 lg-s 4 sätestatud kohustust. Eelöeldust tulenevalt ja juhindudes VTMS §-st 190 taotleb B.H määruskaebuse korras väärteoasjas nr 4 -20-2507 tehtud
  2. detsembri 2020 kohtumääruse tühistamist ning tema
  3. mail 2020 esitatud ning
  4. juunil 2020 täiendatud kaebuse läbivaatamist ja rahuldamist. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht
  5. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud määruskaebusega ja väärteoasja materjalidega leidis, et Harju Maakohus on õigesti jätnud B.H
  6. mai
  7. a kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 13.05.2020 otsusele läbi vaatamata. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest ei ole tuvastatav, et kohtuväline menetleja teinuks asja lahendades mõne sellise vea, mis oleks välistanud maakohtul kaebusest loobumise vastuvõtmise.
  8. Kohtuväline menetleja selgitab, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimeste hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlas isikut (RKKKo nr 31-1-40-04 ja 3-1-1-99-06). Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kehtivate karistuste puudumine karistusregistris ei vähenda mingilgi viisil isiku süü suurust. Seetõttu ei ole tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 2 mõttes. Maakohus on õigesti leidnud, 27.

§ 15

lg-s 1 p 1 sätestatu kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

§ 50lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud 6

(9)kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda.

§ 15

lg 1 p 1 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt

§ 50lg-ele 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks.

Kohtuväline menetleja märgib, et asulavälisel teel 90 kiiruspiirangu alas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 25 km/h võrra kujutab endast olulist rikkumist, millega seab mootorsõiduki juht ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elud. Sellise ohu loomine on objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Kiiruse ületamine sellisel määral on üks massiliselt toimepandud liiklusväärtegudest ja sellele järgnev sanktsioon on vastav teo tõsidusele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Ohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

  1. Kokkuvõtvalt leidis kohtuväline menetleja, et käesolevas väärteoasjas ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ega kohaldatud ebaõigelt materiaalõigust. Maakohus on jälgitavalt põhistanud, miks kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas nr 2302,20,006138 tuleb jätta läbi vaatamata. Tuginedes eelpool toodule juhindudes VTMS § 147 lg 1 p -st 1, palub kohtuväline menetleja jätta Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a määruse muutmata ja B.H määruskaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus, olles tutvunud kohtuvälise menetleja 13.05.
  5. a otsusega väärteoasjas nr 2302,20,006138, Harju Maakohtu
  6. detsembri
  7. a määrusega, sellele esitatud kaebusega ning kohtuvälise menetleja kirjalike seisukohtadega leiab, et Harju Maakohtu
  8. detsembri
  9. a määrus tuleb jätta muutmata ja B.H kaitsja määruskaebus rahuldamata. VTMS § 127 lg 4 kohaselt ei võta kohus loobumist vastu kui maakohus tuvastab, et on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust või oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult kaebusest loobumise avalduse vastu võtnud ning sellest johtuvalt jätnud esitatud kaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ka sellest, et puudus alus loobumisavaldusest keeldumiseks, kuivõrd ei esinenud VTMS § 127 lg 4 sätestatud asjaolusid ehk kohtuväline menetleja ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, millega oleks raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Ringkonnakohtu põhjendused on järgnevad.
  10. Väärteomenetluse seadustikus on üheselt välja toodud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise sisustamine. Tulenevalt VTMS § 149 kohaselt on materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud siis, kui ei ole kohaldatud sätet, mida oleks pidanud kohaldama (VTMS § 149 p 1) või kui on kohaldatud sätet, mida ei oleks pidanud kohaldama (VTMS § 149 p 2). Määruskaebuses VTMS § 149 sätestatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kohtuvälise menetleja tegevusele ette ei heideta. Ringkonnakohus selgitab, et nimetatud p aragrahvi kohaselt on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena käsitletav vaid subsumeerimisviga, millist kohtuväline menetleja B.H poolt toimepandud väärteo hindamisel teinud ei ole. Ringkonnakohus rõhutab, et vaidlus puudub selles, et B.H juhtis 24.04.2020 kell 16.21 Harjumaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa
  11. kilomeetril 7

(9)mootorsõidukit BMW X6 r/n XXXXXX kiirusega 119 km/h +/- 4 km/h. Kuivõrd lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h, ületas B.H lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 25 km/h. Seega pani B.H toime

§ 227

lg-s 2 sätestatud süüteo: mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. 31. Käesolevalt leiab kaebuse esitaja, kuivõrd B.H kiiruseületus on

§ 227

lg 2 koosseisus sätestatud vahemiku algusosas, ei ole 50 trahviühiku määramine sellise rikkumise eest proportsionaalne, samuti ei ole arvestatud kergendava asjaoluna B.H varasemate rikkumiste puudumist. Ringkonnakohus nõustub nii maakohtu kui kohtuvälise menetleja seisukohaga, mille kohaselt ei ole varasemate karistuste puudumine kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. Varasemate karistuste puudumine omab tähtsust karistusliigi valiku osas, millise valimisel on kohtuväline menetleja põhjendatult otsustanud rahatrahvi määramise kasuks. Ringkonnakohus selgitab karistuse määramise osas järgmist. Nimelt ei saa isik eeldada, et ületades kiirust teatud arv km/h, määratakse talle karistuseks rahatrahv

§ 227lg-tes 1 või 2 sätestatud vahemikus vastavalt täpselt ületatud km/h arvule.

Ringkonnakohus lisab, et kohtu poolt karistuse mõistmisel ning kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel ei saa lähtuda üks -üheselt seaduses sätestatud kiiruse ületamise vahemikest ning tõmmata sirgjoont nende eest määratava rahatrahvi vahele. Karistuse määramine on kohtuvälise menetleja kaalutlusotsus, seega jääb kohtuvälisel menetlejal etteantud õiguslikes piirides alati teatud otsustamisruum, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile, sõltudes sh ka kohtuvälise menetleja siseveendumusest. Seega ei saa ja seda tulenevalt ka VTMS §-s 149 sätestatust, pidada lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 25 km/h kohas, kus kiirusepiirang on 90 km/h,

§ 227

lg 2 alusel määratud rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses (200 eurot) materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. 32. Kaebuses heidetakse kohtuvälisele menetlejale ette karistuse määramisel isiku süü hindamata jätmist ning maakohtule eeltoodust johtuvalt, olenemata süü kriteeriumite väljatoomisele, nende sisustamata jätmist. Ringkonnakohus märgib veelkord, et kohtuvälise menetleja poolt

§ 227

lg 2 raamidesse jääva karistuse määramist ei saa pidada materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks VTMS § 149 mõttes, kuivõrd tegemist ei ole subsumeerimisveaga. Samuti ei saa maakohus hakata sisustama kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel arvesse võetud asjaolusid enda seisukohtadega, kuivõrd ka kohtuvälisel menetlejal on karistuse määramisel kohustus tugineda oma siseveendumusele. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks, tulenevalt määruskaebuses toodud etteheidetest, juhtida kaebuse esitaja tähelepanu täiendavalt järgnevale. Väärteootsuses on märgitud väärteo toimepanemise aeg: 24.04.2020, kell 16:21 ja koht: Kose vald, Harju maakond, Tallinn - Tartu - Võru – Luhamaa tee, 53 km. Seega on väärtegu toime pandud reedesel päeval, kell pool viis õhtul ühel Eesti Vabariigis kõige sõidetumal maanteelõigul, mistõttu ei saa kohtuvälise menetleja poolt B.H-le mõistetud karistust pidada isiku süü suurusest tulenevalt ja eri- ning üldpreventiivseid kaalutlusi arvestades ebaproportsionaalseks ning isiku olukorda raskendavaks. 33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 196 lg-st 2, § 194 lg-test 2 ja 3 ning § 147 lg 1 pst 1, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15. detsembri 2020. a määruse muutmata ja B.H kaitsja määruskaebuse rahuldamata. 8

(9)9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.