R suhtes, kuna tema osas puudub avalik huvi. Kaitsja ja süüdistatav toetasid taotlust. Kaassüüdistatav V.H ja tema kaitsja ei vaielnud taotlusele vastu. Harju Maakohtu 14.01.2019.a kohtumäärusega lõpetati
S § 263 lg 1 p 1 järgi. 1 21.01.2019.a kohtuistungil taotles prokurör V.H süüdistuse muutmist ning esitas uue süüdistusakti, milles V.H-le on esitatud süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Prokurör loobus KarS § 263 lg 1 punktist 2 ning leidis, et relvaga ähvardus oli psüühiline vägivald ning V.H tegevusest oli lisaks R L ja S S häiritud ka S J, kes tundis hirmu. Kohtuistungil süüdistatav V.H ennast süüdi ei tunnistanud ning selgitas, et oli koos õemehe (H. R) ja õepojaga (M. E) autos, kui ilmus halli värvi xxxx ning nad ei pääsenud liikuma. Kannatanu hakkas kätega vehkima, vehkis vastu, sealt tulid ebatsensuursed sõnad. Läks selle auto juurde, teda sõimati igasuguste sõnadega, sai vasaku õla pihta kumminuiaga, mille peale jooksis autosse tagasi. Ei tea, kust kannatanu kumminuia välja võttis. Enne kumminuia väljatulemist oli neil rüselus läbi akna, kannatanu vehkis oma kätega ja sõimas teda ebainimlike sõnadega. Kui kumminui ilmus, kartis oma tervise pärast. Jooksis oma auto juurde ning võttis vastuhirmutamiseks õhkrelva. Kumminui oli hirmuäratav tööriist. Tema õhkrelval ei olnud kuulegi sees, õhuballoon oli ka tühi, oli täiesti kasutuskõlbmatu, aga esmapilgul ei saa sellest aru, seda teadis ainult tema. Sihtis relvaga kannatanu poole, võib-olla rinnapiirkonda, oli umbes 4 meetri kaugusel. Kannatanu tuli autost välja. Tundis hirmu, kuna kannatanu on temast kaks korda suurem. Üritas kumminuia ära võtta, alguses oli üksinda, siis tuli H. R autost välja ja hiljem õepoeg, tänu sellele sai kumminui ära võetud, panid kumminuia autosse. Kumminuia ära võttes võisid olla võib-olla mõned löögid, kaklust ei olnud. Kuna sellest on kaks aastat möödas, ta päris täpselt ei mäleta. Ei välista, et rüseluse käigus võis keegi pihta saada. Kindlasti ei löönud ta kannatanut tahtlikult. Tema kõrvalisi isikuid ei näinud. Võttis relva enesekaitseks, kuna kannatanu oli palju suurem kui tema ning ta hakkas kartma, ta on invaliid, on elu aeg saanud invaliidsustoetust. Alkohol tema käitumist ei mõjuta. Ei helistanud politseisse, kuna ei pidanud loogiliseks, et samal ajal kui teda rünnatakse, võtab telefoni ja hakkab helistama. Kui tagasi auto juurde jooksis, oli kannatanu oma auto juures, ta ei tea, mida kannatanu tegi. Kui võttis autost püstoli, oli kannatanu kumminuiaga oma auto kõrval. Ei oska öelda, kui palju ta oli alkoholi tarvitanud, ta ei olnud nii purjus, et poleks aru saanud. Ta ei õigusta relva välja võtmist, aga tahab teada, et kas peaks järgmisel korral ootama, kui ta läbi pekstakse ja siis politseisse helistama. Kohtuistungil esitatud ja uuritud tõendid Kohtuistungil kuulati ära järgmised isikulised tõendiallikad: kannatanu V J ning tunnistajad S J, H T, S S, R L, H R ja M E. Kohus uuris samuti järgmisi kirjalikke tõendeid ja videosalvestusi: Isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (lk 6-10), mille kohaselt tuvastati V Jil 01.04.2017.a kell 15:05 näopiirkonnas ülemise huule vasakul verijälg ning kannatanu seljas oleval jopel on parempoolsel varrukal ja parempoolsel rinnal rebitud auk. V Ji pruuni värvi nahktagi on vaadeldud ka asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga (lk 26-28) ning tagi on kannatanule tagastatud. Vallasasja läbivaatuse protokolli (lk 52) kohaselt toimus 01.04.2017.a kell 14:39 – 14:47 xxxx V.H kui asja valdaja juuresolekul xxxx regnr. xxxx läbivaatus, kuna oli alust arvata, et sõidukis on kuriteo toimepanemisel kasutatud esemeid. Meetme rakendamise tulemusena võeti ära relvataoline ese P-23 GAMO xxxx, halli värvi õhkrelva kuulid ja isevalmistatud kumminuia taoline ese. Fototabelist (lk 55-57) nähtuvad nii sõiduk xxxx, selle sisu ning sõidukis olnud kumminuia taoline ese, relvataoline ese ja õhkrelva kuulid. Relvataolist eset (püstol-tüüpi õhkrelv gaasiballooniga), õhkrelva kuule ja kumminuia taolist eset on asitõendina vaadeldud ja fotografeeritud (lk 58-61). Asitõendi vaatlusprotokolli (lk 46-48) kohaselt on vaadeldavaks objektiks 01.04.2017 Häirekeskuse numbrile 112 laekunud kõned: 1) Kell 14:07 helistas S S, kes teatas, et xxxx maja ees käib kaklus ning noorem mees vehkis püstoliga ja vanemal mehel on käes mingi nui, et ennast kaitsta, helistaja on teisel korrusel ja näeb maja ees toimuvat aknast; 2) Kell 14:06 helistas R L, kes teatas, et viibib oma korteris xxxx ning näeb oma aknast, et kaks nooremat meesterahvast tulid vanemale meesterahvale kallale, üks noormees vehib püstoliga, lööb vanemat meest xxxx ees, täpsustab, et ei näinud alguses, mis nende vahel juhtus, vanem meesterahvas ei ole verine, liigub, teadvusel, verd ei 2 näe; 3) Kell 14:09 helistab V J, et viibib aadressil xxxx ning teda ähvardati püstoliga, noormehed tungisid talle kallale, hakkasid kaklema, olid purjus, lõid helistajat. Asitõendi vaatlusprotokolli (lk 50-51) kohaselt on vaadeldavaks objektiks videokaamerasalvestis CD-plaadil ning salvestisest avaneb vaade xxxx asuva maja parklale. On näha, et kell 13:56:08 sõidab maja parklasse tumedat värvi sõiduauto xxx. Kell 13:57:20 ilmub kaamera vaatevälja halli värvi sõiduauto, mis sõidab xxxx ette. Kell 13:57:33 väljub xxxx V.H ning kõnnib koheselt halli värvi sõiduauto juhiukse juurde. Kell 13:57:50 jookseb V.H tagasi xxxx juurde ja haarab autost tumedat värvi relvataolise eseme. Kell 13:57:56 sooritab V.H relvataolisest esemest laadimise liigutuse ning kõnnib halli värvi sõiduki suunas, suunates relvataolist eset halli värvi sõiduki poole ja kaob kaamera vaateväljast. Kell 13:58:30 väljub sõidukist xxxx raskema kehaehitusega meesterahvas, kes liigub samuti halli värvi sõiduki juhipoolse ukse juurde ning kell 13:59:12 väljub sõidukist xxxx juhipoolsest uksest üleni heledates riietes meesterahvas, kes liigub halli värvi sõiduki juhipoolse ukse suunas. Kell 14:00:34 istuvad xxxx tagasi heledates riietes meesterahvas koos raskema kehaehitusega meesterahvaga ning kell 14:01:30 ilmub kaamera vaatevälja V.H, kes istub xxxx ning koheselt sõidavad minema. Kohtuotsuse põhjendused
lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks;
lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama järgmised küsimused: kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. KarS § 263 lg 1 p 1 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga. Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukoha järgi eeldab KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (nt 3-1-1-15-17 p 24). Vaidlust ei ole selles, et süüdistusaktis näidatud sündmus leidis aset avalikus kohas KorS § 54 mõttes, ehk kohas, mis on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikus kohas käitumise üldnõuded on sätestatud KorS §-s 55 ning vastava paragrahvi lõige 1 punktide 1 ja 2 kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt; samuti teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Vaidlust ei ole ka selles, et aset leidnud sündmuse käigus sai kannatanu V J tervisekahjustuse (kannatanu näo piirkonnas ülemisel huulel vasakul on tuvastatud verijälg) ning et V.H sihtis kannatanut püstolitaolise esemega ja kannatanul oli käes kumminuia taoline ese. Küll on aga süüdistatav ja tema kaitsja seisukohal, et süüdistuses näidatud teokirjeldus ei vasta tegelikult aset leidnud sündmusele, on puudulik ning V.H tegutses hädakaitse seisundis. Samuti ei nõustu kaitsja, et V.H käitumine oleks kaasa toonud asjasse mittepuutuvate isikute avaliku õigusrahu rikkumise. Süüdistatava ütluste kohaselt sai aset leidnud sündmus alguse kannatanu enda käitumisest – 3 kõigepealt kannatanu sõimas teda ja vehkis kätega, mistõttu toimus läbi akna rüselus, seejärel võttis kannatanu kumminuia ning alles pärast seda võttis süüdistatav õhkrelva ja sihtis kannatanut, kuna tundis kannatanu ees hirmu. Kannatanu V Ji ütluste kohaselt oli ta 01.04.2017.a kella kahe paiku enda autoga xxxx, nägi, et xxxx seisab, juba sõidab ära, tahtis panna enda auto sellele kohale. Xxxx hüppas välja süüdistatav, kes oli purjus ning hakkas teda ähvardama, tõmbas auto ust, sõimas ja jooksis autosse. Kui neil suuline konflikt hakkas, siis alguses süüdistatav teda ei löönud, jooksis püstolile järele ning sihtis teda püstoliga otse näkku ja rinda. Kannatanu ehmus ning võttis enda kaitseks autost vooliku. Siis astus xxxx välja teine isik, kes võttis temalt rinnust kinni ja üritas lüüa, aga ta vältis lööke. Seejärel astus autost välja kolmas noormees ja nad kolmekesi võtsid temalt vooliku ära, V.H lõi teda uuesti, läks tema autosse, võttis võtmed välja ja kui V.H autost välja tuli, lõi kannatanu võtmed ta käest ära ja V.H lõi teda uuesti, siis istusid nad autosse ja sõitsid minema. V.H lõi teda kätega näkku, R hoidis teda kinni, tegi jope katki, tema löögid ainult puudutasid teda, kolmas isik teda ei löönud. Kannatanul fikseeriti näotrauma, oli verine. Võttis kumminuia, kui tema poole tuldi püstoliga. Kannatanu oli töövõimetuslehel, tal on invaliidsus (on olnud infarkt, insult, südameoperatsioon, vasak pool on halvatud). Andis ütlusi, et kui ta sõidukist väljus, ründas V.H teda kohe, hakkas karjuma, haaras temast kinni, hakkas lööma, alguses ei saanud pihta, üritas peaga lüüa ja pärast jooksis püstoli järele. V.H lõi teda 3-4 korda, ta ei mäleta, peaaegu 2 aastat on möödas. Tema kumminuiaga ei vehkinud. Seega kirjeldavad kannatanu ja süüdistatav aset leidnud sündmust erinevalt ning mõlemate hinnangul sai intsident alguse just vastaspoole agressiivsest ja vaenulikust käitumisest. Seejuures on erinevused ka sündmuse ajalises järjestuses ning on tõusetunud küsimus, kas enne võttis kannatanu kumminuia (vooliku) ja siis süüdistatav püstoli või vastupidi. Lahendis 3-1-1-131-13 muutis Riigikohus senist kohtupraktikat ja leidis, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul
lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt (punkt 12). Kuna kannatanu ütlused kohtueelses menetluses ja kohtus on diametraalses vastuolus kumminuia väljavõtmise ajalise järjestuse osas ning ta ei suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, jätab kohus kannatanu sellekohased ütlused tõendikogumist välja. Siinjuures arvestab kohus, et kannatanu 01.04.2017 ülekuulamise protokoll on koostatud vene keeles ehk kannatanu emakeeles ning kannatanu on protokollile ka alla kirjutanud, seega oli ta teadlik selle sisust ning kannatanu väiteid, justkui oleks protokoll talle arusaamatu olnud, ei pea kohus asjakohaseks. Kuigi esialgses süüdistuses on ka prokurör kuriteo asjaoludes märkinud, et esmalt näitas kannatanu enda kaitseks V.H-le kumminuia, pärast mida võttis V.H püstoli, siis 21.01.2019 süüdistuses on asjaolusid kirjeldatud sarnaselt kannatanu poolt kohtus antud ütlustega. Hinnates kannatanu ütlusi leiab kohus, et kannatanu kohtuistungil antud ütlusi nii sündmuse ajalise järjestuse kui ka tema löömise osas V.H poolt toetavad asjas kogutud teised tõendid. Nii on tunnistaja H. T andnud ütlusi, et sel ajal, kui mees relv käes ees läks, võttis vanem meesterahvas eesistme juurest kumminuia. Seejuures on nimetatud tunnistaja ütlusi pidanud objektiivseks või ligilähedasemaks ka kaitsja, kelle hinnangul on tunnistaja olukorda võib-olla kõige õiglasemalt kajastanud. H. T ütlustega vastupidiseid ütlusi kumminuia väljavõtmise kohta ei ole andnud ka tunnistajad S. S ja R. L. Tunnistaja S. S ütluste kohaselt nägi aknast, et noorem meesterahvas läks selle juurde, kes istus hallis autos, nooremal oli käes püstolitaoline ese ja nagu oleks sihtinud relvaga vanema mehe poole, vanem meesterahvas läks autost välja ja näitas, et tal on pagasnikus veel parem 4 relv, nui vms, ei näinud, et vanem mees oleks nuiaga midagi teinud, lihtsalt hoidis seda käes. Tunnistaja R. L ütluste kohaselt nägi aknast, et tumeda auto juurest liikusid 2 noormeest vanema meesterahva (kannatanu) juurde ja nägi, kuidas nad hakkasid rusikatega näo piirkonda lööma, siis tuli teine ja lõi jalgadega ka, kui järgmine hetk aknast välja vaatas, nägi, et ühel noormehel oli tumedat värvi relv välja võetud ja sihtis sellega vanamehe poole, mingi hetk võttis vanem meesterahvas oma autost esiukse juurest tumedat värvi nuia, noormehed (rohkem kui üks) ründasid, oli rüselus ja vanemal mehel kukkusid püksid jalast, ei mäleta, kas kukkusid või tõmmati, noormehed lõid kannatanut näopiirkonda ja siis jalgadega. L tunnistas, et sündmused, mis ütles, toimusid, aga täpset järjekorda enam ei mäleta, helistas politseisse, kuna tal oli vanema mehe pärast hirm ning tema silmis tehti vanemale mehele liiga, esialgse meenutuse järgi märkas püstolit enne, sest käsi sirutati välja ja sihiti, ei ole meeles, kas kumminuiaga ka kedagi ähvardati. Tunnistajad S. S ja R. L helistasid ka 01.04.2017 häirekeskusesse ning S S teatas, et xxxx maja ees käib kaklus ning noorem mees vehkis püstoliga ja vanemal mehel on käes mingi nui, et ennast kaitsta, ning R L teatas, et kaks nooremat meesterahvast tulid vanemale meesterahvale kallale, üks noormees vehib püstoliga, lööb vanemat meest xxxx ees. Tunnistaja S. J andis samuti ütlusi, kuidas noormees läks kannatanu juurde, hoidis kannatanust kinni ja mehel kukkusid isegi püksid maha, noored lõid, kannatanu kaitses ennast kätega ja üritas neid ära lükata, noormees läks auto juurde ja võttis autost püstoli, see oli tal käes, see, kes juhi kõrval oli, kasutas kannatanu suhtes vägivalda, kannatanu kaitses ennast või lükkas eemale, kannatanu käes ei näinud mingit eset, poistel ei olnud ka midagi sinnani. Kannatanu ütluste hindamisel arvestab kohus ka prokuröri poolt kohtuistungil avaldatut, et kohtueelses menetluses oli kannatanu ülekuulamise protokolle rohkem kui üks ja vastuolu oli ainult ühes protokollis. Korduvate ülekuulamiste eesmärgiks on ütluste täpsustamine. Teiste protokollide avaldamist ei saanud prokurör taotleda, sest need ei olnud vastuolus kannatanu ristküsitlusel antud ütlustega. Asjaolule, et kannatanu ülekuulamise protokolle oli veelgi, ei esitanud vastuväiteid ka kaitsja. Kuigi tunnistajate H. R ja M. E ütluste kohaselt võttis kannatanu kumminuia välja enne kui V.H võttis püstoli ning nad ei näinud, et V.H oleks löönud, ei pea kohus H. R ja M. E ütlusi usaldusväärsemaks teiste tunnistajate ütlustest. Kohus arvestab, et H. R ja M. E olid koos V.H-ga ning on V.H lähedased, mistõttu ei pruugi nad sündmust kajastada sama objektiivselt, kui täiesti kõrvalised isikud. On ka igati usutav, et pärast toimunut on süüdistatav, H. R ja M. E sündmust omavahel arutanud ning nad võivad detaile mäletada pigem V.H ütluste kohaselt, mitte tegelikult aset leidnud ajalises järjestuses. Seda enam, et H. R oli esialgselt kaassüüdistatav ning tema suhtes lõpetati antud kriminaalasi
H. R on ka kohtus tunnistanud, et oli sündmuskohale jõudes purjus ning ta ei pruugi mäletada kõike, mis juhtus. Samas M. E tunnistas, et süüdistatav ja kannatanu kähmlesid omavahel. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (lk 50-51), et H. R kui raskema kehaehitusega meesterahvas ja M. E kui üleni heledates riietes meesterahvas väljuvad sõidukist pärast seda, kui V.H on haaranud autost tumedat värvi relvataolise eseme. Järelikult ei pruukinud H. R ja M. E ka täpselt näha, kes millises järjestuses relva või kumminuia enda kätte võttis. Ka H. R sõnade kohaselt sekkus ta alles siis, kui nägi V.H käes relvataolist eset. Hinnates kogutud tõendite pinnalt sündmust kui tervikut, asub kohus seisukohale, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ei olnud V.H hädakaitse seisundis. Vastupidi, V.H agressiivsest käitumisest sai alguse sündmuste jada, milles sai kannatada V. Južaninov ning kes pidi enda kaitseks ning temale suunatud rünnaku lõpetamiseks võtma autost välja kumminuia taolise eseme. Kuigi näiteks tunnistaja H. Ti ütlustest nähtub, et kuulis mõlema mehe (süüdistatav ja kannatanu) kisa ning vanem meesterahvas astus ka sammu vastu ning sündmuse põhjuseks võis olla mõlema mehe suur ego, arvestab kohus, et just V.H oli see, kes esimene autost väljus, kannatanu juurde läks ning agressiivselt käitus. Asjaolu, et kannatanu võis süüdistatava hinnangul käituda ülbelt, kasutada võibolla järsemat hääletooni või ebatsensuurseid väljendeid, ei anna õigustust ega alust kasutada kannatanu suhtes vägivalda. Kohtule on arusaamatu, milles seisnes V.H hädakaitses olemine, 5 kui ta läks ise kannatanu juurde ning tal oli igal ajal võimalus takistamatult kannatanu juurest eemalduda, mida V.H ka tegi. Videosalvestisest on näha, et esmalt kell 13:57:33 väljub xxxx V.H ning kõnnib koheselt halli värvi sõiduauto juhiukse juurde, kell 13:57:50 jookseb V.H tagasi xxxx juurde ja haarab autost tumedat värvi relvataolise eseme, kell 13:57:56 sooritab V.H relvataolisest esemest laadimise liigutuse ning kõnnib halli värvi sõiduki suunas, suunates relvataolist eset halli värvi sõiduki poole ja kaob kaamera vaateväljast. Puuduvad mistahes viited sellele, et V.H oleks olnud kannatanu poolt ohustatud (kannatanu ei ajanud teda kumminuiaga taga, ei ilmunud agressiivse hoiakuga tema auto juurde vms). On eluliselt usutav, et isik, kes tunneb ohtu enda elule või tervisele, püüab ohust eemalduda ning selle õnnestumisel jääb ohutusse kaugusesse ja helistab politseisse. V.H küll eemaldus kannatanust, aga mitte selleks, et kaitsta enda elu ja tervist või helistada õiguskaitseorganitele, vaid selleks, et võtta relvataoline ese, minna tagasi kannatanu juurde ja demonstreerida sellega ähvardades enda üleolekut ja võimu. Selliselt käitudes on V.H selgelt näidanud, et ta ei tõrjunud vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, vaid põhjustas selle ise ning just kannatanu oli see, kes pidi V.H-st tuleneva ohu tõttu võtma välja kumminuia ning asuma ennast kaitsma. Kannatanu on kinnitanud enda löömist V.H poolt ning nimetatu haakub ka tunnistajate S. J ja R. Li ütlustega. Pärast aset leidnud intsidenti on V. J vastavalt isiku läbivaatuse protokollile tuvastatud näopiirkonnas ülemise huule vasakul verijälg ning kannatanu seljas oleval jopel on parempoolsel varrukal ja parempoolsel rinnal rebitud auk. Kohtueelses menetluses on kannatanu kinnitanud ka löömisest põhjustatud valu ning tunnistaja R. Li ja S. J ütluste põhjal oli vägivald kannatanu suhtes intensiivne, mis samuti kinnitab süüdistatava poolt kannatanule valuaistingute põhjustamist. Seda enam, et kannatanu puhul on tegemist eaka inimesega, kellel olid juba rünnaku ajal mitmed terviseprobleemid ning tõendamist on leidnud, et lisaks V.H-le ründas kannatanut ka H. R. Ei ole kuidagi usutav, et isik, keda lüüakse mitme isiku poolt mitmeid kordi, ei tunneks valu ning ründe intensiivsust kinnitab ka kannatanul seljas olnud jope rebenemine kahest kohast. Kuna V.H tekitas kannatanule valu põhjustanud tervisekahjustuse ja relvaga ähvardades kasutas ka psüühilist vägivalda, on tuvastatud, et V.H pani kannatanu suhtes toime vägivallateo. Seejuures arvestab kohus, et ka keskmise objektiivse kõrvaltvaataja (tunnistajad R. L ja S. J) seisukohast vaadatuna oli kannatanule suunatud vägivald intensiivne. Kvalifitseerimiseks V.H käitumine KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on vajalik ka juhuslike asjasse mittepuutuvate isikute rahu häirimine. Süüdistuse kohaselt häiris V.H sündmuskoha lähedases viibinud kõrvaliste isikute R Li, S Si ja S J rahu. Riigikohus on märkinud, et avaliku korra rikkumisena saab vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt ning rikkumise intensiivsuse hindamisel tuleb silmas pidada avaliku korra olemust. Kuivõrd avaliku korra sisustamine on väärtushinnanguline, tuleb avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel anda juhtunule hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades (3-1-1-60-10 p-d 14 ja 15.3). Tunnistajatena üle kuulatud R L ja S S nägid toimunut aknast. S. Si sõnade kohaselt ei tundnud ta relva tõttu ka hirmu, kuna oli toas, relv ise hirmutas ning kutsus politsei, et mingit kurba sündmust ära hoida. R. Li sõnade kohaselt tal enda pärast hirm ei olnud, helistas politseisse, kuna talle see situatsioon ei meeldinud, hirm oli vanamehe pärast, tegevus häiris, sest ilmaasjata ta politseisse ei helistaks. Tunnistajana üle kuulatud S. J viibis toimunu ajal tänaval sündmuskoha läheduses. Tema ütluste kohaselt tundis ta hirmu, kui nägi relva. Tunnistajana on üle kuulatud ka H. T, kes viibis samuti tänaval sündmuskohast umbes 10 meetri kaugusel. H. Ti sõnade kohaselt tema toimunu tõttu ei kartnud. Kuivõrd R. L ja S. S viibisid sündmuse ajal toas ning nende ütluste kohaselt nad ise hirmu ei tundnud, möönab kohus, et nende õigusrahu rikkumist ei saa hinnata sarnaselt sündmuskoha vahetuses läheduses viibiva S. J omaga. Samas ei tähenda see, et tunnistajate R. Li ja S. Si õigusrahu rikkumine ei oleks olnud intensiivne. Vastupidi, just seetõttu, et nad olid sündmusest tõsiselt häiritud, helistasid nad politseisse ning seda vaatamata sellele, et olid ise sündmuse toimumise ajal turvaliselt toas. Siinjuures peab kohus vajalikuks osundada ka tunnistaja S. Si ütlustele, et relv hirmutas teda, 6 kartis, et kellegagi midagi juhtub, kutsus politsei, et mingit kurba sündmust ära hoida, ta nii kartis, et võib-olla saab keegi hirmsasti haiget. Kohtu hinnangul on igati loogiline, et isik, keda olukord tegelikult ei häiri, ei võta tarvitusele ka abinõusid negatiivse sündmuse lõpetamiseks. Antud juhul on aga mõlemad isikud helistanud politseisse ning seda sündmust kui tervikut arvestades, sealhulgas kannatanu kaitseks. Kuigi V.H ütluste kohaselt ei olnud õhkrelval kuulegi sees ning õhuballoon oli tühi ehk tegemist oli täiesti kasutuskõlbmatu relvaga, ei olnud taoline asjaolu ei kannatanule ega sündmust pealt näinud isikutele teada, mistõttu nende hirmutunnet saab pidada reaalseks. Järelikult oli nende õigusrahu rikkumine häiritud piisavalt intensiivselt ning selle lõpetamiseks pidasid nad vajalikuks pöörduda õiguskaitseorganite poole. Kindlalt saab jaatada ka tunnistaja S. J õigusrahu rikkumist, kes seisis tänaval sündmuskoha läheduses ning kes tundis süüdistatava käes relva nähes ka hirmu. On usutav, et isik, nähes avalikus kohas enda lähedal relvaga vehkivat isikut, tunneb reaalselt hirmu ka enda elu ja tervise pärast. Seejuures ei saa isiku hirmutunnet pidada väheintensiivseks üksnes seetõttu, et keegi teine (antud juhul tunnistaja H. T) samamoodi ei tunne. Lähtudes elukogemusest, hoiakutest jms on mõistetav, et isikud võivad tajuda olukordi erinevalt ning see, mis tundub ühele tavapärane või väheohtlik, võib teise viia paanikasse või šokiseisundisse, mistõttu tulebki kindlaks teha konkreetse isiku arusaam toimunust ning tema reageerimine sellele. Kohtu hinnangul on usutav, et antud juhul sai S. J (kes nägi avalikus kohas vanema mehe ründamist mitme isiku poolt ja seejuures ka relvaga vehkimist) avalik õigusrahu rikutud piisavalt intensiivselt. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et on täidetud KarS § 263 lg 1 p 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Subjektiivsest küljest eeldab eelnimetatud paragrahvis sätestatud tegu tahtlust ning kohtu hinnangul on süüdistatava käitumises tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. V.H , lähenedes avalikus kohas, s.o kortermajade juures, kus liigub tavapäraselt palju inimesi ning mis ei ole vähekäidav või piiratud juurdepääsuga koht, agressiivselt meelestatuna kannatanule, kasutades kannatanu suhtes ka vägivalda ning vehkides relvataolise esemega, pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda. Sündmus leidis aset igapäevaselt tihedalt isikute poolt kasutatavas kohas (tunnistaja S. Si ütluste kohaselt toimus intsident 9-kordsete majade ees/vahel) ning V.H pidi võimalikuks pidama ka asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu häirimist ja möönma seda. Tunnistaja S. J viibis sündmuskoha lähedal (kõndis autodest mööda), mistõttu pidi ta süüdistatavale ka nähtav olema. Asjaolu, et süüdistatav ei pööranud kõrvalistele isikutele tähelepanu, olles nö pimestatud iseenda vihast kannatanu suhtes, ei välista ega vähenda süüdistatava vastutust avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud ning selle pani toime süüdistatav. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja ta tegutses tahtlikult. Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatav pani toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 263 lg 1 p 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohtu hinnangul võib karistust kergendava asjaoluna arvestada süüdistatava kohtuistungil viimases sõnas väljendatud südamest tulevat kahetsust, et selline olukord üldse tekkis ning ta lubas, et tema poolt kindlasti rohkem selliseid asju ette ei tule. Puhtsüdamlik kahetsus vastab KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatule. Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-24-07, p 8). V.H on isik, keda on varem kriminaalkorras karistatud. Uue kuriteo toimepanemisega on V.H näidanud, et ta ei ole enda varasemast käitumisest vajalikke järeldusi teinud ning kohtul 7 puudub usk, et V.H õiguskuulekust oleks võimalik tagada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Siinjuures arvestab kohus ka V.H poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, s.o avalikus kohas vägivalla tarvitamist eaka isiku suhtes ja seda tahtlikult. Oma tegevusega häiris V.H asjasse mittepuutuvaid isikuid, kelle ütluste kohaselt toime pandud tegu häiris neid ning nad tundsid hirmu. Enda jõupositsiooni kindlustamiseks ja kannatanu hirmutamiseks kasutas V.H ka relvataolist eset, mis samuti ilmestab V.H kuritegelikke hoiakuid ja üleolevat suhtumist õiguskorda. V.H käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav ning enda agressiivse käitumisega ohustab ta kaaskodanike elu, tervist ja turvatunnet. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus küll V.H poolt kohtuistungil avaldatud kahetsust, kuid leiab siiski, et V.H süüd ei saa hinnata väikseks ning vangistuse mõistmine on vajalik nii üld- kui eripreventiivsetel kaalutlustel. Riigipoolne karistusõiguslik hinnang süüdistatava teole, arvestades konkreetseid teo toimepanemise asjaolusid ja kuriteo toimepannud isiku süü suurust, annab ühiskonnale selge signaali, et õigusvastane käitumine on lubamatu ning mõistetud karistus lähtub ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Vangistuse mõistmine V.H-le on vajalik, et välistada edasised õigusrikkumised ning mõjutada V.H enda käitumist tõsiselt analüüsima ning seda muutma. Küll aga arvestab kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning V.H on avaldanud kohtuistungil kahetsust, mistõttu on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistus, millest KarS 68 lg 1 alusel tuleb arvata maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (01.04.-02.04.2017), kandmisele jääks seega vangistus 11 kuud ja 28 päeva. Kohus on seisukohal, et V.H on võimalik KarS § 73 lg 1 alusel karistusest tingimisi vabastada ning mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui V.H ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Siinjuures arvestab kohus juba eelnimetatud asjaolusid (vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning kohtuistungil avaldatud kahetsus), samuti seda, et karistusregistri andmetel pani V.H varasema kuriteo toime 22.11.2014 ning 24.11.2014 otsusega karistati isikut tingimisi vangistusega, katseaja läbis V.H edukalt. Eelnimetatu annab kohtule aluse uskuda, et ka seekordne karistusest tingimisi vabastamine on piisavaks vahendiks mõjutamaks isiku käitumist õiguskuulekuse suunas ning risk uuteks süütegudeks on viidud miinimumini. Kohus nõustub ka prokuröri seisukohaga, et tingimisi vangistus sunnib süüdistatavat katseajal oma käitumist rohkem kontrollima ning distsiplineerib teda vajalikul määral, samuti tuleb süüdistataval aru saada, et kui ta oma õigusvastast tegevust kordab, on olemas oht sattuda vanglasse karistust kandma. Menetluskulud
Menetluskuludeks antud kriminaalasjas on sundraha ja kaitsjatasu.
lg 1 p 4,9; 179 lg 1 p 2 ja 180 lg 1 alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista riigituludesse teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 810 eurot ja määratud kaitsja tasu kokku summas 960 eurot.
lg 1 p 7, 417, 423 ja 424 alusel annab kohus võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Asitõendid
lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Süüdistusakti kohaselt on asitõenditeks CD Häirekeskuse 01.04.2017 kõnede salvestistega ning CD xxxx asuva maja turvakaamera 01.04.2017 videosalvestisega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures ning õhkrelv P-23 GAMO xxxx, halli värvi õhkrelva kuulid ja isevalmistatud kumminuia taoline ese, mis on antud hoiule PPA asitõendite hoiuruumi. Kohus leiab, et CD plaat turvakaamera 01.04.2017 videosalvestisega, mis asub kriminaalasja materjalide juures, tuleb kohtuotsuse jõustumisel jätta
Õhkrelv P-23 GAMO xxxx ja halli värvi õhkrelva kuulid, mis on antud hoiule PPA asitõendite hoiuruumi, tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja hävitada.
lg 3 p 4 alusel tuleb kui väärtusetu asi hävitada ka isevalmistatud kumminuia taoline ese, mis on samuti antud hoiule PPA asitõendite hoiuruumi. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud asitõendina märgitud CD -d Häirekeskuse 01.04.2017 kõnede salvestistega, jätab kohus selles osas seisukoha võtmata. Arvestades eeltoodut ja juhindudes
S § 263 lg 1 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks vangistus 1 aasta. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata eelvangistuses 01.04.-02.04.2017, s.o 2 päeva, karistusaja hulka, kandmisele jääks vangistus 11 kuud 28 päeva. KarS 73 lg 1 kohaselt karistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui V.H 2-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt katseaja alguseks on 31.01.2019.a.
lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista V.H-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud: kaitsjatasu summas 960 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 eurot. Menetluskulud tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, või EE401700017002872300 Luminor Pank.
lg 3 alusel makseinfo menetluskulude tasumiseks lisatakse kohtuotsusele eraldi dokumendina. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega tehakse avalikult teatavaks ka kohtu kantselei kaudu ja kättesaadavaks e-toimiku süsteemi kaudu koos lahendiga. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõendid kohtuotsuse jõustumisel - CD plaat turvakaamera 01.04.2017 videosalvestisega, mis asub kriminaalasja materjalide juures jätta kriminaalasja materjalide juurde; - õhkrelv P-23 GAMO xxxx, halli värvi õhkrelva kuulid – KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida ja hävitada; - isevalmistatud kumminuia taoline ese, mis on antud hoiule PPA asitõendite hoiuruumi – hävitada
Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega ning vahistatud süüdistataval või tema kaitsjal kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast 15 päeva jooksul. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 31.01.2019.a. Kui on esitatud apellatsiooniteade, siis kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav 05.03.2019.a. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.