← Eesti

1-13-5173/181

Obsah (8)§ 209§ 344§ 345§ 201§ 64§ 3891§ 65§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. november 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-5173 (12240100249) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika A

§ 209

lg 2 p 1, 2, 3 (alates 01.01.2015

§ 209

lg 2 p 1, 3, 4) järgi; J.G (J.G) süüdistuses

§ 209

lg 2 p 2, 3 (alates 01.01.2015

§ 209lg 2 p 3, 4) järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.

jaanuari 2017 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja, vandeadvokaat Tõnu Meidra Prokurör Ringkonnaprokurör Rita Siniväli Süüdistatavad Carl Kink; isikukood 37312255224, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, töökoht: XXX, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistatud: Harju Maakohtu 08.10.2012 otsusega

§ 344

lg 1,

§ 345

lg 1 ja

§ 201

lg 1 järgi,

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 10 kuud vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 600 tundi, tegemise tähtajaga 12 kuud; Harju Maakohtu 17.10.2016 otsusega

§ 3891

lg 1 järgi 1 aasta 10 kuulise vangistusega, mis jäeti tingimisi kohaldamata 2 aastase katseajaga, tõkendit kohaldatud ei ole. J.G ; isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, töökoht: XXX, elukoht: XXX, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Tõnu Meidra Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2017 otsus Carl Kinki ja J.G süüdistusasjas jätta muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  4. Carl Kink oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles varem toime pannud omastamise, taas korduvalt eesmärgiga teenida varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, ostis 23.04.2010 majandusraskustes oleva äriühingu G OÜ ning sai 2010 suvel enda valdusesse sõiduauto Peugeot Partner, reg nr GGGGGG, maksumusega 12903,76 eurot, millise oli G OÜ liisinud 14.08.2007 S AS-lt (endise nimega S AS) liisingulepingu nr 0173438L alusel. C. Kink liisingumakseid ei tasunud ja sõidukit liisinguandjale ei tagastanud, vaid viis täpsemalt tuvastamata ajal 2010 nimetatud sõiduki tuvastamata välisriiki ja müüs maha menetlusega tuvastamata isikule ilma liisinguandja teadmata ja nõusolekuta, saadud raha omastas. Pettusega tekitas C. Kink S AS-le kahju summas 7725,34 eurot; samuti tema, eelneval kokkuleppel menetlusega tuvastamata isikutega ja eesmärgiga teenida suurt varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, hoidis ja turustas Saksamaal temale Eestist pettusega toodud vara. Nimelt omandas C. Kinki tuttav J.G eelneval kokkuleppel tuvastamata isikutega 03.02.2010 majandusraskustes oleva äriühingu R OÜ ning sai enda valdusesse firma varasemate omanike poolt AS-lt L kasutusrendile võetud väikebussid Mercedes Benz Vito, reg nr LLLLLL, maksumusega 30475,51 eurot ja Mercedes Benz Vito, reg nr KKKKKK, maksumusega 35068,33 eurot, milliste üleandmine oli notariaalses osaühingu osade müügilepingus ära märgitud p. 4.
  5. Müügi hetkel olid sõidukite eest kõik liisingumaksed tasutud. Nimetatud sõidukid olid antud R OÜ-le kasutusrendile AS L ja R OÜ vahel 26.05.2008 sõlmitud liisingulepingu nr L08105808 ja 14.07.2008 sõlmitud liisingulepingu nr L08107356 alusel. J.G ei teatanud liisinguandjale, et tema on saanud firma omanikuks, et tema sai sõidukid enda valdusesse, ega asunud tasuma liisingumakseid, vaid toimetas need sõidukid menetlusega tuvastamata isikute kaasabil nädal enne 12.02.2010 Saksamaale C. Kinkile müügiks, kes vastavalt eelnevale kokkuleppele tuvastamata isikutega hoidis ja turustas nimetatud pettusega saadud sõidukid 12.02.2010 läbi Bremenis XXX asuva firma A omaniku NM kolmandatele isikutele ilma AS L teadmata ja nõusolekuta, kuigi ta nägi, et sõidukite registreerimistunnistustes on omanikeks märgitud AS L ja temal ei olnud viimase nõusolekut sõidukite valdamiseks ega müügiks. Sõidukite müügi eest sai tema vahendustasu 300-500 eurot, ülejäänud summad andis tuvastamata isikutele, kes sõidukid temani olid mahamüümiseks toimetanud. Kuna sõidukite ostjaid loeti heauskseteks ostjateks, Saksamaa sõidukeid pangale välja ei anna. J.G müüs 18.02.2010 R OÜ maha töötule, korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule AZ-le, et vabaneda liisingumaksete edasisest tasumisest ja varjata kuritegu. Seega olid sõidukid Eestist välja viidud juba enne firma võõrandamist, mis tõendab kelmuse tahtlust algusest peale. C. Kink koos J.G ja tuvastamata isikutega tekitasid pettusega AS-le L suure varalise kahju summas 65543, 84 eurot ning 2

(15)selles, et tema, olles varem omastamise ja kelmuse toime pannud isikuks, taas korduvalt eesmärgiga teenida varalist kasu suures ulatuses ja tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, omandas 16.07.2009 makseraskustes oleva äriühingu M OÜ, koos osaühingu poolt 20.04.2007 liisingulepingu nr 0160299L alusel liisingusse võetud S AS-le (endise nimega S AS) kuuluva sõidukiga Mercedes-Benz, reg nr AAAAAA (uue numbriga YYYYYY), maksumusega 88837.20 eurot ning tasus osaliselt liisingumakseid 31.
  1. - 31.12.
  2. Samuti lubas isiklikult asuda liisingut käendama, viies liisinguandja eksitusse nagu tema kavatseks makseid ka edaspidi tasuda, et sõidukit temalt ära ei võetaks, kuid 2010 jaanuarist ta enam liisingumakseid ei tasunud, käendajaks ei asunud ja sõidukit pangale ei tagastanud ning viis selle 2010 veebruaris Saksamaale Bremenis XXX asuva firma A omaniku NM müügiplatsile, kus see sõiduk müüdi tema ettepanekul 18.03.2010 EY-le 37500 euro eest, kasutades C. Kink tuttava MK poolt varem osaliselt täidetud müügilepingu põhja, kus oli täidetud vaid müüja andmete osa. 16.02.2010 müüs C. Kink M OÜ AP-le, et vabaneda kohustusest tasuda liisingumakseid, kuid sõidukit temale üle ei andnud. AP on kriminaalkorras karistatud isik, kellel puudusid vahendid firma ostmiseks ja äritegevuseks ning firma eest ta ei tasunud, kuigi märge tasumise kohta lepingusse kirja pandi. Pank AP-ga kontakti ei saanud ja lõpetas 11.03.2010 ühepoolselt liisingulepingu. Menetlusega tuvastati, et sõiduk oli 18.03.2010 registreeritud Kaliningradis SB nimele, seejärel 31.03.2010 registreeritud NS nimele. Seega ei ole võimalik sõidukit pangale tagastada ning S AS-le on tekkinud suur kahju.
  3. J.G süüdistatakse selles, et tema eelneval kokkuleppel menetlusega tuvastamata isikutega, eesmärgiga teenida suurt varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, omandas 03.02.2010 majandusraskustes oleva äriühingu R OÜ ning sai enda valdusesse firma varasemate omanike poolt AS-lt L kasutusrendile võetud väikebussid Mercedes Benz Vito, reg nr LLLLLL, maksumusega 30475,51eurot ja Mercedes Benz Vito, reg nr KKKKKK, maksumusega 35068,33eurot, milliste üleandmine oli notariaalses osaühingu osade müügilepingus ära märgitud p. 4.
  4. Müügi hetkel olid sõidukite eest kõik liisingumaksed tasutud. Nimetatud sõidukid olid antud R OÜ-le kasutusrendile AS L ja R OÜ vahel 26.05.2008 sõlmitud liisingulepingu nr L08105808 ja 14.07.2008 sõlmitud liisingulepingu nr L08107356 alusel. J.G ei teatanud liisinguandjale, et tema on saanud firma omanikuks, et tema sai sõidukid enda valdusesse, ega asunud tasuma liisingumakseid, vaid toimetas need sõidukid menetlusega tuvastamata isikute kaasabil nädal enne 12.02.2010 Saksamaale enda tuttavale C. Kinkile müügiks, kes vastavalt eelnevale kokkuleppele tuvastamata isikutega hoidis ja turustas nimetatud pettusega saadud sõidukid 12.02.2010 läbi Bremenis XXX asuva firma A omaniku NM kolmandatele isikutele ilma AS L teadmata ja nõusolekuta. Kuna sõidukite ostjaid loeti heauskseteks ostjateks, Saksamaa sõidukeid pangale välja ei anna. Seejärel J.G müüs 18.02.2010 R OÜ maha töötule, korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule AZ-le, et vabaneda liisingumaksete edasisest tasumisest ja varjata kuritegu. Seega olid sõidukid Eestist välja viidud juba enne firma võõrandamist, mis tõendab kelmuse tahtlust algusest peale. Seega J.G , koos C. Kinki ja tuvastamata isikutega, tekitasid AS-le L pettusega suure varalise kahju summas 65543, 84eurot. Maakohtu otsus
  5. Harju Maakohtu
  6. jaanuari 2017 otsusega tunnistati Carl Kink süüdi

§ 209

lg 2 p 1, 2, 3 (alates 01.01.2015

§ 209lg 2 p 1, 3, 4) järgi ning kohaldades Kr

MS § 306 lg 1 p 61 sätteid, karistati vangistusega 1 aasta 3 kuud.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 08.10.2012 otsusega mõistetud karistusega, s.o vangistusega 10 kuud, loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel arvati liitkaristusest maha Harju Maakohtu 08.10.2012 otsuse järgi täielikult ärakantud karistus, s.o. 10 kuud vangistust ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 5 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti käesoleva otsusega mõistetud kergem karistus, s.o 5 kuud vangistust kaetuks Harju Maakohtu 17.10.2016 otsusega mõistetud raskema karistusega, s.o 1 aasta 10 kuulise 3

(15)vangistusega (mille ärakandmata osa on 1 aasta 9 kuud 27 päeva) ja mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 9 kuud 27 päeva vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust 1 aasta 9 kuud 27 päeva ei pöörata täielikult täitmisele, kui C. Kink ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti eelmise, s.o Harju Maakohtu otsuse nr 1-16-7785 kuulutamise päev, s.o. 17.10.2016. J.G tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p 2, 3 (alates 01.01.2015

§ 209lg 2 p 3, 4) järgi ning kohaldades Kr

MS § 306 lg 1 p 6 1 sätteid, karistati vangistusega 1 aasta.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui J.G ei pane 1 aasta 3 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 20.01.

  1. Kannatanute tsiviilhagid rahuldas kohus järgmiselt: C. Kinkilt mõisteti S AS-i kasuks välja 47014,97 eurot. C. Kinkilt ja J.G-lt mõisteti solidaarselt L AS-i kasuks välja 36915,95 eurot. Harju Maakohtu 29.01.2013 määrusega arestitud J.G vara, s.o sõiduauto Mitsubishi Pajero, (reg. nr JJJJJJ , VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX, 1992.a) jäeti tsiviilhagi tagamiseks aresti alla kuni kohtuotsuse täitmiseni tsiviilhagi puudutavas osas. Menetluskuludena mõisteti C. Kinkilt välja riigi tuludesse määratud kaitsjale makstud tasu 264 eurot ja J.G-lt määratud kaitsjale makstud tasu 264 eurot, mis tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul, igakuiselt 22 eurot. Sundraha 705 eurot ja tõlketasu 26,89 eurot jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel mõlema süüdistatava osas täies mahus riigi kanda. Valitud kaitsjale makstud tasu 2160 eurot jäeti mõlema süüdistatava enda kanda.
  2. Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis leidis, et süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteod on tõendamist leidnud kõikides episoodides. Karistuse mõistmisel arvestas kohus süüdistatavate süü suurust, vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning suure varalise kahju tekitamist, samuti asjaoluga, et menetlus kriminaalasjas on kestnud pikka aega. C. Kinkile pidas kohus võimalikuks mõista karistuseks vangistuse sanktsiooni alamäära lähedases ulatuses ja jätta mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, kohaldades

§ 73sätestatut.

Kohtu hinnangul saab J.G süüd pidada keskmisest suuremaks ja karistada teda vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra, kohaldades KrMS § 306 lg 1 p 61 sätteid ning kergendada karistust mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Apellatsiooni sisu

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatavate kaitsja. Apellant vaidlustab otsuse mõlema süüdistatava suhtes täies ulatuses ja palub teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistuse järgi õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada menetlus mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu, välja mõista esimese kohtuastme õigusabikulu vastavalt toimikusse esitatud arvetele ning jätta tsiviilhagid täies ulatuses rahuldamata. Palub vabastada aresti alt sõiduauto Mitshubishi Pajero ja tagastada see J.G-le. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja otsuses puuduvad põhjendused ning see on motiveerimata. 5.
  2. Kaitsja argumendid C. Kinki episoodide osas on alljärgnevad. C. Kink ei viinud liisingfirmat mingit moodi eksitusse, et temast kujuneks mulje kui ausast liisinguvõtjast, koos firma ostmisega sai ta kaasa mootorsõiduki Peugeot. Asjaolu, et süüdistatav ostis majandusraskustes firma, ei kinnita tema süüd. Kohus ei analüüsinud, et G OÜ osanike vahel olid suured vastuolud ja firma tegevus oli lakanud. Auto endisi osanikke ei huvitanud, PK viis auto Jänedale firma registreeritud aadressile ja pani auto võtmed JL postkasti, liisingfirmale midagi ei teatanud. JL müüs oma osaluse C. Kinkile 2010 aprillis. Auto võtmed leidis postkastist tema vend ja 4

(15)tema palus C. Kinkil autole järele tulla. C. Kink ei teadnud algselt sellest autost midagi ja kohus tõdes õigesti, et sisuliselt jõudis auto tema kätte tahte vastaselt. C. Kink ei suhelnud ega sõlminud Suga liisinglepingut ega loonud liisingfirmale üleüldse mingit muljet. Osanikud ei teadnud, mida sõiduautoga teha ega andnud seda ka Sule (endise nimega S) tagasi. C. Kink ei teinud midagi liisingfirma petmiseks ega liisingult varakäsutuse saamiseks. C. Kink selgitas, et tal oli plaan liisingfirmaga asi ära klaarida ja OÜ G võlg tasuda. Mingitel põhjustel ei kantud teda B-kaardile kui juhatuse liiget, seega algasid probleemid ja tal polnud ametlikult võimalik seda osaühingut esindada ega selle nimel tehinguid teha. C. Kink elas sel ajal Saksamaal ja sõiduki müügist saadud raha kulus OÜ G ülalpidamiskuludeks Saksamaal. Puuduvad tõendid nagu oleks C. Kink ostnud spetsiaalselt majandusraskusetes firma selleks, et jätta maksmata liisingfirmale Peugeot Partneri liisingmaksed ja nii sooritada kelmus. Kohtu väide, et C. Kinki tegevuses esineb sama käitumismuster läbi samade motiivide, ei ole tõene, sest Peugot episoodi ajaks polnud olemas veel mingit C. Kinki käitumismustrit. Otsuses õiguskirjandusest refereeritu on õige, kuid ei käi kuidagi C. Kinki kohta. Liisingmaksete tasumata jätmise korral oleks vastavalt lepingule C. Kink pidanud sõiduki tagastama liisinguandjale, kuid tagastamata jätmine ise ei ole kriminaalkuritegu. Tema käitumine sarnaneb endiste omanike käitumisega. Seega saaks OÜ S ees võlanõude korras olla vastutav OÜ G, mitte süüdistatav ja tegemist on tsiviilvaidlusega kahe äriühingu vahel, mitte kriminaalmenetlusega. On näha, et tsiviilvaidlusena käsitleb seda küsimust ka S, kes esitas hagi OÜ G ühe osaniku PK vastu käenduslepingu alusel, sama sõiduki maksumuse hüvitamiseks summas 7725.34 eurot. Viru Maakohus rahuldas hagi, leides, et käenduslepingu sõlmimisega muutus PK VÕS 65 lg 1 alusel solidaarvõlgnikuks ja hagejal on seega õigus temalt nõuda liisingulepingu alusel tekkinud kohustuse täitmist. Seega pole selle summa välja mõistmine C. Kinkilt põhjendatud. 5.1.2. OÜ R müüs J.G AZ-le. Kohus leiab, et skeem oli hoolikalt läbi mõeldud ning AZ oli nn tankist. Kohus jättis aga analüüsimata, et varem karistatud AZ-l, TV-l ja TK-l olid omad eesmärgid ja oskused tegutseda kuritegelikult ning rahaline huvi OÜ R firmaga tegutsedes. C. Kink neid isikuid ei tundnud ega tunne neid ka praegu. C. Kink süü ei ole tõendamist leidnud, ta ei ole olnud seotud OÜ R juhtimisega ega pole olnud ka omanikeringis. Ta pole olnud seotud OÜ R OÜ osanike vahetumisega ega busside toimetamisega Saksamaale. Tal puudus informatsioon, kas keegi OÜ R juhatuse liikmetest või osanikest on loonud väärkujutelma liisingfirmale. Puudub vaidlus, et C. Kink sai enda valdusesse MB väikebussid Saksamaal ja müüs need Saksamaal maha. Puuduvad veenvad tõendid, et müügitehingu tegemisel C. Kink teadis, et tegemist on ebaseadusliku toiminguga ja isikul/isikutel, kes tõid väikebussid Saksamaale, puudub õigus väikebussidega toiminguid teostada. Kohus leidis ekslikult, et C. Kink pidi teadma, et neid sõidukeid Saksamaal müüa ei tohi, kuna need kuuluvad liisingfirmale. Asjaolu, et mõne ettevõtte tegevuses on liisingute andmine, ei tähenda iseenesest seda, et selle äriühingu sõidukeid ei tohi müüa. Selline müümine eraldivõetuna, mis oligi C. Kink roll, ei kujuta endast

-i mõttes kuritegu.

§ 209eeldab tahtlust koosseisu asjaolude suhtes.

Kohtulikul arutamisel puudusid veenvad ja otsesed tõendid, mis C. Kinki süüstaksid, seega jääb kahtlus isiku süüs ja need tuleb tõlgendada süüdistava kasuks. 5.1.3. OÜ M omandamisega ei loonud C. Kink liisingfirmale ebaõiget ettekujutust, ta plaanis firmat kasutada autoäris. Auto müügiks oli olemas liisingu nõusolek, OÜ M osa müügist teatati liisingule, aga notarisse liisinguesindaja ei tulnud. OÜ-l M oli olemas maatükk, kuid nad võtsid maa välja ja müüsid firma koos autoga C. Kinkile. AZ kinnitusel tõi C. Kink auto parklasse, kuid liising ei soovinud seda tagasi võtta. Et OÜ M ei suutnud ega soovinud liisingautot kasutada ja makseid maksta, müüdi auto maha. Tegemist oli kalli sõidukiga (lepingu sõlmimise ajal 88837,20 eurot) ja Hansaliising oleks võinud ilmutada ka ise piisavat hoolsust. Leping oli sõlmitud Suga (S) ja selle p 5

(15)5.3 kohaselt kui liisinguvõtja ei täida liisinglepingust tulenevaid kohustusi, on liisinguvõtja liisinguandja nõudmisel kohustatud viivitamatult andma liisingueseme liisinguandja valdusesse kuni liisinguvõtja on täitnud liisinglepingust tulenevad kohustused. Kohut ei veennud, et C. Kinkil ei olnud pangas allkirjaõigust ning et ta sel põhjusel otsustas OÜ M AP-le edasi müüa. Tehing sõlmiti Rapla notaris, kus C. Kink andis üle ka sõiduauto. AP ütlused, et ta C. Kinki ei mäleta, ei ühti notariaalse lepingu ega C. Kinki ütlustega. Notariaalsel lepingul on AP allkiri ja notar on kontrollinud isiku samasuse. Tegemist on standartse osa ostu - müügi lepinguga ja auto üleandmist seal ei mainita. OÜ M dokumendid anti AP-le üle kirjaliku aktiga. Kohus pidas AP ütlusi ebaõigesti usaldusväärseteks ning rajas ka neile C. Kinki süüdimõistmise. C. Kink on auto üleandmist kinnitanud telefonivestluses ka vara tagastusteenuse pakkuja C esindajale, kes on selle teabe fikseerinud memos Sule, samuti on ta M OÜ juhatuse liikmena kinnitanud ühes telefonivestluses liisingfirma töötajale, et andis liisingueseme üle uuele omanikule AP-le. Hiljem võeti temaga ühendust ja paluti nimetatud sõiduauto müüa Saksamaal. Kohus lükkab ümber väite, et AP autot Saksamaale ei toonud. Mingil ajal sõitis C. Kink selle autoga Saksamaal ringi ja müüs sõiduki suulise volikirja alusel maha ning andis saadud raha teda volitanud isikule. Müügiks kasutati MK täidetud müügilepingu blanketti. C. Kink oli teadlik, et Saksamaal kontrollitakse, kas auto on tagaotsitav ja kuna sõiduk seda polnud, ei näinud ta sõiduki müümises mingit probleemi. Kohus väidab, et siin kordub sama käitumismuster. Puuduvad aga tõendid selle kohta, et C. Kink sõiduauto MB Saksamaale viis. Täiesti tõendamata on, et süüdistatavad panid koos toime kelmuse. Suulise volituse alusel sõiduki müümine Saksamaal ei moodusta kelmust ja on vaadeldav volituseta tegutsemisena. Enne 01.01.2015 kehtinud

§ 209

lg 1 annab kelmuse legaaldefinitsiooni: “Varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel”, kuid käesolevas asjas ei saa lähtuda 01.01.2015 muutunud

§ 209

sõnastusest, kuna karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Kelmuse koosseis eeldab, et vara saamise hetkel oleks olemas konkreetne pettus ja konkreetne isik, keda peteti kelmuse objektiivsesse külge kuuluva teoga, millega tekitatakse kannatanul väärkujutlus vara ülemineku aluste suhtes. Objektiivseks asjaoluks on see, et C. Kink (nagu ka MK) tegutses Saksamaal autode vahendajana, mis oligi tema tolleaegne töö. Kas ta tegi seda tööd piisava kontrolli ja hoolsusega, on iseküsimus. Mingit pettuslikku tegu pole käeolevates episoodides olemas ja mingeid väärkujutelmi pole kellelegi loodud. Teooria kohaselt on oluline, millal tekkis süüdlasel tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. C. Kinki kui osaühingu osaniku osas, ei ole tuvastatud, et tal polnudki plaanis äriühingute liisinglepinguid täita. Ainuüksi varalise kahju tekkimine lepingulise suhte ühel poolel ei muuda suhte teist poolt kurjategijaks. Kõikides episoodides on tegemist õigussuhtega kahe äriühingu – liisingfirma kui liisinguandja ja osaühingu kui liisinguvõtja vahel. Kahes episoodis (R ja OÜ M), kus liisingfirmadele pole liisingmakseid tasutud, ei ole C. Kink liisinguvõtja osanik ega juhatuse liige vaid Saksamaal asuv vahendaja, kes need liisingautod maha müüs. Ü hel juhul, kus C. Kink oli 2/3 osanik ega saanud juhatuse liikmeks, jättis liisingmaksed lõplikult tasumata liisinguvõtja OÜ G. Seega klassikalise tsiviilõigussuhte vastutavaks pooleks on äriühing ja liisingfirmal on nõudeõigus tema vastu. 5.1.4. Kohus leidis ekslikult, et C. Kink sõlmis fiktiivsed lepingud OÜ G ja OÜ M ostmiseks. C. Kink üksi ei saa ühtegi fiktiivset lepingut sõlmida. OÜ-l G oli mitu osanikku, kes müüsid oma osad C. Kinkile omavaheliste tülide tõttu. OÜ M müüdi C. Kinkile osaniku poolt vabal tahtel. Keegi nende firmade omanikest pole tehingutes näinud midagi fiktiivset ja puuduvad tõendeid, nagu oleksid nende firmade endised omanikud kuidagi C. Kinki tuttavad ja tema poolt kontrollitavad. Kohtu tõdemus, et C. Kink ostis äriühingud ainult autode enda valdusse saamiseks, et need hiljem maha müüa, on oletuslik. Liisinglepingutes oli kohustus teatada, kui toimub osaühingu osade müük. Liisingfirmale teatati ja selline teatamine välistab väärkujutelma loomise ja ebaõige arusaama 6

(15)kujundamise liisingfirmas. Et liisingfirma teadis, kes sai uueks osanikuks, oleks liisingfirmal tsiviilõiguslikus mõttes olnud õigus leping üles öelda, kui ta ei soovinud enam olla lepingulistes suhetes äriühinguga, millede omanikuks on C. Kink. Pole tuvastatud, et C. Kink oleks enda kohta esitanud ebaõigeid andmeid liisingfirmadele ja näidanud ennast nn paremana. Igakuiste lepingumaksete mittetasumine ei ole väärkujutelm, vaid reaalne tagajärg. Auto liisingfirmasse tagastamata jätmine on seega lepingutingimuste rikkumine, millele järgneb tsiviilõiguslik sanktsioon viivise või leppetrahvi näol, mitte kuritegu. 5.1.
  1. Kuigi C. Kinki osas oli eeluurimisel veel kaks analoogset episoodi 2010 aastast, lõpetati nendes menetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Need müügid toimusid umbes samal ajal, kui C. Kink tegeles autode müügiga Saksamaal, ka need olid liisingfirmade autod ja ka muud asjaolud on sarnased teiste kohtuotsuses käsitletud episoodidega. Seega on õigussüsteem andnud täiesti erinevad hinnangud peaaegu identsetsele asjadele, mis ei ole õiglane. Ka käesoleva kohtuotsuse aluseks olevates episoodides tulnuks menetlus lõpetada kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 5.1.
  2. C. Kink ostis OÜ G 23.04.2009 (sõiduki müüs 2010), 2 MB Vito väikebussi müüs ta 12.02.2010 ning MB 320 müüs Saksamaal 18.03.2010, seega on kõikidest sündmusest möödas üle 5 aasta ning asjad võivad olla tänaseks aegunud. Kuriteo sündmusest on möödas üle 8 aasta, ebamõistlik ja kohtualusele kurnav on neid asju praegu menetleda. C. Kinki on kriminaalmenetlus mõjutanud juba vähemalt 5 aastat 5 kuud. Väikebusside episoodis kuulati ta üle 09.04.
  3. Käesolevaks hetkeks on kriminaalasi jõudnud teist korda Ringkonnakohtusse ja ei ole selge, kas lähiajal jõuaks kriminaalmenetlus lõpptulemini, s.o jõustunud kohtuotsuseni. Arvestades kriminaalasja menetlemise staadiumit, tuleb menetlus lõpetada mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Süüdistatav annab nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumisega. Kohus on küll leidnud, et mõistlik menetlustähtaeg on möödas, kuid on valinud heastamiseks ebaproportsionaalselt väikese viisi. 5.
  4. Kaitsja argumendid J.G episoodide osas on alljärgnevad: Kohtu väide, et J.G omandas koos seni tuvastamata isikutega majandusraskustes OÜ R, on tõendamata. Kogu menetluse käigus pole kunagi olnud juttu mingitest tuvastamata isikutest, kellega koos J.G oleks tegutsenud, tema kaasosalisi pole leitud. J.G oli C. Kinki tuttav. Omandatud äriühing ei olnud majandusraskustes, OÜ-l R puudusid võlad ja seal oli 2 korralikku osaliselt välja makstud hästi hooldatud peaaegu uut väikebussi. Firma lihtsalt ei tegutsenud siis enam aktiivselt ja süüdistatav ostis osaühingu sooviga tegelda turismindusega. Äriühingu ost oli reaalne tehing, mida kinnitavad nii müüjad KI, HH ja MS kui J.G ning notariaalne leping. Puuduvad andmed, et osaku müüjad ja J.G oleksid enne tehingut olnud omavahel tuttavad. Küll võib olla, et müüjad plaanisid kelmust ja olid seotud Z, K ja V-ga. Et J.G ei suutnud liisinguid maksta, otsustaski ta R müüa. J.G ei teatanud liisinguandjale firma omandamisest teadmisel, et sellest teatasid endised omanikud, tal endal ei tulnud pähegi, et peab liisingfirmale teatama, et tema on firma uus omanik. Süüdistatav ei viinud liisingfirmat kuidagi eksitusse, sest esialgsed omanikud teatasid liisingule osaühingu müügist ja J.G-st kui ostjast. Ebaõige on kohtu väide, et süüdistatav toimetas bussid tuvastamata isikute kaasabil C. Kinkile müügiks. J.G ise sel ajavahemikul Saksamaal ei käinud ja pole tõendeid, et ta oleks palunud kedagi need sõidukid Saksamaale viia. J.G ei tea üldse, kuidas need sõidukid sattusid C. Kinki kätte. Puuduvad tõendeid, et süüdistatavad koos kavandasid kas omastamise või kelmuse toimepanemist. C. Kink kinnitab, et isikute seas, kes toimetasid väikebussid Saksamaale, polnud J.G , väikebusside toomisega võis olla seotud AZ. Tõendiks kelmusest ei ole see, et J.G müüs väikebussid töötule Z-le, kellest ta midagi ei teadnud. Kuigi AZ on 7-l korral karistatud, puuduvad seosed J.G ja AZ kooskõlastatud 7
(15)kuritegeliku tegevuse kohta. Süüdistatava tegevus ei erine milleski OÜ R endiste ja uue omaniku AZ käitumisest. Rapla notariaalse tehingu erinevus Tartu omast seisnes selles, et notariaalne OÜ R müügileping AZ-le ei sisalda sõidukite üleandmise klauslit, mis ei tähenda, et sõidukeid poleks AZle üle antud. Need andis J.G AZ-le üle juba enne notariaalse lepingu sõlmimist Õilme tänaval. AZ istungil avaldatud ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus on leidnud, et AZ ütlused väärivad tähelepanu, ta ei olevat saanud ühtegi sõidukit. Tegelikult sai AZ enda kätte need kaks sõidukit ja ta omandas need täie teadmise juures notariaalse tehinguga OÜ R ostul. AZ-l on motiiv anda ebaõigeid ütlusi vabanemaks vastutusest. AZ oli seotud TV-ga ja TK -ga, kelle vahendusel ta ostiski OÜ R. Kohus nendib, et ilmekalt väljendavad skeemi olemasolu AZ ja TK ütlused. Kaitsja nõustub, et mõlemad isikud olid kuriteo osalised, kuid nemad võisidki olla isikud, kes liisingautode pettuse korraldasid ja selles osalesid, J.G võis olla nende tegude ohver. 5.2.
  1. J.G ei osanud nõuda sõidukite kandmist notariaalsesse lepingusse, kuna ei näinud selles tehingus midagi iseäralikku. Et sõidukid ei kajastu notariaalses lepingus, ei tee veel J.G-st kelmuse toimepanijat. J.G kinnitas, et notari juures oli sõidukitest kindlasti juttu, need olid ostjale üle antud. 5.2.
  2. Puuduvad tõendid C. Kinki ja J.G koos tegutsemisest. Samas tõdeb kohus ekslikult, et J.G on süüdi ning tema süü on üle keskmise suur. J.G ei ole neid sõidukeid kellelegi müünud, ta andis need koos firmaga üle AZ-le. J.G tegevus tuleb lahutada C. Kinkist, kuna nad pole ühe ja sama keti osad. J.G pole olemas C. Kinkile sarnast käitumismustrit, mis ilmneks tema korduvatest tegudest. Sama hästi võisid koos tegutseda C. Kink ja OÜ R esialgsed Tartu omanikud koos AZ, TV ja TK-ga. Kohtu järeldus, et J.G tegutses majandusliku kasu saamine eesmärgil, on täiesti oletuslik, sest tõendid kasu saamisest või tema majandusliku olukorra paranemisest, puuduvad. 5.2.
  3. J.G süüdimõistmine kahe MB Vito bussi müügis 12.02.2010 võib olla tänaseks aegunud. 5.2.
  4. J.G suhtes on alus kohaldada mõistliku menetlustähtaja regulatsiooni. Asja materjalide hulgas on prokuröri õiend toimingute kohta kriminaalmenetluses, kust ilmneb menetluse ajakava. J.G ei ole asjaga viivitanud ning on andnud oma ütlused nii eeluurimisel kui ka kohtus, tema tõttu on istungid edasi lükkunud vaid mõnel korral, kui ta on olnud haige, spetsiaalselt pole J.G ei venitanud ega takistanud kohtupidamist seda tõdes kohus oma otsuses. J.G on arvamusel, et menetlus on olnud liiga pikk lihtsalt menetlejate tegevuse tõttu. Asi oli pikalt eeluurimisel ning on tänaseks läbinud I kohtuastme üldmenetluses kaks korda. Selline kaks korda 1,5 aastat kestnud üldmenetlus on olnud J.G-le väga kurnav ning kahjustanud eraelu. 05.04.2012 kuulati ta kahtlustatvana üle ning sellest on möödas 5 aastat ja 5 kuud. 30.05.2013 koostas prokurör süüdistusakti ehk sellest on möödas 4 aastat 3 kuud. Kohtupidamine pole tänaseks lõppenud. Eestis ei ole tavaline, et isiku süüdi mõistmiseks läbitakse kaks täispikka üldmenetlust esimese astme kohtus. J.G isik ega väidetav osalus teos pole nii olulised, et püüda teda iga hinna eest süüdi mõista. 5.2.
  5. Heastamaks mõistliku menetlustähtaja nõude rikkumist J.G suhtes on ainus kohane abinõu kriminaalmenetluse lõpetamine. Tema vabastamine sunniraha tasumisest pole proportsionaalne ega kohane, pigem ülitühine. Karistuse kergendamist ei saa arvesse võtta, kuna sündmusest 8 aastat hiljem mõistetud karistus ei oleks nagunii saanud suurem olla, kui praegu kohtu mõistetud. Asja aktuaalsus on kadunud ja J.G on karistamata isik, nii et rangem karistus palju aastaid hiljem ei täidaks nagunii oma eesmärki. Alla keskmise määra tulnuks J.G-le karistus mõista ka ilma nn menetlustähtaja nõude heastamiseta. Seega tegelikult on kohus tuvastanud mõistliku menetlustähtaja rikkumise fakti, aga valinud heastamiseks mittekohase viisi. Kohtud on lugenud juba 4 aastat 6 kuud kestnud II astme kuriteo (soodustuskelmus) menetlusaega liiga pikaks. Mainitud asjas lõpetati kõigi kohtualuste suhtes menetluse seoses mõistliku tähtaja möödumisega ja vastav otsus on jõustunud (1-15-10238 Pärnu MK otsus). Antud juhul ei tule enne 8
(15)6 aastat J.G suhtes kindlasti jõustunud kohtulahend, sest on ilmne, et kas kaitsja või süüdistaja vaidlustavad Ringkonnakohtu lahendi. Maakohus on arvestanud üksnes kannatanu huvidega. Kannatanu S AS-i volitatud esindaja kirjalikud vastuväited apellatsioonile (C. Kinki osas).
  1. Kannatanu leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on põhjendatud ja arusaadav, kohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 6.
  2. Kohus on leidnud õigesti, et (Peugeot Partner, reg.nr GGGGGG episoodis) kinnitavad isiku süüd S AS kuriteoteade koos lisadega, liisinguleping ja selle üldtingimustes kajastatud asjaolud, osaühingu osade müügileping ning tunnistajate JL ning PK ütlused. Tekitatud kahju suurust tõendab hagiavaldus koos selle lisadega. C. Kink pidi olema teadlik, et tal puudub igasugune õigus sõiduki müümiseks, teades, et sõiduk kuulub S AS omandisse. Kannatanule on tekitatud kahju kuriteo käigus, kuriteo on toime pannud C. Kink, mistõttu on asja lahendamine kriminaalmenetluses põhjendatud. 6.
  3. Mercedes Benz (reg.nr AAAAAA) episoodis kinnitavad isiku süüd S AS kuriteoteade koos lisadega, liisinguleping ning selle üldtingimustes kajastatud asjaolud, tunnistajate JZ (D), AZ, JŽ, IK, NS, AP ja MK ütlused, osaühingu osade müügilepingud, dokumendid sõidukiiruse ületamise kohta ning Keskkriminaalpolitseilt saadud vastused. Tekitatud kahju suurust tõendab hagiavaldus koos selle lisadega ning kannatanu poolt antud ütlused. C. Kink pidi olema teadlik, et tal puudub õigus sõiduki müümiseks, teades, et sõiduk kuulub S AS omandisse. Kummagi sõiduki puhul ei ole C. Kink sõiduki enda valdusesse saamist ega selle edasimüümist eitanud. 6.
  4. Kohus on õigesti kohaldanud

§ 209

kvalifikatsiooni ja näidanud, kuidas kannatanule ebaõige ettekujutus loodi ning kuidas kuriteoskeem (mõlema episoodi puhul omandada makseraskustes olev äriühing, saada enda valdusesse liisinguese, mis seejärel võõrandada) toimis. 6.

  1. Kriminaalasi on lahendatud mõistliku aja jooksul, arvestatud on ka kannatanu õigustega tsiviilnõude lahendamisel mõistliku aja jooksul. Kannatanu S AS-i volitatud esindaja kirjalikud seisukohad
  2. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad S AS. Kannatanu jääb 13.09.2017 esitatud seisukoha juurde ning leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Kannatanu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsioonis ning kannatanu S AS-i kirjalikes seisukohtades esitatud väidetega leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium osundab, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks või süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks. Silmas pidades ka karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, vastavad ka mõistetud karistused C. Kinki ja J.G süü suurusele. 9

(15)
  1. Kelmus kui varavastane süütegu erineb tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kohtukolleegiumi hinnangul on nii C. Kinkile kui J.G-le esitatud süüdistustes kui vaidlustatud kohtuotsuses käsitletud tõenditele tuginedes konkreetselt ära näidatud, kuidas süüdistatavate tegevusega liisingfirmades ebaõige ettekujutus loodi ning kuidas vastavasisuline kuriteoskeem, mille läbi tekitati kannatanutele suures ulatuses varalist kahju toimis.
  2. Apellatsioonides esitab kaitsja valdavas osas samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses ning millele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ja millega kohtukolleegium nõustub. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-113-13, otsus nr 3-1-1-2311 ja otsus nr 3-1-1-92-11). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi, vaid piirdub alljärgnevalt hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
  3. Vaidlus puudub selles, et G OÜ liisinguvõtjana S AS-lt (endise nimega S AS) 14.08.2007 liisingulepingu nr 0173438L alusel liisitud sõiduautot Peugeot Partner, reg. nr. GGGGGG, liisinguandjale ei tagastanud ega liisingumakseid alates 01.04.2010 (kd I, tl 36-39) ei tasunud. Nähtuvalt nõude arvestusest on S AS-le tekitatud kahju suuruseks 7725,34 eurot. Liisingulepingu üldtingimuste kohaselt pärast liisingueseme omandamist müüjalt kuulub liisinguese liisinguandjale omandiõiguse alusel. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu ülesütlemisega. Üldtingimuste p 7.5 kohaselt kohustus liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub üheselt, et G OÜ osad ostis C. Kink 23.04.2010, saades tehinguga 66,66% osas osaühingu osanikuks ning sai 2010 suvel enda valdusesse ka sõiduauto Peugeot Partner, reg. nr. GGGGGG, maksumusega 12 903,76 eurot. Kuigi G OÜ esindajana oli liisingulepingu allkirjastanud PK, kelle juhatuse liikme staatus lõppes alates 27.01.2010, tuleneb liisingulepingu p-st 2.2.2 märgitust otseselt, et ostja (s.o Carl Kink) omandas osaluse eesmärgiga korraldada seadusega sätestatud korras osaühingu lõpetamine ja äriregistrist kustutamine. Seega pidi just C. Kink G OÜ esindajana täitma kõiki liisingulepingust nr 0173438L tulenevaid liisinguvõtja kohustusi. Lisaks kohtuistungil uuritud kirjalikele tõenditele on tunnistajate PK ja JL ütlustega ning C. Kinki enda ütlustega usaldusväärselt tõendatud, et C. Kink sõiduautot Peugeot Partner, reg. nr. GGGGGG liisinguandjale ei tagastanud, vaid viis selle tuvastamata ajal 2010 aastal tuvastamata välisriiki, kus müüs selle menetlusega tuvastamata isikule, ilma liisinguandja teadmata ja nõusolekuta maha ning sõiduki müügist saadud raha omastas. C. Kinki ütlused kohtuistungil, mille kohaselt ostis ta G OÜ äritegevuse, mitte sõiduki enda valdusse saamise eesmärgil, ei tulene asjas kogutud tõenditest. Süüdistatava väited, et koheselt tekkisid tal 10
(15)mõtted vara realiseerida ja pangale osa kinni maksta, on paljasõnalised ja tõendamata. Asjaolu, et teda G OÜ B-kaardile ei kantud ja teda ei märgitud kasutajana sõiduauto tehnilisse passi, tõendab süüdistataval igasuguse tahte puudumist osaühingu majandusliku tegevuse jätkamisel, vaid vastupidiselt, soovi liisingufirmat kuidagi petta. Puuduvad igasugused tõendid, mis toetaksid kaitseversiooni sellest, et C. Kinkil oli plaan liisingfirmaga asi ära klaarida ja G OÜ võlg tasuda. Jättes liisingulepingust tulenevad osamaksed tasumata ja müües sõiduki ilma liisingufirma nõusolekuta maha ning omastades liisinguandjale kuuluva sõiduki müügist saadud raha, tegutses C. Kink tahtlikult varalise kasu saamise eesmärgil. Sellisel viisil käitumisega viis C. Kink liisinguandja eksitusse. Erinevalt kaitsjast, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga selles, et C. Kinkile süüdistuses esitatud etteheide majandusraskustes oleva äriühingu ostmisest, on kohtuistungil tõendamist leidnud. Kaitsja jätab tähelepanuta asjaolu, et liisingulepingu p-st 2.1.3 nähtub, et G OÜ-l olid maksuvõlad, kuid osaühing ei ole püsivalt maksejõuetu ning p-s 2.2.1 on sätestatud, et ostja (s.o C. Kink) on tutvunud osaühingu põhikirjaga ja müüja poolt talle esitatud dokumentatsiooniga ning omab reaalset ettekujutust osaühingu majanduslikust olukorrast. Lisaks kinnitab G OÜ majanduslikku olukorda äriregistri väljavõte (kd I, tl 116-118). Seega ei ole ka eluliselt usutav, et C. Kink, saades, 23.04.2010 notariaalse tehingu läbi G OÜ osanikuks ja omades kogu osaühingut puudutavat dokumentatsiooni, ei teadnud midagi selle majanduslikust olukorrast. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu tõdemusega, et C. Kinki tegevuses esineb läbi episoodide sarnane käitumismuster koos samade motiividega mis ilmestab subjektiivsest küljest kavatsetust. Kavatsetuse puhul on oluline, et isik tahab toime panna süüteokoosseisus kirjeldatud tegu ning soovib ka oma teo tagajärgi. Kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärk, vaid ühtlasi ka sisemine põhjus, miks isik üldse teo toime paneb. Kelmuse toimepanemiseks peab süüdlane looma ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Seega, petmise osas tuleb tuvastada teo toimepanijal otsene tahtlus (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-45-11). Maakohus leidis seega õigesti, et C. Kink pani kelmuse antud episoodis toime otsese tahtlusega, eesmärgiga saada varalist kasu. Peugeot Partner, reg. nr. GGGGGG müügist saadud omastamisega tekitas C. Kink S AS-ile varalise kahju summas 6597,32 eurot (kd I, lk 28-41), mis kuulub C. Kinkilt VÕS § 1043 alusel väljamõistmisele kannatanu kasuks. 12. Kaitsja, väites C. Kinki käitumises sarnase käitumismustri puudumist, eksib kas tahtlikult või tahtmatult. Puudub vaidlus selles, et M OÜ (esindaja JZ) ja S AS-i vahel 20.04.2007 sõlmitud liisinguleping nr 0160299L sõiduauto Mercedes Benz 320 CDI, reg. nr. AAAAAA liisimiseks, lõpetati ennetähtaegselt 11.03.2010 seoses liisinguvõtja poolse lepingu rikkumisega (kd I, tl 42-73). Liisingulepingu üldtingimuste p-st 7.3 tulenevalt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu ülesütlemisega, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt kohustus liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Maakohtus tuvastatud asjaoludest nähtub üheselt, et C. Kink omandas 16.07.2009 makseraskustes oleva M OÜ, koos osaühingu poolt 20.04.2007 liisingulepingu nr 0160299L alusel liisingusse võetud S AS-ile (endise nimega S AS) kuuluva sõidukiga Mercedes-Benz, reg. nr AAAAAA (uue numbriga YYYYYY), maksumusega 88 837.20 eurot (kd II, tl 172-177) ning tasus osaliselt liisingumakseid 31.07.2009 - 31.12.2009. Lubadusega isiklikult asuda liisingut käendama ja liisingumakseid tasuma, 11
(15)et sõidukit temalt ära ei võetaks, viis ta liisinguandja eksitusse. Tunnistaja JZ (uue nimega JD) ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et firma müüdi koos autoga notari kaudu ning peale firma müüki sai ta pangalt teada, et liisingumakseid ei ole laekunud ja C. Kink, kes lubas otsida uue käendaja, seda ei teinud. Seega puudub vaidlus samuti selles, et alates jaanuarist 2010 C. Kink enam liisingumakseid ei tasunud, käendajaks ei asunud ega sõidukit pangale ei tagastanud. Selle asemel viis ta 2010 veebruaris sõiduki Mercedes-Benz, reg. nr AAAAAA Saksamaale Bremenis XXX asuva firma A omaniku NM müügiplatsile, kus see müüdi 18.03.2010 tema ettepanekul ja MK poolt varem osaliselt täidetud müügilepingu järgi 37 500 euro eest EY-le. C. Kinki väited, et M OÜ ostis ta autoäris kasutamiseks ja et Mercedes-Benz, reg. nr AAAAAA müümiseks oli tal liisinguandja nõusolek, on ainetud ega tulene asjas hinnatud tõenditest. Liisinguvara S AS-ile tagastamata jätmisega on S AS-ile tekitatud kahju suuruseks 40417,65 eurot (kd I, tl 75-95). Lisaks eelmises punktis käsitletud episoodile joonistub kohtukolleegiumi arvates ka selles episoodis selgelt välja C. Kinki sarnane käitumismuster. Tunnistajate AZ ja JŽ ütlustega on leidnud tõendamist, et M OÜ müüdi firmat osta soovivale C. Kinkile, kuna firma teenis kahjumit ja majanduslik olukord läks halvemaks. M OÜ kui makseraskustes oleva äriühingu majanduslikku seisu kinnitab ka 16.07.2009 OÜ M ostu-müügi leping, millest nähtuvalt ei ole lepingule lisatud vara üleandmise akti ega märgitud liisingu sõlmimise asjaolusid. Ka tunnistaja NS kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei teadnud tema liisitud sõiduautost midagi ja firma ostis ta vaid maa soetamiseks, seejärel astus firmast taas välja. Vabanemaks kohustusest tasuda liisingumakseid, müüs C. Kink 16.02.2010 M OÜ 40 000 krooni eest edasi AP-le, liisinguvara üle andmata (kd II, tl 159-164). AP-le kui M OÜ ostjale üle antud dokumentatsioonis esitatud maksuvõlgade raportist nähtub M OÜ majanduslik seis (kd II, tl 170). Tunnistaja AP ütlustest kohtuistungil, millised maakohus luges usaldusväärseteks ja millega kohtukolleegium nõustub, nähtub üheselt, et ostetud firma eest AP midagi maksnud, sest müüja tahtis firmast lahti saada. Esitatud tõendid kinnitavad, et AP on kriminaalkorras karistatud isik, kellel vahendid firma ostmiseks ja äritegevuseks puudusid. Et C. Kink ostis M OÜ üksnes eesmärgiga saada varalist kasu, mitte äritegevuse eesmärgil, tõendab usaldusväärselt Swedbank AS-i vastus, mille kohaselt C. Kink M OÜ kontode kasutajana ei tegutsenud. C. Kinki väide, et Rapla notaris tehingu sõlmimise ajal andis ta AP-le üle ka M OÜ liisinguvara on asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Nii kinnitab AP, et liisitud sõiduautost kuulis ta alles kinnipidamisasutuses politsei käest ning teavitusest sõidukiiruse ületamise kohta nähtub, et sõidukiga Mercedes-Benz S 320 CDI 4 Matic (reg.nr YYYYYY) ületati kiirust 19.02.2010 Eestis (kd II, tl 179-185). Seega oli veel vähemalt 3 päeva peale M OÜ müümist liisinguvara endiselt C. Kinki valduses. Kuigi C. Kink pidi olema teadlik, et tal puudub igasugune õigus M OÜ-le liisitud sõiduki müümiseks, kordub C. Kinki käitumismuster koos sarnaste motiividega ka käesolevas episoodis. Maakohus tuvastas õigesti, et C. Kink tegutses kavatsetusega, viies liisinguandja eksitusse, jättes liisingulepingu alusel osamaksed tasumata ning sõiduki pangale tagastamata. Müües liisinguvara Saksamaal ilma liisinguandja nõusolekuta maha, tekitas C. Kink sellega S AS-ile suure varalise kahju, mis kuulub C. Kinkilt VÕS § 1043 alusel väljamõistmisele kannatanu kasuks. 13. Kaitsja leiab jätkuvalt, et puuduvad otsesed tõendid süüstamaks C. Kinki ja J.G kelmuse teel R OÜ-le liisitud 2 väikebussi - Mercedes-Benz Vito, reg.nr MMMMMM ja Mercedes-Benz 12
(15)Vito, reg.nr OOOOOO- müümises ja müügist saadud raha omastamises. Kohtukolleegium apellandi sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Küll aga jagab kohtukolleegium kaitsja seisukohta selles, et menetluses käigus ei ole kordagi räägitud tuvastamata isikutest, kellega J.G talle esitatud süüdistuse kohaselt, eelneval kokkuleppel eesmärgiga teenida suurt varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, omandas 03.02.2010 majandusraskustes oleva äriühingu R OÜ ning sai enda valdusesse firma varasemate omanike poolt AS-ilt L kasutusrendile võetud väikebussid Mercedes Benz Vito, reg nr LLLLLL, maksumusega 30475,51eurot ja Mercedes Benz Vito, reg nr KKKKKK, maksumusega 35068,33eurot. Tuvastamist ja käsitlemist on leidnud üksnes asjaolu, et J.G oli C. Kinki tuttav. Samas ei ole vaidlust selles, et AS L ja R OÜ vahel oli 26.05.2008 sõlmitud liisinguleping nr L08105808 Mercedes-Benz Vito, reg.nr MMMMMM ja 14.07.2008 liisinguleping nr L08107356 Mercedes-Benz Vito, reg.nr OOOOOO liisimiseks (kd I, tl 119-136) ning et 18.03.2010 saatis AS L R OÜ-le teatise lepingute lõpetamise kohta alates 23.03.2010, koos kohustusega tagastada liisinguesemed, mida aga R OÜ ei täitnud (kd I, tl 119-136). Tulenevalt nimetatud väikebusside liisingulepingutest, tuli liisinguesemeid vallata ja kasutada üksneS Vabariigi piires ja neid ei tohtinud anda ilma liisinguandja loata kolmandatele isikutele. Liisinguvõtja oli kohustatud tarvitusele võtma kõik abinõud liisinguandja huvide kaitseks ja teatama liisinguandjale vähemalt 2 päeva ette, kui liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja või liisinguvõtja reorganiseeritakse. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub üheselt, et J.G omandas 03.02.2010 majandusraskustes oleva R OÜ, saades enda valdusesse ka firma varasemate omanike poolt AS L-lt kasutusrendile võetud väikebussid Mercedes Benz Vito, reg nr LLLLLL, maksumusega 30 475,51 eurot ja Mercedes Benz Vito, reg nr KKKKKK, maksumusega 35 068,33 eurot, milliste eest olid kõik liisingumaksed tasutud (kd II, tl 92-96). Liisinguautode üleandmist J.G-le kinnitavad tunnistajate KI ja HH ütlused kohtuistungil. Küll aga ei saa kohtukolleegium lugeda usaldusväärseteks tunnistajate KI ja HH ütlusi osas, milles nad väidetavalt teavitasid panka R OÜ omaniku muudatusest. Tunnistaja JV ütluste kohaselt ei jõudnud R OÜ müümisest pangani mingit informatsiooni ja alles hiljem saadi J.G-lt teada, et sõidukid on maha müüdud. Kohtukolleegium peab tunnistaja JV ütlusi usaldusväärseteks. Samas on leidnud tõendamist, et J.G ise liisinguandjat R OÜ omanikuks ega väikebusside enda valdusesse saamisest ei teatanud ega liisingumakseid tasuma ei asunud. Selle asemel toimetas ta need sõidukid menetlusega tuvastamata isikute kaasabil nädal enne 12.02.2010 Saksamaale C. Kinkile müügiks, kes hoidis ja turustas nimetatud pettusega saadud väikebussid 12.02.2010 läbi Bremenis XXX asuva firma A omaniku NM kolmandatele isikutele ilma AS L teadmata ja nõusolekuta, kuigi ta nägi, et sõidukite registreerimistunnistustes on omanikeks märgitud AS L ja temal ei olnud viimase nõusolekut sõidukite valdamiseks ega müügiks. C. Kinki ütlustest nähtuvalt sai ta väikebusside müügist vahendustasu 300-500 eurot, ülejäänud summad andis väikebussid temale mahamüümiseks toimetanud tuvastamata isikutele. Saksamaa Liitvabariigilt saadud vastus õigusabi taotlusele (kd I, tl 148-208, kd II, tl 3-91) kinnitavad üheselt, et väikebusside Mercedes-Benz Vito (reg. nr. OOOOOO) ja Mercedes-Benz (reg.nr. MMMMMM) müümisega 12.02.2010 oli seotud vahetult C. Kink. Samuti on tõendatud J.G poolt 18.02.2010, seega 6 päeva hiljem kui väikebussid viidi Saksamaale müügiks, R OÜ edasimüümine töötule AZ-le, korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule. Seega olid väikebussid Eestist välja viidud juba enne R OÜ võõrandamist ja J.G väide, et ta soovis hakata tegelema turismiettevõtlusega, asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. 13
(15)Erinevalt apellandi seisukohast, ei anna AZ isik alust kahtluseks lugeda tema ütlusi R OÜ müügitehingu asjaoludest ebausaldusväärseteks. Tunnistaja AZ ütluste kohaselt vormistati R OÜ tema nimele raha teenimise eesmärgil, endal tal osaühingu ostmiseks raha ei olnud. Notari juurde viidi teda autoga ja talle selgitati, et vaja oli teha rahapesu. Notari juures ei olnud juttu liisingubussidest, mingisuguseid busse temale ka üle ei antud, tehingu eest maksti talle lubatud 15 000 krooni. Tunnistaja AZ ütlustega on seega ümber lükatud J.G väide, et väikebussid anti AZ-le üle enne notariaalse lepingu sõlmimist Õilme tänaval. Tegelikult olid väikebussid toimetatud selleks ajaks juba Saksamaale ning 12.02.2010 müüdud NR-le (MB Vito 119 CDI tehasetähisega XXXXXXXXXXXX) ja PW-le (MB Vito 119 CDI tehasetähisega XXXXXXXXXXXXX). Et notaris oli tegemist mingi mahhinatsiooniga, mida vist AZ ise ka ei teadnud, kinnitavad ka tunnistaja TK kohtuistungil antud ütlused. Kohus tuvastas õigesti, et AZt kasutati ära nn „tankistina“. Selline J.G käitumine oli kantud üksnes eesmärgist vabaneda liisingumaksete edasisest tasumisest ja kuriteo, millega C. Kink ja J.G tekitasid AS L-le suure varalise kahju summas 36915,95 eurot, varjamiseks.
  1. Kohtukolleegium leiab kokkuvõtvalt, et süüdistatavad omandasid neile süüdistuses märgitud äriühingud mitte majandustegevuse arendamiseks vaid üksnes selleks, et saada seeläbi liisinguautod enda valdusesse ning seejärel need varalise kasu teenimiseks maha müüa. Nii C. Kink kui J.G pidid äriühingute omandamisel olema teadlikud, et nad liisinguvara ilma liisinguandja nõusolekuta edasi müüa ei tohi. Seega kohtu tõdemus, et süüdistatavad ostsid äriühingud ainult autode enda valdusse saamiseks, et need hiljem maha müüa, ei ole oletuslik, vaid kohtuistungil hinnatud tõenditega usaldusväärselt tõendatud. Maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti ja vaidlustatud otsus on põhjendatud ning motiveeritud. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning jõudnud tõendite kogumile hinnangu andmise tulemina põhjendatult veendumusele, et C. Kinkile ja J.G-le süüdistuses etteheidetavad teod on tõendamist leidnud ning tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud tõendatud.
  2. Et kohtukolleegium jätab vaidlustatud otsuse muutmata ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata, ei käsitle kohtukolleegium apellatsioonis toodud alternatiivseid taotlusi. Täiendavalt märgib üksnes järgmist: prokuröri poolt esitatud menetlustoimingute ajakavast (kohtuköide II, lk 63-65) nähtuvalt on käesolev kriminaalasi lahendatud kohtukolleegiumi arvates mõistliku aja jooksul, mistõttu ei ole rikutud süüdistatavate Põhiseaduse §-st 14 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, seda vaatamata asjaolule, et prokurör esitas 27.08.2014 C. Kinkile ja J.G-le muudetud süüdistusakti. Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada jällegi kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vältimaks kannatanute konventsioonijärgsete õiguste rikkumist, tuleb kriminaalmenetlus jätta süüdistatavate suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetamata seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 14
(15)
  1. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2017 otsuse Carl Kinki ja J.G süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata. RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsus Carl Kingi süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p-de 1, 2 ning 3 järgi (kehtivas redaktsioonis

§ 209

lg 2 p-d 1, 3 ja 4) ning J.G süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi (kehtivas redaktsioonis

§ 209lg 2 p-d 3 ja 4).

2. Tunnistada Carl Kink süüdi

§ 201

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning J.G

§ 201lg 2 p 2 järgi. 3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioonid rahuldada osaliselt. 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.