1-19-9910 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-19-9910 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Sten Lind Apelleerit

§ 424

lg 2 järgi Apellatsiooni esitaja Valitud kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas RESOLUTSIOON Jätta kaitsja vandeadvokaat Eve Jundase apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. R.F süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 424 lg 2 järgi mootorsõiduki korduvas joobeseisundis juhtimises, mille ta pani toime

1. oktoobril 2019 Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel, juhtides haagisega veoautot Scania. Enne seda oli teda kolm korda mootorsõiduki joobes juhtimise eest kriminaalkorras karistatud.
2. Pärnu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega tunnistati R.F üldmenetluses süüdi

§ 424lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks.

Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva. Mõistetud karistust suurendati Harju Maakohtu

1. septembri
2. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 9 kuu võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati vanglasse asumise päev.

§ 50

lg 1 alusel võeti R.F-ilt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks 8 kuuks. Lisakaristus laieneb põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud ajale. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud põhikaristuse osas. Võimaluse korral taotleb ta lisakaristuse tähtaja lühendamist. Kaitsja taotleb süüdistatavale mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist

§ 424

lg 2 alammäära piires selliselt, et

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristus ei ületaks kahte aastat ja asendada see üldkasuliku tööga. Maakohus on keskendunud karistuse mõistmisel üksnes sellele, et süüdistatavat on varem samalaadse teo eest korduvalt kriminaalkorras karistatud. Süüdistatav on oma käitumist muutnud, sest ta töötab rehabilitatsioonikeskuses ja lubab edaspidi elada seadusekuulekalt. Rehabilitatsioonikeskuse iseloomustusest nähtub, et süüdistatav on käitunud korrektselt. Apellant taotleb kohtuistungil üle kuulata tunnistajana YY, kes on tema otsene ülemus ja võib teda positiivselt iseloomustada. Maakohus jättis selle tunnistaja põhjendamatult üle kuulamata, ehkki sellele ei oleks kulunud palju aega. R.F on tasunud kõik võlgnevused ja maksab elatist oma lapsele. Ka A OÜ-s töötamise ajal ei ole tema tööle etteheiteid olnud, kuid maakohus ei ole selle iseloomustusega arvestanud. Süüdistatav kirjeldas kohtuistungil temal

1. oktoobril 2019 esinenud ärevusseisundit, mis oli tingitud pikaajalisest ja stressirohkest võlgade tasumise perioodist. Ta käitus sellel päeval mõtlematult ja hakkas uuesti alkoholi tarvitama. Enne seda ei olnud ta pikka aega alkoholi tarvitanud. Ta kahetseb juhtunut puhtsüdamlikult ja maakohus oleks pidanud seda arvestama karistust kergendava asjaoluna. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras. Tänu rehabilitatsioonikeskuses viibimisele on süüdistatav muutunud rahulikumaks. Teda on mõjutanud igapäevane suhtlemine pastoriga, koosolekud ja piiblitunnid. Seal on kindel päevarežiim, ei tohi tarvitada alkoholi, suitsetada ega keskusest omavoliliselt lahkuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. 2

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega selgitatud, miks tuleb mõista R.F-ile reaalne vangistus. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et selle põhjuseks on asjaolu, et varasemad karistused ei ole tema käitumisele positiivset mõju avaldanud ning ta paneb jätkuvalt toime kuritegusid. Tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust ja praeguses asjas menetleteva kuriteo pani ta toime katseajal. Lisaks sellele on tal viis kehtivat väärteokaristust, sealhulgas mootorsõiduki joobes juhtimise eest.

§ 424

lg 2 järgi kvalifitseeritav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on kuritegu, mille eest karistatakse kuni neljaastase vangistusega.

§ 424

lg 4 p 1 kohaselt ei jäeta

§ 424

lg-s 2 sätestatud kuriteo korral mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata ja

§ 424lg 4 p 2 kohaselt kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

R.F on varem samalaadse rikkumise eest karistatud rahalise karistusega, seejärel tingimusliku vangistusega ning siis nn šokivangistusega koos allutamisega elektroonilisele valvele. Seega on mõistetud süüdistatavale järjest rangemaid karistusi, kuid vaatamata sellele ei ole need karistused tema käitumisele positiivset mõju avaldanud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi jätkuva praktika kohaselt peavad kuritegude eest mõistetavad karistused muutumagi järjest rangemaks, mitte kergemaks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse vaid süüdistatava varasemaid karistusi. Nimelt nähtub kohtuotsusest, et maakohus hindas R.F süü suurust keskmisest suuremaks, võttes seejuures arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja joobe suurust. R.F alkoholijoove ületas tunduvalt kriminaalseks joobeks loetava joobe minimaalmäära. Ta sõitis haagisega veokiga päevasel ajal tiheda liiklusega maanteel, kaldudes pidevalt vastassuunavööndisse. Ohtliku sõidustiiliga veokist teatasid häirekeskusesse kaasliiklejad. Seega ei peatanud politseinikud veokit mitte rutiinse liikluskontrolli käigus, vaid kaasliiklejate informatsiooni põhjal. R.F tegevus oli kaasliiklejatele äärmiselt ohtlik ja oleks võinud kaasa tuua äärmiselt raskeid tagajärgi. Tegemist ei olnud mitte mõtlematusega, vaid süüdistatava tahtliku tegevusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras, sest ta on iga kord oma tegu kahetsenud, kuid paneb jätkuvalt toime kuritegusid. Tema kahetsus on kantud eesmärgist saada leebem karistus. Positiivset iseloomustust ja rehebilitatsioonikeskusesse asumist on maakohus karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud. 3