Obsah (5)

§ 16§ 29§ 56§ 57§ 58

Väärteoasi 4-20-898 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2020. a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-20-898 Kohtunik Ülle Raag Kohtuistungi sekr

§ 16lg 2 mõttes.

LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis. Menetlusalune isik on oma rikkumist tunnistanud. Ta on selgitanud, et hakkas tema ees liikunud sõidukist möödasõitu tegema, lootes seejuures lubatud sõidukiirust ületada mitte rohkem kui 20 km/h. Möödasõidul olles märkas ta eespool liikumas (suunaga Tartu poole) veel ühte sõidukit ning ka vastassuunas liikus tema poole sõiduk, mida ta kurvi tõttu polnud manöövrit alustades märganud. Kuna menetlusalune isik soovis möödasõidu lõpetada (pidades kahe auto vahele reastumist või hoo maha pidurdamist oma endisele kohale saamiseks liialt ohtlikuks), tõusis kiirus liiga suureks, s.o menetlusaluse isiku hinnangul võis kiirus olla suurem kui 110 km/h. Sellest võib järeldada, et F.F teadis, et ta ületab suurimat lubatud kiirust. Veelgi enam, ta seadiski eesmärgiks lubatud liikumiskiiruse ületamise, kuna vastasel juhul ei oleks ta saanud eessõitvatest sõidukitest mööduda. Nii on menetlusalune isik selgitanud, et alustas möödasõitu ees rahulikult, s.o 90 km/h liikunud sõidukist ning ka selle sõiduki ees omakorda liikunud sõiduk liikus kiirusega umbes 90 km/h. Menetlusaluse isiku hinnangul tuli tal esimesest autost möödasõitu tehes juba ületada lubatud suurimat sõidukiirust. 12. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Siinkohal ei nõustu kohus menetlusaluse isiku seisukohaga, et möödasõidumanöövrit tehes kiirust ületades tegutses F.F hädaseisundis. Seda põhjusel, et puudus vahetu või vahetult eesseisev oht, mida F.F oleks olnud õigus kõrvaldada (

§ 29

). Asjaolu, et F.F pidas kiiruse ületamist manöövri lõpetamiseks olulisemaks kui liiklusturvalisust, ei tähenda, et kiiruse ületamine oleks õigustatud või lubatav. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei tule

§ 29hädaseisundi sätted üldse kohaldamisele ega kaalumisele.

Hädaseisundi olukord ei rakendu, kui selles valdkonnas esineb õiguslikult reguleeritud menetlus sellisest olukorrast väljatulekuks. Liiklusseadus näeb ette sellisest keerulisest olukorrast väljatuleku viisi- see on sõnastatud LS § -s 51 lg.-s

1. Kuigi kurvist väljus ning liikus vastassuunas vastu üks sõiduk, tulnuks F.F juhinduda LS § 51 lg-s 4 sätestatust, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. F.F LS § 51 lg-s 4 sätestatust ei juhindunud. Kohus märgib, et tõendite uurimise käigus on selgunud, et F.F möödasõitu sooritama asudes ei veendunud ka LS § 51 lg.3 p.4 ja 6 täidetuses (kas sõidurada on piisavas ulatuses vaba ja kas on võimalik ohutult tagasi reastuda).
2. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati F.F-ile trahviühikut, s.o 160 eurot. karistuseks rahatrahv 40 LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et F.F-i juhitud sõiduki kiirus oli LS § 227 lg-s 2 sätestatud kiiruse alammääras. Samas tuleb F.F-i süü suuruse määratlemisel arvestada asjaolu, et F.F pani teo toime kavatsetult (s.o tahtluse kõrgeim aste). Lisaks tuleb 5 arvestada sellega, et F.F ületas kiirust tiheda liiklusega õhtusel pimedal ajal ning ta tegi seda ühel Eesti suurimal maanteel. See tähendab, et F.F rikkus liiklusreegleid, kui teel oli suur liikluskoormus, millest omakorda järeldub, et F.F-ist lähtuv oht oli tavapärasest oluliselt suurem. Kohus möönab, et kiiruseületamine toimus olukorras, kus menetlusalune isik teostas möödasõitu eessõitvatest autodest, ning teatud juhtudel on möödasõidul kiiruseületamine vältimatu. Menetlusalune isik põhjendas möödasõiduvajadust sellega, et kui sõita pimedal ajal lähituledega eessõitva sõiduki taga, on nähtavus tavapärasest oluliselt piiratum ning ei pruugi seetõttu märgata teele ootamatult sattuvaid takistusi (näiteks metsloomi). Möödasõidul olles tekkis ootamatult vajadus ka teisest autost möödasõit sooritada, sest vahe kahe auto vahel oli liialt väike ning tagasireastumisega oleks F.F seadnud kaasliiklejad ohtu. Samas leiab kohus, et isegi möödasõidul ei tohiks kiirust sellisel määral ületada. Veelgi enam, asjas kogutud tõenditest (kiirusmõõturi kasutamise protokoll, tunnistajate ütlused ja menetlusaluse isiku ütlused) nähtuvalt sõitsid F.F-i ees sõidukid lubatud piirkiirusega, s.o 90 km/h, seega puudus F.F tegelikkuses vajadus möödasõitu üldse sooritada. Manööver oleks tulnud kõrge ohutaseme tõttu jätta tegemata ning ootamatult teele sattuvaid takistusi ja neile otsasõitu saanuks ennetada suurema pikivahe hoidmisega ees liikunud sõiduki suhtes. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et möödasõit ei ole kohustuslik manööver. Eelnevat kogumis hinnates võib väita, et F.F-i süü on alla keskmise. Samas on kohus aga seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb F.F-i poolt toime pandud üleastumisse suhtuda põhjendatud rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna lubatud sõidukiiruse ületamisega sellises ulatuses ning olukorras (möödasõitu sooritatakse kahest sõidukist ning vastu liigub samuti auto) oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. F.F-i tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute õiguskuulekust kinnistada. Karistusregistri väljatrükist (tl 18) nähtuvalt puuduvad F.F varasemast ajast väärteokaristused. See viitab asjaolule, et F.F-i poolt toime pandud rikkumise näol oli tegu pigem juhuslikku laadi rikkumisega kui väljakujunenud käitumismalliga. Karistuse määramisel saab kergendav asjaoluna arvesse võtta F.F-i kahetsust (

§ 57lg 1 p 3).

F.F on koheselt pärast rikkumise toimepanemist rikkumisest aru saanud, seda tunnistanud ning ka vabandanud. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Ka kohus ei tuvastanud raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes.

Kohtuvälise menetleja otsusega määrati F.F-ile karistuseks rahatrahv 40 trahviühiku ulatuses, mis kohtu hinnangul on proportsionaalne toimepandud teoga ning vastab F.F-i süüle ja on kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. Selline karistus jääb allapoole sanktsiooni keskmist määra ja arvestab sellega asjaolu, et isik on rikkumist tunnistanud ja vabandanud selle eest. Menetlusaluse isiku viited sellele, et temale pakuti lahendiks kiirmenetlust trahvisummaga 120 eurot, kuid hiljem tehti otsus 160 eurole, mis ei ole õiglane, ei oma karistuse kohaldamise seisukohast tähendust. Kiirmenetlust ei toimunud, menetlus toimus tavamenetluse korras ja kohus saab hinnata üksnes 21.02.2020 tehtud otsust ja kohaldatud karistust. 6

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 21.02.
2. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2780,20,000773 tuleb jätta muutmata ja F.F-i kaebus rahuldamata. Menetluskulud VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohus jättis kohtuvälise menetleja lahendi muutmata, jäävad menetluskulud F.F-i kanda. Ülle Raag Kohtunik 7