lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 7 564 (seitse tuhat viissada kuuskümmend neli) eurot 47 senti. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt X X kasuks välja 211 (kakssada üksteist) eurot 20 senti apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
, § 128 lg 2,4, § 130 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 1050 lg 1, § 1056, § 1057 alusel rahuldati X X (X) poolt esitatud tsiviilhagi 15000 euro nõudes mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt ning välja mõisteti U.M-ilt mittevaralise kahju katteks 3 000 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Varalise kahju hüvitamise nõudes hagi rahuldati täielikult ning välja mõisteti U.M-ilt 4 564.47 eurot X X (X) kasuks. X X (X) poolt esitatud tsiviilhaginõue intressi väljamõistmise osas jäeti rahuldamata. 2 APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu X X lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli. Kannatanu X X lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli palub tühistada Pärnu Maakohtu 07.10.2013.a otsus kriminaalasjas 1-12-5696 osaliselt osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja (kannatanu) nõude süüdistatavalt viivise väljamõistmiseks. Teha selles osas uus otsus, millega mõista U.M ’ilt välja mõistetud kahjuhüvitiselt (7 564,47 €) hageja kasuks välja viivis vastavalt
lg-s 1 sätestatud määrale alates kohtuotsuse jõustumisest kuni väljamõistetud kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Apellant märgib, et maakohtu otsuse kohaselt jättis kohus viivisenõude rahuldamata põhjusel, et maakohus ei pidanud süüdistatavat isikuks, kes võiks hakata pahatahtlikult kõrvale hoidma talle pandud kohustuse täitmisest ning kuna tal tuleb tasuda nii kahjusummade kui ka menetluskuludena märkimisväärne summa olukorras, kus tema majanduslik olukord ei ole hea, on tõenäoline, et ta ei ole kiiresti ning lähemal ajal suuteline kõiki tema vastu esitatud rahalisi nõudeid rahuldama. Nimetatud asjaolu tooks maakohtu arvates kaasa süüdistatava vastu esitatava intressinõude suurenemise, mida maakohus pidas ülemäära koormavaks. Maakohus leidis, et kannatanu enda majanduslik olukord ei nõua tingimata intresside näol kiiret parandamist. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega selles osas. Apellant nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus selgitab, et viivisenõude mõtteks on eelkõige kohustada võlgnikku võimalikult kiiresti hüvitama temalt väljamõistetut. Apellant lisab, et lisaks kaitseb viivisenõue võlausaldajat raha väärtuse vähenemise eest ning tagab seeläbi, et isegi juhul, kui võlgnik täidab võlgnetava kohustuse aastate pärast, ei ole võlausaldaja kandnud võlgniku viivituse tõttu kahju raha või asja väärtuse odavnemise tõttu. Teiselt poolt tasakaalustab viivis ka võimalikku kahju, mida võlausaldaja võib saada seetõttu, et ta ei saa oma raha kasutada soovitud viisil (investeerimine, hoiustamine vms) e. eelkõige on viivisel raha maksmise viivitamisest tuleneva kahju hüvitamise funktsioon (RKTsKO 3-2-1-132-04 p 15).
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur.
lg 8 kohaselt kehtib eelöeldu ka viivise osas.
MS ega ka TsMS ei sätesta kohtule võimalust jätta viivisenõuet täielikult rahuldamata põhjusel, et selle arvestamine ei ole põhjendatud võlgniku usaldusväärsuse või tasumine ei ole võimalik võlgniku majandusliku seisukorra tõttu. Pärnu Maakohus, jättes hageja viivisenõude täielikult rahuldamata, rikkus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kohtuotsus tuginema seadusele. Samuti on maakohus rikkunud KrMS § 3051 lg 2, kuna kohtu otsus viivisenõude rahuldamata jätmise kohta maakohtu poolt esitatud motiividel oli kannatanule üllatav, kuna kohtuistungil ei arutatud süüdistatava finantsusaldusväärsust. Apellandile ei ole teada, miks tuleks süüdistatavat selles osas kohelda erinevalt üldisest õiguslikust regulatsioonist ja millele tuginevalt asus maakohus seisukohale, et süüdistatava puhul ei ole tõenäoliselt tegemist isikuga, kes võiks pahatahtlikult hakata kõrvale hoiduma oma rahaliste kohustuste täitmisest. Maakohus ei ole ka selgitanud, miks ei vääri kaitset kannatanu majanduslik olukord, sh tema õigus saada kaitset ja tagatist kahjuhüvitise mittekohase maksmise puhuks.
võimaldab kohtul üksnes vähendada viivise suurust mõistliku suuruseni.
sätestab viivise suuruse, mida saab seaduse mõttest tulenevalt pidada mõistlikuks. Hageja nõudis viivise arvestamist ja hüvitamist just
Seega nõudis hageja viivise arvestamist ja väljamõistmist mõistlikus määras ja maakohus oleks pidanud viivisenõude rahuldama. 3 Kannatanu esitas hagi ja viivise arvestuse 16.05.2012.a e. enne
Käesoleval ajal tuleb viivist arvestada kehtiva
Hageja taotles hagiavalduse kohaselt viivise määramist alates kohtuotsuse jõustumisest ning jääb selle nõude juurde ka käesolevas apellatsioonis.
0,023 % päevas. Hageja kasuks süüdistatavalt välja mõistetud kahjude kogusumma on 7 564,47 €. Apellant seda summat ei vaidlusta. Seega on päevaviivise rahaliseks suuruseks käesoleval ajal 1,74 €. Hageja menetluskulud jätta süüdistatava kanda. Seoses apellatsiooni esitamisega on apellandil tekkinud täiendavad menetluskulud, mille väljamõistmist apellant on apellatsioonis taotlenud süüdistatavalt. Apellandi menetluskulud koosnevad kaitsjale makstud tasust apellatsiooni koostamise eest. Tasu suurus vastavalt advokaadibüroo Sirk ja Saareväli 12.11.2013.a arvele nr 131114 on 211,2 eurot. Allakirjutanu kinnitab, et arve on tasutud. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega juhul, kui kohus apellatsiooni osaliselt või täielikult rahuldab, kannab apellandi menetluskulud riik. Seega tuleb apellatsiooni rahuldava kohtuotsuse korral apellandi menetluskulud välja mõista riigilt, mitte süüdistatavalt, nagu apellant apellatsioonis on ekslikult taotlenud. Apellant palub mõista apellatsiooni täieliku või osalise rahuldamise korral apellandi menetluskulud summas 211,2 eurot apellandi kasuks välja riigilt. PROKURÖRI SEISUKOHT: 4.Prokuröri hinnangul ei ole Pärnu Maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks. Intressinõude kohaldamine on põhjendamatu, kuna pole alust arvata, et U.M võiks tulevikus hakata pahatahtlikult venitama maksmisega ja U.M ei ole keeldunud hüvitise tasumisest.
lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi. Seega peaks olema mõistlik alus eeldada, et võlgnik asub kohustuse täitmisega viivitama. Prokurör on seisukohal, et intressinõue iseenesest ei loo kannatanu/hageja jaoks soodsat olukorda, kus ta võiks loota hüvitise kiirele tasumisele. U.M-ile sellise kohustuse kohaldamine ei taga aga tema varalise olukorra juures seda, et kannatanu hüvitise kiiremini kätte saab. Ei ole välistatud, et kui kahju hüvitamise käigus võlausaldaja leiab, et võlgnik rahalise kohustuse tasumisega pahatahtlikult viivitab, võib ta nõuda viivitusintressi. Praeguses menetlussituatsioonis, kus kohtuotsus on jõustumata, on sellise lisakohustuse kehtestamine ennatlik. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kannatanu esindaja apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu. Kolleegium asub seisukohale, et ekslik on maakohtu seisukoht, et
ei kuulu kohaldamisele tulenevalt süüdistatava isikust, kuna ei ole alus arvata, et U.M võiks hakata pahatahtlikult kõrvale hoidma talle pandud kohustuse täitmisest. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu motiividega, et viivis on kaitsevahendiks eelkõige pahatahtlike, oma kohustustest kõrvalehoiduvate võlgnike suhtes. Samas on maakohtu enda motiivid
Nii leiab maakohus, et süüdistatav ei hakka hoiduma kohustuste täitmisest kõrvale, kuid samas viitab asjaolule, et kohustusi on liiga suures summas ja seetõttu kohustuste täitmine ilmselgelt raskendatud ning lähemal ajal ei ole süüdistatav suuteline kõiki tema vastu esitatud rahalisi nõudeid rahuldama. Kolleegium leiab, 4 et maakohus on ekslikult taolisele põhimõttele tuginedes jätnud rahuldamata kannatanu nõude tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks. Seda enam, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kohaldamine kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendites tooduga 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 ning 14.juuni 2005.a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05. Maakohus on kaalunud
kahjusummade kui ka menetluskulude suurust. Kuna käesolevas asjas ei ole U.M ega tema kaitsja maakohtu istungil taotlenud viivise vähendamist
lg 8 tulenevalt
§- s 162 sätestatule, siis puudus maakohtul üldse õigus ja vajadus hinnata isiku majandusliku olukorda
Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis tooduga (RKTsKO 3-2-1-132-12). Alles vastava taotluse saamisel ja viivise vähendamise kaalumisel tulnuks võtta arvesse U.M kohustuse täitmise ulatust, kannatanu õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit ning muud tähelepanuväärivat huvi. Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05).
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt (vt RKTsKO 3-2-1-69-08; 3-2-1-87-10). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Kooskõlas eelnevalt märgitud viivise määrast mõistab kolleegium U.M-ilt välja kannatanu X X (X) kasuks alates kohtuotsuse jõustumisest viivise 5 põhinõudelt (4 564,47 eurot ja 3 000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõuete kogusummas 7 564,47 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 7 564,47 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.