Obsah (6)

§ 201§ 344§ 345§ 320§ 64§ 209

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 201

lg 1;

§ 344

lg 1;

§ 345

lg 1 järgi, Diana Kožina süüdistuses

§ 320

lg 2 ja OÜ Sidiv Õigusbüroo süüdistuses

§ 344

lg 2 järgi;

§ 345lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 31.

oktoobri

1. a otsus L.E kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon Diana Kožina kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon
2. märts 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus osas, millega 1.
6. L.E tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 345lg 1 järgi D.

Kožina

1. novembri
2. a avalduse esitamises ja talle mõisteti liitkaristus; 1.
3. Diana Kožina tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 344lg 1 järgi 3.

novembri 2013. a avalduse võltsimises ja

§ 320lg 2 järgi ning talle mõisteti liitkaristus; 1.3.

L.E-lt ja Diana Kožinalt mõisteti välja menetluskulud.

1. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
4. L.E süüdistati

§ 201

lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta OÜ Sidiv Õigusbüroo (edaspidi OÜ) juhatuse liikmena pööras OÜ valduses olevad, kuid E. N-ile kuuluvad 300 000 krooni, s.o 19 173,49 eurot, ebaseaduslikult enda ja OÜ kasuks. Selle raha laenas E. N. OÜ-le

1. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu alusel. E. N. kandis 300 000 krooni enda isiklikult arvelt notari deposiitkontole täitmaks tema ja OÜ vahelist suulist käsunduslepingut kinnistu omandamiseks. Kinnistu müügitehingut OÜ ja AS-i K vahel ei toimunud. Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx mõisteti AS-ilt K OÜ kasuks välja 300 000 krooni koos tekkinud viivisega ning ajavahemikul
4. septembrist 2012 kuni
5. veebruarini
6. a kanti see OÜ kontole. E. N-i nõuet raha tagastada L.E ei tunnistanud. E. N. pöördus oma nõudega OÜ vastu kohtusse. Tsiviilasja menetluse käigus esitas OÜ esindaja L.E vastuväite, et 300 000 krooni kinnistu omandamiseks andis OÜ selleaegsele juhatuse liikmele Diana Kožinale tema. D. Kožina andis raha kohe üle E. N-ile. Oma väite tõendamiseks esitas L.E tsiviilasja menetluses dokumentaalse tõendina D. Kožina poolt
7. novembril
8. a allkirjastatud avalduse ja
9. juulil 2008 L.E ja OÜ vahel sõlmitud laenulepingu nr
10. Sellega ta manifesteeris tahet raha omastada. Samuti süüdistati L.E

§ 344lg 1 järgi selles, et ta OÜ juhatuse liikmena 2013.

aastal koos OÜ endise juhatuse liikme D. Kožinaga võltsis, st koostas ja allkirjastas tagantjärele OÜ ja L.E vahel 23. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu nr 01.

§ 345lg 1 järgi süüdistati teda selles, et OÜ juhatuse liikmena esitas ta 5.

novembril 2013 eesmärgiga omandada õigusi ja vabaneda kohustustest Viru Maakohtule tsiviilkohtumenetluses võltsitud dokumendid: tema ja D. Kožina poolt tagantjärele koostatud ja allkirjastatud OÜ ja L.E vahel sõlmitud laenulepingu nr 01 ning D. Kožina poolt

1. novembril 2013 allkirjastatud ja Viru Maakohtule adresseeritud avalduse, mille kohaselt sai OÜ AS-iga K toimunud tehingu jaoks 300 000 krooni L.E-lt. Laenulepingusse kantud andmed ja avalduses toodud andmed raha päritolu kohta ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole L.E sellisel viisil ja ajal OÜ-le raha laenanud.
2. D. Kožinat süüdistati

§ 344lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta 2013.

aastal koos OÜ juhatuse liikme L.E-ga võltsis, st koostas ja allkirjastas tagantjärele OÜ ja L.E vahel

1. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu nr
2. Samuti süüdistati teda Viru Maakohtule omakäelise võltsitud avalduse koostamises. Avalduses kinnitab D. Kožina, et OÜ sai AS-iga K toimunud tehingu jaoks 300 000 krooni L.E-lt. Selle summa andis ta E. N-ile Narvas
3. või
4. juulil
5. Laenulepingusse kantud andmed ja avalduses toodud andmed raha päritolu kohta ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole L.E raha sellisel viisil ja ajal OÜ-le laenanud.

§ 320lg 2 järgi süüdistati teda Viru Maakohtus 11.

detsembril 2013 tsiviilasja arutamisel valeütluste andmises selle kohta, et notari deposiitkontole üle kantud 300 000 krooni pärines L.E-lt, kes andis selle

1. aasta suvel enda autos sularahas Diana Kožinale, ja et D. Kožina omakorda edastas selle E. N-ile. Kohtueelse uurimise käigus tuvastati, et E. N. laenas OÜ-le
2. juulil 2008 sõlmitud laenulepingu alusel raha tema enda rahalistest vahenditest.
3. OÜ-d süüdistati

§ 344

lg 2 järgi selles, et tegutsedes juhatuse liikme L.E kaudu, võltsis ta koos OÜ endise juhatuse liikme D. Kožinaga OÜ ja L.E vahel 23. juulil 2008 sõlmitud laenulepingut nr 01. Samuti süüdistati OÜ-d

§ 345lg 2 järgi selle lepingu ja D.

Kožina poolt

1. novembril 2013 allkirjastatud avalduse esitamises Viru Maakohtule.
2. Viru Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega mõisteti L.E

§ 201lg 1 ja § 345 lg 1 järgi (D.

Kožina

1. novembri
2. a avalduse esitamises) õigeks. L.E tunnistati süüdi

§ 344lg 1 ja § 345 lg 1 järgi (23.

juuli 2008. a laenulepingu esitamises).

§ 64lg 1 sätteid kohaldades karistati teda rahalise karistusega 370 päevamäära.

D. Kožina mõisteti

§ 320lg 2 ja § 344 lg 1 järgi (3.

novembri 2013. a avalduse võltsimises) õigeks. D. Kožina tunnistati süüdi

§ 344lg 1 järgi (23.

juuli 2008. a laenulepingu võltsimises). Teda karistati rahalise karistusega 60 päevamäära. OÜ mõisteti

§ 344lg 2 ja § 345 lg 2 järgi õigeks.

E. N-i tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised. 4.

1. E. N. tegi
2. juulil 2008 oma kontolt ülekande OÜ kohustuste katteks.
3. aastal tekkis E. N-il ja L.E mingil põhjusel vajadus vormistada ülekande põhjendamiseks dokumendid. Kaaluti ülekande kajastamist müügitehinguna või laenulepinguna. L.E ja OÜ vaheline laenuleping on koostatud tagantjärele ja tegelikult toimunud tehingu varjamiseks. Tegeliku tehingu sisu ei ole kohtule teada. 4.
4. Kuivõrd L.E ja OÜ vaheline leping tegelikult toimunud tehingut ei kajasta, ei vasta selle sisu tegelikkusele. On tõenäoline, et L.E ja D. Kožina koostasid, printisid ja allkirjastasid lepingu esimest korda
5. või
6. aastal. Laenuleping on dokument, millega on võimalik omandada nõudeõigus laenusumma tagastamiseks. L.E ja D. Kožina on toime pannud sellise dokumendi intellektuaalse võltsimise, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, ja L.E on selle lepingu Viru Maakohtule esitamisega toime pannud võltsitud dokumendi kasutamise. OÜ tuleb dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises õigeks mõista, kuna süüdistusest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oli võltsimine OÜ huvides, ja kohus ei saa süüdistuse piiridest väljudes asuda neid asjaolusid iseseisvalt tuvastama. 4.
7. D. Kožina
8. novembri
9. a avalduse kohaselt ei saanud OÜ laenu E. N-ilt, vaid tehingu jaoks andis 300 000 krooni L.E. Avalduses ei ole kordagi väidetud, et L.E oleks andnud OÜ-le laenu. Tõsikindlalt ei saa väita ka seda, et L.E ei andnud kõnealust raha E. N-ile üle. Kohus ei saa uuritud tõendite alusel järeldada, et avaldus on sisult vale, mistõttu puudub alus rääkida intellektuaalsest võltsimisest ja selle avalduse kohtule esitamisega võltsitud dokumendi kasutamisest. D. Kožina andis tsiviilasja kohtulikul arutamisel kirjaliku avaldusega sarnased ütlused. Süüdistuse kohaselt on need ütlused ebaõiged, kuna kohtueelses menetluses tuvastati, et 300 000 krooni laenas OÜ-le E. N. Kohtumenetluses tuvastatu alusel saab aga väita, et D. Kožina ütlused võivad olla ka tõepärased.
10. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, kannatanu esindaja ja süüdistatavate kaitsjad. Prokurör ja kannatanu esindaja taotlesid otsuse tühistamist L.E, D. Kožina ja OÜ õigeksmõistmises, süüdimõistva otsuse tegemist ja tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. L.E ja D. Kožina kaitsjad taotlesid oma kaitsealuste õigeksmõistmist seoses kuriteo tunnuste puudumisega.
11. Tartu Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a otsusega tühistati maakohtu otsus L.E õigeksmõistmises

§ 345lg 1 ja D.

Kožina õigeksmõistmises

§ 344lg 1 ja § 320 lg 2 järgi ning mõistetud karistuste osas.

Uue otsusega tunnistati D. Kožina süüdi

1. novembri
2. a avalduse võltsimises ja L.E selle võltsitud dokumendi kasutamises. Samuti tunnistati D. Kožina süüdi

§ 320lg 2 järgi valeütluste andmises.

Mõlemale süüdistatavale mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus. Ühtlasi asendas ringkonnakohus L.E

§ 201lg 1 järgi õigeksmõistmise õiguslikud põhjendused ringkonnakohtu omadega.

Ringkonnakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised. 6.

1. Küsimus sellest, kas E. N. laenas aastal 2008 OÜ-le 300 000 krooni ja kas tal oli
2. aastal õigus seda tagasi nõuda, on omastamissüüdistuse seisukohalt asjakohatu. Omastada saab vaid vallasasja või muud vara, mis on toimepanijale võõras. Isiku jaoks on

§ 201

tähenduses võõras asi selline asi, mis ei ole tema omandis, või muu ese, mis ei kuulu tema vara hulka. Raha laenamise korral läheb laenatud raha (ka sularaha) kuni selle tagastamiseni laenusaaja vara hulka ja laenuandjal tekib üksnes laenulepingust tulenev laenusumma tagastamise nõue. Panga arvelduskontol olev raha ehk kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Seega kuulus raha OÜ pangakontol OÜ-le ega olnud selle osaühingu jaoks

§ 201tähenduses võõras.

Seetõttu ei saanud L.E seda OÜ kasuks pöörata. L.E-le ette heidetav tegu ei vasta omastamise objektiivsele koosseisule. See, kui isik esitab tsiviilkohtumenetluses kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid selleks, et kohus jätaks tema (esindatava) vastu suunatud varalise nõude rahuldamata või rahuldaks tema (esindatava) poolt esitatud varalise nõude, võib teatud juhtudel olla karistatav

§ 209järgi nn kolmnurkkelmusena.

Seda kontrollima asudes väljuks ringkonnakohus lubamatult süüdistatava kahjuks apellatsioonide piiridest, kuivõrd

§ 209

lg 1 sanktsioon on

§ 201lg 1 sanktsioonist raskem.

6.

1. Laenuleping ja D. Kožina
2. novembri
3. a avaldus esitati omavahel seotud tõenditena tsiviilasjas, mistõttu on väär maakohtu järeldus, et
4. novembri
5. a avalduse sisu võib tõene olla, kuna avalduses pole kordagi märgitud, et L.E andis OÜ-le laenu. Tegemist on võltsimisega, kuna see asjaolu ei välista avalduse ülejäänud teksti otsest seost laenulepinguga, millega on võimalik omandada õigusi, s.t omandada nõudeõigus laenusumma tagastamiseks. D. Kožina võltsis avalduse kavatsetult. L.E oli dokumendi võltsitusest teadlik ja esitas selle kohtule eesmärgiga vabastada OÜ raha tagastamise kohustusest. D. Kožina andis kohtus kavatsetult valeütlusi selle kohta, et 300 000 krooni pärines L.E-lt, kes andis selle sularahas D. Kožinale ja viimane omakorda andis raha edasi E. N-ile. Sellega D. Kožina eitas, et raha laenas OÜ-le E. N. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. L.E kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonis vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, millega tühistati L.E õigeksmõistmine

§ 345lg 1 järgi (3.

novembri

1. a avalduse esitamises), samuti osas, milles ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse L.E süüditunnistamises muutmata. Kaitsja hinnangul ei kajastu süüdistusaktis L.E karistusõigusliku vastutuse eeldusi, sest süüdistusest ei nähtu, milliseid õigusi oli laenulepingu võltsimisega võimalik omandada või millistest kohustustest vabaneda. Seda asjaolu ise sisustama hakates väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest. Intellektuaalne võltsimine eeldab ebaõigete andmete kajastamist dokumendis. Ringkonnakohus pole esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, millised andmed on ebaõiged. Maakohtu õigeksmõistva otsusega vastupidisele seisukohale jõudmine on põhjendamata.
2. D. Kožina kaitsja taotleb samuti Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonis vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, millega tühistati Viru Maakohtu otsus D. Kožina õigeksmõistmises, samuti osas, milles ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse D. Kožina süüditunnistamises muutmata. D. Kožinale heidetakse ette laenulepingu intellektuaalset võltsimist - vormilt autentse, kuid sisult vale dokumendi koostamist. Ringkonnakohus on aga jätnud põhjendamata, millise õiguse D. Kožina võltsimisega omandas. Samuti pole põhjendatud, millised andmed olid D. Kožina
3. novembri
4. a avalduses valed ja millised asjaolud tõele vastavad.

§ 320järgi on süüdistus koostatud puudulikult, kuivõrd sellest ei nähtu, et D.

Kožina andis valeütlusi teadvalt ja et tal esines koosseisuliste asjaolude osas vähemalt kaudne tahtlus.

1. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Esmalt võtab kolleegium seisukoha laenulepingu võltsimist puudutavate kassatsiooniväidete kohta (I), misjärel käsitleb kohtuotsuse põhjendamisele esitatud nõuete täitmist ringkonnakohtu poolt (II). Seejärel võetakse kokku kassatsioonimenetluse tulem (III). I
3. Maakohus mõistis L.E ja D. Kožina

§ 344

lg 1 järgi süüdi laenulepingu võltsimises ja L.E

§ 345järgi selle lepingu kui võltsitud dokumendi kasutamises.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega. Laenulepingusse kantud andmed ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole L.E sellisel viisil ja ajal OÜ-le raha laenanud. Tsiviilkohtumenetluses kohtule esitatud ja

1. juuli
2. a kuupäeva kandva lepingu on L.E ja D. Kožina tõenäoliselt koostanud, printinud ja allkirjastanud alles
3. või
4. aastal. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute nende järeldustega ja märgib järgmist.
5. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. septembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-82-01, p 7.1 ja
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Dokument on inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Nendele tunnustele
10. juuli
11. a kuupäeva kandev laenuleping vastab.

§ 344

süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja sellest tulenevalt dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Dokumenti vale kuupäeva ja muude ebaõigete faktiväidete kandmise kaudu saab kahjustatud dokumendiga seotud käibe usaldusväärsus. Tegemist on intellektuaalselt võltsitud dokumendiga sõltumata sellest, kas L.E on OÜ-le mingitel muudel asjaoludel raha andnud või kas ta on andnud raha E. N-ile, et viimane täidaks OÜ rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees. Maakohtu tuvastatu kohaselt laenulepingus kirjeldatud kuupäevale ja asjaoludele vastavat tehingut ei toimunud. 13.

§ 344

alusel on karistatav vaid sellise dokumendi võltsimine, mille abil on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Laenuleping evib selliseid tunnuseid. Selle alusel on isikul õigus nõuda laenu tagastamist. Praegusel juhul on see dokument esitatud tsiviilkohtumenetluses tõendina. Õigusnäivust loova dokumendi võltsimine ja selle esitamine ka kohustustest vabanemise eesmärgil on

§ 344lg 1 ja § 345 lg 1 kohaselt karistatav.

14. Kolleegium ei nõustu kassatsiooniväitega, et lahendades küsimust, kas kõnealuse laenulepinguga on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, on kohtud väljunud kaitseõigust rikkudes süüdistuse piiridest. Kaitseõiguse tagamiseks on vajalik, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimuks süüdistusakti järgi. Süüdistatav ja tema kaitsja peavad olema teavitatud kõikidest faktilistest asjaoludest, mille tõendatusest karistusõiguslik vastutus sõltub, ja õiguslikust hinnangust, mis süüdistatava käitumisele võidakse anda. Ometi ei tähenda öeldu

§ 344

kontekstis seda, et süüdistusaktis tuleks loetleda abstraktselt kõik võimalikud õigused, mida dokumendiga on võimalik omandada, nagu ka kõik võimalikud kohustused, millest selle abil saaks vabaneda. Asjaolu, et

1. juuli
2. a kuupäeva kandvat ja tegelikkusele mittevastavaid andmeid kajastavat laenulepingut sooviti kasutada kohustusest vabanemiseks, nähtub üheselt selle esitamisest tõendina tsiviilkohtumenetluses ja kaitsel on olnud võimalik esitada sellele seisukohale vastuväited kogu menetluse jooksul. II
3. Ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses pädev arutama kriminaalasja sisuliselt (st hindama tõendeid ja tuvastama faktilisi asjaolusid) samamoodi nagu maakohus. Seega on apellatsioonikohtul õigus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid esimese astme kohtust erinevalt. Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 3-1-1-35-13, p 17 ja
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 24).
8. Nõuded otsuse põhjendavale osale sõltuvad sellest, kas apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või mitte. Otsuse muutmata jätmise korral piisab nende apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. novembri
10. a otsus asjas nr 1-16-6115/67, p 31). Teistsugune on olukord siis, kui esimese astme kohtu otsus tühistatakse. Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. novembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-87-15, p 17,
13. novembri
14. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 6 ja
15. novembri
16. a otsus asjas nr 1-166115/67, p 29). Praegusel juhul ringkonnakohtu lahend neile nõuetele ei vasta.
17. A. Pärnojat süüdistati E. N-ile kuuluva raha omastamises. Maakohus mõistis L.E

§ 201

järgi õigeks tõendamatuse tõttu, leides muu hulgas, et maakohtus uuritud tõendite alusel ei saa tõsikindlalt väita, kellele kuulus E. N-i poolt OÜ kohustuse täitmiseks üle kantud 300 000 krooni. Ringkonnakohus asendas maakohtu otsuse põhjendused, märkides õigesti, et omastamissüüdistuse seisukohalt on asjakohatu küsimus sellest, kas E. N. laenas OÜ-le 300 000 krooni ja kas tal on õigus see summa tagasi nõuda. D. Kožina valeütluste andmises süüditunnistamist on ringkonnakohus põhjendanud aga sellega, et D. Kožina eitas, et tegelikult laenas OÜ-le summa E. N. enda rahalistest vahenditest. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et asja arutamisel oleks ringkonnakohus tuvastanud uusi, maakohtuga võrreldes erinevaid asjaolusid. Samuti ei sisalda ringkonnakohtu otsus põhjendusi, miks asus ringkonnakohus samade faktiliste asjaolude põhjal maakohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale. Nendel põhjustel ei ole ringkonnakohtu otsus jälgitav ka D. Kožina süüditunnistamise osas

§ 344lg 1 järgi 3.

novembri 2013. a avalduse võltsimises ja L.E süüditunnistamise osas

§ 345lg 1 järgi selle avalduse esitamises. III 18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsuse L.E süüditunnistamises ja karistamises

§ 345lg 1 järgi D.

Kožina

1. novembri
2. a avalduse esitamises, D. Kožina süüditunnistamises ja karistamises

§ 344lg 1 järgi 3.

novembri 2013. a avalduse võltsimises ja

§ 320lg 2 järgi ning menetluskulude väljamõistmise osas.

Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

1. Muus osas jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse muutmata. Kassatsioonid rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)