KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-8550 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Reino

§ 306lg 1 p 61 ja KarS § 73 lg 1, 3 alusel jättis karistuse täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui V.N ei pane ühe

§ 179

lg 1 p 2 alusel sundraha 705 € ja

§ 175

lg 1 p 3 alusel arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi (akt nr 17E-LÕX0092) maksumuse 95 €, kokku 800 €. APELLATSIOON: 3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil (

§ 338p-d 2 ja 3).

3.

1. Kaitsja peab rikkumiseks V.N-ilt
2. juunil
3. a võetud vereprooviga seonduvat. Ühtlasi peab kaitsja sellise rikkumise sisuks olevat küsimust käesoleva kohtuasja keskseks õiguslikuks küsimuseks. Kaitsja selgitab, et ta esitas kohtueelses menetluses
4. juunil
5. a kooskõlas

§ 225

lg-ga muuhulgas taotluse ekspertiisi tegemiseks, kuid taotlus jäeti põhjendamatult rahuldamata. Kuna kaitsja poolt kohtueelses menetluses esitatud kõnealune taotlus ei viinud sihile, esitas kaitsja kaitseaktis kohtule taotluse ekspertiisi määramiseks. V.N otsustas selles kriminaalasjas kaitsta ennast aktiivselt, sest ta on olnud kestavalt põhimõttelisel seisukohal, et vereproov toob tema 2 võimaliku joobe osas lõpliku tõe ja selguse välja. Samuti oli V.N kindel, et ta ei olnud tol päeval ehk

1. juunil 2015 nn kriminaaljoobes. Sisuliselt sama väljendas V.N ka kohtus antud ütlustes (vt
2. novembri
3. a kohtuistungi protokoll, lk-d17ja 20). Pealegi ei ole V.N ega tema kaitsjal võimalust ja pädevust muuhulgas kohtueelses menetluses ekspertiisi läbiviimise korraldamiseks, rääkimata siis ekspertiisi enda läbiviimisest. See on riikliku võimumonopoli pädevuses. Taotluse jättis maakohus oma
4. oktoobri
5. a määrusega rahuldamata. Kohus tugines kaitsja selle taotluse rahuldamata jätmisel prokuröri poolt eelistungil antud selgitusele, et
6. juunil 2015 V.N-ilt võetud vereproov on hävitatud seoses sellega, et V.N ise loobus ekspertiisi määramisest ning andis ka selle kohta allkirja. Kaitsja esitas nii kohtu
7. oktoobri
8. a määrusele nr 1 -17-8550 eelnenud eelistungil kui ka kohtuistungil väite, et sellist dokumenti (tõendit) ei ole paraku olemas. Vaidlustatavas kohtuotsuses nõustus kohus kaitsjaga selles osas, et tõepoolest ei ole koostatud eraldi dokument, milles on sõnaselgelt välja toodud, et V.N loobub ekspertiisist ning millisele on võetud V.N-i allkiri. Kohus lisas, et kohtule esitatud materjalidest aga joonistub välja, et V.N-i poolt ekspertiisist loobumiseks on prokurör ja ka politseinikud lugenud tema nõustumist ja allumist joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisemat tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumist selle allkirjastamise läbi. Kaitsja loeb sellise kohtu poolse lähenemise kahetsusväärseks ning ühtlasi järjekordseks katseks prokuröri tegevustele kriminaalasja toimetamisel lubamatult toetada ja õigustada. Peale selle ei ole selles kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud politseiametnikud VV ja AS väitnud, et nad on lugenud V.N-i nõustumist ja allumist joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisemat tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumist selle allkirjastamise läbi. Kaitsja juhib siinkohal ringkonnakohtu tähelepanu AS ütluste ilmselgele vastuolule, sest kaitsja esitatud Rapla politseijaoskonna juht JR
9. juuni
10. a kiri nr 1.3-1/633-
11. kirjas tõdetakse sõnaselgelt, et meditsiinitöötaja poolt V.N-ilt võetud vereproov edastati ekspertiisiasutusse. Sellisele vastuolule juhtis kaitsja tähelepanu ka kohtukõnes (p 3.3.4), kuid kohus on jätnud vaidlustatavas otsuses kõnealuse tõendi s.o Rapla politseijaoskonna juht JR
12. juuni
13. a kiri nr 1.3-1/633-2 sootuks hindamata. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Kaitsja palub ringkonnakohtul seda tõendit kooskõlas

321 lg 2 p-ga 5 uurida. 3.

1. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega sellest, et KorS § 38 lg 4 juhinduvalt kuna V.N nõustus tõendusliku alkomeetri kasutamisel saadud tulemusega, puudus vajadus isiku joobe tuvastamiseks vereproovi ekspertiisi saatmiseks. Kohus on seisukohal, et selliselt tegutsedes on menetlejad järginud kehtivat seadusandlust ja jätkuvalt puudub vajadus asjas ekspertiisi määramiseks. V.N pole tõendusliku alkomeetri kasutamisel saadud tulemusega nõustunud. Ta nõudis korduvalt vereproovi võtmist(vt
2. novembri
3. a kohtuistungi protokoll, lk-d 17 ja 18). Neid ütlusi ei ole käesolevas kriminaalasjas ühegi tõendiga, sh tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Nii näiteks ei räägi tunnistaja ja ühtlasi politseiametnik VV, kes V.N-i suhtes Rapla haigla juures tõenduslikku alkomeetrit kasutas, selle kohta midagi. Kaitsja teeb viite tunnistaja NJ ütlustele, pidades oluliseks asjaolu, et maakohus ei ole V.N-i ütlusi selles osas ebausaldusväärseks tunnistanud. Kaitsja toonitab, et kohtu poolt viidatud tunnistajad V.N-i poolt veretesti tegemise nõudmist või soovimist ei kinnitanud, ei saa iseenesest(automaatselt)järeldada, et nad seda eitavad. Selline, maakohtu poolne loogikaviga–või meelevaldne järeldus–tõendite hindamisel on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

3 Liiklusseaduse § 69 lg 8 näeb ette, et liiklusõnnetuses osalenud isiku toimetamisel vältimatu arstiabi saamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde on tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, kohustatud politsei nõudmisel isikult võtma joobeseisundi tuvastamise eesmärgil vereproovi. Sisuliselt sellele viitas õigustatult ka kohtus üle kuulatud politseiametnik VV, märkides, et „Lihtsalt avariis osalenud isikutelt on kohustus võtta arstidel verd.“(

1. novembri
2. a kohtuistungi protokoll, lk 5.) Kaitsja osundab, et see on erisätteks muuhulgas ka KorS § 38 lg 4 suhtes. Erisätte ja üldsätte vahekorra korral kuulub kohaldamisele erisäte, ehk praegusel juhul liiklusseaduse § 69 lg 8( põhimõte).Vaidlust ei ole selles, et V.N osales
3. juunil
4. a toimunud liiklusõnnetuses. Seega oleks V.N-ilt joobeseisundi tuvastamise eesmärgil pidanud vereproovi võtma nii või teisti(s.t sõltumata sellest, kas ta seda nõudis või mitte).Seda ka tehti. Seda enam, et kohtueelses menetluses koostas menetleja
5. juunil 2015 selle kohta ekspertiisimääruse ning ka
6. juuni
7. a kirja nr 1.3-1/633-2 kohaselt V.N-ilt võetud vereproov edastati ekspertiisiasutusse. Kahetsusväärselt on seda vereproovi ja selle uuringu tulemust siiani varjatud. Prokuröri sõnul on see koguni hävitatud. Kaitsja teeb siit kestavalt ühe ja selge ning loogilisejärelduse: V.N-ilt
8. juunil
9. a võetud vereproov V.N-i veres alkoholijoovet kas üldse ei näidanud või ei näidanud see nn. kriminaalset joovet. Tähelepanuväärne on tõik, et maakohus ei tee vaidlustatavas otsuses liiklusseaduse § 69 lg-st 8 juttugi, kuigi kohtukõnes oli see kaitsjal läbivaks teemaks. Liiklusseaduse § 69 lg-st 8 tulenevalt oleks pidanud V.N-ilt joobeseisundi tuvastamise eesmärgil vereproovi võtma nii või teisiti. Sellises olukorras on õiglane, et sellisest tegevusetusest tulenevaid riske või negatiivseid tagajärgi ei saa asetada V.N-i ehk süüdistatava õlule. V.N ei saa vastutada avalikku võimu teostavate ametnike poolt seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmise eest. Ka riigi kõrgeim kohus on märkinud, et prokuratuuri üheks põhiülesandeks on kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. mai
11. a otsus nr 3-1-1-22-10,p 14.5). Igal juhul peab vähemalt demokraatlikult korraldatud õigusriigis olema isikule tagatud kaitseõigus riigivõimu ebaseadusliku, veelgi enam pahatahtliku või isegi valeliku tegevuse eest, kusjuures selline riigivõimu tegevus ei saa luua riigivõimule õiguslikke positsioone, mis devalveerivad või teevad suisa võimatuks kõigepealt põhiseaduse § 22 lg-st 1 ja seejärel

§ 7

lg-st 1 tuleneva kriminaalmenetluse fundamentaalsete põhimõtte, praegusel juhul süütuse presumptsiooni põhimõtte ühe osise, mille järgi tõlgendatakse kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks rakendamise. Süütuse presumptsiooni kõnealuse aspekti eiramist on Riigikohtu praktikas hinnatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kaitsja hinnangul kätkeb maakohtu poolt apellatsioonis kirjeldatud tegevus täitevvõimu toetamisel ja õigustamisel endas ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, täpsemalt ausa ja õiglase kohtupidamisepõhimõtte ja võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte rikkumist. Õiguslikus tegelikkuses on ka nimetatud põhimõtete range järgimine ja tagamine põhiseaduse §-st 14 tulenevalt lõppastmes kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui kohtueelse menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkus eest vastutav prokurör on võtnud nõuks kõrvaldada kriminaalasja materjalidest tõendi, mis algul kohtueelse menetluse faasis kahtlustatavat ja hiljem kohtumenetluse faasis süüdistatavat võivad õigustada(või veelgi enam, kindlasti õigustab), eirab ta sellega lisaks enda kutsetegevust eetilises ja moraalses perspektiivis reguleerivatele õigusnormidele ka

§ 211

lg-t 2, mille kohaselt on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud. 4 3.3 Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et selle tõendi saamiseks esitati eksperdile muuhulgas VV, NJ ja HP poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Eksperdiarvamus tugineb ka nimetatud isikute poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kuna isikulised tõendid n-ö tekivad alles kohtumenetluse tulemina. Seega tulnuks see tõend maakohtu poolt tõendikogumist välja jätta. Maakohus seda ei teinud ning rajas seega kohtuotsuse lubamatule tõendile. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

detsembri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 34). 3.
3. juuni
4. a indikaatorvahendi kasutamise protokoll. Alkoholi määra kindlakstegemine ei saa aga toimuda indikaatorvahendi abil (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-15-06, p 8;
7. novembri
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 17.1). Seega on see tõend ainuüksi sellel põhjusel lubamatu ning tulnuks tõendikogumist välja jätta. Maakohus seda ei teinud ning rajas seega kohtuotsuse lubamatule tõendile. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

detsembri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 34). Peale selle ei ole käsitletav protokoll allkirjastatud V.N-i poolt selle protokolli koostamise päeval ehk
2. juunil 2015, vaid alles järgmisel päeval ehk
3. juuni
4. (Vt selle kohta lähemalt apellatsiooni punkte 19.3.1-19.3.7). 3.
6. juuni
7. a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos mõõtetulemuse väljatrükiga. Käsitletav protokoll ei ole allkirjastatud V.N-i poolt selle protokolli koostamise päeval ehk
8. juunil 2015, vaid alles järgmisel päeval ehk
9. juuni
10. Kaitsja peab tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel oluliseks, et ei kontrollija, protokollija ega tunnistaja, kes protokollist nähtuvalt viibisid menetlustoimingu juures, protokolli kohta märkusi ei teinud. Sealhulgas ei teinud ei kontrollija, protokollija ega tunnistaja protokolli märkust selle kohta, et tegelikult kontrollile allutatud isik ehk V.N protokolli koostamise ajal(s.o
11. juunil 2015) protokollile alla ei kirjutanud. Samuti ei teinud ei kontrollija, protokollija ega tunnistaja protokolli märkust selle kohta, miks V.N protokollile selle koostamise ajal alla ei kirjutanud. Need faktid on tähtsad, hindamaks tagantjärele konkreetse menetlustoimingu seaduslikkust. Kaitsja leiab, et ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll on selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud puudustele, tehes märkusi või avaldusi. Kõnealusel juhul pole aga ei kontrollija, protokollija ega tunnistaja menetlustoimingu käigus ega ka vahetult peale seda V.N-i suhtes tõendusliku alkomeetri kasutamise seaduslikkust kahtluse alla seadnud.(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsus nr 3-1-1-31-11, p 18.4.) Prokuratuur on püüdnud hakata ka kõnealuseid minetusi erinevate tunnistajate ütlustega n-ö lihvima või isegi kõrvaldama. Veelgi enam leiab kaitsja, et muuhulgas tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostanud politseiametnik VV ei ole oma ütlustes siiski täit tõtt rääkinud. Nii on nimetatud tunnistaja prokuröri küsimusele „Kas nendele dokumentidele võtsite allkirja, mis seal vormistasite?“ vastanud jaatavalt.(
14. novembri
15. a kohtuistungi protokoll, lk 4).Kuna järgmisele prokuröri küsimusele „Ja valvearst oli kogu aeg seal juures?“ vastas tunnistaja VV samuti jaatavalt (
16. novembri
17. a kohtuistungi protokoll, lk 4), siis sellest teeb kaitsja loogilise järelduse, et tunnistaja VV ütluste kohaselt võeti V.N-ilt ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile allkiri sündmuskohal ja ühtlasi
18. juunil
19. 5 See aga ei vasta siiski tõele, sest nii V.N-i kui ka AS ütlustest tulenevalt tehti seda alles järgmisel päeval ehk
20. juunil
21. Maakohus ei ole selles osas VV ütluste usaldusväärsust vaaginud ja selle põhjal tema ütlusi kõnealuse osas ebausaldusväärseks tunnistanud. Sellega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Edasi märgib kaitsja, et menetlusalusele isikule õiguste selgitamine ei tohi olla formaalne. Õiguste selgitamine tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist tutvustamist ning nende sisu lahtimõtestamist. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa kriminaalmenetluses õiguste selgitamiseks lugeda üksnes allkirja võtmist. Kaitsja leiab, et põhimõtteliselt samasisuline standard laieneb ka isikule KorS § 38 lg 2 p-des 1-5 sätestatud õiguste selgitamisel, mistõttu ainuüksi menetlusaluselt isikult allkirja võtmine KorS § 38 lg 2 p-des 1-5 sätestatud loetelule ei saa lugeda õiguste selgitamiseks. Kuna aga V.N käsitletavale protokollile selle koostamise ajal või päeval alla ei kirjutanud, siis on õiguslikult ainetu arutelda talle seaduses sätestatud õiguste tutvustamise formaalsuse või mitteformaalsuse üle. Küsimus on selles, et isikule tema seaduses sätestatud õiguste tutvustamine saab evida sisulist tähendust üksnes siis, kui seda tehakse enne konkreetse menetlustoimingu alustamist ja isik on seda oma allkirjaga konkreetse menetlustoimingu lõpetamisel kinnitanud. Kui aktsepteerida isiku poolt muuhulgas temale seaduses sätestatud õiguste tutvustamisena tagantjärele (nt pea päev hiljem, nagu see praegusel juhul aset leidis) allkirja andmist, siis muutuksid muuhulgas KorS § 38 lg 2 p -des 1-5 sätestatu sisutuks. Sellest arusaamast on lähtunud ka seadusandja, sätestades KorS § 38 lg-s 2, et enne alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist selgitatakse isikule tema õigusi. Ka siseministri

1. mai
2. a määruse nr 19 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 1 lg 3 sätestab, et enne alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist selgitatakse kontrollile allutatud isikule tema korrakaitseseaduse § 38 lõikes 2 sätestatud õigusi. Väärib lisamist, et kuigi seadus otsesõnu ka tõendusliku alkomeetri protokolli allkirjastamist kontrollile allutatud isiku poolt ei nõua, näeb selle ometi ette vastav blankett (protokolli vorm). Pealegi on isiku õigusi ja kohustusi puudutava menetlusdokumendi allkirjastamine konkreetsele menetlustoimingule allutatud isiku poolt elementaare õiguse üldpõhimõte, mis juurdub kaitseõiguse põhimõttes ja lõppastmes õigusriigi põhimõttes. Kaitsja siiski möönab ka käsitletava protokolli juures, et teatud olukordades võib isikule tema õiguste sisuline selgitamine osutuda problemaatiliseks või isegi võimatuks. Sellisel juhul peaks aga menetlustoimingu läbiviija või muu menetlustoimingu tegemisega vahetult seotud isik tegema protokolli vastavasisulise märkuse. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostaja(ehk VV)olema teadlik, et sellistele menetlusdokumentidele peab kontrollile allutatud isik kirjutama alla kohe, mitte näiteks järgmisel päeval. Kahtlused, mis tõusetuvad menetleja poolt menetlusdokumentide vormistamisel seaduses ettenähtud nõuete ja reeglite järgmise pinnalt, tuleb tõlgendada süüdistatav kasuks. Samuti pidi kõnealuse tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostaja olema teadlik, et ka selle dokumendi juurde kuuluva lahutamatule osale, s.o mõõtetulemuse väljatrükile peab kontrollile allutatud isik samuti alla kirjutama. Praegusel juhul on protokolli koostaja poolne rikkumine aga veelgi raskem, sest ka kõnealusele väljatrükile ei ole V.N ehk kontrollile allutatud isik kohe(s.o
3. juunil 2015) alla kirjutanud, kusjuures ka sellel dokumendil puudub märkus või juurdekirjutus, miks seda kohe ei tehtud (ehk teisipidi, miks seda tehti hiljem). Kaitsja lisab, et isegi tõenduslikku alkomeetrit kasutanud ametniku ütlused, et enne alkoholijoobe tuvastamist selgitas ta kontrollile allutatud isikule ehk V.N-ile tema õigusi, ei asenda seaduses sätestatud nõuete järgimist ega vabasta seetõttu ametnikku tema vastutusest. Seda enam, et praegusel juhul V.N-ile ennetõendusliku alkomeetrit kasutamist KorS § 38 lg 2p-des 1-5 sätestatud õigusi tegelikult ei tutvustatud. Sellist järeldust põhjendab kaitsja järgnevaga. 6 Käsitletava protokolli koostaja on kohtus antud ütlustes kinnitanud, et tõendusliku alkomeetri kasutamiseprotsess tervikuna, koos väljavõtmisega kuni puhumise lõpuni võttis aega kuni minut(
4. novembri
5. a kohtuistungi protokoll, lk 5). Maakohus leidis, et kaitsja on siinkohal kasutanud tunnistaja ütlusi konteksti väliselt, nimelt on VV kaitsja küsimusele vastates täpsustanud, et minuti võttis aega puhumisega seonduv (toimik lk 68, kaitsja teine küsimus tunnistajale). Kaitsja maakohtu seisukohaga siiski ei nõustu, ja seda ainuüksi põhjusel, et indikaatorvahendit kasutati protokolli järgi
6. juunil
7. a kell 17.34, seevastu, kui tõendusliku alkomeetri osas on see aeg kell 17.
8. Eeldades, et eelmainitud kellaajad tähistavad eelnimetatud protokollide koostamise algusaega, ei ole objektiivselt võimalik ega ka eluliselt usutav, et kõik vajalikud toimingud (sealhulgas talle kõigi KorS § 38 lg 2 p-des1-5 sätestatud õiguste tutvustamine ja nende sisu lahtimõtestamine)saavad mahtuda 6 minuti sisse. Seejuures teeb kaitsja viite VV ütlustele, juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et VV polnud sugugi 100% kindel, kas ta V.N-ile ikka kõiki KorS § 38 lg 2 p 1-5 sätestatud õigusi tutvustad või mitte, kusjuures KorS § 38 lg 2 p -s5 sätestatud õigust ta enda sõnul V.N-ile ei tutvustanud. Samas peab kaitsja vajalikuks ringkonnakohtu jaoks osutada ka sellele, et selles kriminaalasjas ei ole siiski tõsikindlalt tuvastatud, et nii indikaatorvahendit ja tõenduslikku alkomeetrit kasutati üldse Rapla haigla juures. Selline seisukoht või kahtlus tõukub kaitsjal NJ ütlustest., mis omakorda seab kahtluse alla, kas indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostamise algusajad vastavad ikka tegelikkusele(tõele). Maakohus ei ole sellel asjaolule oma otsuses tähelepanu pööranud, rikkudes niiviisi taaskord kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

See, et ka tõendusliku alkomeetri kasutamine võttis aega kuni minuti , või maksimaalselt paar minutit riimub ka tunnistaja NJ poolt kohtus antud ütlustega. 3.

1. Kaitsja esitab Mõõteseaduse ( ) § 2 lg 1 p 5 , § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 lg -s 2 nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Refereeritud sätete põhjal saab järeldada, et mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus ei tähenda veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. See tähendab, et mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selliseid arusaamu on väljendatud ka riigi kõrgeima kohtu praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus nr 3-1-1-39-15, p-d 6.1 ja 6.2). Veelgi enam, ja nagu apellatsiooni punktis14 juba märgitud, siis just alkoholi sisalduse määramine veres välistab enamiku subjektist lähtuva vea võimalustest ja on seetõttu objektiivseim meetod tegelike asjaolude tuvastamisel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus nr 3-1-1-30-06, p 5). Seega ja kokkuvõtvalt tõdeb kaitsja, et
6. juuni
7. a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos mõõtetulemuse väljatrükiga, kui tõend on eelnevalt toodud põhjustel ja kaalutlustel lubamatu ning tulnuks tõendikogumist välja jätta. Maakohus seda ei teinud ning rajas seega 7 kohtuotsuse lubamatule tõendile. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

detsembri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 34). Eeltoodust tulenevalt puudub kaitsjal vajadus laskuda kohtus üle kuulatud tunnistajate ütluste süvaanalüüsi. Seda enam, et see kasvataks oluliselt niigi märkimisväärselt mahukaks paisunud apellatsioonimahtu ega oleks ka kaitsealusele tekkivate menetluskulude seisukohalt otstarbekas. 3.
2. Kaitsja esitas kaitseaktis kohtule taotluse lõpetada kriminaalasjas nr 1527000262 kriminaalmenetlus V.N-i suhtes esitatud kahtlustuses KarS § 424 järgi seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
3. oktoobri
4. a määruses märkis kohus, et kohus selgitas eelistungil kaitsjale, et taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega lahendab kohus kooskõlas

§ 2742ga kohtuliku arutamise käigus.

Maakohus seda siiski ei teinud (selles saab ringkonnakohus kohtuistungite protokolle uurides veenduda). Ka prokurör vaikis sellest mitte ainult kohtuliku arutamise lõpuni, vaid ka kohtukõnes. Kaitsja hinnangul on maakohus käsitletava taotluse juureseiranud kolme momenti. Esiteks, maakohus oleks pidanud prokuratuurilt välja nõudma kohtueelses menetluses menetlustoimingute tegemise üksikasjaliku kronoloogilise faktoloogia. Seda selleks, et kohus saaks kontrollida kaitsja väidet, mille kohaselt on kriminaalasjas nr 15270000262 tekkinud ligikaudu 1 aasta ja 7 kuu pikkune tegevusetuse periood. Pealegi on selline käitumisviis sellesisuliste taotluste juures tavapärane(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a määrus tnr 1-12-6082). Teiseks on oluline, et eelmises alapunktis väljatoodud maakohtu passiivsus ei võimaldanud kohtul sisuliselt ja adekvaatselt hinnata ühte olulist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg 1 esimese lause rikkumise tuvastamiseks väljatöötatud hindamiskriteeriumi –täpsemalt asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumist. Siinkohal peab kaitsja oluliseks nentida, et riigivõimu käitumine kriminaalasja lahendamisel on menetlusaja mõistlikkuse hindamisel kõige olulisem kriteerium, sest üksnes siis, kui asja venimise on tinginud uurimisorganite või kohtu tegevus, on tegemist isiku põhiõiguse rikkumisega. Kolmandaks, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud seisukohale, et kui isik leiab, et on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja ta esitab seda puudutava taotluse kriminaalasja menetlevale kohtule, on kohtul kohustus see taotlus lahendada igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. detsembri
4. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 21). Praegusel juhul ei võtnud kohus nõuks kaitsja vastavasisulist taotlust lahendada mitte ainult eelistungil(vt ka kaitseakti p 5.1), vaid ka kohtuliku arutamise käigus(nagu kohus oma
5. oktoobri
6. a määruses nr 1-17-8550 lubas). Eelnevalt kokku võttes märgib kaitsja käsitletava taotluse juures seda, et kuigi vaidlustatav otsus tuleb ainuüksi apellatsiooni punktis14 märgitud põhjustel tühistada, on kaitsja seisukohal, et sedavõrd lihtsas ja väikesemahulises kriminaalasjas prokuratuuri poolt pea 1 aasta ja 7 kuu pikkuse tegevusetuse perioodi tekitamine peab andma prokuratuurile (täitevvõimule) selge signaali, et ametialasest lohakusest või ükskõiksusest või muudel põhjustel isiku põhjendamatult pikka aega ebamäärases ja ebakindlas olukorras hoidmine toob prokuratuuri seisukohast kaasa kõige rangema tagajärje, kriminaalmenetluse lõpetamise. Seega tulnuks kohtul ka selles asjas esmajoones prokuratuuri poolse pea 1 aasta 7 kuu viivituse tõttu kriminaalmenetlus lõpetada. Kuna maakohus seda ei teinud, siis rikkus ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Asjaolust, et see kriminaalasi seisis pikka aega prokuröri laua sahtlis kõneleb ilmekalt tõik, et kaitsja poolt pärast eelmiste aasta märtsi lõpus prokuratuuri poole pöördumist hakati selle kriminaalasjaga 8 koheselt ja aktiivselt tegelema. Nii kuulati 7. aprillil 2017. a tunnistajana üle NJ ning seejärel koostati kohtueelse menetluse kokkuvõte. Kaitsja selgitab ringkonnakohtule, et

§ 2742

lg 1 kohase nõusoleku on V.N maakohtule edastatud, mistõttu ringkonnakohtul ei ole põhjendatud vajaduse tekkimise korral kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 2742lg1 alusel takistusi.

3.

1. Kaitsja on nõus kriminaalasja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 3.
2. Kohtueelses menetluses ja menetluses maakohtus oli V.N-i menetluskulud kokku 3720 eurot. Apellatsioonimenetluses on V.N-i kaitsjatasu 1200 eurot. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude koosseis koos vastava ajakuluga on välja toodud käesolevale apellatsioonile lisatud arves. Kaitsja palub apellatsiooni rahuldamisel mõista Eesti Vabariigilt V.N-i kasuks välja 3720 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks ning 1200 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Kaitsja selgitab, et ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude koosseisus märgitud ajaarvestuse juures on arvestatud sellega, et apellatsioonis esitas kaitsja osaliselt samu argumente, mida ta esitas asja menetlemisel maakohtus. Kaitsja hinnangul on osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud, ehk tegemist on mõistliku suuruse tasuga

§ 175lg 1 p 1 mõttes.

Ka ei ole ülemäärane õigusabi eest makstud tunnihind. Kohtupraktikas on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-14, p 26.3;
3. oktoobri
4. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja
5. novembri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-84-15, p 15.1). Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

338 p-dest 2 ja 3,

§ 339

lg-st 2,

§ 340lg 2 p-st 1, palub tühistada Pärnu Maakohtu 8. detsembri 2017. a otsus V.N-i süüditunnistamises ja karistamises Kar

S § 424 lg 1 järgi. Mõista V.N süüdistuses KarS § 424 lg 1 järgi õigeks. Mõista Eesti Vabariigilt V.N-i kasuks välja 3720 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt V.N-i kasuks välja 1200 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. PROKURATUURI SEISUKOHT: 4. Menetluse lõpetamine seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

§ 331

lg 2 sätestab, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Apellant ei taotle V.N-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja lõpetamisega, seetõttu tuleb jätta tähelepanuta apellatsiooni punktides 22 kuni 26 esitatud teoreetiline arutelu kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Riigikohtu 20.01.2014 määruses nr. 3-1-1-138 p.18 märgitakse, et kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-100-09, p 17 ja
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr. 3-1-153-13, p 12). Praeguse kriminaalasja esemeks olev kuritegu aegub KarS § 81 lg 6 esimese lause ja lg 1 p 2 ja p.4 alusel 04.02.
5. V.N-ile esitati kahtlustus 22.09.2015 ning 13.09.2017 9 koostati prokuröri poolt süüdistusakt, millele järgnevalt Pärnu Maakohtu poolt 23.10.2017 anti V.N kohtu alla süüdistuses KarS § 424 järgi. V.N kuulati süüdistatavana kohtuistungil üle 21.11.2017

§ 81

lg 1 p 2 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. KarS § 81 lg 5 p 2,3 märgib, et kuriteo aegumine katkeb süüdistatava kohtu alla andmisega, samuti kohtulikul arutamisel süüdistatava ülekuulamisega. KarS § 81 lg.6 sätestab, et juhul, kui kuriteo aegumine katkeb, algab aegumine uuesti käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Samas ei tohi isikut siiski süüdi mõista, kui kuriteo lõpule viimisest on möödunud KarS § 81 lg.1 sätestatud viia aasta võrra pikem tähtaeg. Käesoleva juhtumi puhul on selleks tähtajaks10 aastat. V.N-i puhul on aegumine katkenud 23.10.2017 ja 21.11.2017 ning sellega seonduvalt aegub tema poolt toime pandud kuritegu alles 21.

1. 2022, mistõttu mõistlik menetlusaeg ei möödunud ja puudub seaduslik alus nimetatud motiivil kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ekspertiisiakt, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri protokoll ja väljatrükk on lubatavad tõendid. Apellant ei ole kohtuistungil, tõendite avaldamise ajal vaidlustanud eelnimetatud tõendite lubatavust ja nende tõendite vastuvõtmist (kohtuistungi protokoll 21.11.2017 lg. 13-15). Seega on apellant kohtuistungil nõustunud sellega, et ekspertiisiakt, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri protokoll ja väljatrükk on lubatavad tõendid. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja alkomeetri väljatrükk ja protokoll on lubatavad tõendid ning tõendite kogumisel ei ole korda rikutud. Antud juhul on V.N allkirjastanud indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja protokolli järgmisel päeval, pärast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamist. V.N on allkirjastanud ka nimetatud protokollide õiguste selgitamise alajaotuse. Tunnistaja AS selgitas ristküsitlusel, et V.N tutvus talle allkirjastamiseks esitatud dokumentidega ja sai nende sisust aru. Näiteks, esitas ta küsimuse tõendusliku alkomeetri näidu kohta. Küsides, kas alkomeetri näit 0,85 mg/l kohta vastab kergele joobele. Tunnistaja ei olnud eelnevalt V.N-ile suusõnaliselt temal tuvastatud alkoholijoobe näitu suusõnaliselt teatavaks teinud. Selleks, et selline küsimus esitada pidi V.N lugema talle allkirjastamiseks esitatud tõendusliku alkomeetri väljatrükki ja protokolli. Mis omakorda tõendab seda, et V.N sai aru millistele dokumentidele ta alla kirjutas. Tunnistaja AS ütlustega on tõendatud, et dokumentidele allakirjutamise hetkel selgitati V.N-ile millistele dokumentidele ta alla kirjutab, samuti selgitati talle, et tõendusliku alkomeetri näiduga mittenõustumise korral saadetakse tema vereproov ekspertiisi. V.N nõustus tõendusliku alkomeetri näiduga, allkirjastas dokumendid ja ei nõudnud alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega. Väärib märkimist, et indikaatorvaheni ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduur on juba oma olemuselt selline, et sunniviisiliselt, ilma kontrollile allutatud isiku nõusolekuta ja koostöövalmiduseta on seda võimatu teostada. Seda, et V.N vabatahtlikult puhus indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse ning, et selle protseduurile eelnevalt selgitati talle tema õigusi on tõendatud tunnistajate VV ja NJ ütlustega. Asjaolu, et apellant ei nõustu nende tõendite alusel tehtud kohtu järeldustega ei muuda nimetatud tõendeid lubamatuteks. 10 V.Kolbegi alkoholijoove on tuvastatud seadusega sätestatud korra kohaselt. Apellandi keskseks seisukohaks on olnud väide, et alkoholijoove ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Apellant on seisukohal, et vereproovi uuring oleks tõendanud seda, et V.N ei olnud kriminaalses joobes. Nimetatud apellandi seisukoht põhineb ainuüksi V.N-i paljasõnalistel ütlustel. Korrakaitseseadus § 38 lg.1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Antud juhul tuvastati alkoholi sisaldumine V.N-i väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga, mis on kooskõlas eelmärgitud sättega. Korrakitseseaduse § 38 lg.2 järgi selgitatakse isikule enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga tema järgmisi õigusi:1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 3) õigus tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näitja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie Politseija Piirivalveameti peadirektorile või kaebus halduskohtule Tunnistaja VV avaldas on ristküsitlusel, et selgitas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduuri ning V.N ei nõudnud alkoholijoobe kontrollimist vereproovi uuringuga. V.N puhus vabatahtlikult indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse. Seda, et V.N vabatahtlikult puhus indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse kinnitab ka tunnistaja NJ. Tunnistaja avaldas, et V.N oli nõus alkoholijoobe kontrollimiseks puhuma alkomeetrisse. Tunnistaja sõidutas ratastooliga V.N-i politseibussi juurde. V.N puhus alkomeetrisse ja pärast joobe tuvastamist avaldas, et tarvitas alkoholi eelmine päev. V.N otseselt vereproovi uuringut ei nõudnud, pigem oli nõus puhumisega. V.N seoti peahaava, mistõttu temalt allkirja võtmist pidas ta ebaeetiliseks. Tunnistaja andis tõendusliku alkomeetrile oma allkirja, sest V.N oli talle suusõnaliselt kinnitanud nõusolekut protseduuriga. Tunnistaja AS ütlustest selgub, et V.N tunnistas, et juhtis sõiduautot alkoholijoobes ning avaldas tunnistajale, et ei soovi alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi määramist. Ta avaldas tunnistajale, et puhus väikesse ja suurde alkomeetrisse. Tunnistaja selgitas V.N-ile, et tal on õigus keelduda nõustumast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetriga näiduga ning, et sellisel juhul saadetakse temalt peale õnnetuse toimumist võetud vereproov ekspertiisi. V.N ei nõudnud vereproovi uuringut ning allkirjastas indikaatorvahendi protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki, ja sõiduki juhtimisest kõrvaldamise otsuse. V.N-ile oli tagatud Korrakaitseseaduses § 38 lg.1 sätestatud valiku õigus, et kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Samuti oli süüdistatavale tagatud Korrakaitseseadus § 38 lg.2 sätestatud õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Seega annab seadus valiku indikaatorvahendi näidu vaidlustamiseks alternatiivselt, kas tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. V.N avaldas, et allkirjastas indikaatorvahendi protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrüki ning protokolli tagantjärgi, järgmisel päeval. Ta väidab, et ei saanud aru millised 11 dokumendid allkirjastas. V.N on seisukohal, et tema ei olnud autot juhtides alkoholijoobes. Ta väidab, et soovis alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega. V.N on seisukohal, et politsei rikkus alkoholijoobe tuvastamise korda, kuna tema nõudmist eirates ei saadetud tema vereproovi ekspertiisi. Indikaatorvahendi kasutamise protokollil on kontrollile allutatud isiku alajaotuse all V.N-i ja tunnistaja NJ allkirjad. Samuti on NJ ja V.N-i allkirjad tõendusliku alkomeetri väljatrükil ja protokollil. Tunnistaja VV on kinnitanud ristküsitlusel, et kui indikaatorvahend näitas joovet, tuli joove tuvastada ka tõendusliku alkomeetriga ning sellega oli nõus V.N ning süüdistatav ei avaldanud mingit soovi minna ekspertiisi vereanalüüsi andma. Seda, et V.N vabatahtlikult puhus tõenduslikku alkomeetriise kõnnitab ka tunnistaja NJ. Tunnistaja AS kinnitas samuti ristküsitlusel, et süüdistatav V.N-ile selgitati õigust vaidlustada indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri näit ning pärast selgitust, et vaidlustamise korral saadetakse tema vereproov ekspertiis, allkirjastas V.N indikaatorvahendi protokolli ja tõenduslik alkomeetri väljatrüki ja protokolli. Tulenevalt tunnistajate ütlustest ja nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, s.o. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist on süüdistatav kasutanud õigust vaidlustada indikaatorvahendi näit tõendusliku alkomeetriga, mistõttu ei pidanutki V.N-ile olema tagatud peale puhumise nõustumist tõendusliku alkomeetrisse ka veelkordne õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit vereproovi uuringuga. Korrakaitseseaduse § 38 lg.1 kohaselt võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Antud kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et V.N ei keeldunud alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga ega ka alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, mistõttu tema alkoholijoobe täiendav kontrollimine vereproovi uuringutega ei ole vajalik. Kui järeldada, et pärast tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamist on isikul õigus täiendavalt nõuda oma alkoholijoobe kontrollimist vereproovi uuringutega, siis tuleks kõik isikud, kes nõustuvad alkoholijoobe kontrollimisega indikaatorvahendiga või tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga toimetada ka veel nn igaks juhuks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks. Korrakaitseseadus näeb ette kaks võimalust joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikul joobe tuvastamiseks –tõendusliku alkomeetri kasutamise või vereproovi uuringu. Tuvastamisele allutatud isiku puhul on võimalik kasutada vaid ühte võimalust. V.N-ile selgitati õigust keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ja nõuda meditsiiniasutusse viimist, kuid kuna V.N puhus vabatahtlikult tõenduslikku alkomeetrisse, siis puudus menetlustoimingu läbiviijal vajadus ja kohustus viia V.N ekspertiisi. Asjaolu, et süüdistatav ei nõustunud hiljem tõendusliku alkomeetri näiduga, ei ole aluseks isiku toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks. V.N-i selgitused alkoholi tarvitamise koguse ja aja osas on ümberlükatud ekspertiisiaktiga. V.N avaldas kohtuistungil, et11.06.2015 jõi ära 250 milligrammi 40% kangusega viina (protokoll lk.11). Ekspertiisiakt nr 17E-LÕX0092 /tl 87-91/ on tõendatud, et haavapuhastusvahendid „Octenisept“ ja „Prontoson“ ei põhjustanud ega mõjutanud tõendusliku alkomeetriga fikseeritud V.N-i alkoholijoobe näitu 0,85 mg/l. Saavutamaks 12.06.2015 kell 17:46 ühes liitri väljahingatavas õhus 0,85 milligrammi alkoholi, pidi V.N tarbima vähemalt 462 grammi 40% kangusega viina. 12 Ekspertiisiaktis ekspert selgitas, et V.N-i selgitus alkoholi tarvitamise osas ei ole usutav, sest 250 milliliitri 40% kangusega viina tarbimise korral oleks olnud alkoholisisalduseks tema ühes grammis veres0,72-0,96 milligrammi, ehk siis tema ühes liitris väljahingatavas õhus oleks alkoholisisalduse kontsentratsiooniks olnud 0,36-0,46 milligrammi. Alkohol eemaldatakse verest kiirusega 0,11-0,30 milligrammi. Seega 250 milliliitri 40% kangusega viina tarbimise korral, oleks pärast 4 tunni 11 möödumist V.N-i veres alkoholi kontsentratsiooniks olnud alla 0,2 milligrammi, ehk väljahingatavas õhus alla 0,1 milligrammi. Seega ekspertiisiaktist tuleneb, et V.N tarbis alkoholi tema poolt avaldatud kogusest oluliselt suuremas mahus ja hilisemal ajal. V.N-i ütlused tuleb tõendiallikana kõrvale jätta, kui ebausaldusväärne, sest tema ütlused on vastuolust Ekspertiisiakt nr 17E-LÕX0092 ja tunnistajate ütlustega. Apellandi väide, et prokurör hävitas vereproovi on meelevaldne ja ilmselgelt pahatahtlik. Apellant ei ole esile toonud ühtegi tõendit, millele tema meelevaldne väide põhineb. AS ütlustest selgub, et vereproovi hävitamise nõusoleku andis AS pärast seda, kui V.N oli nõustunud joobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga. Maakohus leidis põhjendatult, et V.N-i nõustumine ja allumine joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisem tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumine selle allkirjastamise läbi on käsitletav ekspertiisist loobumisena. Seda, et V.N loobus ekspertiisist kinnitavad AS ütlused. AS avaldas kohtuistungil, et vestles pärast V.N-i palatist lahkumist arstiga, kellele ütles, et vereproovi uuringutele saatmine ei ole vajalik, kuna V.N tunnistas oma joovet. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsiooniga ja prokuröri seisukohaga, leiab järgmist.
3. Kaitsja on apellatsioonis esitanud selgitused kohtueelsel uurimisel prokuratuurile esitatud taotlustest ja nende lahendamisest. Nimetatud selgitused ringkonnakohtu poolt mingit järelmit endaga kaasa ei too. Kaitsja on apellatsioonis ka leidnud, et kuna kohus konstruktiivselt ei reageerinud kaitsja poolt viidatud süüdistusakti mittevastavusele kriminaalmenetlusõiguse põhimõtetele, oli kohus kallutatud. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Kohtul on

§ 262

tulenevalt kaalutlusõigus, otsustamaks kas on võimalik teha süüdistatava kohtu alla andmise määrus või tuleb süüdistusakt prokuratuurile tagastada selle nõutele mittevastavuse alusel. Vaidlustatud kriminaalasjas on maakohus leidnud, et esitatud süüdistusakti alusel on võimalik kriminaalasja lahendamine. Apellatsioonis ei ole süüdistusakti puuduste ja seadusele mittevastavuse osas argumentatsiooni ega ka sellel toetuvaid taotlusi esitatud ning kolleegium ei tuvastanud süüdistusakti alusel süüdistatava kohtu alla andmisel ja asja arutamisel kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele viitavaid asjaolusid.

1. Kaitsja on, tehes viiteid Riigikohtu lahenditele, mis käsitavad aktiivset kaitset, märkinud, et kaitseaktis oli esitatud taotlus ekspertiisi määramiseks. Maakohus on eelistungil nimetatud taotluse lahendanud ning oma määrusega jätnud taotluse rahuldamata. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud põhjendusega sellest, et kohtu määruses on ebatäpsused, millede osas on maakohus otsuses oma selgitused andnud kolleegium nõustub, kuid mingit asjakohasust kaitsja selgitustest ei nähtu. 13
2. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus jättis hindamata tema poolt esitatud ja kohtu poolt vastuvõetud JR koostatud kirja, millest nähtub, et V.N-ilt võetud vereproov edastati ekspertiisiasutusse. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium osutab, et maakohus ei ole jätnud kaitsja poolt viidatud kirja tähelepanuta vaid on seda otsuses käsitanud. Nimelt on kohus hinnanud selle üheks tõendiks, mis näitab, et V.N asus aktiivselt kaitseõigusi teostama. Seega on kaitsja etteheide vastuolus maakohtu otsusega. Alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi uuringut käsitatavat akti ei ole maakohtule tõendina esitatud ja asjaolu, et politseiametniku poolt kriminaalasja materjalide põhjal tehtud vastuskirjas on käsitatud ka ekspertiisimäärust, seda fakti ei väära. 9. Kaitsja on apellatsioonis, viidates tunnistajate VV ja NJ ütlustele, märkinud, et kohus ei ole tunnistanud ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi sellest, et ta korduvalt taotles vereanalüüsi tegemist. Kohus on meelevaldselt järeldanud, et tunnistajad eitavad sellise soovi esitamist. Esmalt kolleegium märgib, et viidatud tunnistajate ütlused ei kinnita mingilgi määral süüdistatava poolt sellekohase taotluse esitamist. Samuti kolleegium osutab, et vastupidiselt kaitsja järeldusele on maakohus nimetatud V.N-i ütluste usaldusväärsust hinnanud koos teiste otseste tõenditega. Nimelt on otsuse lk 6 kohus hinnanud sellise taotluse esitamist tunnistajate VV ja NJ ütlustega, ning jõudnud järeldusele, et V.N-i juures viibinud tunnistajad sellise taotluse esitamist ei kinnita. Kohus on lugenud süüdistatava sellekohased ütlused paljasõnalisteks, mistõttu on ka kaitsja väide, et kohus pole selles osas süüdistatava ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud vastuolus kohtuotsuses kajastatuga ja kohtu poolt süüdistatava ütlustele antud hinnanguga. Samuti kolleegium hindab täiesti ainetuks kaitsja viite kohtu loogikaveale ja

§ 339

lg 2 rikkumisele, kuna kaitsja on seejuures viidanud kohtu järeldusele, mida otsusest ei nähtu. Apellandi enda ekslikud järeldused ei anna alust tuvastada maakohtu poolset menetlusõiguse rikkumist.

1. Kaitsja on viidanud LS 69 lg-le 8 ja teinud kohtule etteheite, et kohus pole otsuses sellest juttugi teinud. Siinkohal kolleegium osutab, et kaitsja on eelnimetatud viite juures tegelikult avanud LS § 69 lõike 4 sisu, mille kohaselt on liiklusõnnetuse korral tervishoiutöötaja kohustatud politsei nõudmisel võtma joobeseisundi tuvastamise eesmärgil vereproovi. Seega tuleneb eeltoodud seadusest otseselt, et joobeseisundi tuvastamiseks võetakse vereproov politsei nõudmisel ning kaitsja seiskoht, et joobe tuvastamiseks võetakse igal juhul vereproov seadusest ei tulene ning selline tõlgendus on meelevaldne. Kaitsja poolt viidatud tunnistaja VV on andnud ütlusi, et temal selleks vajadus puudus kuna isik oli nõus puhumisprotseduuridega. Kaitsja poolt viidatud tunnistaja ütlus sellest, et avariis osalenud isikutelt on arstid kohustatud verd võtma, ei anna kolleegiumi seisukohalt alust järelduseks, et liiklusõnnetuse korral on arstidel igal juhul kohustus võtta joobeseisundi tuvastamiseks vereproov. Avariis osalenud isikutelt vere võtmisest selle edaspidiseks analüüsiks meditsiinitöötajate poolt, millele viitas oma ütlustes ka tunnistaja VV, on andnud ütlusi ka Rapla Haigla EMO töötaja NJ. Tema ütluste kohaselt ta vereproovi võtmist ei mäleta, kuid liiklusõnnetuse puhul analüüsi tegemiseks võetakse vereproov, mis läheb haigla laborisse. See on rutiinse vereanalüüsi tegemiseks kui patsient läheb haigla osakonda. Samas on tunnistaja kinnitanud, et etanooli määramiseks vereproovi ei tehtud. Avaldatud ütluste kohaselt oli vereproovist juttu politseiametnikuga( t.lk. 90-94). 14 Ka tunnistaja AS on andnud ütlusi, et V.N-ilt võttis tema arvates vereproovi meditsiinitöötaja, kuid kuna V.N ka pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist vereproovi ei nõudnud, siis vastas ta arsti küsimusele kas on vereproov vaja uuringutele saata, eitavalt, mistõttu vereproovi ekspertiisi ei saadetud( t.lk. 72-75). Siinjuures kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et KorS § 38 lg 1 kohaselt indikaatorvahendi positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Seega näeb seadus ette alternatiivse alkoholijoobe tuvastamise võimaluse, mitte ei näe ette mõlema variandi kohustuslikkust.
2. Kaitsja on teinud viited kriminaalasja materjalide juures olevale ekspertiisimäärusele ja ka kirjale, milles märgitakse, et vereproov edastati ekspertiisiasutusele ja leiab, et nimetatud tõendid kinnitavad vereuuringu teostamist, mida aga ebaseaduslikult varjatakse kuna V.N-i vereproov alkoholijoovet ei näidanud või ei näidanud kriminaalset joovet. Selles osas kolleegium peab vajalikuks märkida järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Kohus on nimetatud tõendid, mis võivad oma olemuselt näidata vaid mingi toimingu teostamist, vastu võtnud. Nagu juba eelpool oma otsuse p 8 on ringkonnakohus märkinud, tuleneb esitatud kirja sisust, et see on koostatud kriminaalasja materjalide alusel, mistõttu toimingute tuvastamise osas eraldi tõendi tähendus tal puudub. Ekspertiisimääruse osas on prokurör esitanud selgituse, et selle koostamisele toiminguid ei järgnenud. Kuna puudus seadusest tulenev vajadus uuringu teostamiseks, määrust ekspertiisiasutusele ei saadetud. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt ei ole pooled pidanud vajalikuks esitada kas ise tõendeid või taotleda maakohtult tõendite kogumist nimetatud määruse koostamise asjaolude väljaselgitamiseks , sh. kaitsja prokuröri selgituste kummutamiseks. Maakohus on otsuses ära näidanud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kaitsja viited põhiseadusele või Riigikohtu erinevatele lahenditele maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ei kummuta ega anna alust tuvastada ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist. Maakohus pole V.N-i süü küsimuse osas mingeid kõrvaldamata kahtluseid tuvastanud ning apellatsioonis viidatud ekspertiisimäärus

§ 7lg 3 mõttes kahtluseks alust ei anna.

1. Kaitsja on vaidlustanud kohtu poolt hinnatud tõendite lubatavust. Siinkohal kolleegium osutab, et vastavalt praktikas omaksvõetud seisukohale on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud( vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-1-15). 12.
2. Kaitsja leiab, et ekspertiisiakt nr 17E- LÕX0092 ja indikaatorvahendi kasutamise protokoll on lubamatud tõendid, mistõttu tuleb need tõendikogumist välja jätta. Maakohtu poolt akti ja protokolli tõenditena käsitamine on menetlusõiguse rikkumine

§ 339lg 2 mõttes.

Vastavalt kohtuistungi protokollile ei ole kaitsja maakohtus eelnimetatud tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud ega viidanud nende ebaseaduslikkusele. 15 12.1.1. Ekspertiisiakti osas on kaitsja maakohtus vaid juhtinud tähelepanu, et see tugineb kohtueelses menetluses antud ütlustel( t.lk. 79). Apellatsioonis on ekspertiisiakti lubamatuks tunnistamist põhistanud kaitsja analoogse väitega. Kolleegium osutab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas ( nt lahend 3-1-1-79-10) on järjekindlalt osutatud nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Seejuures on Riigikohus viidanud

§ 107sätestatud nõuetele.

Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-105-16 on märgitud, et ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium märgib, et apellant ei viita ühelegi eelnimetatud nõuete rikkumisele, mis annaks aluse hinnata ekspertiisiakti kohtukõlbmatuks tõendiks ning tuvastada olulist menetlusõiguse rikkumist tõendile hinnangu andmisel. Kolleegium osutab, et ekspert peab lähtuma objektiivsetest andmetest. Andmed võivad olla ka tunnistajate ütlused, kuid need ei ole käsitatavad eraldi tõendina, nagu ekslikult on järeldanud apellant. Vastavalt ekspertiisiaktile oli eksperdile muuhulgas esitatud lähteandmetena ka tunnistajate ütlused, millised saavad olla abiks arvamuse kujunemisel, kuid nähtuvalt uuringute kirjeldusest, tulemuste hindamisest ja arvamuse põhjendusest ning ekspertiisiaktis käsitatud ekspertiisiülesandest ja antud arvamusest ei ole ekspert tunnistajate ütlustest lähtunud( t.lk. 27-30). 12.1.

1. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli osas on kaitsja maakohtus teinud väikese märkuse sellest, et see vaid näitab, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte selle hulka( t.lk. 78). Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et alkoholi määra kindlakstegemine ei saa toimuda indikaatorvahendi abil. Kaitsja on viidanud ka asjaolule, et V.N on selle allkirjastanud mitte koostamise päeval
2. juuni 2015 vaid järgmisel päeval, so
3. juuni
4. Kolleegium leiab, et eelnimetatud järeldus ja allkirjastamise aeg ei muuda iseenesest tõendit ebaseaduslikuks ega lubamatuks. Seda enam, et protokolli tutvustamise ajaks on märgitudki
5. juuni 2015, millal toimus ka protokolli allkirjastamine. Kolleegium märgib ka , et vastavalt Korrakaitseseaduse § 38 lg-s 1, millele viitab ka maakohus, on politseil õigus kohapeal kontrollida alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus ka esmalt indikaatorvahendiga. Seega indikaatorvahendi kasutamine on seadusega lubatud ning sellise seaduslikul teel saadud tõendi lubamatuks hindamise aluseid ei ole kaitsja ei maakohtus ega ka apellatsioonis esitanud. Oluliseks on aga kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et maakohus ei ole V.N-i joovet tuvastanudki indikaatorvahendi kasutamise protokollile tuginevalt vaid on selle lugenud tõendatuks kooskõlas KorS § 38 lg-s 1 sedastatuga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ja näidu väljatrükis esitatud andmete alusel. Seega on kaitsja andnud indikaatorvahendi kasutamise protokollile maakohtust erineva ja täiesti eksliku hinnangu, mistõttu on ainetu kaitsja poolt tehtud etteheide protokolli tõendina käsitamise osas ja viide rikkumisele

§ 339lg 2 mõttes.

12.2 Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõtetulemuste väljatrüki kohta on kaitsja märkinud, et protokoll on allkirjastatud mitte koostamise päeval

1. juuni 2015 vaid
2. juunil 2015, kuid sellekohane märge protokollil puudub. 16 Kaitsja esmalt märgib, et alkomeetri kasutamise protokoll on dokumendiks, mille puhul saadakse kohe reageerida puudustele. Menetlustoimingu käigus pole keegi alkomeetri kasutamise seaduslikkust kahtluse alla seadnud. Eeltoodust saab teha vaid järelduse, et tõendusliku alkomeetri kasutamise seaduslikkus pole toimingu tegemisel kahtluse alla seatud. Kaitsja on lugenud süüdistatava poolt protokolli allkirjastamist selle koostamisele järgneval päeval aluseks selle tunnistamiseks lubamatuks tõendiks. Kolleegium, sellise seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et dokument on allkirjastatud selle koostamisest järgmisel päeval, milles kriminaalasjas vaidlus ka puudub, ei muuda seda dokumentaalset tõendit iseenesest ebaseaduslikuks ja lubamatuks ega ka olulisi vasturääkivusi sisaldavaks dokumendiks nagu on ekslikult väitnud kaitsja. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-31-
3. Erinevalt kaitsja järeldustest kolleegium osutab, et nimetatud lahendis on Riigikohus sedastanud, et nii kriminaalmenetluse käiku puudutavate asjaolude kui ka kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele, on võimalik ja seaduslik menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine. Tuleb aga silmas pidada, et menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Samuti on Riigikohus viidatud lahendis ette heitnud, et kohus ei ole menetlustoimingute tegemise kohta antud tunnistaja ütlusi piisava põhjalikkusega analüüsinud. Kolleegium leiab, et vaidlustatud kriminaalasjas on tunnistajad, menetlustoimingute tegijad, üle kuulatud, nad on toimingute tegemise asjaolusid selgitanud ning maakohus on neid ütlusi piisava selguse ja jälgitavusega ka analüüsinud. Samuti on tõendamist leidnud, et vajalikud dokumendid olid menetlejate poolt koostatud. Seega on maakohus Riigikohtu juhiseid järginud ning menetluslikud minetused pole tuvastatavad. Kaitsja on esitanud lühinoppeid tunnistaja VV ütlustest ning leidnud, et need on vastuolus koostatud dokumentide allkirjastamise aja suhtes. Maakohus pole aga tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud, millega rikkus menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium osutab, et kaitsja on tunnistaja ütlusi tõlgendanud meelevaldselt. Vastavalt kohtuistungi protokollile on VV ristküsitlemise käigus andnud ütlusi, et tema sündmuskohal ei olnud vaid sõitis Rapla haiglasse. Seal võttis pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist vormistatud dokumentidele allkirja valvearstilt, kes kogu puhumise aja juures oli. Kuna V.N oli tekkinud suur verejooks, temalt allkirja võtta ei saanud. Rääkis välijuhi AŠ-ga, et V.N-ilt on vaja võtta allkirjad järgmisel päeval( t.lk. 68). Seega igasugune vastuolu tunnistaja ütluste, V.N-i ütluste kui ka tunnistaja AS ütlustega puudub. Kaitsja järeldus, et tunnistaja VV ütlustest tuleneb, et V.N-ilt võeti protokollile allkiri 12 juunil 2015 sündmuskohal, on vastuolus nii tunnistaja ütlustega kui maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatuga ning kolleegiumi hinnangul ebaõige.

1. Kaitsja on, viidates Riigikohtu lahenditele ja korrakaitseseaduse sätetele leidnud, et õiguste tutvustamine ei saa olla formaalne ja peab olema teostatud enne alkoholijoobe tuvastamist. Kolleegium sellise käsitusega nõustub ja leiab, et kaitsja poolt viidatud lahendis on Riigikohus toonitanud, et õiguste selgitamine tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisu lahtimõtestamist menetleja poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist. Maakohus on, analüüsides alkoholijoobe kontrollimise ja tuvastamise asjaolusid, tuginenud tunnistajate VV ja EMO arsti NJ ütlustele, sellest, et V.N toimetati haiglast politseibussi juurde tõenduslikku alkomeetrisse puhumise teostamiseks. VV ütluste kohaselt selgitas ta suuliselt V.N-ile enne alkomeetrisse puhumist tema õigusi, seejuures õigust keelduda 17 alkomeetrisse puhumisest ja selle tagajärgi. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et V.N nõustus alkomeetrisse puhumisega, täitis täielikult politsei korraldusi. Millegi osas pahameelt ei väljendanud. Kohus on nii VV kui ka NJ kokkulangevate ütlustega tuvastanud ka asjaolud, mis tõid kaasa olukorra, kus ei olnud võimalik V.N-i poolt mõõtetulemuse väljatrüki ega ka alkomeetri kasutamise protokolli allkirjastamine vahetult pärast toimingu tegemist. Nii on tuvastamist leidnud, et VV poolt dokumentide vormistamise ajal, enne nende allkirjastamist V.N-i poolt, tekkis viimasel pea lahtisest haavast tugev verejooks, mis vajas kirurgi kohest sekkumist ja narkoosi. NJ ütluste kohaselt vaatamata sellele, et V.N oli suuliselt nõus dokumente allkirjastama, ei pidanud ta sellises olukorras seda eetiliseks. Kuna V.N oli nõus alkomeetrisse puhumise protseduuriga andis vormistatud dokumentidele vahetult pärast nende koostamist ise allkirja( t.lk. 91-94). Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus V.N oleks joobe kontrollimise ja tuvastamise järgselt keeldunud dokumentide allkirjastamisest või esitanud mingeidki nõudmisi või väljendanud rahuolematust toimingute teostamise või mõõtmistulemuste osas. Allkirjastamata jätmise tingis tema tervislik olukord ning vajadus koheseks kirurgiliseks sekkumiseks. Samaselt maakohtuga kolleegium leiab, et tugevalt veritseva peahaavaga isikult allkirja võtmata jätmine ning tema tervisliku olukorraga arvestamine, pole politseitöötajale etteheidetav ega käsitatav raske rikkumisena nagu leiab kaitsja.
2. Kaitsja on viidanud KorS § 38 lg-le 2 ja siseministri 30.05.2014 määrusele nr 19 ja leidnud, et seadus ja kinnitatud Kord näeb ette, et toimingule allutatud isik peab koheselt, protokolli koostamise ajal, selle allkirjastama. Kolleegium märgib, et selline väide on ekslik. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra ( edaspidi Kord) § 5 näeb ette nõuded tõendusliku alkomeetri kasutamise dokumenteerimisele. Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina. Seega nähtuvalt Korra § 5 lg 1 ei ole nõutav tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollimine, vaid piisab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist. Käesolevas kriminaalasjas on nimetatud tõendid dubleeritud, s.t on dokumenteeritud nii tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina ja lisaks ka protokollina. Vastavalt Korra § 5 lg 2 peab väljatrükk või protokoll sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) mõõtmise teostamise kuupäev ja kellaaeg; 2) kontrollile allutatud isiku ees- ja perekonnanimi, sünniaeg või isikukood; 3) mõõtmiseks kasutatava tõendusliku alkomeetri nimetus; 4) kahe mõõtmise lugem ning lõplik lugem; 5) mõõtmist teostanud ametniku ees- ja perekonnanimi. Kooskõlas Korra § 5 lg 3 väljatrüki või protokolli allkirjastab mõõtmist teostanud ametnik. Käesolevas kriminaalasjas vastavad nii väljatrükk kui ka protokoll Korra § 5 lg 2 nõuetele. Kolleegium asub seisukohale, et tulenevalt Korrast ja ka KorS sätestatust ei tulene isikule selgitatud õiguste tutvustamise dokumenteerimise ja allkirjastamise kohustust. Seega ei saa menetlustoimingu läbiviijale ette heita tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile või mõõtetulemuste väljatrükile süüdistatava kohese allkirja võtmise võimatuse kohta märkuse tegemata jätmist. Õiguste selgitamise kohta süüdistatava allkirja järgmisel päeval võtmise kohta märkuse tegemata jätmise puudumine tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollil või selliste selgituste puudumine tõendusliku alkomeetri väljatrükil nagu ka selle hilisem allkirjastamine süüdistatava poolt, ei sea kahtluse alla tõendite seaduslikkust ja lubatavust, kuivõrd sellist nõuet ei sisaldu ei Korras ega ka KorS § -s
3. 18
4. Analoogselt maakohtus esitatuga on kaitsja apellatsioonis uuesti seadnud kahtluse alla indikaatorvahendiga joobe kontrollimise ja tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamise seaduslikkuse lähtuvalt ajalisest aspektist. Kolleegium märgib, et nimetatud asjaolu osas koos viitega VV poolt antud ütlustele, on maakohus juba oma selgitused andnud ning kolleegium maakohtu põhjendustega nõustudes leiab, et nende uuesti tõstatamine maakohtu seisukohta ei kummuta. Vastavalt kaitsja poolt viidatud protokollile kasutati indikaatorvahendit 17.34, alkomeetrit 17.41 kuni 17.
5. Seejuures on kaitsja meelevaldselt mõõtevahendite kasutamise kestuse sidunud kogu menetlustoimingi läbiviimise, sh. õiguste tutvustamise ajaga. Siinkohal kolleegium viitab juba eelpool avatud Korra § 5 lg 2 p -le 1, mille kohaselt peab väljatrükk või protokoll sisaldama mõõtmise teostamise kellaaega, mitte aga kogu joobe tuvastamisele ja kontrollimisele kulunud aega. Samuti kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et asjaolu, et enne alkomeetrisse puhumist VV ei selgitanud süüdistatavale, vaid seda, et tal on õigus esitada vaie või kaebus halduskohtule on küll minetus, kuid mitte oluline kuivõrd ei takistanud V.N õiguste realiseerimist. Kolleegium peab vajalikuks siinkohal veel märkida, et vastavalt AS ütlustele, pärast sellekohase loa saamist arstilt, kohtus ta V.N-iga palatis ja viimane selgitas, et sai aru, et tal tuvastati joove, nimetades suurt ja väikest alkomeetrit. Kinnitas, et talle tutvustati näitusid, sai aru. Tunnistaja luges V.N-ile ette kõik dokumendid, selgitas dokumentide tähendust. Alles seejärel võttis V.N-ilt allkirjad. Seega oli V.N ka järgmisel päeval võimalik keelduda dokumentide allkirjastamisest ning vaidlustada mõõtmistulemusi, kandes vastavad märkused dokumentidele, kuid seda ei ta teinud vaid allkirjastas mõlemad dokumendid. Kohus on õigesti märkinud, et KorS § 38 lg 4 kohaselt toimub alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga juhul, kui isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Kuigi vaidlustatud kriminaalasjas oli joove alkomeetriga tegelikkuses juba tuvastatud, siis AS ütluste kohaselt alles pärast V.N-i poolt dokumentide allkirjastamist selgitas ta haigla arstile, et joobe tuvastamiseks pole vereproovi vaja uuringutele saata. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud näitavad, et V.N-i alkoholijoove oli tuvastatud seaduses ettenähtud korras. V.N-isse suhtumine oli korrektne ja inimlik, tema õigused olid tagatud ning igasugused viited kaitseõiguse rikkumisele ainetud.
6. Kaitsja poolt apellatsioonis tõstatud kahtlus, kas ikka indikaatorvahendit ja tõenduslikku alkomeetrit kasutati Rapla haigla juures on maakohtu poolt juba tõenditele, sh. tunnistajate HP, HP, VV, NJ ütlustele tuginevalt piisava selgusega kõrvaldatud. Kolleegium maakohtuga nõustub ega pea vajalikuks tõendite analüüsi uuesti esitada.
7. Kaitsja on avanud Mõõteseaduse § 2 lg 1 p 5 , § 5 lg 1 ja 2, § 7 lg 3 ja viidanud ka

§ 61lg 1 sedastatule ja Riigikohtu lahendis märgitule.

Samas puudub igasugune põhjendus kuidas seaduse sätted ja kas üldse, seavad kahtluse alla või kummutavad kohtu põhistatud järeldusi või kinnitavad mingit kaitseversiooni. Kolleegium ei pea seetõttu vajalikuks viidatud seaduste analüüsi teostada.

1. Apellatsioonis on tõstatatud mõistliku menetlusaja küsimus. Kaitsja on apellatsiooni sisus, viidates V.N-i poolt maakohtus antud nõusolekule leidnud, et ringkonnakohtul ei ole põhjendatud vajaduse tekkimise korral takistusi kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Konkreetset taotlust kriminaalasja lõpetamiseks ringkonnakohtu poolt kaitsja apellatsioonis esitanud ei ole. Esmalt kolleegium märgib, et kaitsja viide Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-1-12-08 sedastatule sellest, et maakohtul on kohustus taotlus lahendada igas menetlusstaadiumis, pole antud juhul 19 asjakohane. Nimelt
2. septembril 2011 jõustunud

274 lg 1 ja § 2742 näevad otsesõnu ette võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus kohtuliku arutamise käigus, kui tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Seega on seadusega kooskõlas maakohtu poolt mitte eelmenetluse käigus vaid kohtuliku arutamise käigus mõistliku menetlusaja lõpetamise taotluse osas seisukoha võtmine. Maakohus on otsuses menetlusaja mõistlikkusele hinnangu andnud ja jõudnud järeldusele, et KarS § 2742 alusel kriminaalasja lõpetamiseks alused puuduvad. Seetõttu on ainetu kaitsja etteheide, et protokollist nähtuvalt ei teinud maakohus sellekohast otsustust kohtuliku arutamise käigus. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et ka kohtuotsuse kuulutamine on kohtuliku arutamise osa( vt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-106-06). Kaitsja on, viidates ringkonnakohtu lahendile, leidnud, et mõistliku menetlusaja suhtes otsuse tegemiseks oleks maakohus pidanud prokuratuurilt välja nõudma menetlustoimingute tegemise üksikasjaliku kronoloogilise faktoloogia. Esmalt kolleegium märgib, et kaitsja poolt viidatud ringkonnalahendis on küll lähtutud toimingute kronoloogiast, kuid seda juba kohtule esitatud materjalide alusel ning kolleegium ei ole sedastanud maakohtu kohustust vastavaid tõendeid ise koguda. Maakohtus kohtuliku uurimise käigus on kaitsja nõustunud kriminaalasjas kohtuliku uurimise lõpetamisega juba kohtule esitatud ja kohtus vahetult uuritud tõendite pinnalt. Uute tõendite kogumise konkretiseeritud ja põhistatud taotlust ei ole kaitsja kohtuliku uurimise lõppemisel esitanud. Riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt nr 3-1-1-63-13; 3-1-1-14-14) sedastanud, et

§ 2742

lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada.

§ 2742

lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Kuigi kaitsja ei ole oma väite, et kriminaalasjas ei teostatud ühtegi menetlustoimingut 1 aasta ja 7 kuu jooksul, kinnituseks tõendeid esitanud, on juba maakohus kriminaalasja materjalide alusel tuvastanud kohtueelsel uurimisel mõistliku menetlusaja riive, mis aga on kohtu arvates heastatav karistuse kergendamisega

§ 306lg 1 p 61 kohaselt.

Seega on kohtu poolt tuvastatud mõistliku menetlusaja riive kohtueelsel uurimisel süüdistatavale heastatud, maakohus on ka sellekohast otsust põhjendanud. Maakohtu menetluse raames mõistliku menetlusaja riivest rääkida ei saa ning selles osas pole apellatsioonis ka viiteid tehtud. Kolleegium osutab, et üldjuhul tuleb

§ 2742

lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (vt. Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-63-13, 3-1-1-14-14). 20 Vaidlustatud kriminaalasjas ringkonnakohus ei tuvastanud rikkumisi, mis tingiksid kriminaalasja maakohtule tagastamise. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega, seaduslikud alused puuduvad. 19. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et vastavalt kohtupraktikale ( vt Riigikohtu otsuseid nr 3-1-1-107-03, 3-1-1-77-05) lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust ning põhjendanud piisavalt, millistele tõenditele ja miks V.N-i süüküsimuse lahendamisel on tuginetud. Faktiliste asjaolude tuvastamisel on maakohus järginud kriminaalmenetlusõigust ning kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Samuti on kohus peatunud kuriteo tõendatust puudutavatel kaitseargumentidel ja kummutanud need veenvalt. Analoogsete väidete uuesti esitamine kohtu põhjendusi ringkonnakohtu jaoks kahtluse alla ei sea. Kaitsja poolt meelevaldne ja eksitav tõenditele antav hinnang kaitseversioone kinnitavat tõendikogumit ei loo. Kolleegium osutab Riigikohtu korduvates lahendites( nt lahend nr 3-1-1-64-16) sedastatule, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes.

20. Kaitsja on taotlenud V.N-ile menetluskulude hüvitamist. Taotluse on kaitsja sidunud õigeksmõistva otsuse tegemisega ja apellatsioonimenetluses vastavalt kohtuotsuse tühistamisega. Ringkonnakohus ei tühista maakohtu süüdimõistvat otsust, ega mõista V.N õigeks. Seetõttu on kooskõlas

§ 180

lg-ga 1 maakohtu poolt menetluskulude V.N-i kanda jätmine ning kulude hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Apellatsioonimenetluses on menetluskulude hüvitamine reguleeritud

§-s 185, kus lõikes 2 on sisuliselt sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud, valitud kaitsja tasu, V.N-i kanda. 21. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 08.

detsembri 2017 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 21 22