Obsah (6)

§ 337§ 185§ 7§ 312§ 339§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17. mai 2012 Kriminaalasja number 1-11-6190 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Paavo Randma Kohtuistungi sekretär L

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 7.

märtsi 2012 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Matti Reinsalu Advokaadibüroo OÜ kaudu 292,22 eurot vandeadvokaat Matti Reinsalule tema poolt Jegor Barkanovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Jegor Barkanovilt, alaealise vahendite puudumisel tema seaduslikult esindajalt Vladimir Barkanovilt (XXX) menetluskulu, s.o kaitsjatasu vandeadvokaat Matti Reinsalu poolt osutatud õigusabi eest, 292,22 eurot riigituludesse. Väljamõistetud summa 292,22 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Jegor Barkanov 1-116190 kohtukulud“. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Anti Aasmaa Advokaadibüroo OÜ kaudu 264,12 eurot vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt A.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista A.E-lt, alaealise vahendite puudumisel tema seaduslikult esindajalt Svetlana A.E-lt (XXX) menetluskulu, so kaitsjatasu vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest, 264,12 eurot riigituludesse. Väljamõistetud summa 264,12 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „A.E 1-11-6190 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. mail
3. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. maist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu 2 Viru Maakohtu 07.03.2012 otsusega mõisteti J. Barkanov süüdi KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust ning KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, kohaldades KarS § 61 sätteid. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Barkanovile liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 3 aastat. J. Barkanovit kohustati katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ning KarS § 75 lg 2 p 2 ja p 8 järgi mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, samuti kohustati J. Barkanovit osalema sotsiaalabiprogrammis. Sama otsusega mõisteti A.E süüdi KarS § 214 lg 2 p 4, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, kohaldades KarS § 61 sätteid. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 3 aastat. A.E kohustati katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ning KarS § 75 lg 2 p 2 ja p 8 järgi mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, samuti kohustati A.E osalema sotsiaalabiprogrammis. Sama otsusega mõisteti A.U süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kuid tema süüdimõistmist pole vaidlustatud. J. Barkanovile, A.E-le ja A.U-le oli esitatud süüdistus KarS § 214 lg 2 p 3, 4 järgi varalise kasu üleandmises isikute grupis ja vägivallaga rasket tervisekahjustust tekitades kokkuvõtlikult selles, et 2010 novembri lõpus, täpselt tuvastamata kuupäeval, XXX T E tualettruumis peksid A.E ja lapseealine A.H. J. Barkanovi ja A.U ettepanekul alaealist I.S. selle eest, et viimane ei toonud nende poolt eelnevalt nõutud 100 krooni ning selleks, et mõjutada teda vägivalla kasutamise abil nimetatud summat hiljem siiski tooma. A.E ning A. H. lõid süüdistuse kohaselt kannatanule korduvalt rusikatega kõhtu, selga ja pea piirkonda ning põhjustasid talle eluohtliku tervisekahjustuse - rebenenud põrna kapslialuse verevalumi. Lisaks süüdistati J. Barkanovit KarS § 121 järgi, kuid selles osas ringkonnakohtule apellatsiooni esitatud ei ole. Maakohus leidis, et J. Barkanovi, A.E ja A.U süüdistusest KarS § 214 lg 2 p 3, 4 järgi tuleb välja jätta raske tervisekahjustuse tekitamine KarS § 214 lg 2 p 3 järgi, kuna kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millal kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, s.o rebenenud põrna kapslialune verevalum, tekitati. Maakohus viitas seejuures kohtuarstliku ekspertiisi aktile ja kannatanu ütlustele, millest tulenevalt esines eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise aja suhtes kõrvaldamata kahtlus, mida maakohus tõlgendas süüdistatavate kasuks. Maakohus luges grupis toime pandud väljapressimise süüteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu kõigi süüdistatavate tegevuses tõendatuks eelkõige kannatanu ütlustega. Maakohus viitas kannatanu ütlustele seoses varasema väljapressimisega, kannatanupoolsele väljapressimisepisoodi sündmuste kirjeldusele ning kannatanu ütlustele, mille kohaselt ta viis pärast peksmist J. Barkanovile ja A.U-le nõutud raha. Maakohus hindas kannatanu I.S. käitumist, tema poolt ütluste andmise asjaolusid ja teisi asjas olevaid tõendeid ning luges I.S. ütlused usaldusväärseks tõendiks. Maakohus tõi välja, et kannatanu I.S. ütlused on usaldusväärsed, kuna I.S. ei rääkinud algselt kellelegi enda suhtest toime pandud vägivallast esimeses kuriteoepisoodis ega ka hilisemast väljapressimisega seotud peksmisest ning rääkis vägivallast alles hiljem eluohtliku vigastuse tõttu haiglasse sattudes ja sealgi alles siis, kui arstid ei uskunud tema väiteid kukkumisest. Maakohtu hinnangul on I.S. usutavalt selgitanud, et ei rääkinud kuritegudest koheselt seetõttu, et püüdis sellega ära hoida edasist vägivalda enda suhtes. Maakohus märkis, et I.S. ema H. S. ütlused kinnitavad, et I.S. rääkis rahanõudmisest emale siis, kui ta viimasel kahel korral J. Barkanovile ja A.U-le maksmiseks emalt raha küsis. Maakohus võttis kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel aluseks ka tunnistajate R.L. ja H.S. ütluseid ning kohtuarstliku ekspertiisi akti, millest nähtub, et vägivallast hakkas I.S. haiglas rääkima alles pärast tema usutlemist. Maakohtu hinnangul kinnitab I.S. ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et ta pole andnud ennastõigustavaid ütlusi ning 3 on esimese kuriteoepisoodi kohta enesekriitiliselt tunnistanud, et tema suitsetamine võis kaasa tuua ebameeldivusi kaasõpilastele. Maakohtu otsuse kohaselt leidis kohtuistungil tõendamist, et I.S. vene keele oskus on vilets, kuid maakohtu hinnangul on sellest hoolimata alusetu väita, et I.S. ei saanud aru sellest, et temalt Fuflo mänguga seoses raha nõutakse, eriti olukorras, kus ta eelnevalt juba samadele isikutele samadel asjaoludel raha oli andnud. Maakohus märkis, et I.S. on tunnistanud, et sai mõnedest venekeelsetest sõnadest aru ning et sai ilma tõlkimata aru, et rahast ja peksasaamisest rääkisid J. Barkanov ja A.U vahetult enne seda kui teda WC-s peksma hakati. Maakohus ei pidanud usaldusväärseiks süüdistatavate ennastõigustavaid ütlusi, kuna nende eri aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus ning süüdistatavate ütlused on vastuolulised ka omavahel. Maakohus märkis, et ei pea A.E ütlusi usaldusväärseiks, kuna A.E on andnud kohtueelsel menetlusel ja kohtus erinevaid ütlusi, oskamata ütlustes olevaid vastuolusid usutavalt selgitada. Maakohus tõi otsuses välja A.E ja J. Barkanovi ütlustes esinevad vastuolud ning asjaolu, et A.U eitab igasugust seost juhtumiga. Maakohus rõhutas, et kuna kannatanu ütlused on antud asjas olulisemaks tõendiks, hindas kohus neid väga põhjalikult ning leidis, et puuduvad viited selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavate suhtes vaenulikult meelestatud või püüaks anda alusetult süüstavaid ütlusi. Maakohus märkis, et kannatanu on andnud ühesuguseid usutavaid ütlusi, mida kinnitavad tunnistaja R.L. ja H.S. ütlused ja kohtuarstliku ekspertiisi akt ning lisas, et kohtul ei ole alust nendes ütlustes kahelda. Samas on maakohtu hinnangul süüdistatavate ütlused ennastõigustavad, vastuolulised ja üksteisega mitteriimuvad ning neist nähtub soov juhtunu kohta tõeseid ütlusi mitte anda. Maakohus hindas kannatanu ütluste järgi ka süüdistatavate tahtlust ning käsitles süüdistatavate poolt teo toimepanemist koos ühise eesmärgi nimel tegutsemisena. Maakohtu hinnangul said kõik süüdistatavad ühtemoodi aru oma kuritegeliku tegevuse sisust, s.o vägivalla abil raha nõudmisest, nad soovisid sel viisil kannatanult raha saada ja tegutsesid seega vähemalt otsese tahtlusega. Maakohus tuvastas, et süüdistatavate suhtes puudusid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Karistuse määramisel juhindus maakohus KarS § 2 lg-st 2 ja KarS § 56 lg-st 1 ning võttis arvesse süüdlaste isikut. Maakohus leidis, et J. Barkanovi puhul esineb kergendava asjaoluna süü tunnistamine ühes kuriteoepisoodis, kuid teiste süüdistatavate puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus arvestas süüdistatavate alaealisust ja asjaolu, et nad on varem kohtu poolt karistamata ning kohaldas süüdistatavate suhtes KarS § 61 sätteid, mõistes A.U-le ja A.E-le karistuseks 2 aastat vangistust ning J. Barkanovile karistuseks 2 aastat 1 kuud vangistust. Maakohus leidis, et karistuse eesmärgid on kõigi süüdistatavate puhul saavutatavad vangistuse tingimisi kohaldamata jätmisega määrates süüdistatavatele maksimaalse katseaja pikkuse ja allutades nad käitumiskontrollile. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu J. Barkanovi kaitsja apellatsioon J. Barkanovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist J. Barkanovi süüdimõistmises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja J. Barkanovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmist. Määruskaebuse kohaselt J. Barkanov ennast KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüdi ei tunnista ning ei nõustu enda süüdimõistmisega grupis toimepandud väljapressimises. J. Barkanovi kaitsja käsitleb määruskaebuses J. Barkanovi, A.E ja A.U ütlusi. J. Barkanovi kaitsja märgib, et maakohus on grupis toime pandud väljapressimise objektiivse süüteokoosseisu olemasolu kõigi süüdistatavate tegevuses lugenud tõendatuks eelkõige kannatanu ütlustega. J. Barkanovi kaitsja hinnangul on maakohtu järeldused ilmses vastuolus kohtulikus uurimises tegelikult kogutud tõenditega, kuna maakohus on hoolimata kannatanu I.S. 4 viletsast vene keele oskusest leidnud, et I.S. sai ilma tõlkimata aru, et Barkanov ja A.U rääkisid rahast ja peksasaamisest vahetult enne seda kui teda WC-s peksma hakati. Määruskaebuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et J. Barkanov I.S. peksmises ei osalenud. J. Barkanovi kaitsja märgib, et J. Barkanov oli peksmise ajal küll kooli WC-s, kuid mitte I. S. raha väljapressimise korraldamisega seoses. Kaitsja leiab, et kui J. Barkanov midagi vene keeles kellelegi ütles, siis ei saanud vene keelt mittevaldav I.S. sellest midagi enda kohta välja lugeda. Kaitsja hinnangul on juhul, kui I.S. keelt mittevaldava inimesena seda siiski tegi, tegemist kannatanupoolse oletuse või siis eksitusega, mis põhines mõnel üksikul temale arusaadaval venekeelsel sõnal. Eeltoodust tulenevalt leiab J. Barkanovi kaitsja, et J. Barkanovi süüdimõistmine KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ei tugine kriminaalasjas kogutud tõenditel ning ei ole seetõttu põhjendatud. A.E kaitsja apellatsioon A.E kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist A.E süüdimõistmises KarS § 214 lg 2 p 4 alusel ning asjas uue otsuse tegemist, millega A.E tunnistatakse süüdi KarS § 121 järgi ja seejuures kergendatakse A.E karistust. A.E kaitsja leiab, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas seetõttu vääralt materiaalõigust, mis tingis ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. A.E kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine viidud läbi ühekülgselt ja puudulikult. A.E kaitsja toob välja, et antud kaasuses on keskseks küsimuseks, kas vägivald oli seotud varalise kasu saamise eesmärgiga ning kas A.E tegutses väljapressimises kaastäideviijana koos J. Barkanovi ja A.U-ga. Määruskaebuse kohaselt tarvitas A.E kannatanu suhtes vägivalda üksnes isiklikest suhetest ajendatult ning ei teadnud raha nõudmisest midagi. A.E kaitsja viitab kaassüüdistatavate poolt kannatanult raha nõudmise eitamisele ning leiab, et antud asjas ei ole kuriteokoosseisu seisukohalt olulised asjaolud tõendatud. A.E kaitsja käsitleb määruskaebuses tõendite hindamise põhimõtteid ning viitab sellekohastele kriminaalmenetluse seadustiku sätetele ja Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-148-03, 3-1-1-99-04, 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04 ja 3-1-1-
8. A.E kaitsja leiab, et maakohus on tuvastanud KarS § 214 lg 2 p 4 objektiivse teokooseisu olemasolu A.E käitumises meelevaldselt. Kaitsja hinnangul ei ole A.E vaadeldav kaastäideviijatena teiste süüdistatavatega. Määruskaebuse kohaselt on maakohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud üksnes kannatanu ütlustele ja hinnangule, et konkreetne vägivallaakt oli seotud eelneva Fuflo mänguga ning eiranud A.E süüdimõistmisel

§ 7lg 2 mõttes tekkinud kahtlusi.

Kaitsja viitab kannatanu poolt vene keele mitteoskamisele ja asjaolule, et kannatanu pole väitnud, et A.E oleks temalt raha nõudnud. Kaitsja hinnangul pole usutav, et kannatanu sai vägivalla ajal aru teiste isikute kõnest. A.E kaitsja leiab, et kannatanu subjektiivne arvamus sellest, et tema suhtes tarvitati vägivalda seoses raha nõudmisega, ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Määruskaebuse kohaselt puuduvad muud tõendid selle kohta, et A.E oleks raha nõudmisest teadlik olnud, A.E se sõna „raha“ vms ei kasutanud ning seda tegid üksnes A.U ja J. Barkanov. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaitsja hinnangul tuvastatav, et A.E tarvitas kannatanu suhtes vägivalda seoses raha nõudmisega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav A.E ja kaitsjad palusid maakohtu otsuse tühistada apellatsioonis toodud motiividel. 5 Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2. Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava A.E, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p

1. Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).
2. Apellatsioonid on esitatud maakohtus uuritud tõendite hindamisele ja otsuse järeldustele ning sellest tulenevalt taotletakse ringkonnakohtult süüdistatavate J. Barkanovi ja A.E õigeksmõistmist nende süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid või asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule ning sisuliselt korratakse samu vastuväiteid süüdistusele, millised olid kaitseversioonide sisuks juba maakohtus. Esitatud taotlustest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse põhiosa (1 kd tl 188-190) järelduste ümberhindamist süüdistatavate süüditunnistamisel väljapressimises. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates esitanud põhjendused, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele. Seejuures on maakohus põhjendanud, miks kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatavate ennastõigustavaid ütlusi, tuues põhjendatult välja ka selle, et nende eri aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab

§ 312p 1 ja 2 nõuetele.

Maakohtu otsuses on siseveendumuse kujunemine jälgitav. 4. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi (

§ 339mõttes), millele on osundatud üldsõnaliselt kaitsjate apellatsioonides.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus rikkumisi materiaalõiguse kohaldamisel.

1. Kriminaalasjas pole vaidlust, et süüdistatav A.E kasutas kannatanu I.S. suhtes vägivalda – peksis teda. Vastuväitena süüdistusele väidab A.E kaitsja, et A.E ei peksnud kannatanut varalise kasu saamise eesmärgil. Maakohus on sellekohased vastuväited veenvalt kummutanud kannatanu I.S. ütlustega, kes on andnud tema suhtes toime pandud väljapressimiskuriteo osas detailseid ja usaldusväärseid ütlusi. Miks peaks rahanõudmist ja peksmist üleelanud noorukist kannatanu andma süüdistatavate kuritegeliku grupilise tegevuse osas valeütlusi või temaga asetleidnud sündmused välja mõtlema, pole kriminaalasja materjalidest tulenevalt võimalik eluliselt usutavalt mõista. Kohtupraktika on kinnitanud korduvalt, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda olulisel määral vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (RKKKo-d 3-1-1-109-10, 3-1-1-87-11). Maakohus on analüüsinud kannatanu osas tekkinud olukorda. Enne väljapressimisepisoodi oli ta A.U-le ja J. Barkanovile andnud raha, et vältida ebameeldivusi seoses Fuflo mängimisega. Seejärel oli temalt uuesti raha nõutud, kuid ta ei andnud. Pärast seda keeldumist kui A.H. oli teatanud talle, et peab WC-sse minema, sai ta aru, et saab seal peksa. Ta sai aru, et minema peab seetõttu, et polnud raha viinud. Miks ta ei keeldunud minemast kui sai aru, et teda peksta tahetakse, vastas I.S. maakohtus „sain aru, et varem või hiljem pean minema“ ( tl 125). Kannatanu on selgitanud, et J. Barkanov ja A.U ütlesid, et ta peab nurka minema, Mõlemad ütlesid seda kordamööda. A.H. tõlkis seejuures, et kannatanu peab nurgas olema ja vastu ei tohi lüüa. Peksid A.H. ja A.E ning A.H. tõlkis seejuures, et miks kannatanu 6 õigeks ajaks raha ära ei toonud. Peksti selga, pea piirkonda ja kõhtu. Löögid olid rusikatega ja neid oli 10 korda ning olid sedavõrd tugevad, et kannatanul hakkas kõhus valus ja ta kükitas maha. Kuna kannatanu hakkas nutma, siis J. Barkanov peatas lõpuks peksmise. Kannatanu on kinnitanud, et peksmise põhjus oli see, et ta J. Barkanovile ja A.U-le raha tähtajaks ära ei viinud. 5.1 Maakohus on käsitlenud ka apellatsioonide ühte põhiküsimust, kas kannatanu sai küllaldaselt oma vene keele oskuse juures aru, mida temalt nõuti. Kaitsjad leiavad, et kuna kannatanu ei saanud süüdistatavate vene keeles öeldud väljenditest aru, siis on ta ekslikult nimetanud öeldut rahanõudmisena. Taoline vastuväide on ümber lükatud kannatanu maakohtus antud põhjalike selgitustega, et ta sai osadest vene keeles öeldud sõnadest nagu „raha“ ja „peksa saamine“ ise aru. Tõlgi ülesannet täitis küll ka vahepeal A. H., selgitades, et kannatanu saab peksa, kuna ei toonud raha (tl 127). 5.2 Süüdistatava A.E kaitsja leiab apellatsioonis, et tema kaitsealune lihtsalt peksis kannatanut ja ei teadnud süüdistuses märgitud rahanõudmisega seonduvast midagi. Kannatanut peksis A.E seetõttu, et kannatanu oli teda solvanud. Kohtu küsimusele solvangu sisu osas, pole A.E teadnud aga midagi täpsemat vastata (tl 138 -139). Samas pole A.E osanud selgitada mis asjaoludel A.H. sattus samal ajal WC olema ja kannatanut peksma. Maakohus on juba põhjalikult motiveerinud miks ei ole võimalik A.E ütlusi pidada usaldusväärseteks. Nimelt on nendes palju vastuolusid ja ta pole osanud nende esinemise põhjust nimetada. Kannatanu ütlustest tulenevalt loeb ringkonnakohus alusetuks apellatsioonis märgitu, et J. Barkanov sattus juhuslikult olema WC-s, kui nägi A.E ja A. H. kannatanut peksmas. Miks aga kannatanu I. S. peksti, väidab J. Barkanov üldse mitteteadvat, samuti ei tea ta midagi rahanõudest kannatanu käest. Ringkonnakohus leiab, et J. Barkanov ise ja apellatsioonis esitatud kaitseversioon eitavad täielikult puutumust kannatanu suhtes toime pandud väljapressimisega, mis on maakohtu otsuses nimetatud tõenditega ümber lükatud. Oma väidetava juhusliku sattumisega WC-sse püüavad süüdistatavatest grupi liikmed eitada üheskoos kuriteo toimepanemist kannatanu suhtes. Maakohus on õigustatult leidnud seega, et käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate süüdistust kinnitavaks oluliseks tõendiks eelkõige kannatanu ütlused, mida kinnitavad tunnistajate R.L. ja H.S. ütlused ning kohtuarstlik ekspertiisiakt.
2. Väljapressimise süüteokoosseisu osas tuvastas maakohus, et süüdistatavad tegutsesid koos ja ühise eesmärgi nimel. Süüdistatavatel oli grupisisene rollijaotus, kus J. Barkanov ja A.U olid kannatanule rahanõude esitajateks ja A.E üheks rahanõude eesmärgil vägivalla kasutajaks kannatanu suhtes. Kaitseversiooni väide, et süüdistatavad ei saanud iseseisvalt võetuna seejuures aru toimuvast on ainetu, sest kannatanu on detailselt kirjeldanud kuidas süüdistatavad väljendasid sõnades vene keeles ja A. H. abil tõlgituna vägivalla ja rahanõude sisu ning sel ajal olid aktiivselt tema juures tegevad J. Barkanov ja A.E . Seega olid süüdistatavad teadlikud väljapressimise süüteokoosseisu tähtsust omavatest asjaoludest – raha üleandmise nõudest ja selle eesmärgil toimepandavast vägivallast. Mingit õigust süüdistatavatel kannatanult raha nõuda ei olnud. Kuna kannatanu oli keeldunud rahanõude täitmisest, siis otsustasid süüdistatavad kannatanu mõjutamiseks ja temalt raha kättesaamiseks kasutada vägivalda. KarS § 214 järgi moodustab väljapressimise süüteokoosseisu võõra vara üleandmise nõudmine. Väljapressimise objektiivne koosseis täideti rahanõude esitamisega, millega kaasnes füüsilise vägivalla kasutamine. Rahanõude kategoorilisust toetaski A.E osalusel toimepandud kannatanu peksmine. Toimepandud vägivald oli kannatanu sundimise vahend, et ta tulevikus 7 annab raha üle. Seega oli J. Barkanovil ja A.E vähemalt otsene tahtlus väljapressimise toimepanemiseks.
3. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate taotlus riigi õigusabi tasude hüvitamiseks ja väljamõistmiseks on kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades kaitsjate poolt apellatsioonide koostamist ja riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aega ja kantud sõidukulusid ning kuulub rahuldamisele. Koos apellatsiooniga esitas 09.04.2012 J. Barkanovi kaitsja M. Reinsalu kaitsjatasu taotluse summas 115,20 eurot ning ringkonnakohtu istungil 10.05.2012 summas 177,02 eurot, millised on põhjendatud ning seetõttu kuulub kaitsja M. Reinsalule lõppsummas hüvitamisele 292,22 eurot. A.E kaitsja A. Aasmaa esitas ringkonnakohtu istungil 10.05.2012 kaitsjatasu taotluse summas 264,12 eurot, milline taotlus on samuti põhjendatud ja kuulub kaitsja A. Aasmaale hüvitamisele.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega apellatsioonimenetluses ja kohtuistungil ning seega on J. Barkanov ja A.E või nende seaduslikud esindajad kohustatud

§ 185

lg 2 alusel hüvitama eelnimetatud kulud õigusabile, mis olid osutatud kaitsjate M. Reinsalu ja A. Aasmaa poolt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 8 Paavo Randma