KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juunil 2019. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-2185 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Tei

) § 69 lg 3 nõuet ning pani toime

224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise lubatud alkoholi piirmäära ületades ehk isiku poolt, kelle 1 g-s veres oli alkoholisisaldus 0,50–1,49 mg või kelle 1 l-s väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,25–0,74 mg.

1. PPA Lõuna Prefektuuri 25.03.
2. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,001492 (tl-d 20-22) karistati R.M juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.
3. 09.04.
4. a esitas menetlusalune isik R.M maakohtule kaebuse (tl-d 1, 30), milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temale määratud karistuse osas. Ta ei vaidlusta ega õigusta oma tegu, leides, et see oli väga vastutustundetu ja häbiväärne. Ometi leiab R.M , et juhtimisõiguse äravõtmine on tema jaoks liiga karm karistus. Tal on emotsionaalselt olnud väga raske aeg, kõige enam on teda raputanud poja surm 11 kuu eest. Seetõttu on ta ka alkoholi tarbimisega liialdanud. Autorooli pole R.M aga eelnevalt läinud ning pärast toimunud rikkumist loobus ta alkoholist ning läks ravile. Samas mõjutaks juhtimisõiguse peatamine väga oluliselt tema igapäevaelu. Juhtimisõigus on talle vajalik töö pärast – ta töötab OÜ-s XXX hoolduskoristuse töödejuhatajana, kus tema vastutada on objektide teenindamine vajalike tarvikutega, samuti puhastusteenindajate töötingimuste tagamine. Lisaks aitab ta tihti oma tütrel tuua lapsi koolist ja lasteaiast. Ka on R.M-i poeg maetud Põlvasse ja tema kui ema jaoks on oluline hoida haud korras. Abi vajab ka Põlvas elav eakas tädi.
5. Kohtuväline menetleja esitas 21.05.
6. a maakohtule oma kirjaliku seisukoha (tl-d 27-29), milles ta ei nõustu R.M-i kaebusega. Kohtuvälise menetleja peamised põhjendused on järgnevad: R.M-i süü ei ole väike. Esiteks lähenes tema väljahingatavas õhus olnud alkoholisisaldus kriminaalvastutuse alampiirile, kriminaalsest joobest puudu vaid 0,17 mg/
7. Teiseks oli süütegu toime pandud Tartu linnas ning sellisel kuupäeval ja kellaajal, kus üldtuntud teadmiste järgi on tihe liiklus. Videosalvestisest lähtuvalt liikles sõiduk väga kitsastel teedel teiste sõidukite vahel, millega selgelt ohustas kõrvaliste isikute vara. Välistatud ei olnud ka võimalike kergliiklejate ohtu asetamine. Lisaks istus R.M autorooli, teades, et ta on tarvitanud alkoholi ega tohiks seda tegelikult teha. Kuna ta aga siiski otsustas autoga Selverisse sõita, siis oli toimepandu igati tahtlik ja teadlik tegevus. Kaebuses esitatud probleemid isiklikus elus on kohtuvälise menetleja arvates kahtlemata traagilised ja tähtsad, kuid neist ei lähtu juhtimisõigust välistavaid asjaolusid. Esmalt on isik väitnud, et asus alkoholiprobleemiga võitlema ning läks ravile, kuid paraku ei ole esitatud sellekohaseid tõendeid. Kohtuväline menetleja möönab, et probleemi tunnistamine ja abi otsimine on tänuväärne, kuid ainuüksi sellise väite pinnalt ei saa asuda seisukohale, et sellest ka reaalne kasu oleks või et karistusotsus tuleks ümber hinnata. Teatavasti on alkoholiprobleemidele palju erinevaid lahendusi alates raviasutuste pakutavatest teenustest ja lõpetades alternatiivmeditsiiniliste protseduuridega. Mõned neist on rohkem efektiivsemad kui 2 teised, kuid täielikku tervenemist ei taga ükski meetod. Kohtuvälise menetleja arvates on alkoholiprobleemiga isiku liiklusest kõrvaldamine asjakohane ning ka käesolevas menetluses jätkuvalt aktuaalne. Isegi kui R.M tõesti pöördus raviasutusse abi saamiseks, leiab kohtuväline menetleja jätkuvalt, et 4-kuuline liiklusest eemalolek aitabki tal pühenduda oma ravile ning samas ka tajuda juhtimisõiguse väärtust. See periood annaks R.M-ile aega oma sõltuvusprobleemist üle saada ning liiklusesse naasta ratsionaalse ja vastutustundliku juhina. Kaebuses on viidatud ka juhtimisõiguse vajalikkusele tehtava töö tarvis, kuid kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole seegi juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. Riigikohus on asunud seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole meede, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel, ning KarS § 50 lg 2 tulenevalt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (vt kriminaalasi nr 3-1-1-6-17). Käesolevas süüteomenetluses ei ole leidnud kinnitust, et R.M oleks KarS § 50 lg-s 2 kirjeldatud isik. Kaebuse selles osas, mis puudutab tihedat sõitmist Põlva ja tõenäoliselt siis menetlusaluse isiku elukoha ehk XXX linna vahel, leiab kohtuväline menetleja taas, et tegemist ei ole asjaoluga, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise. Tartu ja Põlva vaheline ühistranspordiühendus on sedavõrd hea, et on võimalik külastada lahkunu hauda ja toetust vajavat eakat sugulast sisuliselt endale sobival ajal. Kokkuvõtvalt leiab kohtuväline menetleja, et kaebuses toodud asjaolude tõttu ei ole õige ümber hinnata karistusliigi valikut. Kohtuväline menetleja on kindlal seisukohal, et sõltuvusprobleemidega isikud tuleb liiklusest kõrvaldada, olenemata sellest, kui raskelt see mõjub nende inimeste igapäevaelule. Olukorras, kus inimene on saanud piisavalt ravi ning kandnud ära karistuse ja tajunud selle selget mõju, on ilmselt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäosus kõige madalam. Täiendavalt lisab kohtuväline menetleja, et esmakordsete rikkujate puhul politsei reeglina tõesti ei rakenda kohe sellist karmi karistust. Menetlusaluse isiku puhul on tema liikluskäitumist aga rahatrahvidega juba üritatud mõjutada, kuid paraku tulutult, kuna isik ei tasu trahve ning paneb toime veelgi raskemaid süütegusid. Menetlusalusel isikul võis elus olla küll keeruline periood, kuid sellele vaatamata tajus ta väga selgelt oma rikkumise keelatust ning tõsidust. Ometigi pani ta toime raske liiklusalase väärteo ja sellele ei ole ega saagi olla õigustust. Kohtuvälise menetleja hinnangul annab parima tulemuse just sõltuvusprobleemi ravi ning samaaegne liiklusest eemalolek. Juhtimisõiguse äravõtmine on suunatud nii menetlusaluse isiku enda kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamisele, mistõttu on R.M-i kui võimalike sõltuvusprobleemidega isiku kõrvaldamine liiklusest igati asjakohane. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid, R.M-i süü suurust ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni keskmisest madalamas määras ehk 4 kuuks, nii nagu seda kohtuväline menetleja ka teinud on. Lähtudes eeltoodust ja VTMS § 132 p-st 1 palub kohtuväline menetleja jätta R.M-i kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.
8. Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 30 ja 28 pöördel). 3 Kohtu seisukoht
9. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
10. Kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

§ 69

lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi 1 g-s veres olla alkoholi 0,20 mg või rohkem või 1 l-s väljahingatavas õhus 0,10 mg või rohkem.

§ 224

lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle 1 l-s väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 mg, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et R.M rikkus

§ 69lg 3.

Nimelt nähtub tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist (vt tl 15), et 24.02.2019. a kella 19.0519.15 vahel Tartus Mõisavahe tänavas tegi T.S. alkomeetriga Drager Alcotest 9510 EE kindlaks, et R.M-i 1 l-s väljahingatavas õhus oli 0,63 mg alkoholi. Arvestades seda, et nimetatud alkomeetri puhul on mõõtemääramatuseks 0,05 (vt tl 15), mõõdeti R.M-i väljahingatavas õhus alkoholi vähemalt 0,58 mg/l. Kuna tegu oli taadeldud mõõteriistaga (vt tl 25), siis ei ole mõõtmistulemuse õiguses põhjust kahelda, ning järelikult tuleb lugeda tõendatuks, et R.M-i väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,58 mg/l ehk tunduvalt enam kui on

§ 69lg-s 3 sätestatud piirmäär.

R.M-i ütlused (vt tl 13) ning 24.02.2019. a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 16) kogumis tõendavad, et vahetult enne eelkirjeldatud joobekontrolli juhtis R.M sõidukit Volvo S80 registreerimismärgiga XXX, nagu on märgitud ka kohtuvälise menetleja otsuses. Järelikult on R.M-i tegevuses tõendamist leidnud

§ 224

lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle 1

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Karistusseadustiku (KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks 4 ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesolevalt ei ole menetlusalune isik eitanudki, et ta teadis seda, et oli enne sõidukirooli istumist tarvitanud kanget alkoholi (koorelikööri). R.M mõõdetud alkoholisisaldus 0,58 mg 1 l-s väljahingatavas õhus viitab asjaolule, et isik oli teadlik ka alkoholi tarvitamise mõjust oma organismile – sellise joobe puhul on võimatu mitte täheldada häireid enda psüühilistes, füüsilistes ja tajufunktsioonides – ning sellest, et ta ei tohiks taolises seisundis autot juhtida. Kui R.M sellele vaatamata asus sõidukit juhtima, siis järelikult subjektiivsest küljest pani ta rikkumise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut R.M tuleb toimepandu eest karistada. 8.

§ 224

lg-s 2 ette nähtud väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Kohtuväline menetleja karistas R.M juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, s.o alla vastava sanktsiooni keskmist määra. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku R.M-i tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus menetlusaluse isiku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), mis nähtub nii R.M-i ütlustest kui ka kohtule esitatud kaebusest (vt vastavalt tl 13 ning 30). Kohtul puudub alus kahelda selle kahetsuse puhtsüdamlikkuses. R.M-i süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada sellegagi, et alkoholisisaldus tema organismis oli selline, mis ületas

§ 224lg-s 2 toodud alkoholimäära keskmist.

Nagu märkis ka kohtuväline menetleja – R.M jäi kriminaalsest joobest puudu vaid 0,17 mg/

1. Sellises seisundis oleval juhil on halvenenud taju ja reaktsioonivõime ning seetõttu kujutab nimetatud tegu endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale, kuna selliselt võivad väga kergesti toimuda liiklusõnnetused. Samuti tuleb arvestada R.M-i enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime mitte ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, ning sedagi mitte kaudse, vaid otsese tahtluse vormis. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et menetlusaluse isiku süü suuruse määratlemisel ei saa arvestamata jätta sedagi, et R.M juhtis mootorsõidukit linnas. Politseisõiduki pardakaamera salvestusest on nähtav, et R.M sõitis mööda käänulisi ning kitsaid teid, mille äärtesse oli pargitud arvukalt sõidukeid. Seega ohustas ta selgelt kolmandate isikute vara. Kohtu hinnangul muutis R.M-i teo eriti ohtlikuks veel see, et rikkumine leidis aset talvisel ajal, mil teeolud ilmselgelt ei olnud ideaalsed – politseisõiduki pardakaamera salvestuselt on näha, et teed olid vihmamärjad, kusjuures teeservades ning kohati ka tee peal olid sulanud jää- ja lumehunnikud. Eelnev on märk sellest, et R.M-ist lähtuv oht oli tavapärasest oluliselt suurem. 5 Karistusregistri väljatrükist (tl-d 17-19) nähtub, et R.M pani oma teo toime ajal, mil tal olid kehtivad karistused liiklusalaste rikkumiste, sh ka mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades. Seega eripreventiivses mõttes peab R.M-ile käesoleva teo eest mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda oma tegude üle enam järele mõtlema ning mõjutaks teda muutma oma mitteõiguskuulekaid hoiakuid ning liikluskäitumist. Lisaks on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb R.M-i poolt toime pandud üleastumisse suhtuda ülima rangusega. Tema rikkumine on väga tõsine, kuna tema seisundis mootorsõiduki juhtimisega oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. R.M-i tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Seega on ka õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Peale selle on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et sellist käitumist ei saa sallida. Kõike eelnevat arvestades on põhjendatud R.M karistada juhtimisõiguse äravõtmisega, nagu kohtuväline menetleja ka toiminud on. Kohus märgib, et juhtimisõiguse äravõtmisel on dualistlik iseloom: sel ei ole üksnes süüd heastav ülesanne, vaid ka ühiskonna turvalisust tagav funktsioon. Seega tuleb taolise iseloomuga karistuse kohaldamine kõne alla eelkõige olukorras, kus rahatrahv või arest ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, st ta võib suure tõenäosusega panna toime samalaadseid rikkumisi. Nagu eespool leidis märkimist, on menetlusalune isik varemgi liiklusalaseid rikkumisi toime pannud. Seega oli käesoleva rikkumise näol tegu mitte pelgalt juhu-, vaid siiski harjumussüüteoga. R.M on liikluses käitunud suurt ohtu tekitavalt ning selline käitumine on olnud temale tavapärane. Järelikult võib ta ühiskonnale jätkuvalt olla ohtlik. Rahatrahvid, mida R.M-ile on kohaldatud varasematel kordadel ning mida ta ei ole ära tasunud, ei ole ilmselgelt mõju avaldanud. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on toiminud õigesti, kui ta on kohaldanud R.M-ile just sellist karistust ning võtnud talt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Arvestades R.M-i süü suurust ning preventiivseid kaalutusi, ei ole juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks ülemäärane, vaid pigem võrdlemisi leebe karistus. R.M-i kaebuses esitatud asjaolude kohaselt on juhtimisõigus talle vajalik töö pärast – ta töötab hoolduskoristuse töödejuhatajana ning peab objekte varustama vajalike tarvikutega, samuti tagama puhastusteenindajate töötingimused. Lisaks aitab ta tihti oma tütrel tuua lapsi koolist ja lasteaiast. Ka on vaja hooldada poja hauda ning eakat tädi Põlvas. Seega mõjutaks juhtimisõiguse peatamine väga oluliselt tema igapäevaelu. Kohus möönab, et ilmselgelt tekitabki juhtimisõiguse äravõtmine isikule ebamugavusi nii eraelus kui ka tööalaselt ning seab neile piiranguid. Samas ei ole 4 kuu vältel juhtimisõiguse puudumine põhimõtteliselt ebaproportsionaalselt koormav. Vähemalt mitte nende asjaolude kohaselt, mida menetlusalune isik on välja toonud oma kaebuses. Kohtuväline menetleja on õigesti oma seisukohas välja toonud selle, et Tartu ja Põlva vahel on tihe ühistranspordivõrk, mis annab isikule piisava liikumisvabaduse käia nii poja hauda korrastamas kui ka eakat sugulast 6 abistamas. Kuna käesoleva kohtuotsuse mõju langeb osaliselt suvisele perioodile, siis ei ole ka lapselaste koolist ja lasteaiast transportimise probleem nii suur – lastel on suvepuhkus –, lisaks on neis kasvatusasutustes käimist võimalik korraldada ühistransporti arvestavalt. Kohus ei kahtle, et ka tööandjaga on siiski võimalik kokku leppida ning mõlemale poolele sobiv lahendus leida. Vastasel juhul ei oleks isikutelt, kes elavad nt maapiirkondades või vajavad juhiluba ka oma tööülesannete täitmiseks, üldse võimalik juhtimisõigust karistusena ära võtta. See aga ei ole seadusandja mõte. Lähtuda tuleb ennekõike ikkagi isiku ohtlikkusest ning sobivast sekkumisvahendist selle vähendamiseks.
2. Eelnevast tulenevalt jätab kohus R.M-i kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik 7