S § 63 lg 1 alusel ja ÜTS § 88 ettenähtud sanktsiooni järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: Z.Z , ik: XXX, elukoht: xxxx. Kaitsja: Gregori Palm, Advokaadibüroo Lindeberg, Kentmanni 6, Tallinn, Harju maakond. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta Z.Z-i kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse liikluspolitseiniku Eneli Kauber 30.01.2019 kiirmenetluse otsusele nr 2302,19,000567 Z.Z-i karistamises
S § 63 lg 1 alusel ja ÜTS § 88 ettenähtud sanktsiooni järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot, rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse liikluspolitseiniku Eneli Kauber 30.01.2019 kiirmenetluse otsus nr 2302,19,000567 Z.Z-i karistamises
S § 63 lg 1 alusel ja ÜTS § 88 ettenähtud sanktsiooni järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot, muutmata ja tühistamata. 1
lg 3, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 artikkel 34 ja ÜTS § 41 lg 1 nõudeid ja pani toime
Kuna
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus ÜTS § 88 järgi. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse
lõikes 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklis 34. PPA hinnangul seisnes rikkumine selles, et menetlusaluse isiku sõidukis puudus sõidumeerik.
lõike 4 punkti 2 kohaselt ei ole sõidumeeriku kasutamine kohustuslik sõidukil, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 (edaspidi ) artikli 3 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel. Määruse artikli 3 punkti a kohaselt ei kohaldata määrust vedude korral, mille puhul on tegemist sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit. Kaitsja leiab, et PPA ei ole tõestanud, et liini H5 pikkus ületab 50 kilomeetrit. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskuse andmete kohaselt on liini pikkuseks alates 1.09.2018.a 42,0 km (lisa 2). Google kaardirakendusprogrammi kohaselt on marsruudi pikkuseks 49,9 km (lisa 3). Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et praegusel juhul ei kuulu Määrus kohaldamisele ning menetlusalusel isikul ei olnud kohustust kasutada sõidumeerikut. 2.
puhul kaitstavaks õigushüveks reisijate turvalisus.
puhul tähendab see, et juht muutub eelduslikult reisijate jaoks üha ohtlikumaks, mida pikemaid sõite ta ilma sõidumeerikuta ette võtab. Seda seisukohta kinnitab ka Tööinspektsiooni poolt 2015.a välja antud Sõidukijuhi töö -, sõidu- ja puhkeaja korralduse käsiraamat (internetis https://www.ti.ee/fileadmin/user_upload/Soidukijuhi_kasiraamat.pdf). Viimast põhjusel, et sõidumeeriku kasutamata jätmine suurendab riski, et sõiduki juht sõidab väsinult ning sellest tulenevalt kujutab ta pikkadel distantsidel endast kõrgendatud ohtu reisijatele. Ka juhul kui nõustuda PPA-ga, et menetlusalune isik on toime pannud
rikkumise, siis puudub vaidlus selle üle, et bussiliini H5 pikkus ei ületa oluliselt 50 kilomeetri piirmäära. Sellise pikkusega liini teenindades kujutab menetlusalune isik endast oluliselt väiksemat riski reisijatele kui juht, kes teenindaks palju pikemat liini. Seega leiab kaitsja, et
alusel on menetlusaluse isiku süü minimaalne, kuivõrd tema rikkumisest tulenev ohtlikkus on väga väike. 2.
ja ÜTS § 88 kohaselt on karistatavad nii sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmine kui ka tasulise sõitjate veo teostamine ilma seaduses ettenähtud dokumentideta. Liiklusseaduse § 130 lõikest 1 tulenevalt sätestab sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006. Sama määruse 3. artiklis on toodud erandid, milliste vedude puhul määrust ei kohaldata. Viidatud artikli alapunkt a sätestab erandi, mille kohaselt ei kohaldata käesolevat määrust vedude korral, mille puhul on tegemist sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km.
lg 3 sätestab, et, kui sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, peab juht sõidu- ja puhkeaja andmed salvestama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 artiklite 32-37 kohaselt. 5 ÜTS § 41 lg 1 tulenevalt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu bussiga, välja arvatud sõitjatevedu trollibussiga, ühenduse tegevusloa ja ühenduse tegevusloa tõestatud koopiata keelatud. Käesoleva väärteoasja toimikus olevalt fotolt ja Maanteeameti liiklusregistri väljatrükilt (toimiku lk 9 ja 11) nähtub, et menetlusalune isik juhtis enam kui üheksa istekohaga bussi xxxx registreerimisnumbriga xxxx, mis oli ettenähtud liini H5 teenindamiseks ning mille kasutajaks on AS Atko Liinid. MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus on kinnitanud
lg 3; EL nr 165/2014 artiklis 34 ning ÜTS § 41 lg 1 sätestatud nõuetest ja pani sellega toime koosseisulised, õigusvastased ning suulised väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Subjektiivse koosseisu osas leiab kohtuväline menetleja, et U. M on väärteod toime pannud hooletusest KarS § 18 lg 1 tähenduses. KarS § 63 lõikest 1 juhindudes karistas kohtuväline menetleja menetlusalust isikut ÜTS § 88 järgi 75 trahviühiku s.o 300 euro suuruse rahatrahviga. Karistusregistri andmetel (toimiku lk 12) on menetlusalusel isikul 1 kehtiv liiklusalane väärteokaristus. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks siinkohal märkida, et mida raskem on rikkumine, seda suurema ohu isik liikluses loob. Kuna varasem karistus väiksema rahatrahvi näol ei ole menetlusalust isikut suunanud olema mootorsõiduki juhina liikluses hoolas, on põhjendatud käesoleval juhul tema karistamine sanktsiooni keskmisse määra jääva rahatrahviga. Seega on karistuse määramisel menetleja järginud väärteomenetlusõigust, menetlusnorme rikutud ei ole, ning alused menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, puuduvad. Samuti on kohtuväline menetleja seisukohal, et arvestades õigusrikkumise iseloomu ja ohtlikkust puuduvad alused ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 sätestatud alustel oportuniteediga. U. M süü suurust mõjutab tema üleastumise raskus. Raskeveokid ja liinibussid ning nende väsinud juhid on liikluses kõrgendatud ohu allikad , seepärast on liiklusohutuse tagamiseks kehtestatud õigusaktid, mis reguleerivad, millist bussivedudele kulutatud aega käsitatakse tööajana ja millist ei käsitata tööaja, vaid vaheaja, puhkeaja või valmisoleku ajana. Bussijuhile ettenähtud kohustuslikke puhke perioode eirav juht ohustab liikluses teadlikult ja tahtlikult nii 6 ennast kui ka teisi liiklejaid sh ka jalakäijaid, sest sellise väsinud juhiga sõiduki käitumine liikluses on ettearvamatu. Korrektselt töötav sõidumeerik võimaldab kontrollida juhtide sõiduja puhkeajast kinnipidamist ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate liinibussi juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Eelpool toodust tulenevalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et käesolevas väärteoasjas ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust, isiku süü on keskmine ning arvestades karistamise üld- ja eripreventiivseid eesmärke on kohtuvälise menetleja poolt U. M määratud karistus põhjendatud. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses taotlenud asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Taolisest seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule kiirmenetluse otsuse kohaselt
ja ÜTS § 88 ettenähtud süütegude toimepanemist.
näeb ette vastutuse mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise või sõidumeeriku või selle plommi tahtliku rikkumise eest ja ÜTS § 88 näeb ette vastutuse sõidukijuhi poolt ühistranspordiseaduses ettenähtud dokumentideta tasulise sõitjateveo eest.
lg 3, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 165/2014 art 34 7
lõige 1 sätestab, et sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud juhi koht) või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused sätestab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006. Nimetatud määruse 3. artiklis on toodud erandid, mille kohaselt ei kohaldata eelnimetatud määrust vedude korral, mille puhul on tegemist sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km.
lg 1 kohaselt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku korral mällu salvestatud andmete järgi.
lg 3 kohustab juhti olukorras, kus sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, salvestama sõidu- ja puhkeaja andmed Määruse nr 165/2014 art 32-37 kohaselt.
lõikes 5 on sätestatud, et kui mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestamisel ei ole võimalik kasutada § 131 lg-s 1 nimetatud sõidumeeriku andmeid, võib juht kasutada ettevõtja poolt väljastatud, Komisjoni otsuse 2009/959/EÜ, millega muudetakse otsust 2007/230/EL vormi kohta, mida kasutatakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide puhul, nõuetekohast dokumenti. Määruse (EL) nr 165/2014 art 34 sätestab juhikaardi ja salvestuslehtede kasutamise nõuded, sh sisaldub selles kohustus kasutada juhikaarti ja salvestuslehti iga päev, mil ta sõidukit juhib ning seda alates hetkest, mil isik sõiduki üle võtab. EL määruse nr 165/2014 artikkel 36 kohaselt kui juht juhib analoogsõidumeerikuga varustatud sõidukit, peab ta olema suuteline volitatud kontrollametnikule tema nõudmisel igal ajal esitama: 1) jooksva päeva salvestuslehed ja juhi poolt eelnenud 28 päeval kasutatud salvestuslehed; 2) juhikaardi, kui tal on see olemas; 3) kõik jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva jooksul koostatud käsikirjalised kanded ja väljatrükid, mis on ette nähtud käesoleva määrusega ja määrusega 561/
lg 4 punkti 2 kohaselt ei ole sõidumeeriku kasutamine kohustuslik sõidukil, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklis 3 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel. Määruse artikli 3 punkti a kohaselt ei kohaldata määrust vedude korral, mille puhul on tegemist sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 kilomeetrit. Kaitsja leiab, et PPA ei ole tõestanud, et liini H5 pikkus ületab 50 kilomeetrit. MTÜ Harjumaa Ühistranspordikeskuse andmete kohaselt on liini pikkuseks alates 1.09.2018.a 42,0 km. Google kaardirakendusprogrammi kohaselt on marsruudi pikkuseks 49,9 km. Samuti on menetlusaluse isiku kaitsja märkinud, et pole teada, millistele andmetele tuginedes on PPA leidnud, et liini H5 pikkus ületas 50 kilomeetrit. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 ei kuulu kohaldamisele ning menetlusalusel isikul ei olnud kohustust kasutada sõidumeerikut. Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku kaitsja väitega, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 561/2006 ei kuulu kohaldamisele ning menetlusalusel isikul ei olnud kohustust kasutada sõidumeerikut. Väärteotoimikus olevalt fotolt ja Maanteeameti liiklusregistri väljavõttelt (toimiku lk 9; 11) nähtub, et H5 liini teenindamiseks buss xxxx registreerimisnumbriga xxxx, 8 mida menetlusalune isik juhtis, oli enam kui üheksa istekohaga. Samuti MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus 22.11.2018 kinnitanud (toimiku lk 7) maakonna bussiliini nr H5 teenindaja OÜ Atko Liinid sõidugraafiku marsruudile xxxx-xxxx-xxxx-xxxx-xxxx mõis-xxxx, veootsa pikkusega 52,6 km. Nimetatud graafik kehtib alates 03.12.
lg 1 nõudeid ning pani sellega toime
ÜTS § 88 Lisaks süüdistatakse menetlusalust isikut ka ÜTS § 88 ettenähtud väärteo toimepanemises. ÜTS § 88 näeb ette vastutuse ühistranspordiseaduses ettenähtud dokumentideta tasulise sõitjateveo eest sõidukijuhi poolt. ÜTS § 41 lg 1 kohaselt on tasu eest korraldatava sõitjatevedu bussiga, välja arvatud sõitjatevedu trollibussiga, ühenduse tegevusloa ja ühenduse tegevusloa tõestatud koopiata keelatud. Politseiametnikust tunnistaja B A ütlustest (toimiku lk 3 pöördel) nähtub, et 30.01.2019 kontrollis ta H5 liini teenindavat bussi reg. märgiga xxxx ning liini teenindamise õigus bussil oli antud OÜ-le Atko liinid, kuid tegevusloa kinnitatud ärakiri oli väljastatud üksnes ettevõttele AS Atko Liinid. Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi Majandustegevuse registri (MTR) väljatrüki (toimiku lk 8) kohaselt on Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon väljastanud Ühenduse tegevusloa tõestatud koopia (sõitjatevedu) nr YTSK029962 kehtivusega 04.04.2014 kuni 23.04.2023 ettevõttele AS Atko Bussiliinid ning nende mootorsõidukile reg. märgiga xxxx. 9 Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et Z.Z ei teadnud, et litsents on antud erinevatele firmadele. Ta tunnistab enda rikkumist ja pretensioone tal politseile ei ole. Menetlusaluse isiku kaitsja leiab, et PPA poolt menetlusalusele isikule ÜTS § 41 lõikes 1 nimetatud nõude rikkumine, mis seisnes selles, et menetlusalusel isikul oli kaasas AS Atko Bussiliinidele väljastatud tegevusluba, kuid mitte OÜ Atko Liinidele väljastatud tegevusluba, on põhjendatud. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et Z.Z enda tegevusega rikkus ÜTS § 41 lg 1 nõuet, pannes sellega toime ÜTS § 88 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusalune isik on väärteo toime pannud hooletusest. Töötades bussijuhina oleks pidanud isik üles näitama piisavat hoolsust liinibussiga sõitmiseks vajalike ning õigete dokumentide (sh tegevusloa) olemasolul. Kuigi menetlusalusele isikule inkrimineeritud kohustuse rikkumise eest on vastutus ette nähtud eriseadusega, mis konkreetselt sätestab sõidukijuhi vastutuse tasulise sõitjateveo korral, sätestab ka liiklusseadus juhi üldkohustused, millede § 33 lg 2 p 5 kohaselt on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tal on kaasas kõik sõiduki juhtimiseks vajalikud dokumendid. Seega on sõiduki juhtimiseks vajalike dokumentide olemasolus veendumise kohustus juhil nii või teisiti, tasulise sõitjateveo korral aga lisanduvad sellele veel eraldi dokumendid, milliste olemasolu kohustuslikkusest on bussijuhina töötav ja vastava ametikoolituse läbinud menetlusalune isik ka teadlik. Süüd või teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus ÜTS § 41 lg 1 nõuet ning pani sellega toime ÜTS § 88 ettenähtud väärteo. Kuivõrd Z.Z-i poolt oli tasu eest korraldatav sõitjatevedu bussiga, välja arvatud sõitjatevedu trollibussiga, ühenduse tegevusloa ja ühenduse tegevusloa tõestatud koopiata keelatud, siis pidi Z.Z vastavat nõuet täitma. Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et Z.Z-i poolt ÜTS § 41 lg 1 nõude ning seeläbi ÜTS § 88 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Samuti on väärteoasjas kogutud tõenditega üheselt tuvastatud, et Z.Z oli tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 165/2014 artiklist 34 ning
lg 1 sätestatud nõudest kohustus kasutada sõidumeerikut ning sõidumeeriku kasutamata jätmisega pani menetlusalune isik toime
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik osutas tasu eest sõitjatevedu bussiga, milleks olid kohustatud kasutama ühenduse tegevusluba ja ühenduse tegevusloa koopiat, kuid mis ei olnud nõuetekohane, siis rikkus menetlusalune isik ÜTS § 41 lg 1 nõuet ja tegemist on väärteoga ÜTS § 88 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud. Samuti jättis menetlusalune isik kasutamata sõidumeeriku, kuigi liini pikkuse kohaselt pidanuks ta sõidumeerikut kasutama ning tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse liikluspolitseinik Eneli Kauber, kes on täidesaatva riigivõimu volitus tega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 10 Menetlusalust isikut karistati
S § 63 lg 1 ja ÜTS § 88 alusel põhikaristusena rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot.
kohaselt karistatakse mootorsõidukile paigaldatud sõidumeeriku ettenähtud juhtudel kasutamata jätmise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ja ÜTS § 88 kohaselt karistatakse sõidukijuhi poolt ühistranspordiseaduses ettenähtud dokumentideta tasulise sõitjateveo eest rahatrahviga kuni 150 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ÜTS § 88 ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.
ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut või arestiga. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette ÜTS § 88 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada ÜTS § 88 sätestatud sanktsiooni alusel. Seda on kohtuväline menetleja ka teinud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses märkinud, et teenindades liini H5, mille pikkus ei ületa oluliselt 50 kilomeetri piirmäära kujutab menetlusalune isik endast oluliselt väiksemat riski reisijatele kui juht, kes teenindaks palju pikemat liini. Seega leiab kaitsja, et
alusel on menetlusaluse isiku süü minimaalne, kuivõrd tema rikkumisest tulenev ohtlikkus on väga väike. ÜTS § 88 nimetatud teo osas leiab kaitsja, et ka selle teo puhul on isiku süü minimaalne. Menetlusaluse isiku puhul on oluline asjaolu, et ta ei juhi kumbagi eelnimetatud juriidilistest isikutest. Niisamuti ei oma menetlusalune isik juriidilist kõrgharidust. Kuivõrd ühenduse tegevusloa temaatikat käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid võivad tavainimese jaoks olla raskesti mõistetavad ning menetlusalune isik ise nende taotlemisega ei tegelenud, siis on kaitsja hinnangul alust arvata, et menetlusalune isik ei olnud üldse teadlik oma rikkumisest. Juriidilist 11 kõrgharidust mitteomaval isikul võib ka dokumendi hoolika jälgimise korral olla raske aru saada, et tegemist on vale dokumendiga. Mõlemad tegevusload oleksid olnud suures osas identsed. Vea tuvastamiseks oleks menetlusalune isik pidanud oskama tähelepanu pöörata ühele konkreetsele dokumendi osale. Sisuliselt piirdus menetlusaluse isiku rikkumine sellega, et oma eksimusega raskendas enda tööandja nõuetele vastavuse kontrollimist. Hinnates Z.Z-i süü suurust talle inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus väärteo asjaolusid arvestades, samuti seda, et menetlusalune isik on toime pannud üheaegselt kaks väärtegu, mis muudab süü suuremaks, siis saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Kohus ei nõustu menetlusealuse isiku kaitsja hinnanguga selles osas, et rikkumisest tulenev ohtlikkus oli väga väike, kuna 50 kilomeetri piirmäära ületamisega kujutas menetlusalune isik endast oluliselt väiksemat riski reisijatele kui seda teeks juht, kes teenindaks palju pikemat liini. Kohus leiab, et kui õigusaktidega on ette nähtud teatud piirmäär, millest alates kaasneb sõidumeeriku kasutamise kohustus , siis see piirmäär on järgimiseks kohustuslik ja süü suurus ei saa sõltuda sellest, mitu kilomeetrit teenindatav bussiliin ületas 50 kilomeetrist piirmäära. Väärteoasja materjalide juures oleva sõidulehe kohaselt alustas Z.Z sõitu kell 6:17 ja pidi tööpäeva lõpetama kell 17:46. Samuti on sõidulehel kirjas vahemaa, mille Z.Z 30.01.2019 pidi läbima ning milleks kokku arvutatuna on 215 kilomeetrit. Võttes arvesse läbitavaid kilomeetreid ning ettenähtud tööpäeva pikkust, siis ei saa nõustuda menetlusaluse isiku kaitsja seisukohaga, et menetlusaluse isiku rikkumisest tulenev ohtlikkus oli minimaalne. Arvesse ei saa võtta ainult H5 liini teenindamist, kuna sõidulehelt nähtub, et Z.Z teenindas samal päeval ka teisi liine. Tulenevalt sõidulehel olevatest andmetest pidi menetlusalune isik liikluses osalema mitte vähem kui 5 tundi ja 34 minutit. Liiklusohutuse tagamiseks on oluline kinni pidada kehtestatud õigusaktidest, mis reguleerivad töö- ja puhkeaja arvestust. Bussijuhile ettenähtud kohustuslikke puhke perioode eirav juht paneb ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate- ja reisijate elu. Isegi kui antud juhul oleks 50 kilomeetri piirmäära ületatud ainuüksi paari kilomeetri võrra, ei saa pidada seda vähetähtsaks, kuna bussijuhi enda ja teiste reisijate ohutus peab olema tagatud nii pikkadel kui ka lühikestel liinidel. Samuti ei välista menetlusalust isikut vastutusele võtmisest asjaolu, et menetlusalune isik ei juhi OÜ-d Atko Liinid ega ka AS-i Atko Bussiliinid ning tema jaoks on Euroopa Liidu õigusaktid raskesti mõistetavad, kuna ÜTS § 88 näeb ühistranspordiseaduses ettenähtud dokumentide kasutamise ette sõidukijuhile. Samuti ei ole menetlusalusele isikule ette heidetud asjaolu, et ta ei valda Euroopa Liidu õigusaktides kirjasolevat. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et OÜ Atko Liinid ja AS Atko Bussiliinid on kaks erinevat ettevõtet, mis kuuluvad AS Atko Gruppi. Samuti ei teeninda AS Atko Bussiliinid reisijaid Harjumaal, vaid seda teeb OÜ Atko Liinid. Kuivõrd ka menetlusalune isik teostas reisijatevedu Harjumaal, siis oli vedu korraldavaks ettevõtjaks OÜ Atko Liinid. Menetlusalune isik ei ole väitnud, et ta ei tea kummas ettevõttes ta töötab ja kellega tal on sõlmitud tööleping ning seega oleks tähelepaneliku bussijuhina pidanud menetlusalune isik dokumentidest nägema, mis on ühtlasi ka bussijuhi enda ülesanne, et tegevusloal olev ettevõtte ei ole see sama, kus tema töötab. Ühestki väärteoasjast nähtuvast normatiivaktist ei nähtu, et need kehtiksid vaid isikutele, kellel on juriidiline kõrgharidus. Eeltoodud põhjustel jätab kohus menetlusaluse isiku kaitsja seisukohad tähelepanuta. Arvestada tuleb sedagi, et menetlusalusel isikul on üks kehtiv liiklusalane väärteokaristus, mis samuti ei võimalda isikule karistust määrata alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on kiirmenetluse otsusesse märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ka kohtu hinnangul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel enda rikkumistest aru saanud, kuid mitte enda süüd tunnistanud. Seega ei esine karistust kergendavaid asjaolusid, mis tingiksid menetlusaluse isiku karistamise alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik Z.Z-i mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eripreventiivse eesmärgi saavutamisse puutuvalt leiab kohus, et määratud karistus peaks olema 12 piisava suurusega, et menetlusalusele isikule meelde tuletada temal lasuvate kohustuste täitmise vajalikkust. Seega on käesolevas väärteoasjas karistuseks mõistetud 75 trahviühikut rahatrahv ehk 300 eurot piisav ja küllaldane rahasumma, mõjutamaks isikut edasiselt õiguskuulekalt käituma ning hoidumaks uute analoogsete süütegude toimepanemisest. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ja taolise süüteo toime pannud isikute karistamine peab andma samal tegevusalal tegutsevatele isikutele signaali, et kehtestatud keeldude eiramine on karistatav. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud keskmis es sanktsioonimääras määratud karistust tuleb lugeda proportsionaalseks toimepandud väärtegudega, et kinnistada menetlusaluses isikus arusaama keelunormi kehtivusest. Menetlusaluse isiku kaitsja on palunud kohtul lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, kuna ÜTS § 88 alusel on isiku rikkumine väike ning avalik menetlushuvi ei nõua seda, et väärteo raames karistatakse bussijuhti, kellel oli kaasas sisult õige, kuid tema tahtest mitteolenevalt valesti vormistatud dokument. Kohus ei saa sellise seisukohaga kuidagi nõustuda, kuna väärteod on karistatavad ka väikeste rikkumiste olemasolul. Avalik menetlushuvi võiks puududa küll tegevusluba tõendava dokumendi osas kui tegemist oleks üksikjuhtumiga, kuid ei saa jätta kõrvale ega eirata ka sõidumeeriku nõuetekohast kasutamata jätmist, kuna see on otseses seoses kõigi inimeste tervise ja ohutusega. Sõidumeerikute kasutamise eesmärgiks on liiklusohutuse tõstmine ning paremad sotsiaalsed tagatised autojuhtidele ja vedajatele. Menetlusalune isik on eiranud juhi töö- ja puhkeaja nõudeid, millest üheselt sõltub liiklusohutus. Seejuures on tegemist bussijuhiga, kes vastutab reisijate turvalisuse ja ohutuse eest, seega on temast ja tema seisundist tulenev oht kordades suurem. Lisaks nähtub saatelehelt, et menetlusalune isik töötab sellel töökohal alates 01.01.2015, s.t et tegemist on kogemustega juhiga, kes teab kõiki vastavat tegevusala reguleerivaid õigusakte, nendest tulenevaid kohustusi ja keeldusid. Nendel põhjusel ei pea kohus võimalikuks ega põhjendatuks menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisulise tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks. Kuivõrd kohtuväline menetleja on oma otsuses määranud rahatrahvi tasumise ositi nelja kuu jooksul, leiab kohus, et kohus ei saa kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda raskendada, määrates rahatrahvi tasumise ühes osas kassatsioonitähtaja jooksul, s.o 30 päeva jooksul otsuse tegemisest, mistõttu määrab kohus samuti, et rahatrahv tuleb ositi tasuda nelja kuu jooksul otsuse jõustumisest. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Otsus jõustus Riigikohtu 12.11.2019 kohtumäärusega. 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.