Väärteoasi nr 4-19-3351 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2019.a. Tallinnas Väärteoasja number 4-19-3351 Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuasi H.O (H.O, isikukood: väärteokaebus nr 4-19-3351 Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 22.05.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2317,19,004002 Asja läbivaatamise kuupäev 13.11.2019.a, kirjalikus menetluses XXX) RESOLUTSIOON
- Rahuldada H.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 22.05.2019.a. otsusele väärteoasjas nr 2317,19,004002 täies ulatuses.
- Tühistada kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 22.05.2019.a. otsus väärteoasjas nr 2317,19,004002 osaliselt, määratud lisakaristuse ja põhikaristuse täitmise tähtaja osas.
- Teha uus otsus, millega jätta lisakaristus H.O suhtes kohaldamata.
- KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv summas 600 eurot kuulub kandmisele ositi 6 (kuue) kuu jooksul, tasudes iga kuu
- kuupäevaks alates 15.12.2019.a kuni 15.05.2010.a vähemalt 100 (ükssada) eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 22.05.2019.a. otsuses märgitud makserekvisiitide järgi.
- Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 13.11.2019.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik S. S. koostas 03.05.2019.a. väärteoprotokolli AB 1571218 H.O-le selle eest, et tema, 03.05.2019.a. kella 00.14 ajal xxx vahel, liikudes Pikaliiva tn suunas, juhtis mootorsõidukit Yamaha YZF-R6L registreerimismärgiga xxx, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l (tõendusliku alkomeetri näit 0,75 ± 0,05 mg/l). Nimetatud tegevusega rikkus H.O LS § 69 lg 3 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 22.05.2019.a. otsusega määrati H.O-le väärteoasjas nr 2317,19,004002 põhikaristusena rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o summas 600 eurot ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada lisakaristuse kohaldamise osas ning jätta lisakaristus tema suhtes kohaldamata. Kaebuse kohaselt tunnistab ta rikkumist ja avaldab kahetsust, kuid rõhutab, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud asjaoluga, et ta vajab juhtimisõigust esmatähtsateks toiminguteks ja tal puuduvad varasemad karistused liiklusalaste rikkumiste eest. Kaebuse esitaja selgitab, et ta elab töökohast kaugel ja ühistranspordiga sinna liikumine on väga keerukas ja aeganõudev. Samuti sõltub tema juhtimisõigusest elukaaslase tööle saamine ning temast eraldi elavad lähisugulased vajavad tema abi. Juhtimisõigust vajab ta ka tööülesannete täitmisel. Kaebuse esitaja kinnitab, et rahatrahv on piisav meede tema mõjutamiseks, olemaks edaspidi seaduskuulekas ja liikluses teistega arvestav ning lisakaristuse kohaldamine ei oleks seega tema isikut ja rikkumise esmakordsust arvestades vajalik. Kaebuse esitaja ei ole soovinud asja lahendamist istungimenetluses. Kohtuväline menetleja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses ning oma kirjalikus seisukohas leiab, et vaidlustatud otsuses määratud karistus on täielikult põhjendatud ja palutakse jätta täielikult rahuldamata. Esmalt osundab menetleja sellele, et vastavas määras alkoholipiirmäära ületamisel sõiduki juhtimine on üks raskematest liiklusrikkumistest ja vaid 0,05 mg/l suurema tulemuse puhul oleks tegemist kuriteoga. See võimaldab öelda, et alkoholipiirimäära ületamine LS § 224 lg 2 mõttes maksimaalse määra lähedaselt tingib selle, et isiku süü on väga suur, maksimaalne ja see tingib sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistuse kohaldamise. Ka ollakse seisukohal, et see, et isik vajab juhtimisõigust igapäevatoiminguteks oli isikule varem teada ja see ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, peaks juhtimisõiguse vajadust arvestades käituma ise seda säilitaval viisil ja juhtimisõiguse puudumisest tingitud ebamugavused ei kaalu üles võimalikku ohtu isiku enda ning teiste liiklejatele elule, tervisele ja varale. Juhi äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse näitab see, et taoline rikkumine pandi toime asulasisesel teel. Seega, kuna on tuvastatud alkoholi piirmäära oluline ületamine ning 2 hoolimatu suhtumine oma teosse, on lisakaristuse kohaldamise põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutulustel. Samuti märgitakse, et teadmine, et ohtlikud juhid võetakse vastutusele ja neid karistatakse täie rangusega, võib üldpreventiivselt suurendada ka ühiskonna turvatunnet. Kohtu järeldused: Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti analüüsinud poolte kirjalikke seisukohti, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärteo toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud kirjalike tõenditega, mida kohus uuris, kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemine H.O poolt. Kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et H.O juhtis 03.05.2019 kella 00.14 ajal xxxmootorsõidukit Yamaha YZF-R6L riikliku registreerimismärgiga xxx alkoholi piirmäära ületades ehk isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l (tõendusliku alkomeetri näit 0,75 ± 0,05 mg/l). Need asjaolud nähtuvad üheselt asjas uuritud kirjalikest tõenditest: menetlusaluse isiku kinnitusest alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtimise kohta väärteoprotokollis (tl 1); vastulausest, milles isik tunnistab rikkumist (lk 10) ning tõendusliku alkomeetri väljatrükis märgitud andmetest juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamise tuvastamise kohta (lk 3). Antud sõiduki juhtimine 03.05.2019.a H.O poolt nähtub ka nii sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 6), kui sõiduki hoiukohta teisaldamise aktist (lk 7). Keskse tõendusliku tähendusega on praeguses asjas tõendusliku alkomeetri väljatrükk, mille kohaselt oli joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikuks H.O , kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARDM-0066, selle lugemiks oli 0,75 mg/l kohta, laiendmääramatuseks 0,05 mg/l ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 0,70 mg/l (lk 3). Mõõtmine on teostatud taadeldud seadmega (lk 5) ning nähtub, et H.O on oma allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud nii mõõtetulemusega (lk 3), kui tõendusliku alkomeetriga joobeseisundi tuvastamise korraga, sh sellega, et tal on õigus sellest keelduda, mille järel toimub alkoholijoobe tuvastamine vereproovi uuringuga (lk 4). Samuti puudub igasugune alus kahelda ka mõõtmist teostanud politseiametniku, patrullpolitseiniku S. S. pädevuses. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et antud tõendusliku alkomeetri väljatrüki näol on tegu väärteomenetluses lubatava tõendiga ning see kajastab objektiivselt H.O tuvastatud alkoholi tarvitamise mõõtetulemust. Kohus ei tuvastanud rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis märgitud menetlusaluse isiku ütlused, kajastatud on konkreetse rikkumise asjaolud (lk 1) ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (lk 17). Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad, tõendusliku alkomeetriga isiku kontrollimisel saadud tulemus, väärteoprotokolliga on menetlusalune isik tutvunud, ta on möönnud, et oli alkoholi tarvitanud, kuid ei hinnanud selle kogust adekvaatselt. Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (tlk 1pö), seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades väärteoprotokollile vastulause (tl 10) ja hilisemalt esitanud kohtule ka kaebuse, milles samuti möönab rikkumist. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et H.O poolt LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärtoemenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul pidanuks H.O tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral 3 ette nägema, et olles tarvitanud alkoholi, võib tal esineda seisund, kus ta ületab mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ning ta pidanuks oma seisundit enne juhtima asumist kontrollima. Kaebuse esitaja rikkus seega hoolsuskohustust. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et H.O on etteheidetava väärteo toime pannud vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis. Liiklusseaduse § 69 lg 3 rikkumine on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendava asjaoluna on õigesti märgitud isiku kahetsus, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Samuti on kohtuväline menetleja märkinud, et arvestab vastulauses toodud selgitustega, kuid lähtub samal ajal ka teo raskusest. Kohus nõustub, et käesoleval juhul on karistusmääradest nähtuvalt tegemist ühe raskeima võimaliku liiklusalase väärteoga – LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni; ning LS 224 lg 3 p 1 lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmise kolmest üheksa kuuni. Kohus viitab, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on väärteootsuses ettenähtud põhikaristuse karistusmäär määratud sanktsiooni keskmises määras, 150 trahviühiku ulatuses. Kohus peab põhikaristust sellises määras põhjendatuks, sest see lähtub isiku süüst ja seda ka vaatamata asjaolule, et isik on oma tegu kahetsenud. Kõnesolevas teos viitab isiku süü suurusele ainuüksi see, et tuvastatud alkoholimäär (0,70 mg/l) on väga lähedane sellele tasemele, millest alates tulnuks rikkumisega seoses alustada kriminaalmenetlust (0,75 mg/l), nagu on õigesti viidanud ka kohtuväline menetleja (tl 14pö, 17). Seega on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo mõttes tegemist keskmisest suurema süüga. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et rahatrahv kuulub tasumisele ositi, esitamata seejuures mingit sisulist põhjendust. Kohus leiab, et olukorras, kus kohtuvälisele menetlejale olid teada vastulauses avaldatu pinnalt asjaolud isiku perekonna üldise majandusliku seisu kohta, võib seda näha ka menetleja poolt vastava otsustuse tegemise motiivina. Kohtu hinnangul ei tohiks kaebevõimaluse kasutamine isiku olukorda halvendada. Arvestades praeguse menetluse kestust ja seda, et väärteootsuses on viimase osamakse tähtajaks märgitud 18.11.2019.a, on põhjendatud rahatrahvi tasumise tähtaega pikendada. Kohus leiab, et põhjendatud on lähtuda kohtuvälise menetleja otsustuse motiividest ja ajatada rahatrahvi maksmine 6 kuu peale võrdsetes osades. Võttes arvesse käesoleva otsuse jõustumise tähtaega ning KarS § 66 lg 3 piirangut, tuleb määrata, et esimese osamakse peab isik tasuma 15.12.2019 ja viimase osamakse 15.05.2020.a. Samuti, kohtuväline menetleja pidas väärteootsuses vajalikuks eripreventiivsust suurendavalt kohaldada ka lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse kolmeks kuuks äravõtmise näol. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine H.O suhtes ei ole hetkel aga vajalik. Kohus arvestab seejuures asjaolu, et oma seniste seisukohtade pinnalt näib H.O igati mõistnud oma rikkumise tõsidust, mida kinnitab ka see, et käesoleva otsuse tegemise seisuga ehk 6 kuu jooksul ei ole isik ühtegi uut süütegu toime pannud (karistusregistri väljatrükk, tl 21). Samuti on oluline märkida, et karistusregistri väljatrüki pinnalt puudub isikul igasugune karistatus ja seda ka kaevatava väärteotuse tegemise ajal (tl 21, lk 16). Seega on põhjust arvata, et . Seejuures on ka kohtupraktika sedastanud, et (nt RKKKo 3-1-1-18-17, p 13). Kõik eelpool kohtu poolt tuvastatu ei anna mingit alust väita, et isik oleks harjumuspärane liiklusalaste rikkumiste toimepanija või et temast lähtuks oht ühiskonnale ka juhul, kui teda liiklusest ei kõrvaldata. Selliste asjaolude puudumise tõttu puudub ka sisuline vajadus lisakaristuse kohaldamiseks. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas ja teha uus otsus, millega jäetakse lisakaristus kohaldamata. 4 Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-
- (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 5