← Eesti

1-11-8344/17

Obsah (6)§ 180§ 338§ 342§ 45§ 175§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-8344 (11230102439) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, l

§ 180

lg 3 alusel jäeti riigi kanda osaliselt DNA ekspertiisi maksumus summas 3661 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määrati kriminaalmenetluse kulude summas 4431,09 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele 369,25 eurot.

  1. N.I-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 19.02.2011 õhtul kella 19.30 paiku Tallinnas, XXX korteris ühisel alkoholitarvitamisel tekkinud omavahelise tüli käigus pani sealsamas korteris ja korteri ukse juures koridoris toime S G tahtliku tapmise, lüües teda korduvalt tugevajõuliselt noaga, põhjustades S. Gle torke-lõikehaava vasakus kaenlaaugus kaenlaarteri ja -veeni vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust (verekaotusšokk) ehk eluohtliku tervisekahjustuse, millise vigastuse tagajärjel S. G suri hiljemalt 10 minutit peale vigastuste tekitamist sündmuskohal. Lisaks põhjustas N.I S. Gle ka pehmetesse kudedesse ulatuvad torke-lõikehaavad vasakul õlavarrel ja vasakul pool rindkere külgpinnal ehk mitteeluohtlikud tervisekahjustused. Kirjeldatud käitumisega pani N.I toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga kvalifitseerida N.I käitumine ümber KarS § 115 või kogumina KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 järgi. Kohus leidis, et S. Gt noaga löömise ajal ei olnud süüdistatav äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis ning see välistab kuriteo kvalifitseerimise provotseeritud tapmisena. Samuti ei tohtinuks raskes joobes kannatanu käte eemaldamine oma kõri ümbert olla N.I-le probleemiks, mistõttu kohtu arvates ei olnud N.I hädakaitseseisundis ja puudub alus rääkida ka hädakaitsepiiride ületamisest. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Lüües noaga valimatult südamepoolsesse keha piirkonda, pidas N.I kui normaalne ja süüdiv inimene võimalikuks ka surma saabumist ja möönis seda. Kuna surm ka tegelikult saabus, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2

(6)4.
  1. N.I oma apellatsioonis leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm ega vasta reaalsetele faktidele. Palub esitatud süüdistus ümber kvalifitseerida ja mõistetud karistust vähendada. Apellatsiooni argumendid on järgmised: tüli S. Gga sai alguse sellest, et ta keeldus jätmast S. Gle ühte pudelit viina, mille oli ise ostnud. Teda ründas esimesena noaga S. G, mille ta sai rabelemise käigus enda kätte, kuigi oli tugevalt purjus. Tüli oleks lõppenud, kui S. G poleks tal kõrist haaranud. Peale seda lõi ta S. Gt noaga stiihiliselt, tahtes pääseda kanatanu haardest, mitte tahtlusest teda tappa. Seda tõendab löökide piirkond, kuhu ta noaga lõi. 4.
  2. Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse (

§ 338

p 1) ning sellest tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (

§ 338p 2) tõttu.

Apellatsiooni väidete kohaselt ei ole N.I ennast tahtlikus tapmises süüdi tunnistanud, süüdistatava ütlused sündmuse kohta ei ole kohtuotsuses toodud põhjendustega kummutatud. Sündmuse toimumise täpsete asjaolude kohta peale N.I ütluste muud isikulised tõendid puuduvad. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et ründavaks pooleks oli N.I ja kannatanu kägistas teda enesekaitseks. Millegagi ei ole ümber lükatud N.I väide, et tema reaktsiooni põhjustas kannatanu vägivald, mis seadis ohtu tema elu, mistõttu esineb N.I käitumises kuriteokoosseis KarS § 115 järgi. Tõendamata ka kuriteo subjektiivne külg - tahtlus kannatanut tappa. Kaitsja palub apellatsioonis maakohtu otsus N.I süüdimõistmises KarS § 113 järgi tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada N.I süüdi KarS § 115 järgi ja mõista karistus selle paragrahvi sanktsiooni piirides.

  1. Ringkonnakohtu istungil palus prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja palusid need rahuldada. Kaitsja leidis, et käesolevas asjas tuleb N.I tegevus kvalifitseerida ettevaatamatuse tõttu toime pandud tapmisena. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud motiividel puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas

§-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta A. Ignatjevi süüdistuses KarS § 113 süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides korratakse süüdistatava poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid süüdistataval süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente 3

(6)esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on otsuses analüüsinud N.I käitumist kooskõlas esitatud tõenditega ja leidnud põhjendatult, et N.I käitumine välistab tema süüditunnistamise ettevaatamatusest toime pandud tapmisena. Kohtukolleegium nõustub, et tunnistaja N. Tu ütlustele tuginedes ei saa väita, et N.I viibis ka hädakaitseseisundis, mistõttu ei saa rääkida N.I poolt hädakaitse piiride ületamisest. Samuti on kohus piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

  1. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on N.I süüditunnistamisel arvestanud eelkõige tunnistaja N. Tu ütlustega, millised on kooskõlas surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga (I kd, lk 140-153). Eksperdiarvamuse kohaselt oli S. G surma põhjuseks torke-lõikehaav vasakus kaenlaaugus kaenlaarteri ja -veeni vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust (verekaotusšokk). Vigastus on tekitatud löögist ühe lõikeserva ja suhteliselt paksu või kandilise seljaosaga torke-lõikevahendiga (noaga). Lisaks tõendab eksperdiarvamus, et S.G laibal oli peale kaenla all oleva haava torke-lõikehaavu veel vasakul õlavarrel ja vasakul pool rindkere külgpinnal, millised on samuti tekitatud torke-lõikevahendiga. Tunnistaja N. Tu ütlused riimuvad süüdistatava ütlustega, mille kohaselt tekkis tal konflikt S. Gga. Tunnistaja N. Tu ütlustest nähtub, et S. G sosistas talle, et temaga kaasas olev mees on ohtlik ning hiljem ründas süüdistatav korteris S. Gt ja vehkis tema ees noaga. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-128-06 rõhutanud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost või kui toimepanija tegu iseloomustab toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus.
  2. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni väitega, et konflikt S. Gga sai alguse sellest, et ta keeldus jätmast S. Gle ühte pudelit enda ostetud viina. Nagu maakohus tuvastas, ei nähtu korteri nr 79 vaatlusprotokollist ei pooliku ega täis viinapudeli olemasolu. Kuigi kaitsetaktika valimise viis on süüdistatava õigus ega saa olla talle etteheidetav, ei pea kohtukolleegium eluliselt usutavaks süüdistatava ütlusi selles, et S. G ründas teda esimesena noaga ning et tüli oleks lõppenud, kui S. G poleks tal kõrist kinni haaranud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega selles, et isegi juhul, kui S. G haaraski kätega kinni N.I kõrist, kujutas see endast vastureaktsiooni süüdistatava poolsele noaga vehkimisele. Samas tõendavad tunnistaja N. Tu ütlused seda, et N.I oli S. Gst füüsiliselt aktiivsem ja agressiivsem. Et süüdistatav möönab enda tugevas joobes olekut ja kohtuarstliku ekspertiisi aktist tulenevalt oli raskes joobes ka kannatanu, ei kujuta kätega kõrist kinnihaaramine nagu maakohus leidis, endast ohtu elule, mida tuleb tõrjuda noaga.
  3. Maakohus leidis õigesti, et löögi andmine kaenla alla, mis tõi kaasa tugeva verejooksu ning mille tagajärjel saabus kannatanu surm, ei tõenda siiski tapmise kavatsetust, sest kaenlaalune piirkond iseenesest ei ole inimese elutähtis piirkond. N.I ütluste kohaselt lõi ta S. Gt noaga stiihiliselt, mitte tahtlusest teda tappa. Tulenevalt eksperdiarvamusest olid kõik haavad tekitatud kannatanu keha ülemises piirkonnas ja vasakul pool, kus asuvad süda ja kopsud, s.o. elutähtsad organid. Lüües noaga valimatult südamepoolsesse keha piirkonda, pidanuks N.I pidama võimalikuks ka surma saabumist ja seda möönma. Et S. G surm N.I antud noalöökide tagajärjel ka tegelikult saabus, on maakohus andnud süüdistatava käitumisele õige karistusõigusliku 4

(6)hinnangu ja kvalifitseerinud tema käitumise kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Kuna N.I on ka varasemalt, s.o. 1990 ja 2001 aastal, süüdi mõistetud noaga kannatanuid vigastades toimepandud kuritegude eest, ei saa lugeda 4 tugevat lööki noaga inimkeha elutähtsasse piirkonda juhuslikult sooritatuks. Käesolevas kriminaalasjas leidis maakohus põhjendatult, et tegemist on tavalise, nii süüdistatava kui kannatanu ühise alkoholi kuritarvitamise käigus toime pandud nö „olmetapmisena“.
  1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. N.I karistati vangistusega 8 aastat 6 kuud, s.o alla KarS § 113 sanktsiooni keskmist määra. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud vangistuse määr esimese astme kuriteo toimepanemise eest ei ole kohtupraktikat arvestades liiga karm nagu apellant ekslikult leiab. Karistusmäära valikul on kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mida süüdistatav oma viimases sõnas avaldas. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista N.I-le kergema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus.
  2. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise kulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt moodustab kaitsja tasu apellatsioonimenetluses 153,60 eurot, millest kriminaalasjaga tutvumiseks ja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumiseks kulus kaitsjal kokku 3 pooltundi (3x16,00x2) ja kaitse teostamiseks kohtuistungil 1 pooltund (1x16,00x2). Et kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu, kuulub RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse korra p 5 alusel kohaldamisele erikoefitsent 2,
  3. Taotletavale summale lisandub käibemaks. Kohtukolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja maakohtus adv R. Kiviloo. Advokaat J. Aule esines ringkonnakohtus süüdistatava asenduskaitsjana.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstud tasu menetluskulu.

Kohtukolleegiumi arvates on adv J. Aule taotluses esitatud tasu suurus apellatsioonimenetluses mõistlik ja põhjendatud, arvestades asjaoluga, et tegemist asenduskaitsjaga, kelle poolt materjalide läbitöötamiseks kulutatud aega saab lugeda vastavaks kriminaalasja raskusele.

§-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahendi, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jättis

  1. aprilli 2012 otsusega esitatud apellatsioonid rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jäi apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 9. detsembri 2011 otsus N.I suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5

(6)Urmas Reinola Julia Katškovskaja Sten Lind 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.