kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul on neid kaalutlusi üldiselt käsitletud, kuid karistuse määramisel ei ole võimalik aru saada, et miks on menetleja valinud just selle sanktsiooniliigi ja siis omakorda vastavat liiki sanktsiooni ülemmäära praktiliselt (s.o maksimaalne karistus LS § 227 lg 2 kohaselt on 6 kuud – vaidlustatud otsuses määratud karistuseks 5 kuud), s.t millistest karistusraamidest on menetleja lähtunud. Seejuures on sisuliselt kõrvale jäetud kergendav asjaolu, millel vaidlustatud otsus viitab. Menetlusalune isik on seisukohal, et arvestades rikkumise raskust ning ka tema varasemate rikkumiste raskust, on tema suhtes siiski võimalik rakendada rahatrahvi ning rahatrahvi puhul on võimalik rakendada sanktsiooni ülemmäära (100 trahviühikut), mis omab piisavat eripreventiivset mõju. Märkimata ei saa jätta seda, et vaidlustatud otsuses on menetlusalust isikut eksitatud kaebetähtaja osas. Nimelt on otsuses muuhulgas selgitatud, et menetlusalune isik võib esitada kaebuse Pärnu Maakohtule 15-ne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav s.t. kaebuse esitamise viimane tähtaeg on 02.08.2019.a. Arvestades seda, et otsus koostati ja edastati menetlusalusele isikule 09.07.2019. a, siis on mõnevõrra arusaamatu, et kuidas on arvutatud VtMS § 114 lg 4 tähtaega. Eeltoodust tulenevalt ja väärteomenetluse seadustiku § 132 p-st 2 lähtudes palub kaebaja: 1) tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialisti Imre Veber’i 09.07.2018 otsus väärteoasjas nr 2500,19,000137 osas millega määrati põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine; 2) teha asjas uus otsus ja määrata põhikaristuseks rahatrahv ilma lisakaristust määramata. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja ei toeta kaebust ning palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel on menetlusalust isikut karistatud üldmenetluse korras. Kergendavaaks asjaoluks oli kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on protokolli koostamisel isik nõustus kiiruse ületamisega ning avaldas kahetsust. Väärteoasja menetluses on selgunud, et menetlusalusel isikul on neli kehtivat väärteokaristust, millest kolm on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Isikule on määratud rahatrahve ning viimati (otsus 05.11.2018) juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Eelnevad karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. Asulasisesel teel suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Sellise ohu loomine ühiskonnas on taunitav ja ohu loojale määratud karistus peab olema vastavuses teo raskusega. Juhtimisõiguse omamine eeldab õiguskuulekust ning kohtuväline menetleja on arvesse võtnud, et tegemist polnud esimese korraga, mil menetlusaluse isiku käitumine annab aluse juhtimisõiguse äravõtmiseks. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses elukorraldusega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Menetlusalune isik peaks ise tegema kõik selleks, et ta järgiks liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Eelnevat arvestades ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, tuli tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Karistus peab olema mõjus ja piisavalt ebamugav, et isik teeks omad järeldused ja käituks edaspidi seaduskuulekalt. 3
lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. Asja materjalidest nähtub, et kiirustamine ja kiiruse ületamine oli S.P-ni teadlik ja tahtlik otsustus põhjusega jõuda töövestlusele. 3. Õigusvastasus ja süü S.P-ni teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. S.P oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu
§-s 34 sätestatud asjaolusid ning kaebaja on sündinud 1964. aastal. Samuti puuduvad menetlusaluse isiku puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on S.P-ni tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et S.P on pannud toime talle etteheidetava väärteo LS § 227 lg 2 järgi, st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Karistus LS § 227 lg 2 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 100 trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja karistas S.P-ni LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks.
Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-77-11). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus nr 3-1-1-40-04, p 7). Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust x kilomeetrit tunnis, jäädes seega LS § 227 lõikes 2 sätestatud sõidukiiruste keskmisest piirmäärast madalamale. Arvesse tuleb võtta ka asjaolusid, et kaebaja ületas kiirust asulasisesel teel, kus 5
Karistust raskendavad asjaolud S.P-ni teos puuduvad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus 3-1-1-70-16, p 9). Väärteoasja materjalidele lisatud karistusregistri väljavõtte kohaselt on S.P 4 kehtivat väärteokaristust, millest kolm on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Viimati karistati kohtuvälise menetleja 05.11.2018.a otsuse kohaselt S.P-ni LS § 227 lg 2 järgi toimepandud teo eest põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. S.P-le liiklusseaduse nõuete rikkumise eest varasemalt määratud karistused on otseselt seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuleb iseloomustava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-26-03 märkinud, et kui isiku käitumisel pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine. Seega ei saa vaadata S.P-ni teo raskust lahutamatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üldja eripreventiivsed eesmärgid. Kohus selgitab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (Riigikohtu kirminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-122-13, p 9-11). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku käitumine on liikluses kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole rahatrahvi kaudu võimalik seaduskuulekale käitumisele sundida. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-58-13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Seega rahatrahvi kohaldamine ei täidaks eripreventiivset eesmärki ja on karistusliigina menetlusaluse isiku suhtes ammendanud. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seoses kaebuses ja vastulauses märgituga, et S.P-le on juhtimisõigus vajalik perekondlikel põhjustel ning tööülesannete täitmiseks märgib kohus järgmist.
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtumisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole
Arvestades, et S.P on peale eelnevate rahatrahvide määramisi ja juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise ennast asetanud olukorda, kus kergema karistusliigi kohaldamine või väiksemas määras juhtimisõiguse äravõtmine pole enam otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Kohus on seisukohal, et isik, keda on suhteliselt lühikese perioodi vältel karistatud samalaadse rikkumise eest, pidi mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv ühiskonnas kehtivaid norme eirav käitumine liiklusreeglite rikkumise, s.o lubatud sõidukiiruse ületamise näol, võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi- või lisakaristusena. S.P-ni avaldatud perekondlikud ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.