Obsah (7)

§ 238§ 189§ 180§ 179§ 423§ 424§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2010 .a Kriminaalasja number 1-09-8633 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Vaidlustatud kohtuotsus

§ 238lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o kestuseni kümme kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel liideti sellele Harju Maakohtu

1. septembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale vangistus kestusega 2 aastat 6 kuud vangistust. Süüdistatavalt mõisteti välja ka menetluskulud – määratud kaitsjale makstavast tasust 2300 krooni ja sundrahast 1500 krooni.
3. Maakohtu otsuse peale esitas T.D apellatsiooni, milles palub vähendada temalt välja mõistetud sundraha, kuivõrd tal puuduvad vahendid selle maksmiseks. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3.

§ 189

lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Käesoleval juhul ei vaidlusta T.D apellatsioonina pealkirjastatud taotluses enda süüdimõistmist ega ka mingeid muid faktilisi asjaolusid, paludes muuta kohtuotsust ainult menetluskulude väljamõistmise osas. Seetõttu käsitleb kriminaalkolleegium esitatud kaebust määruskaebusena, mis võimaldab lahendada küsimus kirjalikus menetluses ilma menetlusosalisi välja kutsumata. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab see ka taotluse esitaja huvidele, kuivõrd apellatsioonimenetluse läbiviimisega kaasneksid ühtlasi uuesti menetluskulud kaitsjatasu näol (minimaalselt suuruses 1080 krooni), mis ilmselgelt ei vasta taotluse esitaja huvidele ning taotletavatele eesmärkidele.
2. T.D palub temalt väljamõistetud sundraha vähendamist, kuna tal puuduvad selle tasumiseks vahendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa see argument olla käesoleval juhul menetluskulude täiendavalt riigi kanda jätmise aluseks. 4.1

§ 180

lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes osaliselt. Käesoleval juhul on seejuures nii ka toimitud. Sundraha suuruseks on teise astme kuriteo korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 6525 krooni (

§ 179lg 1 p 2).

Maakohus on sellest välja mõistnud üksnes 1500 krooni, mis tähendab seda, et juba on rakendatud

§ 180lg-s 3 sätestatud võimalust.

Teisalt osundab kriminaalkolleegium sellele, et T.D on enda taotluses vastuoluline. Taotluses kinnitab süüdistatav küll, et tal puuduvad vahendid 1500 krooni tasumiseks, kuid samaaegselt ei vaidlusta T.D menetluskuluna kaitsjatasu väljamõistmist summas 2300 krooni. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatava taotlus on ka paljasõnaline. 4.2 Täiendavalt on kriminaalkolleegium veel seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. Nimelt on T.D kriminaalkorras varasemalt karistatud kahel korral; käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad süüteod pani T.D toime kohtu poolt määratud kaitseajal. Seetõttu on menetluskulude veel täiendavas ulatuses riigi kanda jätmine ka sellel argumendil täiesti asjakohatu.

1. Teisalt ei leia kriminaalkolleegium, et menetluskulu väljamõistmine summas 1500 krooni käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu, nagu seda nõuab seaduse sõnastus. Kinnipeetaval on
2. klassi haridust ning vastavalt Vangistusseadusele on kinnipeetaval õigus ja võimalus omandada kinnipidamisasutuses haridus, mis vastavalt Vangistusseaduse §-le 341 võib olla tasustatud; teisisõnu selgitab ringkonnakohus, et T.D võib jätkata kinnipidamiskohas haridusteed (või omandada elukutse) ning saada selle eest ka raha, mille arvelt tasuda menetluskulusid. Ka on kinnipidamisasutuses võimalik töötada, mis on samuti vastavalt Vangistusseaduse §-le 43 tasustatud tegevuseks; ka selle arvelt võib T.D hüvitada temalt väljamõistetud menetluskulusid. Arvestades aega, mis T.D tuleb kinnipidamisasutuses veeta, leiab ringkonnakohus, et selle aja kestel saaks süüdistatav soovi korral tasuda arvestatava osa temalt välja mõistetud menetluskuludest. 2
3. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt. Nimelt sätestab

§ 423

, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

§ 424

kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel T.D täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium T.D taotluse menetluskulude täiendavaks riigi kanda jätmiseks rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 3