S § 74 alusel kuulus kohesele ärakandmisele 6 kuud 3 päeva vangistust ning 1 aasta 5 kuud 27 päeva vangistust jäeti tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kuid pöörati Tartu Maakohtu 03.detsembri 2007.a määrusega ikkagi täitmisele; 2. Tartu Maakohtu 28.märtsi 2008.
lg 2 p 4, 7, 8 alusel 4-kuulise vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud 29 päeva vangistust, mida suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistusega ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 9 kuud 26 päeva vangistust; 3. Tartu Maakohtu 12.mai 2008.
S § 65 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 9 kuud 26 päeva vangistust, millest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud vangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 3 kuud 12 päeva vangistust; 4. Tartu Maakohtu 14.septembri 2011.
lg 1, 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi 3kuulise vangistusega, mis asendati 180 tunni üldkasuliku tööga tegemise tähtajaga 6 kuud. Ühel korral on G.E KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisega seoses ka karistusest vabastatud ning tema suhtes on Tartu Maakohtu 24.märtsi 2006.a otsusega kohaldatud KarS § 87 lg 1 p 2 alusel alaealise mõjutusvahendit 1 aastaks käitumiskontrollile allutamisena, kuid Tartu Maakohtu 19.juuni 2006.a määrusega muudeti mõjutusvahendi liiki ja ta paigutati õppeaastaks Tapa Erikooli. Samuti on teda korduvalt karistatud väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on G.E üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 81%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt puudub süüdimõistetul vabaduses kindel elu- ja töökoht ning on alust arvata, et ta ei ole ka motiveeritud töökohta otsima ega oma haridustööd jätkama, mistõttu on suur risk varasema elustiili juurde pöördumiseks. Varasemalt on süüdimõistetu olnud korduvalt kriminaalhooldusel, kuid ei ole selle nõuetest kinni pidanud ning on pannud katseajal toime ka uue kuriteo. Kriminaalhooldajal puudub usk sellesse, et kriminaalhooldus maandaks süüdimõistetu kuriteoriske vabaduses. G.E kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, elada edaspidiselt seadusekuulekalt ja järgida kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi. Süüdimõistetu sõnul aitaks kriminaalhooldus teda peale karistuse kandmist olla edaspidi seaduskuulekas. G.E sõnul asuks ta elama ema juurde või saaksXXXX. Ta loodab mõne päeva jooksul leida tööd. Samuti on valmis jätkama õpinguid õhtukoolis, kus ta enda teada saaks jätkata õpinguid XXXX. Oma endiste kriminaalse taustaga tuttavatega ta enda sõnul enam suhelda ei soovi ja kes tema juures vanglas on käinud, on teda ise otsinud. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses ei toeta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist, arvestades seejuures eelkõige tema korduvat karistatust, ebatulemuslikke kriminaalhooldusi, kindla elu- ja töökoha puudumist, sõltuvusprobleeme, kriminaalset suhtlusringkonda ja vangistusest distsiplinaarkaristuste olemasolu. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on G.E ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. G.E puhul on positiivne vangistuses riigikeele õppes osalemine. Samuti läbib ta enda sõnul hetkel anonüümsete narkomaanide programmi. Vabanedes puuduksid G.E igasugune lähedaste toetus. Samuti puudub tal kindel elukoht kuna tema ema keeldub teda enda juurde elama võtmast. Ka ei ole tal vabanedes olemas kindlat töökohta. Samas aga peab kohus arvestama, et G.E on kriminaalkorras karistatud kokku viiel korral. Ühel korral lisaks on ta karistusest ka vabastatud, kohaldades tema suhtes alaealise mõjutusvahendit käitumiskontrollile allutamisena, mis hiljem asendati erikooli paigutamisega. Reaalset vangistust kannab ta teist korda. Varasemalt on temale mõistetud karistust ka katseaja ja kriminaalhooldusele allutamisega jäetud osaliselt täitmisele pööramata ning karistust on asendatud üldkasuliku tööga. Sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku tegevust jätkanud ja ei ole kinni pidanud ka kriminaalhoolduse nõuetest. Seega ei ole varasemad kuriteod, nende eest mõistetud karistused ja kohaldatud mõjutusvahend süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning ta on hoolimata temale antud võimalustest ennast positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada oma kuritegelikku käitumist pidevalt jätkanud. Ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetul kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest tuleb järeldada, et ta ei ole senini oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega suutnud täita ka kinnipidamiskohas kehtestatud reegleid. Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil, mida on ilmselt mõjutanud ka tema poolt sõltuvusainete tarvitamine. Käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud, tal puudub haridus ja eriala. Seega on tema töölesaamisvõimalused vägagi piiratud ja tema enda arvamus, et leiab vabanedes kiirelt tööd on ebarealistlik. G.E suhtes on täitmisel ka võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid. Seega tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab ka vabanedes sõltuvusainete tarvitamist, mis nõuab ilmselgelt ka tavapärasest suuremaid väljaminekuid. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu tarvitanud uimasteid juba väga pikka aega ning tal on diagnoositud neist ka sõltuvus. Varasema vangistuse ajal on ta osalenud muuhulgas sõltuvusprobleeme käsitlevas sotsiaalabiprogrammis, kuid sellest hoolimata uimastite tarvitamist jätkanud. Ise ta erilist probleemi uimastite tarvitamises ei näe ning ei ole ka tunnistanud nende seotust kuritegudega, samas kui tema selgitustest, et varastas selleks, et raha saada ja kui raha oli, siis ostis uimasteid, nähtub pigem nimetatud tegevuste seotus. Seega leiab kohus, et arvestades eeltoodut ja asjaolu, et uimastitest vabanemine nõuab isikult ilmselt väga suurt tahtejõudu, enesedistsipliini oskust ja oma probleemide avameelset tunnistamist, ei ole piisavalt usutav, et süüdimõistetu vabanedes narkootikumidest suudab loobuda. Samuti võib süüdimõistetu poolt oma elustiili muutmist ja uimastitest loobumist mõneti raskendada see, kui ta jätkab varasema kriminaalse ja samuti uimasteid tarbiva tutvusringkonnaga suhtlemist, eriti arvestades seda, et ka käesoleva vangistuse ajal ei ole ta vastavast suhtlusest loobunud. Seega on jätkuvalt olemas oluline risk süüdimõistetu poolt vabaduses uute kuritegude toimepanemiseks. Arvestades süüdimõistetu varasemate kriminaalhoolduste ebaõnnestumist ja vangistusest kehtivate distsiplinaarrikkumiste olemasolu, on kohtul alust kahelda selles, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva üsnagi pika katseaja ja sellega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi. Samuti ei ole süüdimõistetu kriminaalhooldusele allutamine ka võimalik, kuna tal puudub kindel elukoht, mis on kriminaalhooldusele allutamise üks põhieeldusi. Kui kohtul puudub võimalus ennetähtaegse vabastamise määrusesse märkida aadress, kuhu isik vabanemisel elama asuks, siis ei ole teada millise kriminaalhooldusosakonna järelevalve alla ta kuulub ega oleks ka kriminaalhooldajale kättesaadav, Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et G.E katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal võimalik ega põhjendatud ning oleks ka liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi täita. Seejuures peab kohus vajalikuks ka märkida, et ennetähtaegset vabastamine ei ole seadusest tulenev reegel vaid võimalus, mida saab kohaldada nende isikute puhul, kes ei ole korduvalt käitunud ebausaldusväärselt, kes on täitnud karistuse kohaldamise tingimusi ja kellel on vabanedes olemas seadustest tulenevad kohustuslikud ja piisavad garantiid taasühiskonnastumiseks. Arvestades seda, et G.E on jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata temale varasemalt antud korduvatele võimalustele ennast vabaduses seadusekuulekalt näidata ning on rikkunud ka vangla sisekorda, siis on ilmselge, et tema puhul sellise isikuga tegemist ei ole, keda oleks võimalik ennetähtaegselt vabastada. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu G.E (IK XXX) temale Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 26.aprilli 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.