← Eesti

1-12-4480/23

Obsah (7)§ 238§ 268§ 339§ 342§ 61§ 312§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-4480 (11230118364) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

§ 238lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati vangistusega 3 aastat. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistusaeg 22.12.2011 – 23.12.2011.a, s.o. 2 päeva ja loeti kandmata karistuseks 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti karistus tingimisi täitmisele pööratamata, kui K. Talusaar ei pane 3 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. K. Talusaarelt mõisteti solidaarselt Harju Maakohtu 21.09.2012.a otsusega süüdimõistetud J. Grosbergiga, K.U-ga ja R. Jerbachiga välja 2800 eurot M M kasuks. Menetluskuludena mõisteti K. Talusaarelt välja sundraha 725 eurot ja kahe ekspertiisi kogumaksumusest 477 eurot riigituludesse, mis kuuluvad

180 lg 3 alusel tasumisele ositi ühe aasta jooksul (11 kuul tasuda 100.17 eurot, ühel kuul 100.13 eurot).

  1. K. Talusaar tunnistati KarS § 263 p 1, 3, 4 järgi süüdi selles, et tema 22.detsembril 2011 kella 01:40 paiku Tallinnas, Tatari tn 51 asuva kaubanduskeskuse ees üheskoos K.U , Rando Jerbachi ja Janek Grosbergiga ründas temale varem tundmatut M M, kes oli eelnevalt väljendanud halvustavat suhtumist nendel seljas olnud natsivormiriietustesse. Peksmise käigus, löökidest näkku ja kõhtu, kukkus M. M maha, ja seejärel jätkati tema peksmist vastu pead, nägu ja keha, kasutades relvadena teravat torkavat otsa omavat eset ning piklikke piitsa- ja nuiataolisi esemeid. Peksmine lõpetati kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute sekkumise survel. Peksmisega tekitati M. M füüsilist valu ja tervisekahjustusi: torke-lõikehaav vasakul pool kehatüvel tagumisel kaenlajoonel ja vigastused pea piirkonnas – ninaluude murd, haavad lagipea piirkonnas, paremal kulmul ja lõuatsil, verevalumid mõlema silma laugudel, ülalõuas kahe hamba murd ning KarS § 118 p 1 järgi (alates 14.04.2012.a vastab KarS § 118 lg 1 p 1 tunnustele) selles, et tema
  2. detsembril 2011 kella 01:40 paiku Tallinnas, Tatari tn 51 asuva kaubanduskeskuse ees üheskoos K.U , R. Jerbachi ja J. Grosbergiga peksis M. M vastu pead, nägu ja keha, kasutades relvadena teravat torkavat otsa omavat eset ja piklikke piitsa- ja nuiataolisi esemeid, põhjustades peksmisega M. M tervisekahjustusi, sealhulgas eluohtliku tervisekahjustuse - kõhuõõnde tungiva torkelõikehaava vasakul pool kehatüvel (tagumisel kaenlajoonel 9.-10.roidevahemikus) koos jämesoole ja soolekinnisti vigastusega.
  3. Maakohus asus seisukohale, et K. Talusaar pani toime kuriteod süüdistuses näidatud ulatuses ja tema süü on tõendamist leidnud, tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Subjektiivsest küljest on kannatanu suhtes toimepandud teod toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Et K. Talusaar ei olnud talle süüks arvatud kuritegusid toime pannes hädakaitse seisundis, puuduvad tema suhtes nii õigusvastasust kui süüd välistavad asjaolud.
  4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv M. Tammann, vaidlustades kohtuotsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Talusaare süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p-de 1, 3 ja 4 järgi ja uue otsus tegemist, millega mõista K. Talusaar süüdistuses KarS § 263 p-de 1, 3 ja 4 järgi õigeks. Juhul, kui ringkonnakohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt uurides leiab, et süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis, palub alternatiivselt vaidlustatud otsus tühistada K. Talusaare süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 1 (alates
  5. aprillist
  6. a KarS § 118 lg 1 p 1) järgi ning teha uus otsus, millega mõista K. Talusaar süüdi KarS § 119 lg 1 järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus. 4.
  7. Apellandi vastuväited K. Talusaare süüdimõistmisele KarS § 263 p-de 1, 3 ja 4 järgi on järgmised: 2

(7)-konflikt kannatanu ja K. Talusaare vahel toimus baaris öisel ajal ning ei saa eeldada, et sel ajal ei viibi baaris alkoholijoobes isikuid. Et alkohol lõdvendab alateadlikku kontrolli, siis baaris viibijad ka eeldada, et mõni alkoholijoobes isik ei võiks kaotada kontrolli eeskätt oma tunnete ja emotsioonide üle, mistõttu võib temasse aja jooksul kogunenud vimm, agressiivsus ja vägivald teiste isikute suhtes avalduda. Käesoleval juhul on tegemist tavapärase konfliktsituatsiooniga, kus kannatanu solvas baari külastanud nelja väidetavalt natsiriietesse rõivastatud isikut, sööstis K. Talusaarele kallale ja hakkas teda peksma. Asjaolu, et K. Talusaar kandis väidetavalt natsiriideid, ei muuda avaliku õigusrahu rikkumist piisavalt intensiivseks. Turvatöötaja M. S ei olnud selline kõrvaline, asjasse mittepuutuv isik, kelle avalikku õigusrahu oleks piisaval määral häiritud. Turvatöötaja tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate turvatöötajate õigusrahu sel määral, et süütegu vaadelda avaliku rahu rikkumisena. Kaklust pealtnäinud asjasse mittepuutuvad isikud võisid olla küll häiritud, kuid mitte sedavõrd, et sellega oleks rikutud nende avalikku õigusrahu sellise intensiivsusastmega, et sekkuma peaks karistusõigus. Apellandi rõhutuse kohaselt ei saa öisel ajal baari sisenevad või seal juba viibivad külastajad eeldada, et baaris või sellega külgneval territooriumil valitseks alati rahu ja vaikus ning vaimne ja füüsiline vägivallatus.

§ 268

lg 1 kohaselt kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Apellandi hinnangul ei vasta süüdistusakt Riigikohtu lahendites (nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus 3-1-1-24-05, p 14 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus 3-1-1-31-10, p 9; 14. veebruari 2011. a otsus 3-1-1-106-10, p 8; 3. oktoobri 2011. a otsus 3-11-68-11, p 10 ning 13. detsembri 2011. a otsus 3-1-1-97-11, p 15.3) märgitud süüdistusaktile esitatud nõuetele, kuna selles kirjeldatakse kannatanu peksmist üksnes abstraktselt, s.t näitamata ära isikute käitumise neid aspekte, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad

§ 268lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu.

Kohus ei oleks võistlevuse põhimõttest tulenevalt tohtinud omal initsiatiivil asuda süüdistusakti puudusi kompenseerima. - maakohus ei ole Riigikohtu juhiseid korrektselt järginud. Tunnistades K. Talusaare süüdi avaliku korra raskes rikkumises kaastäideviimise vormis ehk grupis tulnuks kohtul tuvastada ja otsuses ära näidata need asjaolud, mille pinnalt ta järeldab, et isikute, sh K. Talusaare tegevus avaliku korra raskes rikkumises vastab KarS § 21 lg-s 2 kirjeldatud kaastäideviimise tunnustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus 3-1-1-101-05 ja 18. märtsi 2008. a otsus 3-1-1-508). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõttes ning toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsust nr 3-1-1-122-03, p 11 ja
  3. märtsi
  4. a otsust nr 3-1-1-158-05, p 9). Et maakohus on jätnud K. Talusaare süüdimõistmise KarS § 263 p 1, 3 ja 4 järgi kaastäideviimises ehk grupis nõuetekohaselt põhjendamata ega ole ära näidanud neid faktilisi asjaolud, mis annavad aluse väita, et K. Talusaar on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse, on oluliselt rikutud ka kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes. 3

(7)4.
  1. Apellandi vastuväited K. Talusaare süüdimõistmisele KarS § 118 p 1 (alates
  2. aprillist
  3. a KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on järgmised: -apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt tekitas K. Talusaar kannatanule tervisekahjustuse kaudse tahtlusega. Kuigi kohus tuvastas, et kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas K. Talusaar ajal, mil kannatanu lamas maas, olles võimetu neljaliikmelisele seltskonnale mingit vastupanu osutama, mistõttu on välistatud ka K. Talusaare hädakaitse seisundis viibimine ning et K. Talusaar lõi terava esemega kannatanu elutähtsasse piirkonda, millega suurendas riski põhjustada eluohtlikku vigastust, puuduvad kohtuotsuses põhistused, mis sellistele järeldustele jõudmist veenvalt kinnitaksid. Pelgalt oletus asjade võimaliku käigu ja arengu kohta ega viitamine tunnistajate üldsõnalistele ütlustele, ei ole isikule karistusõigusliku vastutuse omistamise seisukohalt piisav; - kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Riigikohus on asunud seisukohale, et mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus nr 3-1-1-41-12, p 8). Apellandi hinnangul ei ole maakohus eelmainitud juhiseid korrektselt järginud. K. Talusaart süüdimõistev otsus taandub suuresti kohtu uskumustele, demokraatlikus õigusriigis peab isiku süüdimõistmine tuginema aga konkreetsetele tõenditele, mitte oletustele. „Eluline usutavus“ tõendamisstandardina on teatud määral aktsepteeritav, kuid sellega ei tohiks hakata täitma kriminaalasja esemeks oleva süüteokoosseisu tunnuste tõendamatuse lünki; apellant palub ringkonnakohtul hinnata, kas K. Talusaar võis tegutseda hädakaitseseisundis või vähemalt kas ta võis ületada hädakaitse piire. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire, palub apellant ringkonnakohtul kontrollida, kas maakohtu järeldus, mille kohaselt tekitas K. Talusaar kannatanule kõnealuse tervisekahjustuse kaudse tahtlusega, on õige. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi raske tervisekahjustuse tekitamise tahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud (vt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus 3-1-1-128-06, p 8). Viimast aga maakohus hoolikalt kontrollinud ei ole. Otsuses 3-1-1-142-05 p-s 23 on Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Käesoleval juhul kinnitab K. Talusaare poolt kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamist ettevaatmatusega (s.t mitte vähemalt kaudse tahtlusega) muuhulgas tema teojärgne käitumine ehk see, et ta on toime pannud tegu puhtsüdamlikult kahetsenud ja kannatanule tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud.
  8. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni, taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja K. Talusaare avaliku korra raskes rikkumises õigeks mõistmist. Süüdistus KarS § 118 p 1 (alates 14.04.2012 KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi ja karistada K. Talusaart rahalise karistusega. Prokurör palus jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4
(7)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja kaitsja apellatsiooniga ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonis esitatud argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna.
  2. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellatsioonis korratakse apellandi poolt maakohtus esitatud väiteid K. Talusaarel süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Maakohtu kohtuistungil tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on maakohus piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

Puutumuses kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadega, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus on

§ 61lg 2 alusel hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 31-1-43-05 p 6). Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud kohtuistungil avaldatud kannatanu ja tunnistajate ütlusi, erinevaid kirjalikke tõendeid ja põhjendanud, miks ta süüdistatava talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Maakohtu otsuses on ühelt poolt välja toodud vastuolud, mis kummutavad K. Talusaare ennastõigustavad väited ründe tõrjumises hädakaitse seisundis ning teiselt poolt antud hinnang kannatanu ja tunnistajate ütlustes vastuolude puudumisele e. nende usaldusväärsusele. Tõendite usaldusväärsuse hindamisel vastab vaidlustatud otsus täielikult ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-88-06 väljendatud seisukohale. 7. Kaitsja seisukohaga selles, et maakohus on jätnud K. Talusaare süüdimõistmise KarS § 263 p 1, 3 ja 4 järgi nõuetekohaselt põhjendamata ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes, kohtukolleegium ei nõustu.

Maakohus on otsuses (III kd, tl 47-50) tunnistajate M. S, A. M, I. K ja K. L ütlustest, samuti teistest kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditest tulenevalt põhjendatult leidnud, et M. M peksmine seltskonna poolt toimus avalikus kohas, kuhu on juurdepääs ka kolmandatel isikutel ning et kannatanu ründajate agressiivsust tundsid ka tunnistajad M. S ja A. M kelle sekkumise tõttu M. M peksmine lõpetati. Tunnistaja D. A avaldatud ütlustest nähtuvalt olid M. S ja A. M keda tuleb käsitleda kolmandate isikutena, nähtust ja toimunust väga häiritud. Et ka süüdistatav ei eita M. M peksmist ja on oma süüd avaliku korra rikkumises kohtuistungil tunnistanud, on kohus õigesti tuvastanud K. Talusaare süü avaliku korra raskes rikkumises kaastäideviimise vormis ja tema tegu vastab KarS § 21 lg-s 2 kirjeldatud kaastäideviimise tunnustele. Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Kogutud tõendid kinnitavad, et M. M peksid süüdistuses märgitud ajal ja kohas K. Talusaar, K.U , R. Jerbach ja J. Grosberg grupis ühiselt ja kooskõlastatult ning kõik peksmises osalenud isikud valitsesid tegu. Ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes on oma olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt 5

(7)toime ei pannud ja seega vastutab üks isik ka teise poole faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. M. M peksmist nelja isiku, s.h K. Talusaare poolt, kinnitavad tunnistajate M. S, A. M, I. K ja K. L ütlused. Riigikohus on leidnud, et asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähtsust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, kuid iga peksja teopanuse olulisusel e kaalukusel on tähtsus karistuse mõistmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-43-06), mida on maakohus ka karistuste mõistmisel arvestanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu tõdemusega, et K. Talusaar pani toime avalikus kohas kõrvaliste isikute rahu rikkumise, kasutades oma pahameele väljendamisel temale võõra isiku kallal põhjuseta füüsilist vägivalda ja seda relvana kasutatavate esemetega, isikute grupis, mis on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega, näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda ja tegu on subjektiivsest küljest toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kuivõrd M. S ja A. M sekkumise tõttu konflikt lõpetati, oli nende rahu häiritud piisava intensiivsusega ja seda maakohtu seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika (vt RKKKo nr 3-1-1-10203, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1). Kohtukolleegium ei jaga apellandi seisukohta ka selles, et K. Talusaar on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuse alusel, mida tuleb käsitleda kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Riigikohus on otsuses 3-1-1-66-12 märkinud, et süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28). Süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (

§ 312p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19).

Kohtukolleegiumi hinnangul vastab K. Talusaarele esitatud süüdistus

§-st 154 tulenevalt süüdistusaktile esitatavatele nõuetele täielikult ja maakohus on süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatuse kohtuotsuses esitanud.

  1. Kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tekitas K. Talusaar M. M raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest, ei saa kohtukolleegium nõustuda. Tuvastatud, et kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas K. Talusaar ajal, mil kannatanu lamas maas, olles võimetu neljaliikmelisele seltskonnale mingit vastupanu osutama, mistõttu on välistatud K. Talusaare hädakaitse seisundis viibimine, millega kohtukolleegium nõustub. Eksperdiarvamusest nähtuvalt tuvastati kannatanul kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool kehatüvel (tagumisel kaenlajoonel 9.-
  2. roidevahemikus) koos jämesoole ja soolekinnisti vigastusega, ninaluude murd, haavad lagipea piirkonnas, paremal kulmul ja lõuatsil, nahaalused verevalumid mõlema silma laugusel ning ülalõuas kahe hamba murd. Torke-lõikehaav vasakul pool kehatüvel võis olla tekitatud löögist teravat torkavat otsa omava esemega (näit. noaga). Kõhuõõnde tungiv haav on eluohtlik tervisekahjustus (I kd tl 128-130). Ekspertiisiaktiga tuvastatu kinnitab kannatanu ütlusi, et peksmisega põhjustatud tervisekahjustused oma ulatuselt ja intensiivsuselt põhjustasid talle valu ja kannatusi. Kohtul puudus alus, tuginedes kohtuistungil avaldatud tõenditele, kahelda tunnistajate M. S ja A. M ütluste ebausaldusväärsuses. Mõlemad nimetatud tunnistajad on oma ütlustes kinnitanud maas lamava kannatanu peksmist nelja saksa armee vormi kandva meesterahva poolt ning et ühel 6

(7)peksjatest oli käes mingi ese, mis sarnanes kas kepile või vitsale, millega see isik kannatanut lõi ja torkas. Vastupidiselt apellandi seisukohale, et füüsilist rünnet K. Talusaare vastu alustas kannatanu, on kohus leidnud õigesti, et asjas puuduvad seda väidet kinnitavad tõendid ning süüdistatava vastu mingit rünnet kannatanu poolt ei toimunud.
  1. Kortikuga kannatanu vigastamist on möönnud ka K. Talusaar ise. Kuna kortik sarnaneb välimuselt noale, saab sellega tekitatud vigastus olla sarnane noaga põhjustatule ja kortiku kasutamine ründerelvana olla inimese elu ja tervist ohustav. Et eelnevalt nõustus kohtukolleegium kohtu seisukohaga selles, et K. Talusaar ei tegutsenud hädakaitseseisundis, ei saa pidada asjakohaseks apellandi seisukohta K. Talusaarele esitatud süüdistuse KarS § 118 p 1 (alates 14.
  2. 2012 KarS § 118 lg 1 p 1 ümberkvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 järgi. Kohus on süüteokoosseisu subjektiivse küljega seonduvalt tõenditele kogumis hinnangut andes leidnud õigesti, et K. Talusaarel puudus soov ja eesmärk põhjustada kannatanule elu ohustav vigastus. Lüües aga terava esemega piirkonda, kus asuvad inimese elutähtsad organid, peab iga süüvõimeline isik pidama võimalikuks eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist. Koosseisupärase tagajärje võimalikuks pidamine on iseloomulik ka nii kaudsele tahtlusele kui ettevaatamatuse ühele liigile - kergemeelsusele. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, soostub selle saabumisega, ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-142-05 märkinud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, s.t. see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Käesolevas asjas nõustub kohtukolleegium kohtuga selles, et kuriteo objektiivse välise avaldumise ja isiku teojärgse käitumise alusel saab rääkida üksnes kannatanule K. Talusaare poolt eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikust, mitte põhjustamisest ettevaatamatuse tõttu. K. Talusaare poolt terava esemega sooritatud löök kannatanu elutähtsasse piirkonda suurendas riski põhjustada eluohtlikku vigastust. Tuvastatud on, et peale inkrimineeritava teo toimepanemist ei jäänud süüdistatava sündmuskohale ega kutsunud kiirabi, vaid põgenes kaasosalistega, tundmata vähimatki huvi kannatanule tekitatud vigastuste ulatuse ja tagajärgede suhtes. Antud juhul ei ole tuvastatud ühtegi konkreetset asjaolu ja neid ei nähtu ka kaitsja esitatud apellatsioonist, millele tuginevalt võis süüdistatav loota, et tema poolt kannatanu suhtes tarvitatud vägivald - kortikuga löömine või torkamine - ei põhjusta rasket tagajärge KarS § 118 p 1 mõttes. Seega tekitas K. Talusaar kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse kaudse tahtlusega, millega kohtukolleegium nõustub ja maakohus on K. Talusaare käitumisele andnud õige juriidilise hinnangu. Süüdistatava teojärgne käitumine (teo puhtsüdamlik kahetsus ja kannatanule tekitatud kahju vabatahtlik hüvitamine) ei kinnita mitte K. Talusaare poolt kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamist ettevaatamatusega, nagu apellant ekslikult leiab, vaid neid asjaolusid saab kohus tulenevalt KarS §-st 57 arvestada isiku süüditunnistamisel karistust kergendavate asjaoludena, mida kohus ongi K. Talusaarele karistuse mõistmisel arvestanud. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses K. Talusaare süüdimõistmisel ja karistamisel KarS § 118 p 1 (alates 14.04.2012 KarS § 118 lg 1 p 1) järgi materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega menetlusõigust rikkunud.
  3. Ülaltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu
  4. septembri 2012 otsus K. Talusaare suhtes on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.