4-19-5033 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. detsembril 2019. a Tallinnas Tallinna kohtumajas Väärteoasja number 4-19-5033 Kohtukoosseis Kohtunik Mart

§ 663

järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) T.U (isikukood: XXX) Eesti Vabariigi kodanik aadress: x e-post: x Kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver Advokaadibüroo Tehver & Partnerid aadress: Pirni 7, Tallinn e-post: jaanus@tehver.ee Kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsus (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) (registrikood: 75034502) Aadress: Paldiski mnt 48a, Tallinn, Harjumaa E-post: munitsipaalpolitsei@tallinnlv.ee Kohtuistungi toimumise aeg 29.10.2019 ja 26.11.2019 Istungil osalenud isikud menetlusalune isik: T.U, kaitsja: Jaanus Tehver, kohtuvälise menetleja esindaja: Meeli Alviste RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p-st 1 kohus otsustas: Jätta T.U ’i kaebus rahuldamata ja Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 16.09.2019 otsus väärteoasjas nr 410119013754 muutmata. Rahatrahv 180 eurot tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul kohtuotsuse jõustumisest kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Tallinna Linnakantselei arvele EE311010220061053015 AS-is SEB Pank, EE532200221035708677 Swedbank AS-is, EE481700017001237124 Luminor Bank AS-is või EE43771000968905 AS-is LHV Pank. Kohustuslik on märkida viitenumber 9284019013754009. 4-19-5033 EDASIKAEBAMISE KORD Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 1. Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 16.09.2019 otsusega karistati T.U (edaspidi kaebaja) kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi:

) § 663 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest ning talle määrati rahatrahv 45 trahviühikut, s.o 180 eurot. Otsuse kohaselt rikkus kaebaja, olles loomapidaja, Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja nõudeid sellega, et vaatamata keelule viibis oma koeraga avalikus kohas ilma jalutusrihmata ega taganud sellega teiste inimeste ja loomade ohutust. Koera võib avalikus kohas jalutusrihma otsast vabastada vaid koerte jalutusväljakul. Kaebaja jalutusrihmata koer (suurt kasvu saksa dogi) tekitas oma tegevusega eeldatava ründe 02.09.2019 kell 06:50 L L väikesele (minispits) koerale Icarus, kes oli jalutusrihma otsas. Kaebaja koer tekitas L L koerale kergemat sorti kehavigastusi (turjal hambajäljed, küljevalu) ja L Lle koera päästmise käigus kahele sõrmele lahtiseid haavu. 2. 30.09.2019 esitas kaebaja kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver Harju Maakohtule kaebuse eelnimetatud otsuse tühistamiseks, väärteoasja menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 720 eurot Tallinna linna eelarvest. Kaebuses märgitakse, et

§ 663

järgi süüdimõistmine on alusetu, kuivõrd selline tegu on karistatav juhul, kui sellega ettevaatamatusest põhjustati varaline kahju või inimesele tervisekahjustus. Selliseid tagajärgi pole kaebaja põhjustanud. L L koerale tekitatud kergemat sorti kehavigastused on väärteomenetluses tõendamata, sest kaebaja ja tunnistaja ütlused on koera ründamise osas diametraalselt vastuolulised ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kaebaja kasuks. Tõendina lisatud iseloomustavad fotod koera vigastustest ei võimalda tuvastada fotodel kujutatu seost väidetava väärteoga ja seega pole need tõenditena arvestatavad. Asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ja arvestades seejuures süüteomenetluses kehtivaid tõendamispõhimõtteid , ei ole võimalik järeldada, et koera ja L L väidetavad vigastused on tekkinud ja need on põhjuslikus seoses kaebaja tegevusega. Samuti leitakse kaebuses, et kohtuvälise menetleja läbi viidud menetlus on ühekülgne, puudulik ja kaebaja õigusi rikkuv , tehtud lahend on ebaõige. Kuivõrd tõenduslikus osas on väärteomenetluses olulisimad tõendid kahe isiku ütlused ning need on vastuolus, siis ei olnud väärteo toimepanemise alused selged ning puudus VTMS § 55 lg-s 1 sätestatud kiirmenetluse kohaldamise eeldus, vaatamata sellele lahendati asi kiirmenetluses.

1. 29.10.2019 ja 26.11.2019 toimunud kohtuistungil jäid kaebaja ning tema esindaja esitatud kaebuse juurde. Kohtuvaidlustes leidis kaebaja esindaja, et kui kaebaja 70 kg kaaluv koer oleks tõesti L L väikest koera rünnanud, siis oleks see lõppenud väikese koera jaoks fataalselt. Samuti ei ole usutav, et tegeliku rünnaku korral ei oleks L L vastutustundliku loomapidajana koera tervisliku seisundi kontrollimiseks koheselt pöördunud veterinaari poole. Väärteomenetluses tõendina kasutatavad fotod koera vigastusest ei võimalda nende sidumist väidetava ründega ja ei ole seega tõendina kasutatavad. L L sõrmedel tekkinud vigastute tekke mehhanism langeb kokku ka kaebaja rekonstrueeritud sündmuste versiooniga, ehk L L poolt koerarihma (nn flexirihm) kasutusjuhendi eiramise tõttu tekitas ta endale ise vigastusi. Varalist kahju ei nähtu, verine täpp koera karvade sees ei kvalifitseeru õiguslikus mõttes varaliseks kahjuks ning L L poolt jalutusrihmaga endale tervisekahjustuse tekitamine ei ole omistatav kaebajale, sest 2 4-19-5033 põhjuslik seos puudub ja tagajärg ehk inimese tervisekahjustus peab olema süüdlasele normatiivselt omistatav. Lisaks peab tagajärg olema süüdlasele ettenähtav, kuid käesolev tagajärg tulenes üksnes sellest, et L L rikkus koera flexirihma kasutamise nõudeid. See asjaolu välistab teo vastavuse süüteokoosseisule ning asjas tuleb väärteomenetlus lõpetada. Kui kohus siiski leiab, et koosseis on täidetud, siis taotleb esindaja asja lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 järgi.
2. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et väärteoasjas kogutud tõendite alusel on kaebaja süü tõendatud. Kaebaja ei eita, et tema koer oli jalutuskäigul ilma rihmata ning mingit sorti kontakt kahe koera vahel oli. Kaebaja ei selgitanud koera ründega seonduvaid asjaolusid seetõttu, et ta viibis vaateväljast eemal ning ei saanudki näha kuidas tema koer lähenes väikesele koerale mitte mänguliselt, vaid kohese ründega. Kohtuvälise menetleja esindaja peab L L esitatud tõendeid lubatavateks. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud on tuvastanud ning need korrektselt tõendina vormistanud järgides VTMS ja KrMS sätteid. Kiirmenetluse läbiviimisega oli kaebaja ise nõus, seetõttu polnud alust sellest keelduda. Kaebaja poolt toime pandud väärtegu on tõendatud, otsus on õiguspärane ning kaebajale määratud rahatrahv

§ 663järgi proportsionaalne toime pandud süüteoga.

Otstarbekusega asja lõpetamist kohtuväline menetleja ei toeta, sest sarnased koera ründamise juhtumid on sagenenud. Eeltoodust tulenevalt palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

1. Kohtuistungitel (29.10.2019 ja 26.11.2019) kuulati üle järgmised isikulised tõendiallikad. 5.1 Kaebaja T.U selgitas kohtuistungil, et läks 02.09.2019 hommikul kella 6 ajal koeraga jalutama, tavaliselt ei lase kunagi koera jalutusrihma küljest lahti, kuid kuna kedagi teist ei olnud ümbruses, siis lasi koera sel hommikul lahti. Tema koer märkas selja tagant tulevat L L koera ning kuna on noor, siis tahtis sellega mängida. Tema koer jooksis väikese koera juurde, aga väikese koera omanik hakkas kisama, mille peale tema läks ja võttis oma koera ära, vabandas ja selgitas, et ei tahtnud kedagi rünnata vaid ainult mängida. Situatsiooni käigus haaras L L väikese koera fleksirihmast kinni ja pidi sellega tekitama endale sõrmedele vigastusi. Kaebaja koer tegelikult ei ole kuri ega agressiivne, vaid noor , sündmuse hetkel kaalus umbes 60 kg. Alles esitatud kaebusest teada saades kuulis, et tema koer ründas ja hammustas ja tekitas väiksele koerale vigastusi. Kaebaja mingit hammustamist, turjast haaramist ega füüsilist kontakti koerte vahel ei näinud, oma koeraga oli tal koguaeg silmside olemas. Ei märganud ka väikese koera käitumises midagi sellist, mis viitaks sellele, et tal on valus. Oli kiirmenetlusega nõus, kuna menetleja ütles, et kiirmenetluse trahv on väiksem kui üldmenetluse oma. Kahetseb, et nii juhtus ja et tema koer L Ld ehmatas. 5.2 Tunnistaja L L selgitas kohtuistungil, et käis 02.09.2019 hommikul enne tööpäeva algust kella 6:45 ajal oma väikse 5,5 kg kaaluva valget värvi pomeranian tõugu koeraga (Icarus) jalutamas. Koer oli rihma otsas. Järsku jooksis puude vahelt nende juurde suur dogi, kes oli rihma otsas lahti ja kes haaras tema koeral turjast kinni ja hakkas teda raputama. Tunnistaja hakkas karjuma ja üritas koera enda poole tõmmata, et ta sülle võtta. Suur koer lihtsalt raputas, tema koer oli aga täiesti vait, ei karjunud ega piuksunud, mistõttu arvas, et on juba surnud. Siis tuli suure koera peremees, võttis oma koera ning ütles, et ta on noor ja ei ründa ega hammusta. Kodus oli tema koer täiesti šokis, ronis nurka ega lasknud ennast katsuda, karv oli suure koera ila täis. Helistas koheselt töökaaslasele X Xile, et jääb tööle hiljaks juhtunu tõttu. Kui pärast seda sündmust on uuesti sama suure koeraga kokku sattunud, siis viimane uriseb kõvasti ja peremees peab teda tagasi hoidma, et ei toimuks rünnakut. Tema koer siiani kardab selle tee peale minna, kus sündmus juhtus. Loomaarstile koera ei näidanud, sest koeral rünnaku tõttu verd otseselt ei tulnud. Alles õhtul kui hakkas koera katsuma, siis avastas karvade seest verise koha - kaks hambajälge, mis olid täpselt selles kohas kust suur koer turjast kinni võttis ning millest edastas pildid ka menetlejale. Seda, et koeral oli valus, järeldas sellest, et koer ei lasknud 3 4-19-5033 ennast katsuda. Ise avastas vahetult pärast sündmust, et parema käe neljas ja viies sõrm on koera rihmast lõhki ning käis perearsti juures neid haavu sidumas. 5.
2. Kohtu poolt täiendavalt menetlusse kaasatud tunnistaja X X selgitas kohtuistungil, et 02.09.2019 hommikul helistas L L talle kell 7:55 (täpse kellaaja vaatas tunnistaja kohtuistungil telefoni logidest järgi), oli endast väljas, nuttis ja ütles, et jääb tööle hiljaks, sest tal juhtus koeraga õnnetus. Kui ta tööle tuli, siis oli endast väljas, näpud katki ja rääkis kuidas suurem koer oli jalutuskäigul tema väiksemat koera rünnanud. Ütles, et koera oli hammustatud ja nägi tal karva all verist kohta. Näppude peal oli tal plaaster ja ütles, et tunneb et haav on sügav, lõpuks läks sellega ka arsti juurde. 5.
3. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti peainspektor menetleja A P andis kohtuistungil tunnistajana ütlusi, et läbi politsei tuli avaldus selle kohta, et
4. septembril ründas Vääna tn lõpus parkmetsas hommikusel ajal suurt kasvu koer pisikest rihma otsas olevat koera. Kutsus L L ütlusi andma, tutvustas talle õigusi ja kohustusi ning seda, et valeütluste andmine on karistatav kriminaalkorras. L L esitas ka fotod koera vigastusest, milles polnud alust kahelda, kuna need läksid kokku isiku ütlustega ning teda oli eelnevalt hoiatatud valeütluste andmise eest. Pärast L L ülekuulamist hakkas tuvastama kellele kuulub sündmuses osalenud suur koer. Korteriühistu juhatuse liikmelt sai võimaliku koeraomaniku, kaebaja T.U telefoninumbri, kellele helistades selgus, et talle kuulub saksa dogi ning ta jalutas seal lahtiselt. Koera omanik tuli kohale, soovis tutvuda toimikuga ning tunnistas, et tema koer jooksis seal lahti, selles osas oli rikkumine fikseeritud. Kaebaja ei nõustunud, et tema koer oleks kedagi rünnanud, tegemist võis olla mänguga. Menetlustoimingud läks pikale, siis pakkus kaebajale uut kokkusaamist, mispeale viimane arvas, et teeks ikkagi menetluse ära. Tutvustas kiirmenetlust ning õigusi ja kohustusi, võttis ütlused, kirjutas otsuse, allkirjastasid selle. Kaebajale ei meeldinud aga otsuse sõnastus, sest ta leidis endiselt, et tema koer on sõbralik ja ei ründa mitte kedagi, see võis juhtuda mängides. L L ja T.U ütlused erinesid selles, et üks nägi loos rünnet ja teine seda, et tema koer on sõbralik ja ei ründa.
5. Kirjalikest tõenditest, mida kohtuistungitel uuriti nähtub järgnev. 6.1 02.09.2019 on L L esitanud süüteoteate, millest nähtub, et 02.09.2019 kella 06:50 ajal toimus Nõmmel Vääna tänava lõpus oleva parkla lähedal intsident, kus väikese koeraga jalutades jooksis järsku metsast puude ja põõsaste vahelt välja väga suur lahtine koer, kes haaras ta koera lõugade vahele ja hakkas raputama. Rünnaku käigus üritas avaldaja oma koera päästa ja sai ka ise kergeid vigastusi sõrmedele. 6.2 Asja materjalidele lisatud kaart näitab tõendab sündmuse asukohta (Tallinnas, Vääna tn lõpus asuv parkmets), äriregistri väljatrükist nähtub, et x korteriühistu kontaktilt J P on kohtuvälise menetleja ametnik saanud samas majas elava dogi omaniku nime ja telefoninumbri, s.t tegemist on sündmuse teise osapoole, T.U tuvastamiseks kogutud tõenditega. 6.
6. 09.09.2019 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et foto nr 1 on tehtud 02.09.2019 ning sellelt nähtub verine laik valget värvi koera karvade vahel. Foto nr 2 tehtud samal kuupäeval ning sellelt nähtuvad kaks veriste haavadega sõrme. Foto nr 3 tehtud 08.09.2019 samadest vigastustega sõrmedest. 29.10.2019 toimunud istungil esitas L L sõrmede vigastuse tõendamiseks Mustamäe Perearstikeskus OÜ perearst U E poolt väljastatud tõendi, milles t nähtub et ta käis 09.09.2019 vastuvõtul parema käe IV ja V sõrme lahtise haavaga. Haav oli väga sügav ja vajas pikemaajalist ravi raviplaastrite ja salvide näol. 6.
7. Lemmikloomaregistri väljatrükid tõendavad, et aadressil x Harjumaa elavale loomaomanikule T.U-le kuulub 07.05.2019 sündinud arlekiin välimusega saksa dogi tõugu isane koer. Aadressil x elava loomaomaniku L L nimele on registreeritud 22.05.2016 sündinud isane pomeraniani tõugu valget värvi koer Icarus. KOHTU PÕHJENDUSED 4 4-19-5033
8. Kohus leiab, et vaidlus puudub asjaolus, et kaebaja 02.09.2019 hommikul Nõmme metsas oma dogi jalutusrihma otsast lahti lasi, rikkudes sellega Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja. Seda on kaebaja tunnistanud ise ka kohtuistungitel ning seda ka kahetsenud. Samuti puudub vaidlus selles, et tunnistaja L L ja kaebaja koerad omavahel sel hommikul parkmetsas kokku said, kuna mõlemad koeraomanikud seda kohtumise fakti kinnitavad. Samuti puudub vaidlus selles, et L L sõrmedele tekkisid samal hommikul kohtumise tagajärjel vigastused. Kaebaja ei nõustu, et tunnistaja sõrmevigastused on põhjuslikus seoses tema käitumisega. Samuti on vaidlus selles, kas kaebaja koer (suurt kasvu dogi) ründas tunnistaja L L koera või soovis temaga ainult mängida ning kas koerte vahel toimus füüsiline kontakt, mille käigus sai L L koer kergeid vigastusi või mitte.
9. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile (näiteks kannatanu ütlused) tuginedes. Sellisel juhul peab aga faktiliste asjaolude tuvastamine ja kohtu siseveendumuse kujunemine olema selgesti jälgitav ning tõstatatud kahtlused peavad olema veenvalt kummutatud (RKKKo 3-1-1-67-15 p 18 ja RKKKo 1-18-1247 p 35). Kohus leiab, et neid põhimõtteid saab rakendada ka väärteoasjade lahendamisel.
10. Kohus peab tunnistaja L L ütlusi usaldusväärseteks. Esiteks ei ole tuvastatud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks L L oleks pidanud kaebajat ja viimase koera teadvalt olematus rünnakus süüdistama. L L on kuulatud üle nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus ning teda on hoiatatud mõlemal korral teadvalt valeütluste andmise eest, mis on kriminaalkorras karistatav. Ainuüksi see asjaolu peaks seaduskuulekale isikule mõjuma distsiplineerivalt ning välistama teadvalt valeütluste andmise. Kohus ei tuvastanud, et L L omaks kaebaja isiku vastu mingit isiklikku vihavaenu, mis tingiks teadvalt valeütluste andmise, sest isikud varasemalt omavahel tuttavad ei olnud. Samuti ei nõustu kohus ka kaebuse esindaja seisukohaga, et „L L lihtsalt kujutab endale asju ette, mida tegelikult ei toimunud“. Kohus leiab, et L L ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka muud asjas kogutud tõendid, mis eraldivõetuna ei ole otsesteks tõenditeks kuid mis kaudsete tõenditena ning kogumis muudavad kohtu jaoks tunnistaja L L ütlused usaldusväärseteks. Tunnistaja X X, kellele L L koheselt peale rünnakut helistas, selgitas koertega juhtunut ning teatas, et jääb seetõttu tööle hiljaks. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt võivad tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel olla tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Antud juhul puudub alus arvata, et ca 1 tund peale intsidendi toimumist (umbes kella 06:50 ajal) toimunud telefonikõnes X Xile oleks L L moonutanud tõde, mille juurde ta hiljem alustatud väärteomenetluses jätkuvalt jäi. Kuivõrd Riigikohtu seisukoha järgi on vahendlike tunnistajate ütlused kaasatavad tõendikogumisse ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (RKKKo 1-15-10967 p 8) ning tunnistaja X X on kohtus selgitanud, et L L helistas talle 02.09.2019 hommikul kell 7:55, oli endast väljas ja ütles, et tema koera rünnati, tööle jõudes olid tal aga näpud lõhki, siis kinnitavad tema kui vahendliku tunnistaja ütlused L L ütlusi.
11. Samuti on kohtuistungil uuritud kirjalikke tõendeid, mis kogumis samuti kinnitavad tunnistaja L L ütluste usaldusväärsust: tunnistaja poolt kohtuvälisele menetlejale esitatud fotod enda ja oma koera vigastustest peale rünnakut, samuti kohtule esitatud perearsti tõend tunnistaja sõrmede vigastuste kohta. Esitatud fotodelt nähtub tema ütlustega kooskõlas olev versioon selle kohta, et sõrmedel olev sügav haav sai sinna tekkida sellest, et ta haaras oma koera päästmiseks kinni flexi jalutusrihma nöörist ning mingi vastujõu/takistuse tõttu tekitas rihmast tõmbamine tema sõrmedele sügavad haavad. Selleks takistuseks või vastujõuks võis kohtu hinnangul olla kordades suurem ja raskem koer (60 kg kaaluv dogi), kes hoidis hammastega kinni väiksemast koerast, keda tunnistaja üritas enda poole tõmmata. On eluliselt usutav, et k ui väike ca 5 kg koera liikumine ei oleks olnud teise koera poolt takistatud ja sellist vastujõudu poleks tunnistaja 5 4-19-5033 L Lle koera sikutades olnud, siis ei oleks L L sõrmedele tekkinud ka selliseid haavu nagu nähtub fotodelt. On ebatõenäoline, et ainult 5 kg kaaluv koer üksida ilma välise takistuseta võib rihmast sikutades või vastupanu osutades sellist vastujõudu tekitada, mis tekitaks täiskasvanud inimese sõrmedele sügavad haavad. Seda isegi siis kui selle kasutaja koerarihma kasutusjuhendist kinni ei pea ning sikutab koera flexirihma nöörist, millest muidu ei tohiks koera rihma otsas olles sikutada või kinni hoida.
12. Kohus ei nõustu samuti kaitsja väitega selles, et fotodega koera turjal fikseeritud vigastused ei kvalifitseeru varaliseks kahjuks. TsÜS § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele asja suhtes kehtivaid sätteid, mis tähendab, et koerale tekkinud vigastusi saab kvalifitseerida kui varalist kahju kuivõrd varaline kahju saab tekkida asjale. Süüteomenetluses kehtib põhimõte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (VTMS § 2 ja KrMS § 63) ja et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Samuti puudub enamasti nõue, et mingit konkreetset asjaolu saab tõendada ainult teatud liiki tõenditega. Seega ei olnud käesoleval juhul vajalik näiteks koera vigastuste fikseerimiseks ja seeläbi varalise kahju jaatamiseks ilmtingimata loomaarsti poole pöörduda. Varaline kahju loomale kui asjale võib olla tekkinud ka siis, kui selle kohta pole väljastatud loomaarsti tõendit või raviarvet. Loom kui elav organism terveneb kergematest vigastustest ise. Kohtu jaoks tundub usutav L L selgitus, et loomaarsti poole ei pöördunud ta selleks, et koera, kes oli juhtunust nagunii šokis, rohkem mitte traumeerida. Omanikul on õigus temale kuuluvat asja vabalt käsutada ning kohtu hinnangul hõlmab see ka õigust ise otsustada, kuidas oma kergeid vigastusi saanud loomaga talitada- kas kasutada selleks veterinaari abi või lasta loomal ise terveneda.
13. Kohus leiab, et kui kaebaja oleks oma koera nõuetekohaselt jalutusrihma otsas hoidnud, oleks tagajärjed – varaline kahju ning tervisekahjustus L Lle – jäänud saabumata. Kohus ei nõustu kaebaja esindajaga selles, et kaebaja ei saanud sellist tagajärge ette näha. Kuna tervisekahjustus kui koosseisupärane tagajärg on lai mõiste, siis on tõesti võimatu, et kaebaja oleks ette näinud just konkreetset tagajärge, kuid käitudes selliselt nagu kaebaja käitus, pidi ta tegelikult ette nägema tervisekahjustuse ja/või varalise kahju saabumise fakti kui sellist, ükskõik millisel kujul see siis ka ei oleks avaldunud. Kohus leiab, et üldise elukogemuse põhjal on alust pidada tõenäoliseks, et kaebaja käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib koosseisupärase tagajärje saabumisega. Ehk kui kaebaja vabastas oma suure 60 kg kaaluva noore koera, tööpäevahommikusel ajal erandkorras jalutusrihma otsast, siis on tõenäoline, et võib saabuda kas varaline kahju ja/või tervisekahjustus inimesele kas või näiteks sellises vormis, kus teine inimene astub ise teatud samme selleks, et enda loomi või lapsi või muud vara suure koera eest kaitsta. Kohus ei nõustu ka sellega, et L L asus ise ennast kahjustama, s.t et ta rikkus flexirihma kastutusnõudeid sellega, kui asus rihma liikuvast osast ise kinni haarama. Nimelt on nn enesekahjustamise juhtumitel kahjuliku tagajärje teistele isikutele omistamise eelduseks ohvri käitumise teadlikkus ja vabatahtlikkus (RK 3-1-1-102-16 p 11). Kohus leiab, et L L ei asunud ise ennast ei teadlikult ega vabatahtlikult kahjustama, vaid käitus rihmast kinni haarates vastavalt refleksile, mida juhtis tungiv soov oma koer ründest päästa. Eeltoodut kokku võttes asub kohus seisukohale, et on tõendamist leidnud, et kaebaja rikkus 02.09.2019 kella 06:50 ajal Harjumaal Tallinnas Vääna tn lõpus algavas parkmetsas Kitsarööpa tee ja Tähetorni tn vahelisel alal Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja § 2 lg 2, § 3 lg 2 nõudeid sellega, et vaatamata keelule viibis oma koeraga avalikus kohas ilma jalutusrihmata ega taganud teiste inimeste ja loomade ohutust, mistõttu tema jalutusrihmata koer tekitas oma tegevusega eeldatava ründe L L väikesele koerale, kes oli jalutusrihma otsas ning L Lle koera päästmise käigus kahele sõrmele lahtiseid haavu.
14. Tallinna Linnavolikogu 18.04.
15. a määruse nr 24 „Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskiri“ § 2 lg 2 kohaselt ei või koera või kassi pidamisega rikkuda avalikus kohas käitumise üldnõudeid või heakorranõudeid. Koera või kassi pidamine ei tohi häirida ega ohustada teisi loomi või inimesi ega neile kahju tekitada. Sama määruse § 3 lg 2 sätestab, et koera või kassi tohib viia avalikku kohta jalutama jalutusrihma otsas või kandevahendis, mis ei ohusta tema 6 4-19-5033 tervist ja millest ta omal tahtel välja ei pääse. Avalikus kohas koera või kassiga liikudes tuleb tagada inimeste ja loomade ohutus. Koera võib avalikus kohas jalutusrihma otsast vabastada või kandevahendist välja lasta vaid koerte jalutusväljakul. Kaebaja vabastas 02.09.2019 kella 06:50 ajal oma saksa dogi tõugu koera avalikus kohas, ohustades sellega teisi loomi või inimesi ning tekitades neile kahju, s.t varalise kahjuna vigastused L L koerale ning tervisekahjustusena L Lle kahele sõrmele lahtiseid haavu. Seega on kaebaja käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 663järgi.

Kaebaja teadis, et ta viibib avalikus kohas ning on kinnitanud, et otsustas koera 02.09.2019 hommikul jalutusrihma otsast vabastada, ise eelnevalt veendudes, et kedagi ümberringi ei ole. Samas möönis ta, et selja taha ei vaadanud, kuid just sealt L L oma koeraga tuli. Seega leiab kohus, et

§ 663järgi kvalifitseeritud rikkumise pani isik toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kar

S § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kaebaja pidi võimalikuks pidama, et avalikus kohas koera jalutusrihma otsast vabastamisega rikub ta loomapidajana koerte ja kasside pidamise eeskirja ning võib sellega ohustada või häirida teisi loomi või inimesi, sh tekitada neile varalist või isikulist kahju ning möönas seda.

§ 663

kohaselt vastutab isik koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest kui see rikkumine ettevaatamatusest põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse. Varalise kahju ning inimesele tervisekahjustuse põhjustamise analüüsi kui sellist ei pea kohus vajalikuks siinkohal enam uuesti korrata, küll aga on

§ 663koosseisus nõutav tagajärg saabunud kohtu hinnangul kaebajapoolsest ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest Kar

S § 18 lg 3 mõttes. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kaebaja ei teadnud, et oma koera rihma otsast vabastamisega võib ta tekitada varalist kahju või ümbritsevatele isikutele tervisekahjustuse, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Seda eriti veel juhul, kus lahti lastud koer on noor suurt kasvu koer, kes tavaliselt on viibinud jalutusrihma otsas ning seetõttu kaebaja ise ei saanud tõsikindlalt olla veendunud selles, kuidas viimane erinevates olukordades käituda võib. 14. Kaebaja süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

§ 663

järgi toime pandud väärteo eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Käesolevalt on kohtuväline menetleja kaebajat karistanud

§ 663järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 45 trahviühikut, s.o 180 eurot. Kar

S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 663

kohaselt on karistatav koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumine, kui see ettevaatamatusest põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse. Kaebaja rikkus Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja, s.t viibis koeraga avalikus kohas vaatamata keelule ilma jalutusrihmata, mille tagajärjel põhjustas ettevaatamatusest L Lle tervisekahjustuse ning varalise kahju. Oma koera jalutusrihma otsast vabastas kaebaja tööpäeva hommikul kella 6:50 ajal, mil paljud loomaomanikud oma loomadega jalutavad või tööle ja kooli liiguvad. Kaebaja süü suurust mõjutab ka väärteo toimepanemise subjektiivne külg, milleks on vähemalt kaudne tahtlus koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise osas ning ettevaatamatuse kergeim vorm – hooletus – põhjustatud tagajärje osas. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada kaebaja poolt kohtus väljendatud kahetsust, s.o tal on väga kahju et nii juhtus, ta ei tahtnud kannatanut ehmatada ega talle tüli teha. Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõigile loomaomanikele anda mõista, et taoline käitumine on ohtlik ning võib tuua kaasa ebameeldivaid tagajärgi nii omanikule endale kui ka kõikidele teistele, kes avalikus kohas viibivad. Kohus leiab, et käesolevas asjas toimetatud menetlus, määratud karistus ning kaebaja poolt kergekäeliselt oma noore koera rihma otsast vabastamisega kaasnenud tagajärjed on sellised, millest isik teeb järeldused edaspidiseks. Arvestades aga üldpreventiivseid 7 4-19-5033 kaalutlusi peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et kohalikes omavalitsustes kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirja eesmärk on siiski see, et kõik ühiskonnas loomi pidavad isikud järgiksid ühtseid norme, mille alusel oleks looma pidamine ühises linnaruumis ohutu ja turvaline kõigile seal elavatele ja viibivatele isikutele ning nende koertele ja kassidele. See on ka ilmselge põhjus, miks seadusandja on taolise eeskirja kehtestamise kohustuse ette näinud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses. Kuigi kõik loomaomanikud usuvad siiralt, et pereliikmena kasvatatud loom on sõbralik, kuulekas ega ründa kedagi, siis alati ei pruugi see nii olla. Loomade käitumist ei ole võimalik tõsikindlalt kunagi ette näha, mistõttu võib selle juhtimine erinevates situatsioonides osutuda keeruliseks, kui mitte võimatuks. Veel enam – kui tegemist on noore loomaga nagu käesolevas asjas, kes tavaliselt viibis jalutuskäikude ajal jalutusrihma otsas, siis võivad tema käitumismustrid ning kuulekus olla ootamatult saabunud vabadusega (ilma jalutusrihmata vabalt liikumine) sattuda veelgi suurema küsimärgi all.

1. Kaebaja esindaja palus kohtul väärteokoosseisu tuvastamise korral kaaluda väärteomenetluse lõpetamist otstarbekusega, siis märgib kohus järgmist. VTMS § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest, st KrMS § 202-st (RK nr 3-1-1-105-09 p 11). Menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RK nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja järgimine on avalikkuse huvides ning kohtul pole alust kahelda kohtuvälise menetleja esindaja poolt kohtuistungil esitatud väites, et taolised ründed ja eeskirja rikkumised on sagedased ning seega probleemiks. Sellel põhjusel oli ka kohtuväline menetleja vastu väärteomenetluse lõpetamisele VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Sellest tulenevalt ei pea kohus käesolevas asjas väärteomenetluse lõpetamist võimalikuks, kuivõrd antud asjas on tuvastatav avalik menetlushuvi. Seetõttu ei ole täidetud ka VtMS § 30 lg 1 p 1 kohaldamise eeldus ehk avaliku menetlushuvi puudumine.
2. Kohus leiab, et kõiki asjaolusid kogumis hinnates on põhjendatud kaebajale Tallinna Linnavalitsuse poolt (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) määratud rahatrahv. See jääb kõvasti alla sanktsiooni keskmise määra ning vastab toime pandud rikkumisele ja süü suurusele. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kaebajal tuleb tasuda rahatrahv 180 eurot edasikaebetähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kohtuvälise menetleja 16.09.2019 otsuses toodud Tallinna Linnakantselei arvele. Kohustuslik on märkida otsuses toodud viitenumber. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis lepingulisele esindajale makstud kulutused õigusabi osutamise eest jäävad kaebaja kanda. Martin Tuulik kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8