Obsah (4)

§ 180§ 7§ 288§ 417

4-15-8488 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuaril 2016. a Tartu, Kalevi 1. Väärteoasja number 4-15-8488 (2780,15,006561) Kohtunik Ene Muts Kohtu

§ 180

lg 1 alusel välja mõista H.E-lt 120 (ükssada kakskümmend) eurot riigi tuludesse menetluskulude katteks. Menetluskulu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile ühele järgmistest kontonumbritest: SEB PANK EEX1010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) 1 SWEDBANK EE502200221014193X5 (SWIFT: HABAEE2X) NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X); Tasumisel märkida viitenumber 10220155177742. Menetluskulude tasumisel märkida selgituseks: „H.E, nr 4-15-8488 Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 29.01.2016. a otsuse alusel“.

§ 180

lg 3 alusel määrata menetluskulude tasumine ositi 1 (ühe) aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

§ 180

lg 3 alusel jätta menetluskuludest 336 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis alates 22.02.

1. a. Menetluse käik ja kaebuse põhjendused. 26.08.2015.a koostas Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse väärteomenetleja Aivar Kalmus väärteoprotokolli nr AB1275682 (tl X), mille kohaselt H.E 02.08.
2. a kella 16:17 ajal XXXX trepikojas pani liimi korteri X kahte ukselukku, tekitades korteri elanikule N.P. varalist kahju kokku 115 eurot. Sellega H.E rikkus KaS § 203 lg 1, pannes toime KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. H.E on väärteoprotokollis ütlustena märkinud: „Eitan oma süüd“. Menetlusalune isik esitas 03.09.
3. a vastulause (tl 40), milles palub lõpetada tema vastu algatatud väärteomenetlus, sest tema vastu esitatud süüdistus ei ole tõene, ta eitab seda. Ta ei ole pannud liimi XXXX ukselukku. Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse väärteomenetleja Aivar Kalmuse 24.09.
4. a otsusega (tl 2) määrati väärteoprotokollis kirjeldatud teo eest H.E-le KarS § 218 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. Otsuse kohaselt väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistajate N.P. ja G.J. ütlustega. Menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult. H.E rikkus KarS § 203 lg 1 nõudeid, väärteo kvalifikatsioon KarS § 218 lg
5. 2 Otsuse põhjenduste kohaselt on H.E poolt esitatud vastulause paljasõnaline ning argumenteerimata. Arvestades juhtumi asjaolusid ja menetluse käigus kogutud tõendeid on süütegu küllaldaselt tõendatud. Ukselukkude rikkumist liimiga nägi konkreetselt pealt tunnistaja, ülekuulamisel tutvustati tunnistajale õigusi ja kohustusi, muuhulgas hoiatati, et teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb vastutus. Seega ei saa H.E poolt esitatud vastulauset arvestada, kuna ta ei ole esitanud vastulauses uusi tõendeid, mis tõendaksid temapoolse süü puudumise väärteoprotokollis kirjeldatud õigusrikkumises. H.E esitas 08.10.
6. a kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale, mille kohaselt ta ei nõustu PPA otsusega, kuna kannatanu poolt temale esitatud süüdistus on fabritseeritud. Tartu Maakohtu 09.10.
7. a määrusega jäeti H.E kaebus käiguta ning talle anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks kuni 23.10.
8. a. H.E kaebus ei vastanud VTMS § 115 nõuetele ning kaebaja ei olnud märkinud ka seda, kas ta soovib, et menetluses osaleb kaitsja. H.E esitas 22.10.
9. a kohtule taas puudustega kaebuse. Tartu Maakohtu 23.10.2015.a vastusega selgitati H.E-le muuhulgas riigi õigusabi korras kaitsja taotlemise korda. 11.11.2015.a esitas H.E kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tartu Maakohtu 16.11.2015.a määrusega määrati H.E-le riigi õigusabi kaebuse lahendamiseks kohtus. H.E kaitsja Birgit Sisask esitas 27.11.
10. a kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale, milles palus ennistada kaebetähtaeg Lõuna prefektuuri 24.09.
11. a otsuse peale ja lõpetada väärteomenetlus, kuna pole tõendatud väärteokoosseisu esinemine või alternatiivselt lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi otstarbekuse kaalutlusel. Kaebuse põhjenduste kohaselt väärteootsuses esitatud väärteo kirjeldus ei võimalda kaebajat karistada KarS § 218 lg 1 järgi. Rikutud õigusnormiks on märgitud KarS § 203 lg 1, mis on tagajärjedelikt. Seega tuleb KarS § 203 lg 1 järgses süüteoetteheites kirjeldada ka tagajärg, mis teoga põhjustati. KarS § 203 lg 1 näeb ette karistuse võõra asja kahjustamise eest. Käesolevas asjas ei ole väärteokirjeldusest näha, millist asja ja kuidas on kahjustatud. Kuna väärteo kirjeldus ehk süüdistus on puudulik, ei ole kaebajat üldse võimalik selle alusel karistada. Väärteootsuses tuginetakse vaid kahele tõendile: N.P.ja G.J.ütlustele. N.P.ei ole väärteo toimepanemist vahetult pealt näinud. Kaebajal on alust kahelda G.J.ütluste usaldusväärsuses, kuna tema ja G.J.läbisaamine ei ole hea. Samuti leiab kaebaja, et vaade G.J.uksesilmas on piiratud ning isegi juhul, kui selle kaudu on võimalik tuvastada inimese olemasolu trepikojas, ei oleks tal võimalik olnud näha, mida see inimene korter nr X ukseluku juures teeb. Kaebajale jääb arusaamatuks, millel põhineb kohtuvälise menetleja järeldus, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult, kuna selle kohta puudub otsuses mis tahes põhjendus. Kaebaja on 03.09.2015 esitanud kohtuvälisele menetlejale vastulause, milles ta eitab talle etteheidetava väärteo toimepanemist. Ainus tõend käesolevalt, mis viitab kaebajale kui väärteo toimepanejale, on tunnistaja G.J.ütlused. Kaebaja hinnangul on kohtuväline menetleja kaebaja poolt väärteo toimepanemise tõendatuks lugemisel rikkunud põhimõtet. Samuti ei ole menetlusõiguslikult korrektne kaebajale ette heita seda, et tema vastulauset ei saa arvestada, kuna vastulauses pole esitatud uusi tõendeid, mis tõendaksid temapoolse süü puudumise väärteoprotokollis kirjeldatud õigusrikkumises. VTMS § 2,

§ 7

lg 2, 3 ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust ning süüteomenetluses kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada kahtlustatava (menetlusaluse isiku) kasuks. Seega on kohtuväline menetleja tõendeid ühekülgselt hinnates ja menetlusõigust rikkudes jõudnud ebaõige lahendi tegemiseni. Kaebaja on ka seisukohal, et karistuse määramise osas puudub kohtuvälise menetleja otsuses põhjendus, muu hulgas, kas esineb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seetõttu ei ole jälgitav, millistel kaalutlustel on peetud põhjendatuks 40 trahviühiku määramist. Ühtlasi tulnuks kohtuvälisel menetlejal kaaluda rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist VTMS § 74 lg 1 p 13 järgi, kuna on teada, et kaebaja on töötu. 3 Kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused. Kohtuistungil jäid H.E ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemkorrakaitseametnik Kert Kotkas vaidles kaebusele vastu ning leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus muutmata. Väärteoprotokollis eitab menetlusalune isik oma süüd. Mittemäletamise küsimust siin ei tekkinud. Kogu H.E tegevus on teadlik kiusamine. H.E ütluste järgi ta ei mäleta kuupäevi ja kellaaegu, kuid ei käinud sel päeval korterist väljas. Politsei tuli tema ukse taha ja ütles, et naaber väidab, et tema on liimiga naabri ukse lõhkunud. Järgmisena tuli kutse politseisse ilmuda. Loeti ette väärtegu ja hakati küsima selgitust. Ta ütles, et asja kohta, mida toime ei ole pannud, ei saa seletust anda. Ta ei mäleta mille eest teda karistati 20.05.

1. a otsusega ning 10.03.
2. a tegu ta samuti ei mäleta. Kohtuistungil andsid tunnistajatena ütlusi G.J.ja N.P.. Kohus uuris järgmisi dokumente: - Tartu politseijaoskonna 02.08.2015.a patrullilehte (tl 42-43); - G.J.03.08.
3. a avaldust politseile (tl 45-46); - XXXX 20.01.2016 vastuskirja Tartu Maakohtule (tl 66); - 20.05.2015, 08.09.2014 ja 20.06.2014 väärteootsused H.E karistamise kohta KarS § 218 lg 1 järgi (tl 69-73); - G.J.ülekuulamise protokollide koopiad ja väärteoprotokollid väärteoasjades nr 2780,15,001923 ja 2780,15,002529 (tl 76-79). Kohus, ära kuulanud tunnistajad ja vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et H.E kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri 24.09.
4. a otsus väärteoasjas 2780,1X,006561 tuleb jätta muutmata. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Esmalt annab kohus hinnangu sellele, kas on rikutud väärteomenetlusõigust, kuna kaebuses on menetlejale ette heidetud väärteo kirjelduse puudulikkust, mis tuleneb asjaolust, et KarS § 203 lg 1 on tagajärjedelikt ja süüteoetteheites tuleb kirjeldada ka tagajärg, mis teoga põhjustati, samuti, millist asja ja kuidas on kahjustatud. Kohus on seisukohal, et Lõuna prefektuuri 24.09.2015 väärteootsus (tl 2) vastab igati VTMS §-s 74 toodud nõuetele. Teo toimepanemine, s.o liimi toppimine korteri X kahte ukselukku ning selle tagajärjel tekkinud kahju 115 eurot, nähtub selgelt väärteootsusest. Otsuses on kajastatud tõendid, analüüsitud vastulause väiteid, antud teole korrektne õiguslik hinnang ning määratud seadusele vastav karistus. Kaebuses toodud väide selle kohta, et väärteo kirjeldusest ei nähtu H.E 4 tegevuse tagajärg, ei vasta tegelikkusele. Otsusest on selgelt aru saada, millise teo H.E toime pani, s.o ukselukkude kahjustumine ning tekitatud kahju suurus. Samuti ei nõustu kohus kaebuses tooduga selles, et kohtuväline menetleja on väärteo toimepanemise tõendatuks lugemisel rikkunud põhimõtet tulenevalt VTMS § 2,

§ 7lg 2, 3.

Otsusest nähtuvalt ei ole kohtuvälisel menetlejal tõusetunud mingeid kahtlusi H.E teo toimepanemise osas. H.E ei ole vastulauses esitanud mingeid asjaolusid, mis tekitaksid kahtlusi tema poolt teo toimepanemise osas, nt kus ta viibis talle inkrimineeritud teo toimepanemise ajal, kuigi teda naabrid sel ajal koridoris nägid. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on otsuses piisavalt põhjendanud vastulauses esitatuga mitte arvestamist ning viidanud, millistele tõenditele tuginedes H.E tegu on tõendatud. Seega vastab kohtuvälise menetleja otsus VTMS § 74 nõuetele. Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuses on menetlusalusele isikule etteheidetava teo kirjeldus sama, mis otsuses. Seega pärast väärteoprotokolli koopia kättesaamist H.E teadis, millise väärteo ta on toime pannud. Kohus on seisukohal, et väärteomenetluses ei ole rikutud menetlusaluse isiku kaitseõigust. Järgnevalt käsitleb kohus väärteoasjas kogutud tõendeid ja annab hinnangu sellele, kas H.E on toime pannud talle süüks arvatud teo. Kohus on seisukohal, et kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega on tõendatud H.E poolt 02.08.

1. a N.P.ukselukkude rikkumine. Väärteoasja lahendamisel on tunnistajate G.J.ja N.P.e, kes elavad kõrvuti asuvates korterites nr X ja X, ühesuguste ütlustega tõendatud see, et kaebuse esitaja viibis 02.08.
2. a peale lõunat XXXX koridoris korteri X ukse juures. Samuti on tõendatud, et kell 16.17 on rikutud korteri X ukselukud liimiga, mille tagajärjel tekkis korteri omanikul N.P.el varaline kahju. Kohus leiab, et kaitsja poolt välja toodud asjaolu, et kumbki tunnistaja vahetult liimi ukselukku panemist pealt ei näinud, ei välista seda, et just H.E korteri X ukselukke kahjustas. Tunnistaja G.J.ütluste kohaselt nägi ta enda korteri uksesilmast, kuidas H.E viibis korteri X välisukse juures vaid mõned minutid enne seda, kui talle helistas N.P., kes ei saanud korteri välisust lahti teha. Need ütlused haakuvad tunnistaja N.P.ütlustega, mille kohaselt kuulis tunnistaja koridoris liikumist ja hiljem ei saanud ta enam korterist välja, võti jäi lukuauku kinni. Ta helistas G.J. G.J.kinnitas, et ei näinud konkreetselt liimi ukselukku toppimist kaebaja poolt, kuna ta uksesilmast näeb vaid naaberkorteri ust, aga mitte ukselinki. G.J.ütluste kohaselt jälgis ta umbes 5 minutit, kuidas H.E korteri X ukse juures tegutses, seejuures H.E vaatas üles ja alla, kuulatas ja tegi kätega midagi. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt selline käitumine viitab üheselt sellele, et ta ei ole juhuslikult korraks peatunud võõra korteri ukse taga. Arvestades seda, et vaid paar minutit hiljem helistas korterist X N. P.G.J. on välistatud, et korteri X ukselukkude rikkumise liimiga sai toime panna keegi teine peale H.E. Kohtul ei ole alust kahelda G.J.ja N.P.ütluste usaldusväärsuses. G.J. 03.08.
3. a avaldusest politseile nähtuvad tema samasisulised ütlused. H.E on varasemalt rikkunud kahel korral (10.03.2015 ja 16.03.2015) tunnistaja G.J.korteri välisust, mille eest teda on väärteo korras karistatud KarS § 218 lg 1 järgi. See asjaolu ei anna alust järeldada G.J.vihavaenu H.E suhtes. Küll aga on H.E varasemad teod muutnud G.J. tähelepanelikuks ja see asjaolu võimaldas avastada ka H.E arutatava teo. Varasematest varavastastest süütegudest naabri vastu on põhjendatud alus järeldada, et H.E on isik, kes kiusab naabreid nende vara rikkumisega. 5 H.E ei ole millegagi selgitanud korteri X ukse juures viibimist ja seal tegutsemist. Kaebaja väitis kohtus, et ta ei mäleta kuupäevi, kuid viibis sel päeval ainult oma korteris. Kohus on seisukohal, et kaebaja sellised ütlused ei ole tõele vastavad, kuivõrd need ei haaku olemasolevate tõendite ega kaebaja varasema käitumisega. Tunnistajad nägid kaebajat korter X juures tegutsemas ja sellega on ka H.E ütlused ümber lükatud. Väärteoprotokollist nähtuvalt on kaebaja 26.08.2015, s.o 3 nädalat peale kõnealust rikkumist andnud ütlusi, mille kohaselt ta eitab oma süüd ja 03.09.
4. a esitatud vastulauses eitab kaebaja samuti XXXX ukselukkude rikkumist. Seejuures ei ole kaebaja kordagi öelnud, et ta viibis sel päeval kodus või midagi ei mäleta. H.E ütluste usaldusväärsust hindab kohus ka tema käitumise kaudu varasemate, naabrite vastu toimepandud väärtegude menetlustes. Kahes naabri vastu toime pandud varavastases väärteomenetluses on H.E keeldunud ütluste andmisest. Ta on keeldunud allkirjaga kinnitamast talle VTMS § 19 järgi õiguste ja kohustuste selgitamisest ja väärteoprotokolli koopia kätteandmise kohta allkirja andmast. Ütluste andmisest keeldumine on menetlusaluse isiku õigus. Menetlusalusele isikule õiguste ja kohustuste tutvustamise ning väärteoprotokolli koopia kätteandmise kohta allkirja andmata jätmine aga väljendab tema allumatust menetlusele ja sellega oma tegude mittetunnistamist. Kuna H.E ei ole kohtuvälisele menetlejale ütlusi andnud, siis ei ole võimalik VTMS § 2 ja

§ 288lg 9 p 3 järgi tema kohtus meenutada tõendamiseseme asjaolusid.

Tartu politseijaoskonna patrullilehe sissekandelt nähtuvalt on 02.08.

1. a sündmuskohale kutsutud kiirabi, H.E näitajad on korras, võtab XXXX, jäi koju. Seega ei olnud H.E olukord selline, mis oleks seadnud kahtluse alla, et ta ei saa aru oma tegevusest. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et ukselukkudesse liimi panemine oleks pidanud olema naabritele kuuldav. Liimi panemine ukselukku on tavaarusaama kohaselt selline tegevus, millega ei kaasne tugevat heli. Seda enam ei ole sellist tegevust kuulda läbi korteri välisukse. Seega on tõendikogumi pinnalt üheselt sedastav H.E poolt korteri X ukselukkude rikkumine liimiga, millega H.E pani toime KarS § 203 lg 1 ettenähtud teo, s.o võõra asja rikkumise, millega ei tekkinud olulist kahju ja milline tegu on seetõttu karistatav väärteona KarS § 218 lg 1 järgi. KarS § 218 lg 1 sätestab vastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine, arvutiandmetesse sekkumine, arvutisüsteemi toimimise takistamine, arvutikuriteo ettevalmistamine, röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri-, või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus. Võõra asja rikkumine on kriminaalkorras karistatav KarS § 203 lg 1 järgi juhul, kui sellega on tekitatud oluline kahju. KarS § 121 sätestab süüteoga tekitatud varalise kahju või süüteo ulatuse. Nimetatud sätte punkt 1 kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot. N.P.ütlustest ja väärteootsusest nähtuvalt kaasnes kahe ukseluku rikkumisega N.P.ele kahju kokku 115 eurot. Kuna kahju jäi alla 4000 euro, on antud juhul võõra asja rikkumine õigesti kvalifitseeritud karistatav väärteona KarS § 218 lg 1 järgi. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest tegutses H.E väärteo toimepanemisel otsuse tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Pannes naabri ukselukkudesse liimi, teadis H.E, et rikub sellega talle mittekuuluvat vara. 6 Kohus ei ole tuvastanud, et H.E oleks väärtegude toimepanemisel esinenud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 218 lg 1 järgi on võimalik karistuseks mõista rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. H.E karistati rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o 160 eurot. H.E on karistatud kergemaliigilise karistusega oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses välja toonud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka kohus. Karistusregistri andmetel on H.E neli kehtivat väärteokaristust KarS § 218 lg 1 järgi. Antud juhul puuduvad H.E karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. H.E on taas pannud toime väärteo, millise eest on teda ka varasemalt korduvalt karistatud, rahatrahvid on seni olnud kuni 30 trahviühikut. Vaatamata sellele, et H.E ei ole väikesed karistused mõjutanud edaspidi hoiduma uutest samasugustest karistusest, on kohtuväline menetleja tema karistamisel leidnud, et uue väärteo eest määratava karistuse määra ei tule oluliselt suurendada. Tegemist on tahtliku võõra vara rikkumisega, milles H.E ei ole oma süüd tunnistanud ega kahetsenud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.05.
2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse karistuse mõistmist järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.“ Sama põhimõte kehtib ka kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel. Kuna kohtuväline menetleja on karistuse määranud oluliselt alla keskmise määra, ei ole kohtu hinnangul alust H.E karistust ka vähendada. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on järginud KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise aluseid ning määranud karistuse eripreventiivseid eesmärke arvestades. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks, ka karistuse muutmiseks ei ole põhjust. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus teeb otsuse VTMS § 132 p 1 alusel. Kuna H.E on ka varem naabrite vastu toime pannud samasuguseid tegusid, ei ole tegemist juhusliku teoga. Ta ei tunnista tegu ega ole tekitatud kahju hüvitama asunud. Seetõttu ei ole alust väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 alusel. Kaebuses esitatud taotlusele rahatrahvi ositi tasumise kohta selgitab kohus, et kuigi kohtuvälise menetleja otsuses puudub VTMS § 74 lg 1 p 13 ettenähtud otsustus rahatrahvi tasumiseks ositi, järgides KarS § 66 lõigetes 2 ja 3 sätestatut, on otsuse täitmisel võimalik tasumise tähtaega pikendada. VTMS § 209 lg 2 järgi kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Kohtuotsuse jõustumise järel on H.E õigus 7 pöörduda avaldusega otsuse teinud Lõuna prefektuuri ja taotleda rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükkamist. Täitmisele pööramise edasilükkamisega on võimalik aja jooksul koguda vahendeid rahatrahvi tasumiseks. Menetluskulud. Menetluskuluks on kaitsjale makstud tasu 456 eurot. H.E on XXXX, tal puuduvad säästud menetluskulude tasumiseks. Majandusliku olukorra tõttu käib H.E-le menetluskulude tasumine ilmselt ülejõu. Majanduslikku olukorda ja resotsialiseerumisväljavaateid arvestades jätab kohus VTMS § 2 ja

§ 180lg 3 alusel osa kaitsjatasust, s.o 336 eurot, riigi kanda.

Teise osa menetluskuludest, s.o 120 eurot mõistab kohus VTMS § 38 lg 1 ja

§ 180lg 1 alusel H.E-lt välja riigi tuludesse.

Majanduslik olukord ei võimalda H.E tasuda kahju ja menetluskulusid

§ 417

lg 2 sätestatud tähtaja jooksul.

§ 180

lg 3 alusel määrab kohus menetluskulude tasumise ositi 1 aasta jooksul otsuse jõustumisest. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8