Obsah (8)

§ 201§ 199§ 68§ 74§ 73§ 78§ 56§ 120

1-16-4156 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4156 (15230106623) Kohtukoosseis Märt Toming Kohtuistungi se

§ 201

lg 2 p 1 järgi Lühimenetlus Prokurör Helen Kiviloo Süüdistatav H.G Ik: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, keskeriharidus, emakeel: eesti keel, töökoht: ei tööta, pensionär, elukoht: XXX. Tõkend: elukohast lahkumise keeld kuni 09.02.2017. Varasem karistatus: üks kehtiv kriminaalkaristus: Harju Maakohtu 14.09.2012 otsusega karistatud

§ 199lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi Kr

MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 1 kuu ja 10 päeva.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3 päeva.

Ära kandmata karistus jäeti

§ 74lg 1, 3 alusel tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga kohaldamata.

Katseaeg lõppes 13.03.

1. Kehtivaid väärteokaristusi üks. Kaitsja Advokaat Merike Allikmäe RESOLUTSIOON
4. H.G süüdi tunnistada

§ 201lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 4 (neli) kuud. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada H.G-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ära kandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta H.G-le mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 2 kuud ja 20 päeva H.G suhtes kohaldamata, jättes selle 1

4. karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et H.G temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel arvestada H.G-le määratud 1 (üks) aasta ja 6 kuulise katseaja kulgemist kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 19.05.

1. H.G suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise tühistada kohtuotsuse jõustumisel. H.G-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot; s.o kokku menetluskulu 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „H.G , 1-16-4156, menetluskulud, ositi tasumine”. Makseinfo koos arveldusarvete numbrite ja viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel H.G poolt avaldatud elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Jätta määratud kaitsjale kohtueelsel menetlusel makstud tasu 72 eurot ja kohtumenetlusel makstud tasu 72 (seitsekümmend kaks) eurot, so kokku määratud kaitsjale makstud tasu 144 (sada nelikümmend neli) eurot KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. XXX esitatud tsiviilhagi summas 1000 (üks tuhat) eurot rahuldada osaliselt, so 726, 13 euro ulatuses ning H.G-lt VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 5 alusel välja mõista XXX kasuks 726 (seitsesada kakskümmend kuus) eurot ja 13 (kolmteist) senti, mis tuleb tasuda XXX arveldusarvele nr XXXXXXX Swedbank AS, märkides selgitusena: „H.G , 1-16-4156, tsiviilhagi hüvitamine“. Ülejäänud osas, so 273 euro ja 87 sendi ulatuses jätta esitatud tsiviilhagi rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.
2. KRIMINAALASJA KOHTULIKU UURIMISEGA KOHUS TUVASTAS: H.G ´it süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem pannud toime varguse, viibides XXX juures külas 29.08.2015 Tallinnas XXX asuvas korteris sai enda valdusesse seal olnud XXX käekella BMW M Style Automatic Chronograph väärtusega 1000 eurot, mille lubas lasta hinnata ja seejärel XXX tagastada või siis organiseerida käekella müügi, 2 millest saadud raha lubas anda XXX. H.G tegelikkuses lubatud hindamist ei teostanud ega käekella XXX ei tagastanud, samuti ei hüvitanud ta kannatanule kella maksumust vaid hakkas käekella ise kasutama, pöörates seega ebaseaduslikult enda kasuks XXX kuuluva vara 1000 euro väärtuses. Seega H.G isikuna, kes on varem toime pannud varguse pani oma tahtliku tegevusega toime tema valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, see on

§ 201lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, kuid ei tunnista end süüdi esitatud summas. Kella rihm oli katki, ei läinud kätte. Kannatanu ähvardas, nõudis 200 eurot, kui oleks samal õhtul maha müünud, oleks ka 50 euroga nõus olnud. Tissot kell maksab 900 eurot. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses, enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et lühimenetluse kohaldamine on põhjendatud. Kogutud tõendid on kohtukõlbulikud. Hagi on paisutatud, kannatanu oleks nõus olnud ka 200 euroga, ka 50ga. Süüdistatav on valmis hüvitama 100 eurot.

1. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü osalise tunnistamise, samuti kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Kohus leiab, et 29.08.2015 XXX käekella BMW M Style Automatic Chronograph oma valdusse saamine ja selle oma kasuks pööramine H.G poolt on tõendatud süüdistatava süü osalise tunnistamise ja muude kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Kannatanu XXX ütluste kohaselt (tl 2-4, 37-38, teade varavastase süüteo kohta tl 6-8) oli ta 29.08.2015 oma tuttava XXX juures XXX Tallinnas koos elukaaslase XXX. Samas seltskonnas viibis veel ennast Andres Siimsooks nimetanud isik. Kannatanul oli käe peal vaidlusalune kell ja teda hakkas huvitama, kas Andres võib teada selle kella väärtust. Arvas, et kui Andres teeb kellale hea pakkumise, siis võib selle maha müüa. Koosviibimise ajal pakkuski Andresele, et ta ütleks kellale hinna. Ise arvas, et kell on väärt umbes 1000 eurot. Kell vägi välja nagu uus, klaas ei olnud pealt kriimudega, ketil oli küll näha väikeseid kulumisjälgi. Kuna oli laupäevane päev, siis Andres võttis kella oma kätte, et esmaspäeval hindaja käest kella väärtust küsida. Kõike seda kokkulepet ja kella üleandmist nägid pealt elukaaslane ja XXX. Kokkulepitult helistaski Andres talle esmaspäeval 30.08.2015 ning pakkus kella eest 500-700 eurot. Andres ütles veel, et uuena maksab see kell 1200 eurot, aga kuna kell ei ole uus, siis saab ainult sellist hinda pakkuda. Teda see hind ei rahuldanud. Lootis ikka vähemalt 1000 eurot kella eest saada. Ütles, et sellise hinnaga ei müü ja võtab tema käest kella tagasi. Andres oli tema otsusega päri ja leppisid kokku, et annab kella üle järgmise nädala reedel Russalka juures. Läks kohale koos elukaaslasega ning ootasid teda kokkulepitud kohas vähemalt 30 minutit. Peale seda helistas ning kuna kõnedele ei vastatud, siis tulid ära. Nii said peaaegu igal nädalal korra erinevatel kohtadel ja aegadel telefoni teel kokku leppida kokkusaamise kohad, aga erinevatel põhjustel jättis sinna ilmumata. Viimane kord suhtles Andresega telefoni teel 14.10.2015 kui ta lubas ise tulla tema juurde ja kella ära tuua. Seda aga ei juhtunud. Kui Andres talle kella tagasi ei ole nõus andma, siis soovib esitada tsiviilhagi kella väärtuse ulatuses, mis on vähemalt 1000 eurot. Kodus on olemas kella karp koos dokumentidega ja annab asja juurde informatiivse pildi, kus on sarnase mudeliga kell (tl 5). Fotode järgi äratundmise protokollist nähtuvalt (tl 37-38) on XXX fotol nr 3 kujutatud H.G ära tundnud isiku, kellele andis 29.08.2015 oma käekella hindamiseks ja meesterahvas pidi selle talle tagastama. Kella ta ei tagastanud ja raha ei hüvitanud. 3 Kannatanu XXX ütluste kohaselt (tl 12-13, 34-36) tuli augustis 2015 tema juurde Andres (telefon XXXXXXX) ja hiljem tuli järgi sõber XXX. Külas olid veel sõbranna XXX koos elukaaslase XXX. Siis läksid XXX ja Andres välja suitsetama ning seal oli XXX näidanud Andresele oma Šveitsi käekella. XXX rääkis hiljem, et oli oma käekella andnud Andresele. Ei pööranud sellele tähelepanu, kui XXX tema pool oli, kas tal oli käekell käe peal või ei. Siis Andres tuli korraks tuppa ja kohe koos XXX läksid ära. Nad olid veel XXX öelnud, et tulevad kahe tunni pärast tagasi ja kontrollivad asjade ehtsust. Seda ütles talle jällegi XXX, ise ta seda ei kuulnud. Tagasi Andres ja XXX ei tulnud. Kui Andresele nädalavahetusel helistas, siis ta ütles, et Saksa papi kell maksab 40 eurot, aga XXX kell olevat kallim, hinda kahjuks ei mäleta. Teab, et XXX rääkis talle veel oma kellast, et tal on kella dokumendid alles ja ta saab tõestada, et kell on tema oma. Teab, et XXX ja XXX olid mingil ajal Andresega ühendust saanud, et Andres toob tema sõrmuse ja XXX kella Russalka juurde, kuid ta ei olevat sinna tulnud. Praegu tema telefoninumber enam ei vasta ja peale seda pole ta ka ise ühendust võtnud. Fotode järgi äratundmise protokollist (tl 34-36) nähtuvalt on kannatanu XXX fotol nr 3 kujutatud H.G ära tundnud isiku, keda teadis Andres Siimsoo nime all, kellele andis oma kuldsõrmuse ja XXX oma kella. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt (tl 17-18) tunnistaja täpset aega ei mäleta enam, oli 2015 aasta augustikuu lõpus või septembrikuu alguses, kui ta koos elukaaslase XXX viibis külas oma tuttaval XXXl XXX korteris Tallinnas. Seal olid peale nende veel XXX tuttavad, kaks meesterahvast. Üks meestest oli Andrese nimeline, aga teise nime öelda ei oska. XXX tuli juttu H.G kellast, mäletab, et teemana oli üleval see, et Andres lubas lasta kellelgi XXX kella ära hinnata. XXX oli sel päeval käe peal Šveitsi meeste käekell. Kas meestel ka hinnast omavahel enne juttu oli või ei, et kui palju see kell maksab, seda öelda ei tea. Kuulis seda, kuidas Andres lubas lasta kellelgi XXX kella ära hinnata ja pidi hiljem selle XXX tagasi tooma. Sellest neil omavahel juttu polnud, et Andres müüks selle XXX kella kellelegi. Mingil ajal see Andres selle teise meesterahvaga läksid minema, et kella hinda uurida. Siis nad tulid vist korra tagasi, ilma kellata ja ütlesid, et tunni aja pärast saab teada ja kui nad siis tunni aja pärast uuesti ära läksid, tagasi nad XXX juurde ei tulnudki. Jäid veel seda Andrest ootama ja imestasid, et neid nii kaua pole. XXX küsis siis XXX käest selle Andrese kontakttelefoni numbri ning helistas tema teada samal õhtul sellele Andresele ja pärast mitmeid kordi helistas veel, mille peale Andres lubas kokku saada, kuid kohale ei tulnud. Viimati käisid kokku saamas XXX koos Russalka juures, kuhu Andres pidi tulema ja mainis veel, et ta pidi seal lähedal kuskil töötama, kuid kohale ta ei tulnud ja hiljem oli juba telefon välja lülitatud. Rohkem pole selle Andresega ei temal ega XXX kontakti olnud. Kahtlustatava H.G ütluste kohaselt (tl 45-47) tutvus ta juhuslikult ühe naisterahvaga, kelle juures käis korduvalt külas. Laupäevasel päeval helistas naisterahvas hommikul ja pakkus sõjaväe-teemalisi fotosid. Kui naisterahva juurde jõudis, siis naisterahvas fotosid ei leidnud. Andis naisterahvale 20 eurot ja küsis, et järsku müüb naisterahvas talle oma sõrmuse. Sõrmust oli vaja enne hinnata ja naisterahvas andis talle sõrmuse. Siis sai kokku ühe tuttavaga, kelle nimi on XXX ja läksid Davidi valuutavahetuspunkti. Seal lasi sõrmuse hinnata ja öeldi, et see pole väärismetall. Läksid koos XXX naisterahva juurde tagasi ja seal olid üks meesterahvas ja naisterahvas. Pani sõrmuse köögis lauale tagasi. Korteris olnud meesterahvas hakkas temaga rääkima ja ütles, et tal on vaja raha. Ütles meesterahvale, et kui see kell on seda väärt, siis võib selle kella eest raha organiseerida. Kindlasti ei öelnud meesterahvas, et see on 1000 eurot. Ütles ainult, et kell pidi olema kallis, kuid konkreetsest summast kohe kindlasti juttu ei olnud. Rihm oli väiksemaks tehtud, lülid välja võetud ja juba see iseenesest viib kella hinna allapoole. Igatahes andis ta talle selle kella, millel oli BMW märk küll peal, kas kell oli selle firma oma, ei oska öelda. Pani kella omale käele ja läks ära. Kuna olid joomased, siis ei mäleta täpsemalt kuidas see kokkulepe oli, millal pidi tagasi tulema ja ütlema kella hinna ja kaupa tegema. Paari päeva pärast hakkas XXX helistama, et ta tuleks sinna, XXX tahab kella saada. Võimalik, et võttis XXX ühendust kuna see saatis ähvardava sisuga sõnumeid. Mäletab, et paar korda leppisid telefoni teel kokku, et toob talle 4 kella või maksab kinni, kuid ta ei tulnud. Esimene kord leppisid kokku Russalka juures, kuhu ise minna ei saanud, pärast aga ei ilmunud tema välja. See võis olla septembris-oktoobris
2. Kuna kella rihma lülid olid väljas ja rihm kitsas, siis oli halb sellega käia ja mingil ajal kukkus kell maha ning läks katki. Ei taha hästi uskuda, et see oli korralik kell, sest kukkudes läks täiesti puruks ja pidi selle ära viskama. Kella hindama ei jõudnudki, mõnele tuttavale näitas, kuid keegi ei olnud huvitatud. Ei oska öelda kui palju see kell väärt võis olla, see polnud uus kell. Ise mõtles, et kui kella eest 100 või 150 eurot saab, siis on hästi saadud. On isegi nõus selles summas kahju hüvitama, kuid kindlasti ei ole selle kella väärtus 1000 eurot. Kella suhtes tunnistab, et see XXX kell jäi tema kätte ja kandis seda umbes nädal ning selle kella eest ta XXX mingit raha pole maksnud. On ennast tutvustanud ainult eesnime järgi, Andres. Perekonnanime pole XXX ega XXX öelnud. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist (tl 30-33) nähtub, et H.G on kasutanud mobiiltelefoni abonentnumbriga XXXXXX ning ajavahemikul 28.08.2015 kuni 30.09.2015 on toimunud telefoniühendus XXXga kaheksateistkümnel korral, neist kaheksal korral on H.G se helistanud XXX ning XXX on saatnud ka oma telefonilt kaks sõnumit H.G-le, mis viitab tihedale omavahelisele suhtlusele ja kinnitab XXX ja H.G, samuti XXX ütlusi. Eelmärgitud tõenditega on üheselt tuvastamist leidnud, et H.G, viibides XXX elukohas, kohtus seal kannatanu XXX, kes andis talle hindamiseks ja sobiva hinna puhul ka realiseerimiseks oma käekella BMW. Kriminaaltoimikus leiduva fototabeli kohaselt on kannatanu XXX esitanud kohtueelsele menetlejale kella olemasolu ja omandiõigust tõendavad dokumendid (tl 40-41), milledest nähtuvalt on tegemist käekellaga BMW M Style Automatic Chronograph, mille müügikuupäevaks on dokumentide kohaselt 08.04.1997 ning ostjana on märgitud XXX. Kogutud tõenditest tulenevalt ei ole ka tekkinud vaidlust selles, et H.G ei ole seniajani XXX tagastanud ei vaidlusalust kella ega hüvitanud ka varalist kahju.

§ 201

lg 2 p 1 näeb ette vastutuse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise. Seega tuvastamaks isiku käitumises süüteokoosseisu olemasolu, tuleb tuvastada kas tegemist oli süüdlase jaoks võõra vallasasja või muu varaga, kas see oli tema valduses või temale usaldatud ja kas see pöörati ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks ning kas isik on varem toime pannud mõne eelpool loetletud kuritegudest. Nii kannatanu XXX, kannatanu XXX, tunnistaja XXX kui ka süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlustest tuleneb, et kõik eelmärgitud isikud viibisid XXX elukohas ja XXX andis H.G-le hindamiseks ja sobiva hinna olemasolul ka müümiseks oma käekella. Sellest saab järeldada, et vaidlusalune käekell kuulus XXX, mida kinnitavad ka kirjalikud tõendid kella kohta ning seega oli see kell H.G jaoks võõras vallasasi. Samadest tõenditest, saab järeldada ka seda, et XXX andis valduse kella üle vabatahtlikult H.G-le. Ühtlasi on samast tõendikogumist üheselt tuvastatav, et valdus kella üle anti üle vaid teatud tingimustel, so kella väärtuse hindamiseks ja kui H.G saab kella müügiks XXX sobiva pakkumise, siis ka ostupakkumise tegemiseks. Seega pidi H.G kella pärast hindamist tagastama. Et sellised tingimused olid nii XXX kui ka H.G-le arusaadavad, saab teha järelduse nii XXX kui H.G ütlustest. Samas on H.G kohtueelsel menetlusel antud ütlustest võimalik järeldada, et H.G ei käinud kella väärtust hindamas ega tagastanud ka kella. Süüdistatav on küll kohtuistungil väitnud, et XXX oli kella kohesel müügil ja raha saamisel valmis kella müüma ka 50 euroga, kuid kohtueelsel menetlusel kogutud tõendid taolisi väiteid ei kinnita. Süüdistatava kohtuistungil antud lühikese selgituse kohaselt tahtis XXX kella müügist saadava raha eest saada kanepit, kuid kannatanu XXX ja teiste kohtueelsel menetlusel üle kuulatud isikute ütlustest saab järeldada, et H.G pidi minema 5 kella hinda uurima ja tagasi ei tulnudki. Seega jäänuks ka oodatud kanep ostmata ja kanepit ootavad isikud ootaksid seda lõputult. Kohtu arvates puudub sellises situatsioonis loogika, kuivõrd isik ei saa osta kanepit kella müügist saadava raha eest kui ta ei tea ei kella hinda, selle võimalikku ostjat ega ka seda, millal kella hindamiseks kaasa võtnud isik üldse tagasi tuleb. Selle aja peale saaks soovitud kanepi kätte palju kiiremini kui esitatud versioonist tuleneva teadmata aja jooksul. Ka H.G ise väitis ülekuulamisel, et ta ei mäleta millal ta pidi tagasi tulema ja kella hinda ütlema ning kaupa tegema. Seega kohtuistungil esitatud väited ei riimu kohtueelsel menetlusel esitatud väidetega. Kui kohtuistungil süüdistatav märkis, et XXX saatis talle ähvardava sisuga sõnumeid ja nõudis 200 eurot, siis kohtueelsel menetlusel on H.G märkinud, et XXX saatis ähvardava sisuga sõnumeid, kuid sõnumite sisu ei ole H.G kohtueelsel menetlusel avaldanud. Seega kohtuistungil esitatud versioon asjade käigust ja sündmuste sisust ei ole omavahel kooskõlas ja kohtuistungil on süüdistatav asunud lisama väiteid, mida ta varem esitanud ei ole. Kohtueelsel menetlusel on H.G ka märkinud, et leppis XXX kokku, et maksab kella kinni, kuid XXX ei ilmunud kohale. Samas ei ole H.G nimetanud seda summat, mida ta oleks olnud nõus maksma, väites vaid seda, et kui kella eest 100 või 150 eurot saab, on hästi saadud, kuid kindlasti ei ole kella väärtuseks 1000 eurot. Seevastu nähtub XXX ütlustest, et kokkulepitult 30.08.2015 helistas talle Andres ja pakkus kella eest 500-700 eurot, öeldes, et uuena maksab see kell 1200 eurot. XXX aga sellise hinnaga ei olnud nõus ja lootis saada 1000 eurot, mistõttu tahtis kella tagasi. Selline kannatanu positsioon näitab üheselt seda, et ta soovis kella tagasi saada, kuivõrd H.G pakutud hind teda ei rahuldanud. Seega oli kannatanul aega oodata ära nii hinnapakkumine kui ka kella tagastamine ja väide koheselt kanepi jaoks raha saamise soov ükskõik mis hinnaga kella müügist saadava raha eest ei riimu teiste tõendite ega sündmuste kronoloogiaga. Küll võib teha taolistest kannatanu ütlustest järelduse, et H.G oli kella orienteeruvast hinnast hästi teadlik ning selleks hinnaks ei olnud ei 50 ega 200 eurot nagu kohtuistungil väitis H.G, vaid oluliselt rohkem. Sellest tulenevalt saab järeldada seda, et kõigepealt oli H.G teadlik sellest, et vaidlusalune kell oli tema jaoks võõras asi, et XXX on selle tema valdusse andnud vaid hindamiseks ning seda, et kuna H.G pakutud hind XXX ei rahuldanud, siis nõudis XXX kella tagasi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole XXX temale kuulunud kella tagasi saanud. Kohtuistungil väitis H.G, et vaidlusalune kell läks katki, kuna rihm oli katkine. Samas kohtueelsel menetlusel on H.G selgitanud, et seda kella kandis ta umbes nädal aega, kuid kuna kella rihma lülid olid väljas ja kella rihm oli talle kitsas, siis oli halb sellega käia ning mingil ajal see kell kukkuks maha ja läks katki. Sellisest selgitusest saab järeldada, et H.G asus kella kandma käel, so kasutama kella sihtotstarbeliselt isegi siis kui kella rihm oli tema jaoks kitsas ja kella kanda ebamugav. Selline objektiivne käitumine näitab H.G soovi käituda võõra asja omanikuna, millega manifesteeris oma omastamistahet. Vastasel juhul, kui seda kella oli nii ebamugav kanda, poleks ta seda käel kandma asunud, vaid oleks tegelenud sellega, milleks selle kella üle talle valdus anti, so hinnata kell ja kui hind ei sobi omanikule, siis kell tagastada. XXX sõnade kohaselt aga teatas H.G talle juba kahe päeva möödudes hinna, mis XXX ei sobinud ja seetõttu pidanuks kella koheselt tagastama XXX kui asja omanikule. Kella tagastamata jätmine ja selle kandma asumine näitab üheselt H.G soovi tema valdusse antud võõras asi ebaseaduslikult omastada. Puutuvalt sellesse, kas H.G on

§ 201

lg 2 p 1 nimetatud isikuks, siis leidub kriminaalasja materjalides Harju Maakohtu 14.09.2012 otsus nr 1-12-8697, millest nähtuvalt karistati H.G

§ 199lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest Kr

MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 1 kuu ja 7 päeva, milline karistus jäeti

§ 74lg 1, 3 alusel tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga kohaldamata.

Katseaeg lõppes 13.03.2014. Seega on eelmärgitud otsusega mõistetud karistus senini kehtiv ega ole kustunud ja H.G puhul oli temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal nagu on ka käesoleval ajal tegemist isikuga, kes on varem toime pannud varguse. 6 Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et H.G käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud

§ 201

lg 2 p 1 ettenähtud kuriteona, so valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramisena, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus H.G käitumises ei tuvastanud.

1. TSIVIILHAGI Kohtueelsel menetlusel on kannatanu XXX esitanud tsiviilhagi summas 1000 eurot (tl 39), mis seisneb süüdistatava poolt omastatud käekella väärtuses. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud. Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1-3 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtuistungil leidis süüdistatav, et ta on nõus hüvitama 100 eurot, kuid mitte rohkem, kuivõrd kell oli katkise rihmaga ja klaas kriimustatud ning samas maksab Tissot käekell 900 eurot, kuid vaidlusalune käekell oli vana. Kohus hindab taolisi süüdistatava väiteid süüdistatava soovina vähendada vallasaja väärtust, eesmärgiga kergendada oma olukorda ja vähendada väljamõistetavat hüvitist. Kohus peab vajalikuks märkida, et süüdistatav ei ole kogu menetluse vältel esitanud ühtegi kirjalikku tõendit oma väidete kinnitamiseks, millest nähtuks, et sellise kella hind võib olla 50 või 100 eurot ning tegemist on paljasõnaliste väidetega. Kui kohtuistungil süüdistatav väitis, et kell oli kriimustatud ja kellarihm katkine, siis kohtueelsel menetlusel on H.G märkinud, et kella välimusel ei olnud tegelikult midagi viga ja et ta teab, et rihm oli väiksemaks tehtud, lülid välja võetud ja see viib kella hinna allapoole. Seega kohtueelsel menetlusel ei tuvastanud süüdistatav kellal mingit erilist puudust, vaid vastupidi, kella välimusel ei olevatki midagi viga olnud. Märgitud puudus, milleks oli rihma lüli puudumine, oli aga kõrvaldatav, kuivõrd sellest, et lüli oli ära võetud, oli H.G teadlik ja kriminaalasjas esitatud tõendi kohaselt on XXX ka puuduolev rihma lüli olemas. Puutuvalt käekella hinda peab kohus vajalikuks veel kord esile tuua XXX ütlusi kohtueelsel menetlusel, kus H.G oli talle kella hinnaks pakkunud 500-700 eurot, väites, et uus selline kell maksab 1200 eurot. Seega teadis H.G kella võimalikku müügihinda nii kasutatuna kui ka uuena. Kuna H.G ei ole aga kohtueelsel menetlusel ei kohtuvälisele menetlejale ega ka kannatanule esitanud tõendeid kella võimaliku turuväärtuse kohta vahemikus 50 kuni 200 eurot, tuleb lähtuda kriminaalasjas kogutud muudest tõenditest. XXX on kohtueelsel menetlusel esitanud kella hinna tõestuseks e-Bay portaali väljatrüki (tl 42), mille kohaselt on samasugust kella võimalik osta hinnaga 819 USD, mis euro ja dollari vahetuskurssi arvestades (Euroopa Keskpanga fikseeritud euro vahetuskurss 1 € = 1,13 USD ja 1 USD = 0,89 € seisuga 19.05.2016) moodustab 726, 13 eurot. Taoline hind on aga samas suurusjärgus 7 XXX kohtueelsel menetlusel märgitud H.G pakutud võimaliku hinnavahemikuga 500 kuni 700 eurot. VÕS § 132 sätestab kahju hüvitamise asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. Vastavalt eelmärgitud paragrahvi lõikele 1 tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Sama paragrahvi lõike 2 sätete kohaselt kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Süüdistatava ütlustest saab järeldada, et tal kukkus kell maha ja purunes, mistõttu viskas ta selle kella minema. Seega ei võtnud ta ühendust asja omanikuga ega püüdnud ka purunenud kella parandada ning käitudes ise asja omanikuna, viskas kella minema, käsutades asja kui omanik. Seega ei ole tegemist asja kahjustumisega, vaid lõpliku hävimisega ning kahju tuleb hüvitada hävinenud asja väärtuses. Vastavalt VÕS § 132 lg 1 sätetele tuleb asja hävimise korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele kulutustele. Seejuures ei saa kohus arvestada eelviidatud sätte teise lausega, mille kohaselt tuleks kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada asja väärtuse olulise vähenemisega asja hävimise hetkel, kuivõrd see asjaolu on tõendamata. Lisaks sellele saab süüdistatava ütlustest järeldada, et võõras vallasasi hävines ajal, mil vallasasi oli süüdistatava valduses ja hävinemine toimus süüdistatava enda süül. Süüdistatav väitis küll kohtuistungil, et vaidlusalune vallasasi oli kriimustatud ja katkise rihmaga, kuid kohtueelsel menetlusel väitis, et kellal polnud tegelikult midagi viga. Seega tuleb lähtuda VÕS § 132 lõikes 1 sätestatud põhimõttest ja hüvitada tuleb uue samaväärse asja soetamiseks tehtav kulu. Kohtu arvates puudub ka mõistlik põhjendus, miks peaks kannatanu kahju hüvitamiseks ostma endale kasutatud asja kuskilt teise ringi müügist, millise asja väärtus ei vasta hävinud asja väärtusele. Arvestades asjaolu, et süüdistatav ei ole senini midagi teinud selleks, et XXX tekitatud varalist kahju hüvitada ega astunud samme kannatanule uue samaväärse asja soetamiseks, leiab kohus, et tsiviilhagi läbi vaadates ei saa kohus süüdistatavale panna kohustust soetada kannatanule uut kella hävinud asja asendamiseks, vaid temalt tuleb välja mõista hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kuna kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevalt on käesoleval ajal samaväärse asja väärtuseks Eesti Panga euro päevakursi (EKP fikseeritud euro vahetuskurss http://www.eestipank.ee/valuutakursid) kohaselt seisuga 19.05.2016 726, 13 eurot, siis tuleb hüvitise suuruse kindlakstegemisel sellest summast ka lähtuda. Tsiviilhagi rahuldamiseks peab varaline kahju olema tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, s.o VÕS § 1043 mõttes süülise käitumisega ja omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on üheselt tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis kohalduvad VÕS § 1043 sätted ning varaline kahju tuleb kannatanule hüvitada süüdistatavale kuuluvate varaliste vahendite arvelt. Samas leiab kohus, et kuivõrd kohtueelsel menetlusel on kannatanu esitanud tsiviilhagi 1000 euro nõudes ja samas on ta esitanud kohtueelsele menetlejale tõendid selle kohta, et samaväärse asja soetamiseks tehtav kulutus oleks vaid 726, 13 eurot, siis tuleb esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt, so samaväärse asja soetamiseks tehtava kulutuse suuruses summas, jättes ülejäänud osas kui tõendamata osas tsiviilhagi rahuldamata.
2. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt

§ 56lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 8 Seadusandja on

§ 201

lg-s 2 p-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistusena ette näinud rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, peab kohus kujundama enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt peab kohus sanktsioonis alternatiivsete karistusliikide puhul vangistust mõistes põhjendama, miks ei ole süüdistatava suhtes võimalik kergemaliigilist karistust kohaldada. H.G ankeetandmete kohaselt H.G raske puude tõttu ei tööta ja ainukeseks sissetulekuks on pension. H.G ütluste kohaselt on ta ajuti küll töötanud kui tervis on võimaldanud, kuid alaliselt ta tööd teha ei saa. Sellest tulenevalt saab asuda seisukohale, et ka edaspidi ei ole süüdistatav puude tõttu tööga alaliselt hõivatud ega püsiva töise sissetulekuga kindlustatud. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et süüdistataval ei ole ega saa ka olema püsivat sissetulekut, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda kas ühe osana või ositi. Lisaks sellele mõistetakse süüdistatavale kannatanu kasuks välja tsiviilhagi, mis ei ole väike ning süüdistataval lasub ka menetluskulude hüvitamise kohustus. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes rahalise karistuse kohaldamine on välistatud ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Hinnates H.G süü suurust

§ 201

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemises, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse ühe varavastase süüteoepisoodi toimepanemist, mille tagajärjel tekkis varaline kahju ning süüdistatav ei ole kannatanule ka varalist kahju hüvitanud. Sellele vaatamata leiab kohus, et tegemist ei ole korduva või süsteemse õigusvastase käitumisega ning koosseisuliseks raskendavaks asjaoluks on varasem varguse toimepanemine, mille eest karistati süüdistatavat neli aastat tagasi. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava süü ei ole suur ning süüd võib suuruselt hinnata süüks, mis on oluliselt alla keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusaktis kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid märgitud ei ole. Kohtuistungil süüdistatav kahetses seda, et kella tagasi ei andnud, kuid leidis, et vaidlusalune kell ei saanud nii palju maksta kui nõuab kannatanu ning kannatanu nõue on hinnatav väljapressimisena. Kohus leiab, et kahetsust ei saa avaldada mõne mööndusega või valikuliselt mõne asjaolu osas, vaid kahetsus peab olema üheselt mõistetav, et saaks hinnata seda kahetsust siirana. Kohus süüdistatava avaldatud kahetsuses siirust ei täheldanud. Seega ei ole tuvastatud ka asjaolu, mis võiks mõistetavat karistust mõjutada kergendamise suunas. Karistuse mõistmisel arvestatakse ka eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Eripreventiivsetesse eesmärkidesse puutuvalt on tuvastatud, et süüdistatavat on varem kohtu poolt varavastase kuriteo toimepanemise eest karistatud. Samas on selle kohtuotsuse kuulutamisest möödunud peaaegu neli aastat ja süüdistatavale määratud katseaeg möödus edukalt, st mõistetud karistust täitmisele ei pööratud. Lisaks sellele on prokuratuur 23.12.2014 esitanud eeluurimiskohtunikule taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks H.G süüdistuses

§ 120ja 121 ettenähtud kuritegude toimepanemises Kr

MS § 202 sätete alusel, kuid tegemist on isikuvastaste süütegudega, st käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva süüteoga võrreldes eriliigilise süüteoga. Seejuures on taotlus esitatud detsembris 2014 süütegude osas, mis olid toime pandud vahetult pärast eelmise kohtuotsusega määratud katseaja lõppemist. Seega ei ole selliseid asjaolusid, mis nõuaks ka keskmise süü korral ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras karistuse kohaldamist, kinnistamaks korduvalt karistatud süüdistatavas arusaama keelunormi kehtivusest. Õiguskorra kaitsmise huvidesse puutuvalt peab kohus vajalikuks märkida, et ühiskonnal on õigustatud ootus, et süütegusid toime pannud isikuid karistatakse ja sellega näidatakse, et riik ei jäta süütegude toimepanemisele reageerimata. Samas ei ole käesolevas kriminaalasjas sellist avalikku huvi, mis eeldaks range karistuse kohaldamisega hukkamõistu väljendamist. 9 Käesolevas kriminaalasjas saab süüteo tehioludest järeldada ka kannatanu enda hoolimatust oma varasse ja selle vara säilimisse olukorras, kus kannatanu andis valduse asja üle võhivõõrale isikule ja lootis seejärel temale tundmatult isikult aususe ülesnäitamist. Kohtu arvates on taoline kannatanu käitumine kergemeelne ega saa raskendada süüdistatava olukorda. Kuna süüdistatavale eelmise otsusega määratud katseajast on möödunud kaks aastat ja süüdistatav on sellel ajavahemikul suutnud käituda suhteliselt õiguskuulekalt, leiab kohus, et süüdistatavale mõistetava karistuse võib jätta tingimisi kohaldamata ja kohaldada tema suhtes

§ 73

lg 1 ja 3 sätteid lootuses, et süüdistatav suudab ka kriminaalhooldaja abita edaspidi käituda õiguskuulekalt ning kohus ei pea süüdistatava allutamist käitumiskontrollile vajalikuks. 5. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ning teise astme kuriteos süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Kohtule esitatud ankeetandmete kohaselt on süüdistatava ainsaks alaliseks sissetulekuks pension ning alaline töine sissetulek puudub. Samas ei ole süüdistatav esitanud tõendeid ka selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks talle üle jõu ja ta oleks maksejõuetu. Lisaks sellele, ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul nähtub karistusregistri andmetest, et süüdistatavat on varem karistatud varavastase kuriteo toimepanemise eest, samuti on teda karistatud varavastase väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, mis on senini tasumata. Seetõttu ei saa tulla järeldusele, et menetlusesemeks oleva süüteo toimepanemine oli süüdistatava jaoks juhuslik episood elus. Samas on viimasest kohtuotsusest siiski möödunud pikem ajavahemik ning kuna süüdistataval puudub ka alaline töine sissetulek ning süüdistataval lasub ka kannatanule varalise kahju hüvitamise kohustus kui konkureeriv kohustus, peab kohus võimalikuks siiski vähendada välja mõistetava menetluskulu suurust, jättes osa menetluskulust, so määratud kaitsjale makstud tasu, riigi kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetava menetluskulu, so sundraha suurust, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetav menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ 10