Obsah (4)

§ 121§ 73§ 66§ 74

1-12-4368 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2013 Tartu Kriminaalasja number 1-12-4368 (11740000022) Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne

§ 121

järgi, üldmenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. aprilli 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatavate I.D ja K.N-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Prokurör Olga Dorogan Kannatanu esindaja Oleg Nišajev Süüdistatav I.D elukoht XXXX, isikukood XXX, varasem karistatus puudub, tõkendit ei ole kohaldatud. Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Süüdistatav K.N elukoht XXXX, isikukood XXX, varasem karistatus puudub, tõkendit ei ole kohaldatud. Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Kohtuistungi toimumise aeg
2. september 2013 RESOLUTSIOON:
3. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
4. aprilli 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-4368 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Välja mõista I.D-lt ja K.N-ilt KrMS §-de 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 ning 190 p 1 alusel kummaltki 120 eurot V.S. kasuks tema poolt oma lepingulisele esindajale Oleg Nišajevile apellatsioonimenetluses makstud menetluskulude katteks.
6. I.D ja K.N-i poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat Anti Aasmaale apellatsioonimenetluses makstud menetluskulud jätta KrMS § 185 lg 2 alusel nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
7. oktoobril 2013 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
8. oktoobrist
9. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
10. oktoobrist
11. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 19.04.2013 otsusega mõisteti I.D süüdi

§ 121

järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vangistust.

§ 73lg 1 ja 2 kohaselt kuulub koheselt ärakandmisele 2 kuud vangistust.

Ülejäänud osa vangistusest, s.o 1 aasta ja 8 kuud ei pöörata täitmisele, kui I.D ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti tunnistati maakohtu otsusega K.N süüdi

§ 121

järgi ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 160 päevamäära ulatuses (lähtuvalt isiku keskmisest päevasissetulekust kuulub kohaldamisele päevamäär 24,50 eurot), s.o summas 3920 eurot.

§ 66

lg 1, 3 alusel määrati K.N-ile rahalise karistuse summas 3920 eurot tasumine ositi 1 aasta jooksul 326 euro kaupa igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. Süüdistus. 2 Maakohus arutas I.D-le

§ 121

järgi esitatud süüdistust selles, et tema viibides 29.01.2011 kella 01.30 paiku avalikus rahvarohkes kohas, so klubis Avenue, asukohaga Ida-Viru maakond, Narva linn, Rakvere tn maja nr 71, kus toimus öödisko ning olles alkoholijoobes, peale klubi ees tema ja V.S. vahel aset leidnud füüsilist konflikti, tuli klubisse tagasi, kus hüppas laua peale ning jooksu pealt lähenedes V.S. , kes istus klubis laua taga, võttis löögiks jalaga hoogu ning lõi kängitsetud jalaga V.S. pea piirkonda, tekitades V.S. füüsilist valu. Kui toimunu juurde jõudis klubi direktor S.T., siis I.D, olles laua peal, lõi jalaga S.T. rinna piirkonda, mille tulemusel viimane kukkus seljaga vastu põrandat. Oma tegevusega tekitas I.D kannatanu S.T. rindkere pehmete kudede põrutuse, so lühiajalise tervisekahjustuse. Peale selle I.D süüdistatakse veel selles, et tema, olles Ida prefektuuri politseiametnik, politseiteenistusest vabal ajal, so 29.01.2011 kella 02.00 paiku suundus peale klubis Avenue kuriteo toimepanemist Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, asukohaga Vabaduse 5 Narva linn, kuhu oli toimetatud kannatanu V.S. . Seejärel I.D 29.01.2011 kella 02.20 paiku, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutisse kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud kannatanu V.S. . I.D , tegutsedes grupis koos politseiametniku K.N-iga , lõi nimetatud ruumis kättemaksuks V.S. mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitas V.S. ninaluude murru, verevalumid näol ja vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitas kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse. Seega I.D pani toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, mis on

§ 121ettenähtud.

Maakohus arutas K.N-ile

§ 121

järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles Ida prefektuuri politseiametnik, politseiteenistusest vabal ajal, suundus 29.01.2011 kella 02.00 paiku peale klubis Avenue toimunud konflikti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, asukohaga Vabaduse 5 Narva linn, kuhu oli toimetatud kannatanu V.S. . Seejärel K.N 29.01.2011 kella 02.20 paiku, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutisse kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud kannatanu V.S. . K.N, tegutsedes grupis koos politseiametniku I.D-ga , lõi nimetatud ruumis kättemaksuks V.S. mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitas V.S. ninaluude murru, verevalumid näol ja vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitas kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse. Seega K.N pani toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, mis on

§ 121ettenähtud.

Süüdistuse põhjendatus. Maakohus leidis, et süüdistuse esimese punkti osas ei ole vaidlust sellest, et süüdistatavad ja kannatanud olid 29.01.2011 kella 01.30 ajal Narvas ööklubis Avenue. Seda kinnitavad nii kannatanute kui ka süüdistatavate ütlused. Samuti kinnitavad seda tunnistajad V.T., T.R., A.Z., A.P., A.M.. Vaidlust ei ole ka selles, et nii kannatanu V.S. kui ka süüdistatavad olid alkoholijoobes. Seda kinnitavad kõik asjaosalised ise, samuti tunnistajad. 3 Samuti ei ole vaidlust selles, millise laua juures leidis aset I.D ning V.S. ja S.T. vaheline konflikt. Nii kannatanute kui ka süüdistatavate, samuti tunnistajate V.T. ja T.R. ütlused haakuvad selles, et konflikt toimus baari sissepääsust vasakul pool oleva madala laua juures, mis on ümbritsetud diivani ja tugitoolidega. Vaidlust ei ole ka selles, et mingil hetkel hüppas süüdistatav I.D kõnealuse laua peale, seda kinnitavad nii kannatanud, süüdistatavad kui ka tunnistajad V.T. ja T.R. . Vaidlus on aga selles, millisel eesmärgil I.D lauale hüppas ning kas ta laual seistes lõi jalaga kannatanuid V.S. ja S.T. või mitte. V.S. on andnud ütlusi, et istus baaris ning nägi I.D esimest korda pärast kella 01.

1. I.D oli alkoholijoobes, kõndis tantsivate inimeste vahel, vaatas demonstratiivselt inimestele näkku, riivas neid ning kannatanu ütles, et nii teha pole ilus. I.D reageeris sellele ropendamisega, võttis tal varrukast kinni ja ütles, et lähme õue ja ma näitan, kuidas on vaja käituda. Nad läksid koos õue. Kui läksid tänavale, tõstis I.D kätt, et teda lüüa, mispeale kannatanu lõi ise I.D. V.S. naases baari sama laua taha. Samuti tuli I.D baari tagasi. I.D jooksis kiirustades baari sisse, jooksis mööda saali, otsis teda pilguga. Teda nähes jooksis selle laua juurde, kus kannatanu istus. Jooksult hüppas selle laua peale, tegi paar sammu ja parema jalaga püüdis lüüa kannatanut vastu pead. V.S. pani käe ette ja selle tulemusel tabas löök käsi, aga riivas ka pead läbi käe. Löök oli päris tugev. Ta tundis küll valu, aga pärast lööki kehavigastusi käel ja näol ei olnud. Pärast esimest lööki püüdis I.D teda veel lüüa, kuid löök ei tabanud. See kõik toimus nii kiiresti ja ta ei kuulnud, et I.D oleks midagi enne öelnud. Kinnipidamisest juttu ei olnud. Kannatanu ei üritanud baarist kuskile põgeneda. Nende juurde tuli S.T. , et konflikti lahendada ja proovis I.D takistada. S.T. ütles I.D-le , et „noormees, minge laualt ära“. I.D pööras tema poole ja lõi S.T. ühe korra jalaga. S.T. kukkus peale lööki selili. Baari turvamees jooksis juurde ja hoidis I.D kinni. Hiljem tulid turvafirma töötajad ja politsei. Baaris politseinikud talle mingeid korraldusi ei andnud, keegi ei öelnud talle, et ta on kinnipeetud ja peab nendega sõitma osakonda. Ta lahkus tagaukse kaudu baarist. Ta peeti kinni, kui oli jõudnud natuke baarist eemalduda, politseinikud lõid ta jalust maha ja pidasid kinni. Kinnipidamisel talle mingeid kehavigastusi ei tekitatud. Tal pandi käed raudu ja viidi politseivärvides Škodaga politseijaoskonda. Autos oli kolm politseinikku. Maakohus ei kahelnud V.S. ütluste usaldusväärsuses, kuna kogu menetluse käigus on ta andnud ühetaolisi ütlusi ning mingeid märkimisväärseid vastuolusid tema ütlustes ei ole tuvastatud. Samuti ei nähtu, et ta oleks menetluse raames oma ütlusi muutnud. Kaitsja ning I.D on seadnud tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, viidates V.S. poolt teises kriminaalmenetluses antud ütlustele, milles ta oli ise kahtlustatav samal ööl baaris Avenue süüdistatava I.D löömises (2 kd, tl 14-17). Kannatanu ning tunnistajate L.G., V.R. ja süüdistatavate ütlustest nähtub, et V.S. teatas 29.01.2011 hommikul toimunud ülekuulamisel, et ta oli purjus ning ei mäleta kõike toimunut. Mäletab, et oli kaklus, aga mis asjaoludel, seda ei mäleta. Kõrvutades kõiki käesolevas asjas kogutud tõendeid ning arvestades nimetatud ülekuulamisele eelnenud sündmusi ja ka asjaolu, et kahtlustatavana ülekuulamisel ei olnud V.S. hoiatatud valeütluste andmise eest, siis on kohus veendunud, et vastavad ütlused olid antud soovist end mitte süüstada kuriteo toimepanemises ning pääseda võimalikult kiiresti kinnipidamisest. Kohtu hinnangul ei ole taolises situatsioonis ebaõigete (ennast mittesüüstavate) ütluste andmine kannatanu usaldusväärsust kõigutavaks asjaoluks. Väide, et V.S. ei mäletanud öösel baaris (ja ka hiljem politseijaoskonnas) toimunud sündmusi, on kummutatud seeläbi, et ta on käesolevas kriminaalasjas andnud väga detailseid 4 selgitusi, mis haakuvad teiste asjas kogutud tõenditega. Sealjuures on ta neid detailseid selgitusi andnud juba mõne päeva pärast esitatud kuriteoteates, s.o hetkel, kui teisi tõendeid ei olnud veel kogutud ning ta ei saanud olla nende sisust teadlik (nt politseijaoskonna turvakaamerate salvestused, politseiametnike ja turvameeste ütlused jt). Lisaks eelnevale ei saanud kahtlustatavana antud ütlusi algusest peale tõestena võtta, kuivõrd samal ajal ütles V.S. , et tunnistab süüd ja kahetseb tehtut. Nimetatud kaks väidet, st mittemäletamine ja samas süü tunnistamine, on suuresti üksteist välistavad – isik, kes ei mäleta toimunud sündmusi, ei saa siiralt öelda, et ta on selle teo toimepanemises süüdi. Kaitseversiooni, mille kohaselt on V.S. ja ka T. ütlused ajendatud kolmandate isikute soovist süüdistatavatele kätte maksta seoses nende poolt politseiametnikena kuritegude toimepanijate tuvastamisega, pidas maakohus paljasõnaliseks, kuna kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, mis neid väiteid kinnitaksid. Maakohtu hinnangul haakuvad kannatanu V.S. ütlustega valdavas osas ka kannatanu S.T. ütlused, kes on andnud ütlusi, et töötab baaris administraatorina. Kõnealusel ajal olid baaris veel töötajad turvamees R. P, baaridaam T.R. , ettekandjad ja abikaasa V.T. . V.S. nägi ta restoranis umbes kl 23.00-24.
2. Ta istus, puhkas, suhtles inimestega, ta napsitas, aga oli adekvaatne, ei olnud agressiivne. Baaris viibimise ja lahkumise ajal ta V.S. l mingeid kehavigastusi või verd ei näinud. Süüdistatavad tulid restorani umbes kl 01.00 paiku öösel. I.D oli juba tulles agressiivne, teda poleks tohtinud sisse lasta. K.N oli võib olla joobnud, aga ei käitunud nii agressiivselt võrreldes I.D-ga. Nad tulid baarileti juurde, tellisid alkohoolseid jooke, K.N istus diivani peale. I.D liikus kogu aeg mööda baari ja tema käitumine tundus kahtlasena, ta käis laudade vahel, kus istusid külalised. Umbes 15-20 minutit pärast baari saabumist hüppas I.D joostes laua peale ja tõstis jala, et lüüa V.S. . S.T. ise istus sel ajal omaette diivanil K.N-i juures, tal oli hästi näha, mis toimub. Ta nägi, et I.D tõstis laual seistes parema jala, et V.S. lüüa, kuid ei näinud I.D selja tagant, mis juhtus. Kui I.D hüppas laua peale ja tõstis löögiks jala, siis S.T. liikus nende suunas. Lähenes laudade ja tugitoolide vahele ning ütles I.D-le , et ta lõpetaks. I.D ei vastanud midagi, lihtsalt lõi teda vasaku jalaga rindu ühe korra. Löögi ajal seisis I.D laua peal küljega tema poole ning tema oli näoga I.D poole. Löök oli tugev. Ta tõusis isegi õhku ja kukkus maha. Ta sai sellest kukkumisest põrutused selja piirkonda. Kui ta tõusis püsti, siis nägi, et turvamees R. surus I.D vastu põrandat, seejärel tõstis ta püsti ja pani vastu seina. Töötajad kutsusid turvateenistuse. Sündmuskohale tulnud politseitöötajale ta rääkis, mida nägi ning et I.D lõi teda ja hüppas laua peale. S.T. sai aru, et keegi ei kaitse neid, politsei kuulas I.D , mitte teda. Nägi kuidas I.D ja K.N käitusid nii nagu nemad oleksid kannatanud. Ta võttis V.S. käest kinni ja juhatas ta läbi tagaukse välja. Sel hetkel V.S. l käeraudu ei olnud. Sündmusele järgnenud esmaspäeval S.T. pöördus arsti vastuvõtule, kuna selg ja rind valutasid. Haiglas tehti pilt ning tuvastati põrutused seljal ja rinnal. Eelnevalt pühapäeval ta kohtus V.S. ga klubis, õhtul kl 16-17.00 vahel. V.S. rääkis, et kui ta klubist lahkus, viisid politseinikud autoga, kus asusid ka K.N ja I.D , teda politseijaoskonda ja seal peksti teda. V.S. näol olid peksujäljed ja ta ütles, et keha valutab. Nina piirkonnas ja silma all olid sinikad, nina oli vigastatud. Nad püüdsid ühel korral K.N-ile helistada, kuid telefon oli väljas. Rohkem ei üritanud, kuna nähes esmaspäeval I.D politseiosakonna trepil tema suhtes agressiivselt käitumas, sai ta aru, et nende inimestega ei ole enam võimalik inimlikul moel rääkida. 5 Kohtu hinnangul ei ole ka kannatanu S.T. ütlustes tuvastatud mingeid taolisi vasturääkivusi, mis annaks alust öelda, et tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. Tema ütlustest ei ole üheselt arusaadav, kus paiknes K.N hetkel, mil I.D jooksis lauale ja lõi kannatanuid. S.T. ütlustest võiks järeldada, justkui istunuks K.N mõne teise laua ääres, kuid teiste tunnistajate ja süüdistatavate ütluste kohaselt istus K.N V.S. ga ühe laua taga. Arvestades aga sündmusest möödunud aega ning asjaolu, et sündmuse tehioludest lähtuvalt ei omanud kõnealune detail (s.o K.N-i asukoht) sündmuse toimumise hetkel kannatanu jaoks mingit tähtsust, siis ei pidanud maakohus taolist vastuolu ütluste usaldusväärsust kõigutavaks faktiks. Maakohus ei pidanud veenvaks kaitseargumenti, et need ütlused on antud soovist maksta kätte süüdistavatele seoses nende tegevusega politseiametnikena. Ka süüdistavad ise ei ole nimetanud S.T. seotust ühegi isikuga, kes võiks omada soovi süüdistatavatele kätte maksta. Samuti ei nähtu asjas uuritud tõenditest, et S.T. omaks teise kannatanu V.S. ga sedavõrd häid suhteid, et ta oleks valmis viimase soovil esitama valekaebust ning andma valeütlusi. Kaitsja taolised väited on üksnes paljasõnalised. Maakohtu hinnangul haakuvad kannatanute ütlustega suures osas ka tunnistaja V.T. ütlused, mille kohaselt nägi ta tol õhtul V.S. baaris, kes puhkas ja tantsis. K.N istus DJ ruumi lähedal diivanil, I.D kõndis mööda saali, kõik olid alkoholijoobes. Kuna ta tajus ohtu, siis jälgis ta kogu aeg I.D , sest too käis laudade vahel, kus istusid inimesed, paarid, vaatas nendele otsa ja provotseeris konfliktile, aga inimesed ei reageerinud. I.D ja V.S. väljusid baarist umbes 10-15 minutit pärast seda kui I.D ja K.N tulid baari. V.S. tantsis tantsupõrandal ja tunnistaja nägi, kuidas I.D kutsus teda käega lehvitades kaasa, nad läksid välja ja edaspidist teab ta töötajate sõnade kohaselt. Tagasi tulles istus V.S. tagasi oma kohale. Minuti pärast tuli I.D baari tagasi, jooksis mööda baari, otsis V.S. . Siis kui ta teda nägi, hüppas laua peale ja proovis lüüa V.S. parema jalaga vastu nägu. V.S. püüdis löökidest kõrvale põigata, kaitses end kätega. Ta lõi pea suunas, aga kas löök tabas, ei näinud kuna V.S. kaitses end. Kõik toimus kiiresti. Sel hetkel jooksis abikaasa nende juurde ja sai jalahoobi. I.D lõi ühe korra jalaga, samal ajal püüdis ta jätkata parema jalaga löömist ja pöördes lõi abikaasat vasaku jalaga. Löök oli tugev, ta lendas isegi õhku ja kukkus põrandale. Pärast seda, kui I.D lõi abikaasat, kukkus I.D ühele tugitoolile ja tugitoolid kukkusid ümber. V.S. tuli järgmisel päeval nende restorani. Tal olid sinikad näol, murtud roided ja nina ning ütles, et I.D ja K.N saatsid ta nende juurde, et lahendada konflikt. Ütles, et teda süüdistatakse telefoni varguses ja et nad ei räägiks, et Svetlana on kannatanu. Maakohtu hinnangul kinnitavad V.T. ütlused mõlema kannatanu ütlusi nende löömise kohta. Seonduvalt V.S. ga on tunnistaja küll öelnud, et ta ei näinud, kas I.D löök tabas, kuid nägi, et I.D, seistes laual, üritas V.S. parema jalaga lüüa. Vastav kirjeldus haakub V.S. ütlustega löömise tehiolude osas. Samuti kinnitavad tunnistaja ütlused süüdistuse ja kannatanu S.T. väidet, et vahetult pärast V.S. löömist, jätkuvalt laual seistes, lõi I.D S.T. vasaku jalaga, mille tagajärjel viimane põrandale kukkus. Kõnealuse tunnistaja ütlustes ei ole tuvastatud mingeid vasturääkivusi, mis annaks alust öelda, et tunnistaja on ebausaldusväärne. Samuti puuduvad igasugused andmed, mis viitaks, et tunnistajal on põhjust anda valeütlusi. Kannatanute ütlusi kinnitasid ka tunnistaja T.R. ütlused. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta oleks näinud I.D lööke, kuid ta nägi, et I.D üritas laual seistes lüüa V.S. ning samuti nägi ta S.T. lauale lähenemas ning mõne hetke pärast kukkumas. See haakub nii kannatanute kui ka V.T. ütlustega. Lisaks sellele on tunnistaja öelnud, et S.T. rääkis talle pärast juhtunut, et süüdistatav lõi teda jalaga. Arvestades, et tegemist oli vahetult pärast 6 sündmust toimunud vestlusega ning tunnistaja sõnul oli kannatanu erutatud seisundis, st jätkuvalt tajutu mõju all KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses, on tunnistaja vastav ütlus käsitletav tõendina. Süüdistatav I.D on seadnud tunnistaja usaldusväärsuse kahtluse alla seonduvalt sellega, et tunnistaja on varasemalt olnud kahtlustatav narkootikumidega seonduva kuriteo toimepanemises. Kohtu hinnangul ei ole isiku staatus kahtlustatavana või isiku varasem karistatus iseenesest asjaoluks, mis annaks alust kahelda isiku ütlustes. Karistatus ei tähenda, et isik valetab, seda enam, kui ütlusi antakse asjas, kus isik ise ei ole süüdistatav. Lisaks ei saa antud juhul tähelepanuta jätta ka seda, et kuigi tunnistaja on olnud kahtlustatava staatuses, siis tema suhtes on menetlus lõpetatud, kuna puuduvad tõendid, et ta oleks kuriteo toime pannud. Ka tunnistaja R. P on andnud ütlusi, mis toetavad suures osas kannatanute ütlusi, kuid ütlustes olevate vastuolude tõttu ei arvestanud maakohus neid tõendina. Maakohtu hinnangul tuleb nii A. P kui ka B.Z. ütlused tõendikogumist välja arvata, kuivõrd mõlema tunnistaja ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla tõik, mil viisil need isikud tunnistajaks sattusid. Nimelt mõlemad tunnistajad on öelnud, et nad tutvusid süüdistatavatega 23.02.2012 ühise tuttava kaudu ning siis neile meenus, et nad on aasta tagasi näinud süüdistatavaid baaris Avenue ning ühtlasi nägid ka nendega aset leidnud konflikti. Arvestades, et tunnistajad viibisid enda sõnul sündmuskohast umbes seitsme meetri kaugusel ning baaris oli sel ajal nõrk valgustus, siis ei ole kohtu hinnangul usutav, et tunnistajad suudaks aasta (kannatanute osas kaks aastat) hiljem meenutada võõraid isikuid, kes konfliktis osalesid. Tunnistaja A.Z. , kes töötas 29.01.2011 öösel turvamehena turvafirmas G4S, ütlusi pidas maakohus osas, mis puudutavad S.T. lt kuuldut, erandiks KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses. Tegemist oli vahetult pärast sündmusi toimunud vestlusega ning kannatanu oli sel hetkel veel tajutu mõju all. Tunnistaja ütlused kinnitavad S.T. ütlusi, et I.D lõi V.S. ja tõukas teda ning et ta rääkis sellest ka kohal käinud politseinikele. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et S.T. avaldas koheselt pärast toimunud, et teda ja V.S. löödi ning et ta soovib selle kohta kirjutada politseisse avaldust. See kummutab süüdistatavate poolt pakutud versiooni, et avalduste kirjutamine otsustati alles järgmisel päeval, so 30.01.2011 toimunud kannatanute kohtumisel. Nimetatud väite ekslikkust kinnitab ka tõik, et sündmuskohale kutsuti politsei just S.T. nõudmisel. Seega kavatsus esitada kaebus süüdistatava tegevuse kohta oli tal koheselt pärast sündmusi. Kannatanu S.T. ning tunnistajate A.Z. ning M.D. ütlustest järeldub, et S.T. vestles sündmuskohale tulnud politseiametnikest just M.D. ga ning selgitas talle toimunut. Nii S.T. kui A.Z. kinnitavad, et politseiametnikule räägiti ka I.D poolt kannatanute löömisest, kuid M.D. väitel oli juttu vaid avaliku korra rikkumisest ning löömisest kannatanu ei rääkinud. Seega on M.D. ütlused vastuolus teiste kogutud tõenditega. Asjaolu, et kõnealuse vastuolu kõrvaldamisel tuleb kõrvale jätta just M.D. ütlused, kinnitavad tunnistaja A.P. ütlused, millest nähtub, et turvatöötaja selgitas juba neid peatades (st enne baari sisenemist), et baaris toimus rüselus. Seega oli M.D. baaris olles igal juhul teadlik, et väidetavalt on aset leidnud vägivalla kasutamine. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kuigi tema enda sõnul avaldasid talle nii A.Z. kui S.T. , et toimunud on vähemalt avaliku korra rikkumine, s.o

§-s 262 sätestatud väärtegu, ei alustatud kohapeal menetlust, kuna kannatanu soovis ainult, et rikkujad oleks baarist eemaldatud ning kannatanule selgitati avalduse esitamise õigust. Politseiametnikuna pidi tunnistaja olema teadlik kehtivast legaliteedi põhimõttest, mis kohustab menetlejat alustama 7 süüteo tunnuste ilmnemisel väärteo- või kriminaalmenetlust sõltumata kannatanu avaldusest. Mingeid objektiivseid takistusi menetluse alustamiseks tal ei olnud. Asjaolu, et menetlust kohapeal ei alustatud ega tuvastatud ka võimalikke baaris viibinud tunnistajate isikuid, viitab, et politseiametnik hoidus mingil põhjusel eemale menetluse kohustuslikkuse põhimõtte rakendamisest ning püüdis vältida menetluse alustamist. Üheks kohustuse eiramise põhjuseks võib-olla asjaolu, et võimalikud rikkujad, kellele baaris osundati, olid tunnistaja kolleegid, politseiametnikud, ning püüti vältida nende suhtes menetluse alustamist. Maakohus leidis, et tunnistaja A.P. , kes töötas 29.01.2011 Ida prefektuuri Narva politseijaoskonnas inspektorina, ütlused, et neid peatati baari Avenue juures, kinnitavad A.Z. antud ütlusi, et baari saabudes rääkis S.T. talle löömisest ning soovist esitada politseile avaldus, mistõttu läks ta välja politseid kutsuma ning väljudes nägi baarist politseiautot möödumas ja palus neilt abi. Sealjuures abi ei palutud mitte üksnes avaliku korra rikkumise pärast vaid „rüseluse“ pärast, mis tähendab, et toimunud oli vägivalla kasutamine. Tunnistaja sõnul ei avaldanud baaris keegi, et I.D on kedagi löönud. Kuivõrd asjas ei nähtu, et kannatanud, A.Z. või keegi kolmas oleks seda just A.P. le avaldanud, siis puudub ka põhjus tunnistaja vastavaid ütlusi kahtluse alla seada. Seoses süüdistatava K.N-i ütlustega märkis maakohus, et ristküsitluse käigus avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt erinevad süüdistatava poolt kohtus antud ütlused eeluurimisel räägitust. K.N selgitas seda asjaoluga, et uurija on eeluurimisel tema ütlused valesti kirja pannud. Maakohus K.N-i väidet usutavaks ei pidanud, kuna K.N oli politseiametnikuna oma õigustest teadlik, kuid sellele vaatamata ei olnud ta jätnud allkirjastamata ülekuulamise protokolli või esitanud uurija tegevuse peale kaebusi. Kuna K.N on andnud vastuolulisi ütlusi süüdistuse seisukohalt olulistes asjaoludes, ei pidanud kohus tema ütlusi usaldusväärseks. Lisaks sellele leidis maakohus, et K.N-i kohtus antud ütlustes on väiteid, mille tõepärasus on äärmiselt küsitav. Nimelt järeldub K.N-i ütlustest, et ajal, mil ta V.S. ga laua taga rääkis ja I.D hüppas üle laua, V.S. istus laua taga. Samas on süüdistatav öelnud, et Aleksei hüppas üle laua ja kukkus maha, koos temaga kukkus V.S. . Arvestades, et V.S. istus I.D lähenemise hetkel laua ääres oleval diivanil (seda kinnitavad ka kannatanud, tunnistajad T.R. ja V.T. ), siis ei saanud ta sealt kuidagi koos I.D-ga maha kukkuda. Maha kukkumine võiks tulla kõne alla juhul, kui ta oleks püsti seisnud või istunud näiteks toolil, mis võib tõukamisel kergesti ümber minna, kuid antud juhul on kannatanute ja tunnistajate ütlustega tuvastatud, et V.S. istus seina ääres paikneval diivanil, mis ei saanud I.D kukkumise tagajärjel kuidagi ümber minna ning kannatanu koos sellega maha kukkuda. Seega ei pidanud maakohus K.N-i ütlusi tõepärasteks ning jättis need tõendite kogumist välja. I.D andis ütlusi, et ööl vastu 29.01.2011 baaris näitas kannatanu talle käežestiga fuajee poole ning kui nad välja läksid, lõi kannatanu teda vastu kaela ja alalõuga. Pärast baaris otsis I.D V.S. eesmärgiga välja selgitada konflikti põhjus ja ta kinni pidada. Laua taga oli ka Andrei, kellele I.D hõikas, et pea ta kinni ja näitas žestiga V.S. poole. Ta lähenes lauale, mille taga istus V.S. , üritas sellest üle hüpata, komistas ja kukkus. V. S võttis poksiasendi ning üritas teda mitu korda lüüa. Inimese kinnipidamine kahelt poolt on tavaline taktika. Kui ta asunuks liikuma ümber laua, oleks V.S. l aega, et võtta kaitseasend. Kui ta püsti tõusis, küsis V.S. lt, et miks ta teda lõi, kes vastas midagi solvavat. Kuna V.S. oli võtnud kaitseasendi, ei olnud teda võimalik kinni võtta ja I.D läks fuajeesse. Maakohus märkis, et käesolevas asjas pole oluline asjaolu, et V.S. ja I.D läksid kõigepealt konflikti lahendama välja, kuna selles osas on läbiviidud ja lõpetatud eraldiseisev kriminaalmenetlus. Maakohus märkis samuti, et politseiametnikuna pidi süüdistatav väga 8 hästi mõistma, et minnes töövälisel ajal isiklike suhete pinnalt tekkinud konflikti eelkirjeldatud viisil lahendama, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt on tegemist teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad osapooled on arvestanud enda tervise kahjustamise võimalusega ning annavad teadlikult ja vabatahtlikult loa õigushüve kahjustamiseks (vt nt RKKK nr 3-1-1-60-09). Taolises situatsioonis teise osapoole poolt valu tekitanud löögi sooritamise näol ei ole tõenäoliselt tegemist kuriteo tunnustele vastava teoga, mis annaks alust isikut kinni pidada. Nimetatut arvestades ei ole usutav süüdistatava versioon, et ta püüdis hüpata üle kannatanu ees oleva laua eesmärgiga pidada V.S. kinni seoses väljas toimunud intsidendiga. Võttes arvesse eelnenud konflikti kulgu ning asjaolu, et V.S. naasis ise vabatahtlikult tagasi baari saali, istus rahulikult laua taha, ei näidanud üles mingit agressiivsust ega ohustanud kedagi, siis süüdistatava versioonis nimetatud viisil isiku kinnipidamine olnuks ilmselge ülereageerimine. Tegemist ei olnud ohtliku isikuga, kelle kinnipidamiseks tulnuks rakendada meetmeid, mis häirivad kogu baari tööd ja ohustavad teiste isikute vara. Võttes arvesse, et baaris oli olemas turvamees ning süüdistataval oli võimalik välja kutsuda ka politsei, siis ei saa taolist kinnipidamist kuidagi õigustatuks pidada. Et üle laua hüppamine ja sel viisil V.S. lähenemine ei olnud kantud soovist isik kinni pidada, näitab ka valitud lähenemise viis ise. Kui süüdistatava eesmärk oli isiku kinnipidamine, siis pidi üle laua hüppamise eesmärk olema jõuda V.S. lähedusse laua ja diivani vahele olekus, mis võimaldaks koheselt asuda teise isiku suhtes sunnimeetmeid rakendama. Sündmuskoha skeemilt nähtuvalt on kõnealuse laua mõõtmed 150x200cm. Seega võimalus, et keegi suudab sealt üle hüpata (olles sealjuures alkoholi tarvitanud) ilma, et sellega kaasneks oluline risk kukkuda, on äärmiselt väike. Kui V.S. lähenemise eesmärk olnuks tõepoolest tema kinnipidamine, oleks kogenud politseiametnik valinud ilmselt taktika, mille õnnestumise tõenäosus olnuks suurem. Süüdistatava versiooni muudab ebausutavaks ka süüdistatava enda ütlused, et kui ta püsti tõusis, küsis ta V.S. lt, et mille eest ta teda lõi. V.S. ütles midagi solvavat, täpselt ei mäleta. Kuna oli arusaadav et neil ei õnnestu teda kinni võtta, sest V.S. võttis kaitseasendi, siis ta läks fuajeesse. Kui süüdistatav tõepoolest pidanuks V.S. niivõrd ohtlikuks, et otsustas ta koheselt K.N-i abiga kinni pidada, siis ainuüksi asjaolu, et V.S. võttis kaitsepositsiooni, ei oleks pidanud panema süüdistatavat oma plaanist loobuma. Kõiki nimetatud asjaolusid arvestades ei pea kohus usutavaks süüdistatava versiooni toimunust ning kuivõrd I.D ütlustes esineb ka vastuolusid jätab kohus I.D ütlused tõendite kogumist välja. Seega on maakohtu hinnangul tuvastatud, et I.D ei hüpanud lauale eesmärgiga pidada V.S. kinni. Tema tegevusel pidi olema mõni muu eesmärk. Asjaolu, et süüdistatav kõnealusel laual oli, kinnitavad kõik ülalmainitud kannatanud ja tunnistajad. Samuti kinnitavad tunnistajate ja kannatanute ütlused, et I.D hüppas lauale koheselt, kui ta naasis pärast eelkirjeldatud konflikti saali ning nägi, kus V.S. istub. Arvestades eelnevat sündmuste käiku, mille tagajärjel I.D oli ilmselgelt ärritunud, asjaolu, et süüdistatav hüppas lauale, mille ääres V.S. istus ning liikus üle laua V.S. suunas, on põhjust arvata, et süüdistatava taoline käitumine oli ajendatud soovist kannatanut rünnata. Kui süüdistatav soovinuks varasemat konflikti rahumeelselt lahendada, puudunuks vajadus avalikus kohas lauale ronimiseks ning seeläbi kogu baari töö häirimiseks. Taoline tegutsemisviis kinnitab kannatanu V.S. ütlusi, et laual seistes I.D lõi teda jalaga pea piirkonda, tabades löögi tõrjumiseks pea juurde tõstetud kätt ja pead ning tekitas sellega kannatanule valu. Kannatanu vastavaid ütlusi kinnitavad ka S.T. ütlused, et ta nägi, kuidas I.D tõstis laual seistes parema jala, et V.S. lüüa, kuid ei näinud I.D 9 selja tagant mis juhtus. Samuti tunnistaja T.R. ütlused, et I.D jooksis ja hüppas laua peale ja tundus, et üritab V.S. lüüa, täpselt ei mäleta, aga vist jalaga. Kannatanu ütlustega haakuvad ka tunnistaja V.T. ütlused, mille kohaselt I.D hüppas laua peale ja proovis lüüa V.S. parema jalaga vastu nägu. V.S. püüdis löökidest kõrvale põigata, kaitses end kätega. Ta lõi pea suunas, aga kas löök tabas, ei näinud, kuna V.S. kaitses end. Kõik toimus kiiresti. Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul tõendatud, et süüdistatav I.D , viibides 29.01.2011 kella 01.30 paiku klubis Avenue, hüppas laua peale ning jooksu pealt lähenedes laua taga istuvale V.S. lõi kängitsetud jalaga V.S. pea piirkonda, tekitades V.S. füüsilist valu. Löögi sooritamise viis näitab, et tegemist oli teadliku ja eesmärgipärase tegevusega. Kannatanu löömiseks kannatanu ees olevale lauale hüppamine ja seejärel kannatanu löömine viitavad üheselt, et süüdistatav oli juba lauale minnes seadnud endale eesmärgiks V.S. ründamise ja valu tekitamise ning seega oli kannatanu löömine pandud toime kavatsetult. Seega tuvastas maakohus I.D tegevuses

§ 121

objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise, so kavatsetult teise inimese löömine. Süüdistuse teise punkti osas ei ole vaidlust selles, et kannatanu V.S. toimetati 29.01.2011 pärast klubis Avenue toimunud sündmusi Narva politseijaoskonda, asukohaga Vabaduse

1. Samuti puudub vaidlus selles, et V.S. ga samal ajal läksid politseijaoskonda ka süüdistatavad. Kannatanu V.S. on seonduvalt politseijaoskonnas toimunuga andnud ütlusi, et kinnipidamisel baaris talle kehavigastusi ei tekitatud. Politseisse toimetati ta politseivärvides Škodaga. Politseiautos oli veel kolm politseiametnikku. Jaoskonnas läksid nad hallist mööda, pöörasid paremale, vasakult oli uks – läbivaatuse ruum. Sisenesid selle ukse kaudu – tema ees olid kambrid ja vasakul oli läbiotsimisruum. Ruum oli esimesel korrusel. Seal teda otsiti läbi. Võeti käerauad ära, öeldi, et võtaks taskutest asjad, võttis ja avastas, et taskus on võõras telefon. Ütles kohe politseitöötajale, et telefon ei ole tema oma. Tuvastati joovet ja teda vaadati üle. Osaliselt võttis riided ära, ülerõivad võttis ära. Sealjuures mingeid vigastusi tal ei avastatud. Ta nägi politseijaoskonnas mõlemat süüdistatavat. I.D käis kabinetis, kus teda otsiti läbi. K.N samuti. Kui K.N leidis telefoni, siis sõimas teda ja mitu korda püüdis lüüa. I.D tuli sisse, läks välja, ropendas ja ähvardas. Läbivaatusruumis oli 10-15 minutit. Selle aja jooksul nägi süüdistatavaid koridoris. Uks oli lahti ja neid oli näha. Peale seda ruumi viidi ta kambrisse, mis asub vasakul pool, kambrisse nr
2. Kui teda viidi ruumist kambrisse nr 1, nägi ta süüdistatavaid koridoris, nad rääkisid omavahel. Ruum, kuhu teda paigutati, ei olnud suur. 1x1 meeter, võib olla natuke suurem. Seistes võiks sinna mahtuda võib olla 6 inimest. Ruum oli pime. Kui V.S. paigutati kambrisse, kuulis ta, kuidas uks pandi kinni ja riivi. Lühikese aja pärast, võib-olla minuti pärast, tehti uks lahti ja ta nägi, et süüdistatavad seisid läve taga. Esimesena tuli sisse K.N ja teisena tuli sisse I.D. K.N lõi teda esimesena rusikaga vastu kõhtu. Ta ei olnud jõudnud isegi asemelt püsti tõusta. Peale seda I.D lõi teda rusikaga kõhtu. Süüdistatavad seisid püsti ja tema oli kummargil näoga nende poole. Ta kaldus veel rohkem ettepoole ja nad hakkasid teda jalgadega lööma, mõlemad. Kui ta kukkus, läksid nad ukse läve juurde ja jätkasid jalgadega peksmist. See oli intensiivne ja kestis alla minuti. Enne kui ta kukkus jõuti teha 4-6 lööki. Ta kukkus toetudes põlvedele ja küünarnukkidele. Seejärel lõid kaks inimest teda jalgadega vasakusse kehaossa. Löögid olid korrapäratud ja tabasid peamiselt vasakut poolt. K.N seisis tema näole lähemal, I.D seisis jalgadele lähemal. Siis kui 10 löödi jalgadega, tabas üks löök ka pead. Löömise ajal ta karjus ja tundis väga tugevat füüsilist valu. Pärast löömist nina jooksis verd, väga tugevalt, kogu rindkere ja keha valutas ja nina valutas ka. Kambrist viidi ta arestimajja, vahepeal viibis ka läbivaatusruumis, kus talle tagastati asjad. Ütles politseitöötajale, et teda löödi, politseinik koostas protokolli, kuhu ta kirjutas, et politseinikud peksid teda. Ninal olid nähtavad vigastused. Seejärel ta viidi arestimajja. Seal otsiti teda läbi, võeti paljaks. Sellele politseinikule, kes võttis teda arestimajja vastu, ta ütles, et politseinikud peksid teda. Politseinik koostas selle peale mingi protokolli. Arestimajast vabastati ta umbes kl 16.
3. Samal päeval läks V.S. Narva haigla vastuvõtupunkti seoses sellega, et kogu rindkere ja nina valutasid. Sinikad olid kohe näha, aga iga päevaga muutusid nad ilmsemaks. Kui ta ekspertiisis käis, siis ilmnesid nad ka vöö piirkonnas. Maakohus pidas V.S. ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu ütlusi toetavad ka politseijaoskonnas vormistatud protokollid, kuivõrd ütlused on kooskõlas protokollides märgitud toimingute – joobe kontrollimine, kainenemisele toimetamine, läbiotsimine arestimajas ning kinnipidamise protokolli tutvustamine ja allkirjastamine – teostamise käiguga. Samuti haakuvad kannatanu ütlused politseijaoskonna kaamerate salvestistelt nähtuvate sündmuste arengutega – nt kuidas teda toimetati politseijaoskonda, kes viibisid läbiotsimisruumis ning milliseid toiminguid seal teostati. Kaamera nr 3 salvestuselt on näha, et temaga ühel ajal saabusid politseijaoskonda koos teiste politseinikega ka süüdistatavad. Läbiotsimisruumi kaamera salvestiselt (kaamera nr 10) on näha, et ajal, mil tema suhtes teostati toiminguid, viibisid aegajalt ruumis sees ka süüdistatavad ning K.N viibis pidevalt ruumi ukse lävel. Pärast seda, kui kannatanu taskust võeti välja telefon, on näha, et K.N võtab selle enda kätte, vaatleb ja paneb lauale. Mõne hetke pärast üritab K.N kannatanut lüüa (kaamera nr 10 kl 02.14 – 02.16). 29.01.2011 koostatud isiku kainenema toimetamise protokollist on näha, et kell 6.20 toimunud vabastamisel märkis kannatanu protokolli omakäeliselt, et politseinikud peksid teda. 29.01.2011 kell 06.30 koostatud läbiotsimise protokollist nähtub, et V.S. kaebas protokolli koostanud ametnikule, et tal on roietes valu ning protokolli koostaja tuvastas tal ninal marrastuse. Seega umbes neli tundi pärast väidetavat peksmist, teavitas kannatanu teda kainenemiskambrist vabastanud ja läbiotsimist teostanud politseitöötajatele talle tekitatud kehavigastustest ning vähemalt ninal olnud vigastused olid ka nähtavad. Sealjuures kogu nimetatud ajavahemiku oli kannatanu kainenemiskambris ning tal puudus võimalus suhelda kõrvaliste isikutega, mistõttu ei saanud selleks hetkeks keegi teine tema ütlusi mõjutada ega tekitada talle ka kehavigastusi, mis olid läbiotsimise ajal olemas. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollis, mis protokollis märgitu kohaselt koostati 29.01.2011 kell 3.00, on märgitud, et kannatanul kehavigastusi ei olnud. Tunnistajana ütlusi andnud protokolli koostaja N. A on aga öelnud, et ta koostas protokolli kannatanut nägemata protokollide põhjal. Seega ei tõenda kõnealune protokoll kannatanul 29.01.2011 kell 03.00 ei kehavigastuste olemasolu ega ka nende puudumist. Kannatanu ütlustega haakuvad ka isikuekspertiisiaktis nr 18 toodud järeldused ja SA Narva Haigla patsiendikaart (1 kd, tl 48-52). Ekspertarvamuse kohaselt olid kannatanul kohtuarstliku läbivaatuse ja 29.01.2011 haiglasse pöördumise ajal järgmised vigastused: ninaluude murd, verevalumid näol, vasakul pool rindkerel ja niudeluu vasakul tiival. Vigastused tekkisid kõva tömbi eseme (esemete) toimel, võimalik, et korduvatest löökidest rusika ja kängitsetud jalaga kannatanu ütlustes märgitud ajal ja asjaoludel. Sellised vigastused põhjustavad lühiajalise 11 tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui neli nädalat (8-10 päeva). Arvestades vigastuste iseloomu ja paiknemist järeldab ekspert, et kannatanu sai mitte vähem kui viis lööki (1 ninaseljale, 3 vasakule poole rindkerele ja 1 vasakule poole niudepiirkonda). Ekspertiisiaktis antud arvamust kinnitas ekspert ka kohtuistungil. Eksperdi sõnul ei saa üheselt välistada ega kinnitada, et vigastused tekitati just kannatanu nimetatud kellaajal, taoliste vigastuste pinnalt ei ole võimalik nende tekkimise aega nii täpselt määratleda. Maakohus on seisukohal, et aktis kirjeldatud vigastuste paiknemine ning võimalik tekkemehhanism haakub kannatanu ütlustega ning kinnitab seega veelkord kannatanu ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt teostasid M.D. ja A. M V.S. läbivaatust, tuvastasid, et kehavigastused tal puuduvad. Peale läbivaatust viidi V.S. kambrisse nr 1 kainenemisele, tema jäi protokolli koostama. Kabineti uks oli kinni. Ta ei kuulnud midagi. Süüdistatavad olid elevil, kuna olid alkoholi mõju all ning I.D oli peksa saanud. Tunnistaja A.P. ütlused haakuvad sündmuste käigu osas nii turvakaamerate salvestistega kui ka kannatanu poolt antud ütlustega ning kinnitavad seega kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samuti kinnitavad tunnistaja ütlused, et kui V.S. tuli politseijaoskonda, siis tal mingeid nähtavaid kehavigastusi ei olnud ning süüdistatavad olid politseijaoskonnas viibides elevil. Tunnistaja A. M ütluste kohaselt viibis ta politseijaoskonnas ruumis, kus teostati V.S. suhtes menetlustoiminguid. Pärast viis ta V.S. kambrisse nr 1 kainenemisele. Siis läks ta tagasi ruumi 100 ja sulges ukse. Kambri juurest oli kuulda vestlust, aga mis toimus, ta ei näinud. I.D ja K.N-i vahel toimus jutt ning V.S. rääkis midagi ukse kaudu. Mida nad rääkisid, ta ei kuulnud ning ukse avamist ka ei kuulnud. Maakohus leidis, et tunnistaja A. M ütlused haakuvad kannatanu ütlustega ning kinnitavad, et ajal, mil V.S. viidi kainenemiskambrisse, viibisid süüdistatavad läbivaatusruumi ja kambri vahelises ruumis. Mõlemad süüdistatavad jäid sellesse koridori ka pärast seda, kui kannatanu oli kambrisse pandud ning kambri juurest kostus süüdistatavate ja kannatanu vahelist juttu. Tunnistaja ütlustest nähtub ka asjaolu, et pärast V.S. kambrisse paigutamist suleti uks üksnes riiviga ning seega oli võimalik ust väljastpoolt avada ilma võtmeteta. Tunnistaja S.P. ütlustest ülevaatusruumi kaamera salvestisest nähtuvalt oli enne kella 02.24.45 kambri juurest kuulda kõrgendatud toonil vestlust. Kõrvutades neid ütlusi A. M ütlustega, järeldas maakohus, et tegemist oli süüdistatavate ja kannatanu vahelise vestlusega. S.P. ütlustest nähtuvalt oli kambri uks mõni hetk pärast kella 02.24.45 avatud ning ukse juures oli K.N. A. M ütlustest ja läbivaatusruumi kaamera salvestistest tulenevalt olid umbes pool minutit enne, so kell 02.24.17, kambri juures mõlemad süüdistatavad. Politseijaoskonna fuajees ja välisukse juures olevate salvestiste kohaselt lahkus I.D majast kell 02.
4. Seega kannatanu, A. M ja A. P ütlustest ning kaamerate salvestistest järeldub, et mõlemad süüdistatavad viibisid pärast V.S. paigutamist kainenemiskambrisse kell 02.22.17 (V.S. viidi sel hetkel läbivaatusruumist välja) kambri juures. Politseiametnikud, kes V.S. kambrisse paigutasid, lahkusid kambrite juurest ning läksid sinna mõne minuti pärast tagasi, kuna kuulsid lärmi. Sel hetkel oli kambri uks lahti ning kambri juures viibisid mõlemad süüdistatavad. Kohe pärast töökohustusi täitnud politseiametnike sekkumist lahkus I.D majast koos A. M traumapunkti. S.P. ütlustest nähtuvalt oli K.N sel hetkel erutatud ega tahtnud kambri juurest lahkuda, tema koos M.D. ga viis ta sealt ära. Kuna kannatanu ning teiste tunnistajate ütlustest nähtub, et 29.01.2011 öösel viibis kambris nr 1 kannatanu V.S. , siis tunnistaja P.S. ütlustest järeldub, et kui ta öösel viis mingil hetkel kannatanu kambrist tualetti, siis oli kannatanu ninal näha kriimustust. Kuigi ütlustest ei selgu, mis ajal see täpselt oli, siis arvestades eelnevalt käsitletud tõenditega tuvastatud sündmuste 12 käiku, pidi see toimuma pärast kella 02.26 ning enne kannatanu kambrist vabastamist. Mis omakorda kinnitab, et ninal olnud vigastus pidi tekkima pärast tema viimist kainenemiskambrisse ning enne kui teda öösel tualetti viidi. Maakohus leidis, et tunnistaja N. A ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi selle kohta, et naisuurijaga tema öösel ei suhelnud. Samuti asjaolu, et V.S. kinnipidamise protokollis olev märge – kehavigastused puuduvad – ei ole tehtud mitte V.S. visuaalse vaatluse, vaid teistes, varem koostatud dokumentides kajastatu pinnalt. Kaamera nr 3 salvestiselt nähtuvalt saabus tunnistaja majja kell 02.31 ning tunnistaja ütluste kohaselt kostus sel ajal kambrite piirkonnast lärmi. Ta arvas, et see on V.S. , kuid samas ei saa seda kinnitada, kuna ta ise seal ei käinud ega tea ka kas sel ajal viibis seal peale V.S. veel keegi või mitte. Tunnistaja N.S. ütluste kohaselt viis ta 29.01.2011 hommikul mingi inimese arestimajja. Kainenemisprotokollis oli tema käekirjaga kirje, et teda peksti läbi. Märgib, et V.S. nina piirkonnal oli marrastus, mis on kooskõlas kannatanu läbiotsimise protokollis märgituga. Tunnistaja D.R. ütluste kohaselt töötas ta 29.01.2011 valvetöötajana arestimajas. V.S. l, kes tema juurde toodi, oli marrastus nina juures, muid kehavigastusi ei avastanud. D.R. ütlused haakuvad kannatanu ja tunnistaja N.S. ütlustega ning eelnimetatud läbiotsimisprotokolliga. Protokolli kohaselt oli selle koostajaks tunnistaja D.R. . Seega kinnitavad nii tunnistajate N.S. kui ka D.R. ütlused kannatanu ütluste usaldusväärsust ja sealjuures ka kannatanu väiteid talle kehavigastuste tekitamise kohta ning asjaolu, et ninal olev vigastus oli koheselt nähtav. Lisaks D.R. le ja N.S. le kinnitab kannatanu ninal oleva vigastuse olemasolu juba enne tema paigutamist arestimajja ka tunnistaja P. S. Maakohus on seisukohal, et tunnistajate L.G. ja V.R. ütlused 29.01.2011 kannatanu ninal olnud vigastuse nähtavuse kohta on vastuolus kannatanu ja tunnistajate D.R. , N.S. ja P.S. ütlustega. Välistatud on võimalus, et kannatanu ninal hommikul kl 06.30 nähtaval olnud vigastus oli lõunaks s.o ajaks, mil ta suhtles L.G. ja V.R. ga, juba paranenud. Maakohtu hinnangul on pigem usutavad D.R. , N.S. ja P.S. ütlused, kuivõrd neil isikutel puudub igasugune motiiv anda kannatanu huvides valeütlusi. Lisaks sellele on D.R. ja N. S koheselt s.o 29.01.2011 hommikul märkinud oma tähelepaneku üles ka läbiotsimise protokolli. Samas L.G. l ja V.R. l võib olla soov kaitsta oma kolleege ja ka enda tegevust. Viimast kinnitab nende käitumine 29.01.2011 toimingute teostamisel ning kannatanu viimine süüdistatavate juurde vabandama. Situatsioonis, kus V.S. oli neile avaldanud, et ta ei mäleta kõiki öiseid sündmusi ega tea, miks kaklus tekkis, siis pidanuks mõlemad tunnistajad mõistma, et V.S. ei saa siiralt oma süüd tunnistada ega kahetseda, kuna oma sõnade kohaselt ta ei mäleta, mida tegi. Kui mõlemad menetlejad tegid oma tööd korrektselt, st tutvusid ka V.S. suhtes juba varasemalt koostatud dokumentidega, ei saanud neile jääda märkamata, et kahes protokollis on märgitud, et kannatanu väitel on politseiametnikud tekitanud talle kehavigastusi. Taoline asjaolu pidanuks aga sundima menetlejaid alustama kannatanu vastavate väidete alusel menetlust või siis vähemalt kannatanut nende protokollis märgitud asjaolude kohta küsitlema. Lisaks sellele on tunnistaja V. R möönnud, et ta on süüdistatavatega sõbralikes suhetes ning suhtlevad ka väljaspool tööd, kuid vaatamata sellele ta ei taandanud end asja menetlusest, kuna ta oli sel hetkel valves ning teise menetleja tööle kutsumine oleks olnud liialt ressursse nõudev. Kõigi eelnimetatud asjaolude tõttu ei arvestanud maakohus tunnistajate L.G. ja V.R. ütlusi tõendite kogumis. K.N-i ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseks, kuna ristküsitluse käigus avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad oluliselt süüdistatava poolt kohtus antud ütlustest. Maakohus märkis, et ristküsitlusel avaldatud eeluurimisel antud ütlustest, mille juurde süüdistatav jäi ka pärast nende avaldamist, järeldub, et süüdistatavad lahkusid baarist 13 eraldi – I.D läks traumapunkti ning seejärel küsisid politseinikud temalt, kas ta tuleb nendega koos jaoskonda, et seal Alekseid oodata. Need ütlused haakuvad I.D poolt eeluurimisel antud ütlustega. Siit nähtub, et süüdistatavad on eeluurimisel andnud sarnaseid ütlusi baarist lahkumise ning politseijaoskonda minemise ja seal viibimise asjaolude kohta. Samas on need ütlused aga vastuolus kõikide teiste asjas kogutud tõenditega (kannatanu ja tunnistajate ütlused ning politseijaoskonna videokaamerate salvestused). Sealjuures kohtumenetluses põhjendas I.D nimetatud vastuolu uurija poolt toimepandud rikkumistega, st et uurija pani tema ütlused valesti kirja. Oma sõnul olnud ta uurijale öelnud, et nad pidid algul minema traumapunkti, kuid teel olles tuli M.D. le teade, et isik on kinni peetud ning M.D. otsustas minna politseijaoskonda. Maakohtul on tekkinud veendumus, et enne eeluurimisel ütluste andmist on süüdistatavad oma ütlused kooskõlastanud, kui aga pärast toimiku materjalidega tutvumist selgus, et nende poolt antud ütlused on vastuolus teiste tõenditega, siis asuti kohtus oma ütlusi mugandama vastavalt teiste asjas kogutud tõenditega ning ületamatuid vastuolusid on põhjendatud uurija poolt ütluste ebaõige üleskirjutamisega. Arvestades aga asjaolu, et süüdistatavate näol on tegemist kogenud politseiametnikega, kes on väga hästi kursis kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kahtlustatavate õiguste ning nende menetluslike garantiidega, sh õigusega mitte allkirjastada ebaõigesti koostatud protokolli, siis ei pea kohus neid põhjendusi veenvaks. Samuti ei pea kohus veenvaks süüdistatava selgitusi, mil viisil avanes kainenemiskambri uks. Isegi kui uskuda võimalust, et ukse riiv võib avaneda, kui ust seestpoolt kõvasti peksta, siis vaatamata sellele ei pea kohus seda antud juhul tõenäoliseks. Eelkõige seetõttu, et ajavahemik kannatanu kambrisse paigutamisest kuni teiste politseitöötajate poolt avatud ukse avastamiseni, oli üksnes mõned minutit. Ei ole usutav, et niivõrd massiivset ust ja selle riivi on võimalik nii lühikese aja jooksul nn ukse lõgistamise teel seestpoolt avada. Et tegemist on paljasõnalise väitega, mida ei ole võimalik teiste tõenditega kinnitada, näitab ka see, et kuigi süüdistatav küsitles kohtuistungil aktiivselt tunnistajaid, ei ole ta ühegi tunnistaja käest küsinud, kas ukse sel viisil avanemine on võimalik või taotlenud mõne taolise tõendi uurimist. Ka I.D ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseks, kuna kohtus antud ütlused on vastuolus ristküsitlusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustega. Lisaks juba eelnimetatud asjaoludele seab süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka tema poolt kohtus selgitatu, et politseijaoskonnas olles tal pea ringles ja oli iiveldus. Arvas, et tal oli kerge ajupõrutus, kuna haiglas anti midagi nuusutada. See olek oli talutav, aga kõndimisel oli tunda valu ja survet oimupiirkonnas. Pea ringles ja kõnnak ei olnud tugev. Vaadates kaamerate nr 3 (nt kell 02.00 ja 02.16) ja 10 (kell 02.03) salvestisi, on näha, et süüdistatav sisenes politseijaoskonda ning kõndis seal ringi vägagi reipal sammul, pigem isegi närviliselt, miski tema kõnnakus ei viita, et tal võis sel ajal olla pearingluse ja iiveldustunne. Kohtu hinnangul ei muuda ülaltoodud seisukohta ka I.D poolt prokuratuuri esitatud kaebuses toodud ja ka kohtuistungil nimetatud rikkumised, mis väidetavalt leidsid aset süüdistatava suhtes tehtud menetlustoimingutel. Kaitsja sõnul on ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud vastastamisprotokoll ebaseaduslik, kuna I.D-le määratud korras kaitsja määramine toimus ebaseaduslikult. Riigi õigusabi seadus näeb ette regulatsiooni, et kaitsja määrab Eesti Advokatuur ning menetlejal puudub mistahes võimalus ise kokku leppida kaitsjaga. Antud juhul on aga menetleja määranud ise kaitsja nimeliselt. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui menetleja rikkus kaitsja määramise korda, ei ole tegemist niivõrd tõsise rikkumisega, mis muudaks taolistes tingimustes määratud kaitsja osalusel teostatud toimingu ebaseaduslikuks. Süüdistatavale määratud kaitsja on advokatuuri 14 liige, mis eelduslikult peaks tagama, et tegemist on isikuga, kes on pädev kriminaalmenetluses osalema ja kahtlustatava õigusi kõikide seaduses ettenähtud võimaluste abil kaitsma. Kohtule ei ole teada, et advokaadi peale oleks tema ebapädevuse tõttu esitatud advokatuuri kaebus. Taotluses on rikkumistena märgitud veel alljärgnevad asjaolud: talle ei öeldud enne 01.06.2011 toimuma pidanud menetlustoimingute teostamist kaitsja andmeid, keelduti toimingute videosalvestusest. Samal päeval teatati talle, et toimingute teostamine lükkub edasi
5. juunile
6. Sealjuures informeeriti teda kaitsja andmetest. Ka 13.06.2011 ei toimunud midagi ning uueks ajaks teatati 15.06.
7. Kohale ilmudes selgus, et planeeritakse vastastamisi kannatanutega. Enne toimingu läbiviimist ei hoiatanud menetleja kannatanuid teadvalt vale ütluste andmise eest. Enne toimingu teostamist ei teatanud uurija toimingu eesmärki ja osavõtjate rolle, ei fikseeritud kõiki osalenute fraase, toimingu lõpetamisel ei küsitud, kas on märkusi protokolli kohta. Arvestades, et süüdistatavale said kaitsja andmed tema enda sõnul teatavaks 01.06.2011 ning toimingud teostati 15.06.2011, siis oli süüdistataval piisav võimalus kaitsjaga enne toimingu teostamist kontakteeruda. Ka seda, et süüdistatavatele ei teatatud enne toimingut, millist toimingut planeeritakse teostada, ei saa käsitleda rikkumisena. Tegemist on uurimistaktika küsimusega. Samuti ei saa videosalvestusest keeldumist lugeda rikkumiseks, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust taotluses nimetatud uurimistoimingute salvestamiseks ning seega on tegemist menetleja diskretsiooni otsusega, kas konkreetses kontekstis on salvestamine vajalik või mitte. Vastastamise eelduseks on vastastatavate isikute eelnev ülekuulamine, st eelnevalt antud ütlustest pinnalt peab olema tõusetunud vastuolusid, mida vastastamise abil soovitakse kõrvaldada. Seega on kõikidele vastastatavatele eelnevalt ülekuulamisel selgitatud nende õiguseid ja kohustusi ja sõltuvalt isiku staatusest hoiatatud ka teadvalt vale ütluste andmisega kaasnevast kriminaalvastutusest. Seega nende õiguste ja kohustuste vastastamisel kordamata jätmine ei ole rikkumine, mis muudaks toimingu ebaseaduslikuks. Süüdistatava väited toimingu eesmärgi kohta on vastuolulised. Nimelt on ta taotluses öelnud, et 15.06.2011 kohale ilmudes selgus, et planeeritakse vastastamisi kannatanutega, samas heidab ta ette, et enne toimingu teostamist ei teavitanud uurija toimingu eesmärki ja osavõtjate rolle. Arvestades, et süüdistatav sai enda sõnul siiski 15.06.2011 kutse peale kohale ilmudes teada, et planeeritakse vastastamisi kannatanutega, siis järelikult oli talle ikkagi teatatud, mis oli toimingu eesmärk (vastastamine) ja kes on osalised (kannatanud ja tema ise). Mis puutub väitesse, et protokolli ei pandud kirja kõiki osalenute fraase, siis oli süüdistataval õigus teha vastavaid märkusi protokolliga tutvudes ning seda allkirjastades. Süüdistatava väide, et ta arvas, et uurija kõrvaldab need puudused hiljem, on siinkohal arusaamatu. Teatavasti puudub menetlejal võimalus muuta juba allkirjastatud protokolli lisades sinna mingeid täiendavaid fraase. Kõike eelnevat arvestades asus maakohus seisukohale, et süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks vastastamisel antud ütluste avaldamine oli põhjendatud ja seaduslik ning kohtul puudub alus lugeda vastastamisprotokoll oluliste rikkumistega saadud tõendiks, mis välistaks selle kasutamise usaldusväärsuse kontrollimisel. Kokkuvõttes tuvastas maakohus, et kannatanu V.S. toimetati 29.01.2011 kella 02.00 ajal Narva politseijaoskonda. Temaga ühel ajal saabusid politseijaoskonda ka süüdistatavad. I.D lahkus majast kell 02.26 ning K.N hiljem. Kannatanu vabastati kinnipidamiselt kell 16.
8. Seda kinnitab nii kannatanu ise, kui ka tunnistajad, samuti videokaamerate salvestised. 15 Kainenema toimetamise protokolli, sündmuskohavaatlus protokolli, kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning videosalvestistega on tõendatud, et kannatanu toimetati esmalt läbivaatusruumi ning kella 02.22 ajal paigutati ta kainenemiskambrisse nr 1 ning uks suleti väljast poolt riiviga. Nimetatud ruumid asuvad suhteliselt lähestikku ning nende vahelise koridori läbimiseks kulub alla minuti. Kannatanu ülevaatusruumis viibimise ja kambrisse toimetamise ajal asusid mõlemad süüdistatavad pidevalt kõnealuste ruumide vahelises ruumis. Kannatanu, A. M ja S.P. ütlustest ning kaamerate salvestistest järeldub, et politseiametnikud, kes V.S. kambrisse paigutasid, lahkusid kambrite juurest ning läksid sinna mõne minuti pärast tagasi, kuna kuulsid lärmi ning mõlema süüdistatava ja kannatanu vahelist vestlust. Sel hetkel oli kambri uks lahti ning kambri juures viibisid mõlemad süüdistatavad. Kohe pärast töökohustusi täitnud politseiametnike sekkumist lahkus I.D majast koos A. M traumapunkti. S.P. ütlustest nähtuvalt oli K.N sel hetkel erutatud ega tahtnud kambri juurest lahkuda, tema koos M.D. ga viis ta sealt ära. Kainenema toimetamise protokoll, läbiotsimisprotokoll, kannatanu ja tunnistajate N.S. ning D.R. ütlused tõendavad, et V.S. vabastati kainenemiselt kell 06.20 ning toimetati seejärel arestimajja, kus teda otsiti läbi. Kõik nimetatud tõendid kinnitavad ka seda, et kainenemiskambrist vabastamise hetkel oli kannatanul ninal nähtav vigastus. Lisaks D.R. le ja N.S. le kinnitab kannatanu ninal oleva vigastuse olemasolu juba enne tema paigutamist arestimajja ka tunnistaja P. S. Sealjuures haakuvad kannatanu ütlused kaamera nr 10 salvestisega, millelt on näha, et kell 06.14.20, viibides läbivaatusruumis protokollide täitmise juures, vaatab kannatanu aknalt oma peegelpilti ja asub seejärel oma nägu puhastama ning lahkub mõneks ajaks ruumist. Ekspertarvamuse ja SA Narva Haigla andmetega on tõendatud, et V.S. pöördus 29.01.2011 õhtul SA Narva Haigla traumapunkti ning tal tuvastati järgmised vigastused: ninaluude murd, verevalumid näol, vasakul pool rindkerel ja niudeluu vasakul tiival. Vigastused tekkisid kõva tömbi eseme (esemete) toimel, võimalik, et korduvatest löökidest rusika- ja kängitsetud jalaga, Arvestades vigastuste iseloomu ja paiknemist järeldab ekspert, et kannatanu sai mitte vähem kui viis lööki (1 ninaseljale, 3 vasakule poole rindkerele ja 1 vasakule poole niudepiirkonda). Arvestades, et kannatanu ja tunnistajate ütluste ning kainenema toimetamise protokolli kohaselt ei olnud V.S. l 29.01.2011 kella 02.22 ajal, s.o ajal, kui ta viidi kainenemiskambrisse, mingeid nähtavaid kehavigastusi, siis pidid 29.01.2011 kell 20.50 tuvastatud tervisekahjustused olema tekitatud 29.01.2011 kella 02.22 ja 20.50 vahel. Kannatanu ütluste kohaselt tekitasid talle kõnealused kehavigastused süüdistatavad I.D ja K.N kainenemiskambris vahetult pärast seda, kui ta oli kambrisse toimetatud. Kannatanu sõnul löödi teda nii rusikate kui ka jalgadega ning süüdistatavad peksid teda koos, st üheaegselt. Löödi valdavalt keha piirkonda, vasakult poolt, ning üks jalalöök tabas ka ninapiirkonda. Nii nagu ülal öeldud, ei ole kohtul põhjust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Tema poolt antud ütlusi toetavad tunnistajate ütlused, mille kohaselt oli V.S. l kainenemiskambrist vabanedes ninal nähtav vigastus. Lisaks ninal olevale vigastusele rääkis kannatanu koheselt politseiametnikele ka roiete piirkonnas olevast valust ning asjaolust, et need vigastused on tekitatud politseinike poolt. Ta tegi vastava märke ka kainenemisele toimetamise protokolli lõppossa. Kambrist pääsedes avaldas kannatanu esimesel võimalusel, et talle on tekitatud kehavigastusi ning ka tema poolt avaldatud kehavigastuste iseloom haakub hiljem tuvastatud vigastustega – st vigastused ninal ja roiete piirkonnas. 16 Nimetatu välistab süüdistatavate pakutud versiooni, et kaebuse kirjutamine ja süüdistatavate süüdistamine otsustati alles S.T. ga toimunud kokkusaamisel ning kannatanu lasi need vigastused endale hiljem tekitada. Kannatanu teavitas teisi politseiametnikke talle tekitatud kehavigastustest koheselt ning enne kui tal oli võimalik mõne kõrvalise isikuga sel teemal suhelda või kellelgi oleks olnud võimalik mõjutada teda vastavaid kaebusi esitama. Sellega on kummutatud ka süüdistatavate versioon, et kannatanu ütlused on ajendatud kolmandate isikute soovist süüdistatavatele seoses nende ametialase tegevusega kätte maksta. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei mõjuta kuidagi ka asjaolu, et kannatanu pöördus traumapunkti alles ca neli tundi pärast arestimajast vabanemist. Arvestades, et tegemist on isikuga, kes ei puutu igapäevaselt kokku kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumise ja talletamisega, siis ei saa ka kuidagi ette heita, et isik ei läinud arestimajast vabanedes esimese asjana arsti juurde vigastusi tuvastama (st tõendeid fikseerima), vaid eelistas esmalt minna koju. Ning arsti juurde pöördus hiljem vaid seetõttu, et olid valud. Asjaolu, et süüdistatavad võisid kannatanu kirjeldatud viisil talle kehavigastusi tekitada, kinnitab ka süüdistatavate varasem käitumine politseijaoskonnas. Tunnistajate ütluste kohaselt oli I.D politseijaoskonda tulles ja seal viibides ärritunud olekus. Seda kinnitavad ka kaamerate videosalvestised, millelt on näha I.D ärritunud liikumine. K.N-i osas on tunnistajad öelnud, et ta ärritus, kui nägi, et kannatanu taskust võeti välja temale kuuluv telefon. Seda kinnitab ka kaamera nr 10 salvestis, millelt on näha, et pärast seda, kui kannatanu taskust võeti välja telefon, võtab K.N selle enda kätte, vaatleb ja paneb lauale. Mõne hetke pärast üritab K.N kannatanut lüüa, kuid M.D. lükkab teda eemale (kaamera nr 10 kl 02.14 – 02.16). See tõendab, et K.N oli kannatanu suhtes vaenulikult meelestatud ning soovis teda juba varem lüüa, kuid teda takistati. Kannatanu sõnul oli peksmine intensiivne ning vältas lühikest aega, alla minuti. Ajalise kestuse osas haakuvad kannatanu ütlusega ka tunnistajate A. M ja S.P. ütlused ning turvakaamerate salvestused, millest nähtuvalt sekkus S.P. konflikti umbes kell 02.25 (ta väljus ülevaatusruumist 02.24.45) ning toimetas K.N-i kambri juurest minema. Ka üldkoridoris paikneva turvakaamera nr 9 salvestisest nähtub, et kaamera vaateväljas seisab või liigub kell 02.02 – 02.30 pidevalt erariietes isik või isikud, kuid ajavahemikul 02.24-02.25 on kaamera vaateväljas näha liikumas üksnes politseivormis inimesi. Seega kui eeldada, et ainsad politseijaoskonnas erariietes viibivad isikud olid tol hetkel süüdistatavad, siis kinnitab ka kõnealune salvestis, et ajal, mil väidetavalt toimus kannatanu peksmine, ei viibinud kumbki süüdistatav koridoris kaamera vaateväljas, mis koos ülalkirjeldatud tõenditega annab alust arvata, et mõlemad süüdistatavad olid sel hetkel kambris, kus viibis V.S. . Süüdistavate poolt kannatanu ründamist kinnitavad ka S.P. ütlused, et K.N ei tahtnud ise kambri juurest lahkuda ning nad pidid koos M.D. ga ta sealt minema toimetama. I.D ja K.N puudus igasugune vajadus viibida läbivaatusruumi juures ajal, mil V.S. suhtes teostati toiminguid ning koridoris ajal, mil teda paigutati kambrisse. Nende sealviibimine ning kannatanu suhtes ilmselgelt vaenulik meelestatus viitab sellele, et nad ootasidki koridoris eesmärgiga kannatanut väärkohelda. Süüdistatavate teadlikku ja kavatsetud tegevust kinnitavad ka kannatanu ütlused, et kambri uks avati ja süüdistatavad ilmusid kambrisse üsna vahetult pärast tema kambrisse paigutamist. Ka muudest tõenditest nähtub, et V.S. kambrisse toimetamisest oli möödunud vaid mõni minut, kui kambri juurest kostnud lärmi, mõlema süüdistatava ja kannatanu häälte peale läksid kohale töökohustusi täitnud politseinikud ning avastasid, et kambri uks on lahti. Seega asusid süüdistatavad kannatanut ründama esimesel võimalusel, st nii pea kui teised politseiametnikud oli kambri juurest lahkunud, avati kambri uks, mis oli suletud üksnes riiviga, ning hakati kannatanu 17 suhtes vägivalda tarvitama. Samad asjaolud kinnitavad, et süüdistatavate tegevus oli omavahel kooskõlastatud ning mõlemad kontrollisid toimuvat. Maakohus luges tõendatuks, et I.D ja K.N , tegutsedes grupis, 29.01.2011 kella 02.20 paiku Narva politseijaoskonnas lõid korduvalt kainenemiskambris viibivat V.S. rusikate ja kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda. Sellega tekitasid nad kannatanule ninaluude murru, verevalumid näol, vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitasid kehavigastusi, mis põhjustasid lühiajalise tervisekahjustuse. Süüdistatavad tegutsesid V.S. kehavigastusi tekitades kavatsetult. Kambri uks ei saanud avaneda ilma väljastpoolt riivi avamata, seega oli süüdistatavate poolt kambri ukse avamine ning kambrisse sisenemine sihipärane tegevus eesmärgiga peksta kambris viibivat kannatanut. Lüües kannatanut rusikate ning jalgadega jõuga, mille tagajärjel tekkisid kannatanul verevalumid ja ninaluude murd, said süüdistatavad väga hästi aru, et nad põhjustavad oma tegevusega kannatanule valu ning kehavigastusi. Karistus. Maakohus ei tuvastanud I.D ja K.N-i karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. K.N-i isikut iseloomustavate andmetena võttis maakohus arvesse, et ta on varem kriminaalkorras karistama. Talle heidetakse ette üksnes ühe kuriteoepisoodi toimepanemist. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid K.N-i suhtes raskeima karistuse liigi kohaldamise ning seega tuleb teda karistada rahalise karistusega. Võttes arvesse toimepandud süüteo episoodide arvu ning tehiolusid ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on alla keskmise. Kuivõrd antud asjas puuduvad kergendavad asjaolud, ei ole põhjust miinimumilähedase karistuse mõistmiseks. Maakohus pidas põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks rahalist karistust 160 päevamäära ulatuses. Maksu- ja Tolliameti andmetest lähtuvalt tuleb K.N-i 2010.a keskmist päevasissetulekut arvestades kohaldada karistuse arvutamisel päevamäära 24,50 eurot ning rahaliseks karistuseks on seega 3920 eurot.

§ 66

lg 1 ja 3 alusel annab kohus mõistetud karistuse suurust arvestades K.N-ile võimaluse tasuda mõistetud rahaline karistus ositi 1 aasta jooksul 326 euro kaupa igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. Ka I.D isikut iseloomustavate andmetena võttis maakohus arvesse, et ta on varem kriminaalkorras karistamata. Karistuse liigi valimisel tuleb arvesta ka asjaolu, et talle heidetakse ette kolme kuriteoepisoodi toimepanemist ning kaks neist on toimepandud ühe ja sama isiku suhtes. Seega tegemist ei olnud ühekordse hetke emotsiooni ajel toimepandud kuriteoga vaid retsidiivse käitumisega. Olles korra juba rakendanud baaris Avenue kannatanu suhtes füüsilist vägivalda maksmaks kätte eelneva konflikti käigus saadud löögi eest, ei olnud see süüdistatava jaoks piisav ning ta lasi viia kannatanu politseijaoskonda ning politseijaoskonnas situatsioonis, kus kannatanul sisuliselt puudus võimalus enda kaitsmiseks ja vastu hakkamiseks, ründas teda koos K.N-iga uuesti. Kuigi I.D on varem kriminaalkorras karistamata, ei ole kõike eelnimetatut arvestades rahaline karistus, s.o kergemaliigiline karistus piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu on kohtu hinnangul vajalik kohaldada vangistust. Arvestades toimepandud kuritegude tehiolusid ning episoodide arvu ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu arvates tegemist rikkumisega, mille raskus 18 on üle keskmise. Maakohus pidas põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 1 aasta ja 10 kuu pikkust vangistust. Kuivõrd I.D on varasemalt kriminaalkorras karistamata, pidas maakohus võimalikuks jätta mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Seetõttu määras kohus

§ 73

lg 1 ja 2 juhindudes, et koheselt kuulub ärakandmisele 2 kuud vangistust ning ülejäänud osa vangistusest, so 1 aasta ja 8 kuud, ei pöörata täitmisele, kui I.D ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.D ja K.N-i kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist K.N-i ja I.D süüditunnistamises

§ 121järgi ning neilt menetluskulude väljamõistmise osas.

Kaitsja palub mõista K.N ja I.D neile esitatud süüdistuses õigeks ning hüvitada riigieelarve vahenditest valitud kaitsjale makstud tasu. Samuti palub kaitsja võtta tõendina vastu ja uurida kriminaalasjas nr 11240100470 toimunud kahtlustatava V.S. ülekuulamise protokolli, Viru Maakohtu Narva kohtumaja 19.04.2013 videokaamerate salvestisi asjas kohtuotsuse kuulutamise ajast, I.D ja K.N-i iseloomustusi Ida Politseiprefektuurist. Kaitsja palub kohtuistungil üle kuulata kannatanu V.S. ja tunnistaja S. B. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on hinnanud tõendeid eirates KrMS § 61 põhimõtteid, millest tulenevalt on I astme kohtu olulised kriminaalmenetluse rikkumised viinud kohtu ka materiaalõiguse väärale kohaldamisele. Kohtulik uurimine on läbi viidud ühekülgselt ja puudulikult arvestades üksnes süüstavaid argumente, kuid jättes süüdistatavate vastuväited tähelepanuta. Täiendavalt leiab kaitsja, et kohus on eksinud printsiibis ka menetluskulude väljamõistmise osas ning põhjendatud ei ole ka nõuetekohaselt konkreetsete karistuste mõistmist. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu V.S. on isikulise tõendiallikana ebausaldusväärne. Kaitsja märgib, et juhul, kui on tegemist nn sõna - sõna vastu olukorraga, peab otsuses kajastuma süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui esineb ainukese süüstava tõendiallika ütluste osaline tegelikkusele mittevastavus, muutumine ajas või terviklik ebakindlus, on süüdimõistva otsuse tegemine nimetatud ainukesele tõendiallikale tuginevalt sisuliselt välistatud. Kaitsja leiab, et V.S. ütlused tulnuks ebausaldusväärsuse tõttu tõendite kogumist välja jätta. Põhjendab ta seda järgmiselt. Kriminaalasjas nr 11240100470 toimunud ülekuulamisel V.S. kinnitas, et ta ei mäleta baaris „Avenue“ toimunud sündmustest ja sellele järgnevast midagi. Viru Maakohus keeldus nimetatud ülekuulamise protokolli tõendina vastu võtmast, kuivõrd V.S. l puudus tõe rääkimise kohustus kahtlustatavana. Kaitsjale on arusaamatu kohtu seisukoht kuivõrd V.S. just ülekuulamisel oma süüd tunnistas Ei ole tuvastatav, et ainuüksi süü tunnistamisega pääsenuks ta kinnipidamisest ning muude ütluste puhul oleks teda kinni peetud üle 48 tunni. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et V.S. usaldusväärselt selgitas, miks ta oma ütlusi muutnud on. Kaitsja hinnangul ei väära see aga tõsiasja, et V.S. on erinevatel menetlusetappidel vastavalt oma menetluslikule seisundile ütlusi muutnud. See aga on käsitletav süüstava tõendiallika ütluste osalisele tegelikkusele mittevastavusena, muutumisega ajas ning tervikliku ebakindlusena ning seeläbi peaks 19 süüdimõistva otsuse tegemine nimetatud ainukesele tõendiallikale tuginevalt olema välistatud. Juba ainuüksi seetõttu tuleb teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev otsus politseijaoskonnas aset leidnud väidetavate sündmuste osas, kuivõrd muud tõendid I.D ja K.N-i süüdimõistmiseks, peale selle kui V.S. ebausaldusväärse tõendiallikana ära langeb, puuduvad. Kaitsja hinnangul peab kannatanu andma üheseid ja kokkulangevaid ütlusi kõigi üksteisele järgnevate asjaolude osas mis teineteisega sündmustega haakuvad, vastasel juhul ei saa hakata pidama nimetatud tõendiallikat usaldusväärsemaks kui süüdistatavaid. Iseenesest tähendab asjaolu, et isik oli mingil ajahetkel kahtlustatava rollis ka seda, et isik võib põhimõtteliselt ka kannatanuna valeütlusi anda. Nimetatud kriminaalasja, kus V.S. oli kahtlustatav, sündmused kattusid käesoleva kriminaalasja sündmustega ja on omavahelises ajalises ning isikulises seoses. KrMS § 289 lg 3 sätestab, et ristküsitluse käigus võib avaldada usaldusvääruse kontrollimiseks ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Maakohtu seisukoht tõendi mittevastuvõtmises on vastuoluline, kuna nii enne kui pärast 01.09.2011 on nt süüdistatavate ülekuulamisel võimalik avaldada usaldusväärsuse kontrolliks varasemalt kahtlustatavana antud ütlusi. Seeläbi ei ole mingit takistust avaldamaks ka kannatanu ütlusi, millised ta oli andnud kahtlustatava menetlusrollis. Seetõttu pidanuks Viru Maakohus kriminaalasjas nr 11240100470 toimunud V.S. kahtlustatavana ülekuulamise protokolli vastu võtma ning vajadusel lubama seda V.S. kannatanuna ülekuulamise ajal avaldada. Kuivõrd maakohus seda ei teinud, palub kaitsja avaldada nimetatud dokumendi ringkonnakohtus. See aga tingib vajaduse V.S. ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Samuti käis V.S. 29.01.2011 I.D ja K.N-i ees vabandamas. Ta tegi seda vastavalt tunnistaja V. R ütlustele omal initsiatiivil. Oma esialgses avalduses on samuti V.S. kirjeldanud sündmusi erinevalt kohtus antud ütlustest (28.01.2013 kohtuistungi protokoll lk 21). Seega on tuvastatav nimetatud tõendiallika ütluste muutumine ajas ja terviklik ebakindlus. Täiendavalt lisab kahtlusi ka asjaolu, et A. Kuršovilt kadus 29.01.2011 klubis „Avenue“ mobiiltelefon, milline leiti hilisemalt Narva politseijaoskonnas V.S. käest. Selles osas küll prokuratuur kriminaalmenetlust ei algatanud, kuid Riigikohtu seisukohast kohtuotsusest nr 3-11-16-04 tuleneb, et hinnata tuleb ka väidetavale kuriteole eelnenut, kuivõrd see aitab hinnata isikute antud ütluste motiivi. Asjaolu, et just V.S. lt leiti nimetatud telefon, on kinnitamist leidnud mitmete tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega. Ka nimetatud asjaolu süvendab kahtlusi V.S. kui tõendiallika suhtes. Lisaks on V.S. ise esitanud arvamuse, et telefon pandi tema tasku, mis ei ole aga eluliselt usutav ning on ümber lükatud teiste tõenditega, ennekõike politseiametnike ütlustega, et telefoni võttis ta ise baarist kaasa. Siinkohal tuleb V.S. sellekohaste ütluste usaldusväärsuse hindamiseks viidata ka kohtus uuritud Narva politseiosakonna kaamera nr 10 29.01.2011 lindistusele kell 02:15, kust nähtub, et mobiiltelefon leiti V.S. tumeda spordidžempri taskust, kuhu seda ei olnud reaalne kõrvaliste isikute poolt panna, kuivõrd selle peal olid tal veel ka üleriided. Peale baaris „Avenue“ toimunut püüdis V.S. baarist lahkuda, kuigi ta oli kaitsja hinnangul eelnevalt politseiametnike poolt kinni peetud, kuivõrd ta toodi politseiauto juurde ja lubati vaid riideid minna võtma. Hilisemalt peeti V.S. uuesti kinni. Seetõttu võisid V.S. hilisemad väited olla ajendatud vihast politseiametnike vastu. Samuti ei ole välistatud, et teda vigastati politseiametnike poolt kinnipidamisel tänaval, kuivõrd ta andis ütlusi, et teda löödi jalust maha, ega ka tema enesepoolne vigastamine kambris, kuna ta oli seal agressiivne ja tagus vastu ust. V.S. teadis, et tema suhtes on algatatud (või algatatakse) kriminaalasi seoses sellega, et ta lõi I.D ja võidakse algatada seoses K.N-i telefoni leidmisega 20 tema käest ning seeläbi ei ole välistatud, et ta hakkas süüstama I.D ja K.N-i enese kaitsmiseks ja õigustamiseks. Kohus viitab otsuses sellele, et V.S. oli kirjutanud isiku kainenemisele toimetamise protokolli, et politseinikud peksid teda. Samas toimus see kõik peale vahejuhtumit baaris ja ka temalt K.N-i mobiiltelefoni leidmist. Sellest tulenevalt võis tal olla juba sellel ajal ajend hakata teisi isikuid rõõnama vabastamaks ennast lasuvatest kahtlustustest. Samuti viitab V.S. emotsionaalsele seisundile asjaolu, et ta keeldus allkirjastamast menetlusdokumente. Samuti käitus ta politseiosakonnas agressiivselt, mis on leidnud kinnitamist temaga kokku puutunud isikute ütlustega. Ühtlasi on V.S. viidanud sellele, et justkui kahtlustatavana ülekuulamise juures 29.01.2011 viibisid ka süüdistatavad. Nimetatu ei ole aga kinnitamist leidnud mitte ühegi teise tõendiga, sh menetlustoimingu läbi viinud politseiametniku ütlustega. Ta ei ole menetlustoimingu käigus avaldanud vähimaidki viiteid selle kohta, et teda oleks pekstud või muul viisil ebaseaduslikult toimitud, kuigi see võimalus tal oli. 28.01.2013 kohtuistungil on V.S. andnud ütlusi muuhulgas selle kohta, et ta ei tunne A.K.. Samas on mõlemad süüdistatavad viidanud kohtuistungil nimetatud isikule nende kokkupuudetele selle isikuga (tema lähedase arreteerimine ja sõiduauto arestimine) ja ka sellele, et nimetatud isik võib olla seotud neile süüdistuse esitamisega. Viru Maakohus on leidnud, et „ Kaitsja palub Tartu Ringkonnakohtul tõendina vastu võtta ja vahetult uurida Viru Maakohtu Narva kohtumaja 19.04.2013 salvestisi, millised on kaitsja taotlusel võetud kriminaalasja toimiku juurde. Nimetatud tõend kinnitab, et A. K viibis kohtuotsuse kuulutamisel ja teretas kannatanut V.S. kättpidi (kaamera nr 7 salvestis kohtusaalist nr 7 25.31 – 26.29) Nimetatud asjaolude osas peab kaitsja samuti vajalikuks küsitleda ringkonnakohtus täiendavalt kannatanu V.S. . Juhul kui V.S. väidab ülekuulamisel, et ta ei tunne nimetatud isikut, palub kaitsja täiendava tunnistajana ringkonnakohtus üle kuulata S.B, kes teab A. K seoses oma varasema tööga ja viibis ka ise kohtuotsuse kuulutamisel Viru Maakohtus. Tunnistaja ilmumise kohtuistungile tagab kaitsja. SA Narva haigla väljastatud S.T. tervisekaardist ja isiku ekspertiisiaktist nr 22 ei saa teha usaldusväärseid järeldusi kannatanul võimalike vigastuste esinemise kohta. Pole tuvastatud vigastusi nö objektiivse kõrvaltvaataja kriteeriumi alusel ning järeldused on tehtud üksnes S.T. enese seletuste alusel. Sellest tulenevalt põhinevad nimetatud tõendid kannatanul kui isikulisel tõendiallikal, mille usaldusväärsusel peatub kaitsja hilisemas. Täiendavalt lisab kahtlust asjaolu, et S.T. enese kinnitusel löödi teda tugevalt sõjaväejalatsiga I.D poolt rinnapiirkonda – ta tõusis üles ja kukkus maha – sellisel juhul pidanuks aga vigastused ka väliselt, so objektiivselt näha olema. Ka V.T. kinnitas kohtus, et ta ei näinud oma naisel vigastusi. Maakohus rajas nimetatud episoodis süüdimõistva kohtuotsuse V.S. , S.T. , V.T. ja T.R. ütlustele. Nimetatud isikud on omavahel tuttavad või seotud tööalaselt ning ei ole välistatud, et nad on enne kohtueelses menetluses ja kohtus ütluste andmist oma ütlused kooskõlastanud. Nimetatule viitab kaitsja hinnangul ka asjaolu, et samuti S.T. ga tööalaselt seotud R. P ütlused 21 tunnistas kohus ebausaldusväärseteks. Kuivõrd nimetatud tunnistaja ei suutnud sündmustest täpselt rääkida, seab see kahtluse alla ka teiste temaga seotud kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Nii S.T. , V.T. kui V.S. möönsid, et nad kohtusid peale 29.01.2011 vahetult ning seeläbi oli neil võimalik oma ütlusi kooskõlastada enne kuriteoteate esitamist. Kaitsja hinnangul lükkavad I.D-le esitatud süüdistuse ümber objektiivsetest kõrvalseisjatest tunnistajad B. Z ja A. P, kes ei olnud sündmuse toimumise ajal seotud kummagi nö leeriga. Nimetatud tunnistajate ütlused haakuvad I.D ja K.N-i ütlustega. Viru Maakohus on leidnud, et „ Kaitsja hinnangul ei ole võimalik sellel motiivil tunnistajate ütlusi tõendikogumist välja jätta. Süüdistatavatel puudus teisiti võimalus tunnistajaid kohtusse kutsuda ning asjaolu, mil viisil isikud saavad tunnistajateks, ei väära nende usaldusväärsust. Täiendavalt tuleb viidata ka asjaolule, et S.T. ei soovinud nimetada oma ülekuulamisel isikuid, kes baaris tema sõnul viibisid (3-4 isikut) ja istusid väidetavalt laua taga. Mingit mõistlikku põhjust nende isikute mittenimetamiseks kannatanu ei öelnud. Sellega on S.T. kui kannatanu ise välistanud võimalike täiendavate objektiivsete tõendite kogumise ja tekitanud süüstavate tõendite osas kahtluse, mida ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasja tõenditega ja mis toob enesega kaasa in dubio pro reo põhimõtte kohaldamise ning otsus tuleb langetada süüdistatava kasuks. See viitab sellele, et S.T. sooviks oli välistada tunnistajate ringist isikuid, kelle üle tal puudus mõju. Ühekülgsele kohtulikule uurimisele viitab ka see, et maakohus pidas S.T. ütlusi usaldusväärseteks olenemata sellest, et tema ütlused olid vastuolulised kesksetes asjaoludes /K.N-i asukoht/ (kohtuotsus lk 9) põhjendades seda sellega, et sündmustest oli möödas palju aega. Samas välistas kohus tõendite kogumist A. P ja B.Z. ütlused, kuivõrd sündmustest oli möödas palju aega ja seetõttu juba iseenesest tuleb eeldada, et isikud ei saa mäletada kuriteo asjaolusid. Täiesti vastupidisele seisukohale on aga kohus jõudnud V.S. ütlusi analüüsides leides, et isikul on olnud aja jooksul võimalik asju meelde tuletada ning ta mäletas kohtmenetluses ütlusi andes asjaolusid paremini kui alguses nt kuriteoteadet esitades. Kohtu seisukohad on selles osas ebajärjekindlad ning viitavad sellele, et kohus on hakanud oma seisukohti kohandama vastavalt sellele, et usaldusväärsed oleksid süüstavad tõendid ning ebausaldusväärsed õigustavad tõendid. S.T. ütlustes nähtub nimetatud kannatanu elav kujutlusvõime ning nendest tekib kahtlus, et isik ei pruugi rääkida seda, mida ta vahetult tajus, vaid seda, mida ta enesele ette kujutab. Kannatanu on esitanud eluliselt mitteusutavaid väiteid justkui politseinikud oleks olnud sündmuskohal šokis ja kartnud I.D , I.D oleks avaldust viies politseiosakonnas olnud agressiivne, V.S. laua juures istusid 3-4 inimest, kelle andmeid ta ei taha avaldada jne. Samuti lasi ta V.S. nö tagaukse kaudu välja, mis viitab sellele, et nimetatud isikud on omavahel tuttavad ja võisid oma ütlused kooskõlastada. Tuvastamist on leidnud, et nimetatud isikud ka kohtusid eelnevalt kui hakkasid avaldama juhtunut politseile. Ka kohus ise on tuvastanud nimetatud isiku ütlustes olulise vastuolu /ta määratles valesti asjaolu kus K.N sündmuste ajal viibis – lk 9/. Nimetatud vastuolu muudab kaitsja hinnangul S.T. ütlused ebausaldusväärseteks. S.T. l olnuks võimalus kohtus lihtsalt öelda, et ta ei mäleta, kus K.N asus, kuid selle asemel hakkas ta tõsikindlalt kinnitama, kus nimetatud isik sündmuste ajal viibis. See seab kahtluse alla S.T. ütlused tervikuna – keskses asjaolus eksimine ja soovimatus avaldada võimalikke teisi kohalviibinud objektiivseid tunnistajaid on piisavad asjaolud välistamaks S.T. kui isikulise tõendiallika tõendite kogumist. Samuti ei näinud ükski sündmuskohale saabunud turvatöötaja või politseiametnik, et baaris olnuks ümberpööratud tugitooli või lõhutud nõusid, kuigi S.T. sellele viitab. 22 V.T. , V.S. ja S.T. ütlused erinevad omavahel ka selles, kas ja kuidas peale vahejuhtumit kohtumisel prooviti süüdistatavatega ühendust võtta. S.T. on viidanud tüdrukule, tegelikkuses aga üritas ühendust süüdistatavatega M. T vahendusel võtta D. J. S.T. ei ole viidanud sellele, et kohtumise juures viibis V.T. , kes aga ise kinnitab, et ta kogu aeg viibis kohtumise juures V.S. ga ning süüdistatavatega ühendust võtta ei proovitud. Tulenevalt V.S. ütlustest kohtus ta S.T. ga peale vahejuhtumit ühel korral. Nimetatud asjaolud süvendavad kahtlust, et osundatud isikud võisid omavahel kokku leppida sobivate ütluste andmises ja kaasata läbi alluvussuhete ka oma baari töötajaid. T.R. on andnud ütlusi selle kohta, et V.S. lt leitud mobiiltelefoni võttis baarist K.N , kuid politseiametnike, eelkõige A.P. ütlustega on nimetatu ümber lükatud ja leidnud kinnitamist, et mobiiltelefonid anti tema poolt V.S. . Nimetatu viitab, et isik võib olla seotud kannatanute omavahelise kokkuleppega anda kriminaalasjas neile soodsaid ütlusi ja seab kahtluse alla nimetatud tõendiallika tervikuna. S.T. väidab, et ta rääkis löömisest kohale tulnud politseiametnikele, ometigi ei kinnitanud seda ükski kohtus üle kuulatud ametnik. Seevastu kinnitas seda T.R. , kes oli S.T. st tööalases sõltuvuses ja A.Z. . Selliseid ütlusi ei saa arvestada tõendina, kuivõrd sündmused leidsid aset enne 01.09.2011 kui KrMS § 66 lg 21 p 2 jõustus. Samuti kuulati isikud tunnistajana enne nimetatud kuupäeva kohtueelses menetluses üle. Enne kohtumenetlust jõustunud seadusesäte ei saa aga hakata tunnistaja ütlustele suuremat tõenduslikku väärtust andma. Alusetu on kaitsja hinnangul ka K.N-i ja I.D ütluste kahtluse alla seadmine otsitud põhjustel, samas kui kohus on teiste isikuliste tõendiallikate ütlused kohandanud ja kõrvaldanud vastuolud ühekülgsel kohtulikul uurimisel motiividel, mis tagaksid süüdistuse vettpidavuse. Tuleb nentida, et printsiibis ei ole kohus oma otsuses ka analüüsinud ühekülgselt baarist väljas toimunud I.D ja V.S. konflikti, leides, et viimase poolt vägivalla tarvitamine ei olnud õigusvastane. Samas arenesid väidetavad sündmused peale seda kiiresti ning kohus ei ole andnud hinnangut, millal Riigikohtu kohtuasjas nr 3-1-1-160-09 kirjeldatud enesekahjustusega arvestamise situatsioon lõppes. Ei saa välistada, et materiaalõiguslikult võis see kanduda, arvestades sündmuste arenemise vastastikust seost ja ajavahet, ka väljast baari siseruumidesse. Nimetatud episoodis on ainsaks otseseks tõendiks V.S. ütlused, kes aga tuleb kaitsja hinnangul tunnistada eelpoolmärgitud põhjustel ebausaldusväärseks tõendiallikaks. SA Narva Haigla väljastatud V.S. patsiendikaardist koos uuringutega ja isiku ekspertiisiaktist nr 18 ei saa teha samuti järeldusi kannatanu suhtes vägivalla kasutamisest ja süüdistuses kirjeldatud kehavigastuste olemasolust. V.S. läks arsti juurde mitmeid tunde hiljem peale väidetavat vägivalla tarvitamist ning M. Jeržanov eksperdina möönis ülekuulamise käigus, et haiglasse pöördudes ei pruukind tal vigastusi üldse olla. Ühestki meditsiinidokumendist ei nähtu, et vigastused olnuksid V.S. kätel, mis seab kahtluse alla tema ütlused, et ta kaitses ennast, kui teda löödi, kätega. Kohus ei ole uurinud piisava põhjalikkusega ega kõrvutanud neid isikuliste tõendiallikatega toimikusse võetud turvakaamerate lindistusi. Põhjendamatult on kohus nimetatud episoodis välja jätnud tõendite kogumist M.D. ütlused. Kohtuotsusest ei selgu motiivid, milles seisnes vastuolu tema ütlustes antud episoodis. Samas kohtleb kohus isikulisi tõendiallikaid ebavõrdselt – pidades S.T. ütlusi usaldusväärseteks, kuigi ka neis on tuvastanud vastuolusid. Politseijaoskonna episoodis ei tuvastanud kohus M.D. ütlustes mingeid vastuolusid, mille alusel saanuks isegi printsiibis lugeda tema ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks. 23 Kohus ei ole kõrvutanud videosalvestistelt nähtut tunnistajate ütlustega. A. M kinnitab, et ta lahkus 02.24.17 juhtimiskeskusest ja siis olid süüdistatavad koridoris. Mingit vägivalda sellel ajal ta ei näinud. Seega ei olnud sel ajal veel kambri uks avatud. M.D. kirjeldab, et kannatanu kambrisse paigutamise ja lärmi vahel oli 2 minutit, samas nähtub kaamera nr 10 salvestiselt, et V.S. viidi M.D. ja A. M poolt kainenemiskambrisse 02.22.19 – 02.22.

1. Seega saab teha tunnistajate kattuvate ütluste alusel järelduse, et igal juhul ei saanud väidetav vägivallatsemine toimuda enne 02:24:
2. Samuti kirjeldab tunnistaja M.D. seda, et I.D seisis eemal kambriuksest. Samuti nähtub Narva politseijaoskonna kaamera nr 9 ülesvõttest (juhul kui seda vaadata arvutiekraanilt), et 02:22:42 väljub I.D ruumist ja seisis seal edaspidi kuni 02:23:09 pimedas koridoris ja ootas enese haiglasse viimist – nähtav on kehakuju. Kell 02:24:09 02:24:16 seisis ta kainenemiskambrite uste juures, kuna sealt paistis valgust. 02:24:24 tuleb sinna politseinik, ilmselt 02:24:17 ülekuulamisruumist väljunud tunnistaja A. M ja 02:25:07 seisab I.D jätkuvalt pimedas koridoris. Kaamera nr 9 ülesvõttest on nähtav I.D siluett, kes kogu aeg viibis nimetatud koridoris. Kaitsja hinnangul on ebatõenäoline, et I.D suutnuks käia V.S. suhtes niivõrd lühikese aja jooksul vägivalda tarvitamas. Kannatanu süüdistab enese löömises mõlemat süüdistatavat, mistõttu seab see kahtluse alla tema ütlused tervikuna. Kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks on D.R. , N.S. ja P.S. ütlused usaldusväärsemad teiste isikute ütlustest, kes vigastusi V.S. l ei näinud. Kaitsja hinnangul tuleb sellises situatsioonis tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõik tõusetunud kahtlused süüdistatavate kasuks. L.G. ja V. R. ütlused jättis kohus kaitsja hinnangul põhjendamatult tõendite kogumist välja. Alusetu on kaitsja hinnangul ka selles episoodis K.N-i ja I.D ütluste kahtluse alla seadmine otsitud põhjustel, samas kui kohus on teiste isikuliste tõendiallikate ütlused kohandanud ja kõrvaldanud vastuolud ühekülgsel kohtulikul uurimisel motiividel, mis tagaksid süüdistuse vettpidavuse. Jätkuvalt on kaitsja seisukohal, et 15.06.2011 vastastamisprotokolli avaldamine süüdistatava ristküsitlemisel oli ebaseaduslik, kuivõrd menetlustoimingule oli kaitsja määratud ebaseaduslikult menetleja, mitte Eesti Advokatuuri, poolt. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et juba iseenesest tuleb määratud kaitsjatele makstud tasu kohtueelses menetluses 57,52 eurot ja 134,40 eurot jätta riigi kanda. Riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 sätestab, et advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Lg 2 sätestab, et kohtul, prokuratuuril või uurimisasutusel ei ole õigust leppida advokaadiga kokku riigi õigusabi osutamises ega määrata riigi õigusabi osutavat advokaati. Käesolevas asjas on menetleja määranud riigi õigusabi andmise määrustes advokaadi nimeliselt ise, eirates seega RÕS § 18 lg 2 sätestatud keeldu. Sisuliselt on maakohus ka ise möönnud, et kaitsjad on võidud määrata ebaseaduslikult (toimiku lk 30) Kohtus ega kohtueelses menetluses ei ole toimikusse kogutud tõendeid selle kohta, et kaitsja oleks määranud RÕS § 18 lg 1 korras advokatuur. Kaitsja hinnangul ei ole võimalik välja mõista ebaseaduslikult määratud kaitsja tasu. Viru Maakohus kohtles I.D oma õiguslikelt järelmitelt raskemalt kui seda kohtuvaidlustes palus prokurör, kuivõrd kohaldas nö šokivangistust ning vabastas ta üksnes 24 osaliselt karistuse kandmiselt. Riigikohus on oma otsuse nr 3-1-1-91-07 p 6.6 leidnud, et Kaitsja hinnangul on kohtul põhjendamiskohustus ka juhul, kui kohaldatakse rangemaid õiguslikke järelmeid, kui seda on taotlenud prokurör. Tuleb nentida, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kohus on otsustanud kohaldada rangemaid õiguslikke järelmeid kui taotles prokurör. I.D-le mõistetud karistust on põhjendatud üksnes lakooniliselt seaduseteksti refereerides. Samas puuduvad põhjendused, millised on need eripreventiivsed eesmärgid, mida pelgalt tingimuslik karistus ei täida, kuigi on teada, et šokivangistuse eesmärk on ennekõike eripreventiivne. Ekslik on kohtu seisukoht, et I.D oleks väidetavalt toime pannud 3 kuriteoepisoodi, kuivõrd süüdistusaktis on määratletud 2 episoodi. Samuti ei ole kohus arvestanud kannatanute käitumist – väidetavate sündmuste ahela algatajaks oli V.S. , kes esimesena lõi I.D ja oli politseiosakonnas agressiivne ning käitus üleolevalt. Kaitsja hinnangul oli juba iseenesest põhjendamatu karistada I.D vangistusega, kohaldases seejuures šokivangistust. Arvestada tulnuks ka väidetavast sündmusest kulunud aega ja seda, et mingites muudes süütegudes I.D vahepeal süüdistatud ei ole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid I.D ja K.N ning nende kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning palusid maakohtu otsuse tühistada ning I.D ja K.N-i õigeks mõista. Prokurör ja kannatanu V.S. esindaja O. Nišajev vaidlesid apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palusid maakohtu otsuse muutmata jätta. Apellatsioonis viidatakse maakohtu poolt väidetavalt mitmetele kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 339 lg 1 või lg 2 märgitud selliseid rikkumisi, mis obligatoorselt tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus lahendab apellatsioonis esitatud taotluse I.D ja K.N neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsioonis esitatud taotlust teatud tõendeid täiendavalt uurida, sest KrMS § 321 lg 6 toodud eeldused ei ole täidetud, kuna maakohus põhjendatult osa taotlusi jättis rahuldamata ning ülejäänud taotlustel pole puutumust tõendamiseseme asjaoludega. Kaitsja taotlus rahuldati aga osas, kus paluti asja juurde võtta I.D ja K.N-i tööalased iseloomustused. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsja, kannatanu esindaja ja 25 prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312 punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega I.D ja K.N-i süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut, mis tugineb kohtuistungitel (I kd lk 41-65, 70-94, 101-132, 139163, 169-188, II kd lk 5-21, 30-55, 74-94, 100-114) uuritud tõenditele. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 6-34). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata, kuna need on toodud ka käesoleva otsuse lk 3-
3. Vastuseks apellatsioonile, mille väited on toodud käesoleva otsuse lk 19-26, ringkonnakohus märgib järgmist. Kaitsja põhiseisukoht on see, et maakohus on hinnanud tõendeid eirates KrMS § 61 põhimõtteid ning kohtulik uurimine viidi läbi ühekülgselt ja puudulikult, arvestades üksnes süüstavaid argumente ja jättes süüdistatavate vastuväited tähelepanuta. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale leiab, et kohtulik uurimine viidi läbi igakülgselt. Seda kinnitavad nii eelistungi protokoll (I kd lk 27), millest nähtub mitmete kaitseaktis toodud taotluste rahuldamine kui kohtuistungite protokollid (viited on toodud ülalpool), milledest nähtub, et lisaks kannatanutele kuulati üle ka 18 tunnistajat (neist 6 kaitsja taotlusel) ja ekspert. Protokollide kohaselt on süüdistatavad ja kaitsja saanud nimetatud isikuid piisavalt küsitleda. Lisaks isikulistele tõenditele uuriti ka mitmeid dokumentaalseid tõendeid ja turvakaamerate salvestisi. Uuritud tõendite loetelu on toodud maakohtu otsuse lk 4-6, kusjuures seal on jäetud märkimata kaitsja poolt taotletud tunnistajad A. P ja B. Z, kes ka üle kuulati ning kelle osas on antud hinnang maakohtu otsuse lk 11-13, st nende ütlused jäeti tõendikogumist välja. Lisaks neile olid kaitsja poolt esitatud veel tunnistajad A. Z, L. G, V. R ja M. T. Samuti kuulati ekspert üle kaitsja taotlusel. Viimatinimetatud 4 tunnistaja osas on maakohus andnud oma hinnangu otsuse lk 25-
4. Nendest L.G. ja V. R ütlused jäeti tõendikogumist välja ning A. Z ja M. T ütlused ei omanud asjas tõenduslikku väärtust. 26 Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus ei arvestanud tõendina kaitsja poolt esitatud tunnistajate ütlusi, ei tähenda see, et maakohus arvestas üksnes süüstavaid argumente ja jättis süüdistatavate vastuväited tähelepanuta. Vastuväiteid ei jäetud tähelepanuta, sest maakohus on põhjendanud, miks ta kaitsja poolt esitatud tunnistajate ütlusi ei arvesta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kaitsja leiab, et kannatanu V.S. ütlused ei ole usaldusväärsed ning neile tuginedes ei tohi rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kes leidis (otsuse lk 7-8 ja 21-22 ning 32-33), et pole põhjust kahelda kannatanu V.S. ütluste usaldusväärsuses. Maakohtu põhjendused on ammendavad ja ringkonnakohus leiab, et kaitsja väited ei lükka neid põhjendusi ümber. Kaitsja leiab, et tegemist on nn sõna-sõna vastu olukorraga ja seetõttu ei saa V.S. ütlustele tugineda. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja väide on alusetu, sest süüdistuse tõendatus ei tugine ainuüksi kannatanu V.S. ütlustele, vaid paljudele tõenditele. Baaris toimunut kinnitavad ka sündmust vahetult pealt näinud teine kannatanu S.T. (otsuse lk 8-9) ning tunnistajad V.T. ja T.R. (otsuse lk 9-11), samuti turvamehena sündmuskohale kutsutud tunnistaja A.Z. (otsuse lk 13). Politseijaoskonnas toimunut kinnitavad lisaks V.S. ütlustele kaudsete tõenditena tunnistajad A. P, A. M, S.P. , P. S, N. S, D.R. (otsuse lk 22-25) ning arstlikud dokumendid (otsuse lk 32) ja videosalvestised (otsuse lk 33). Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud tõendite kogum muudab vähetähtsaks kaitsja viite V.S. ütlustele, mis ta andis teises kriminaalasjas. Kuna käesolevas kriminaalasjas on kannatanu V.S. ütlused leidnud kinnitust paljude teiste tõenditega, siis maakohus õigustatult luges V.S. ütlused usaldusväärseteks. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtul vajadust (I kd lk 176) kaitsja taotlust rahuldada ja uurida kriminaalasjas nr 11240100470 toimunud kahtlustatava V.S. ülekuulamise protokolli, seda enam, et nimetatud kriminaalasjas on kriminaalmenetlus 04.05.2012 määrusega lõpetatud. Samuti on jäetud 18.10.2011 alustamata kriminaalmenetlus seoses K.N-i mobiiltelefoni väidetava vargusega V.S. poolt (I kd lk 145). Seetõttu maakohus ei pidanud vajalikuks seda küsimust käesolevas asjas käsitleda (otsuse lk 20) ning ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus õigustatult lükkas tagasi (otsuse lk 8) kaitseversiooni, mille kohaselt kannatanute ütlused on ajendatud kolmandate isikute soovist süüdistatavatele kätte maksta. Kohtuistungi protokollist (I kd lk 64) nähtub, et selle kolmanda isiku all mõeldakse kedagi A. K, kelle isikule on ka apellatsioonis viidatud. Ringkonnakohus märgib, et kuna kannatanute ütlusi kinnitavad ka teised tõendid, milliste loetelu on eelpool toodud, siis jääb paljasõnaliseks viide kolmandate isikute soovile süüdistatavatele kätte maksta. Kaitsja on seisukohal, et arstlikest dokumentidest ei saa teha usaldusväärseid järeldusi kannatanu S.T. l võimalike vigastuste esinemise kohta ning kuna muid usaldusväärseid tõendeid pole, siis seetõttu olevat ka see süüdistus tõendamata. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest on veel terve rida teisi tõendeid, mille usaldusväärsuses pole alust kahelda. 27 Maakohus on oma otsuses toonud põhjendused (lk 19-20), mis kinnitavad, et I.D lõi jalaga S.T. rinna piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus selili ja sai tervisekahjustuse. Seejuures maakohus on käsitlenud ka väidet, et kuigi ekspertiisiakt ei võimalda üheselt väita, et tervisekahjustus tekitati just süüdistuses näidatud kellajal, siis samas ei välistata, et see võidi siiski nimetatud ajal tekitada. Maakohus leidis, et kuna löömist nägid pealt V.S. , V.T. ja T.R. ja peale löömist sellest vahetult räägiti ka A.Z. le, siis nimetatud isikute ütlused kinnitavad süüdistuse tõendatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest S.T. ütlusi kohtuistungi protokolli kohaselt on kinnitanud eeltoodud tunnistajad (I kd lk 45, 82-86, 122-125, 158-161). Lisaks leiab apellant, et maakohus alusetult jättis arvestamata kaitsja tunnistajate A. P ja B.Z. ütlused, kes väidetavalt kinnitavad, et I.D ei löönud S.T. ega V.S. . Ringkonnakohus märgib, et maakohus õigustatult jättis nimetatud tunnistajad tõendikogumist välja (otsuse lk 11-13). Nagu eelpool märgitud, on olemas mitu isikut, kes nägid, kuidas I.D lõi jalaga nii S.T. kui V.S. . Seega ei oma tähtsust ka kaitsja väide, et S.T. ei soovinud avaldada kõigi baarikülastajate nimesid, kes sündmuse ajal baarisid viibisid ja võisid juhtunut pealt näha. Asjakohane ei ole ka kaitsja väide, et A.Z. osas ei ole õigustatud kohaldada KrMS § 66 lg 21 p 2 sätteid, sest see säte jõustus alles 01.09.2011, aga sündmus oli jaanuaris
5. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 3 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Maakohus kuulas A.Z. üle 30.01.2013 kohtuistungil ja kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt tema ütlused on tõend. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole oma otsuses ka igakülgselt analüüsinud baarist väljas toimunud I.D ja V.S. konflikti, leides, et viimase poolt vägivalla tarvitamine ei olnud õigusvastane. Samas arenesid väidetavad sündmused peale seda kiiresti ning kohus ei ole andnud hinnangut, millal Riigikohtu kohtuasjas nr 3-1-1-60-09 kirjeldatud enesekahjustusega arvestamise situatsioon lõppes. Ei saa välistada, et materiaalõiguslikult võis see kanduda, arvestades sündmuste arenemise vastastikust seost ja ajavahet, ka väljast baari siseruumidesse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendatult välistas (otsuse lk 18) viidatud kohtuasjas nr 3-1-1-60-09 kirjeldatud situatsiooni jätkumise, sest tegemist ei olnud enam nn vastastikuse kokkuleppel kaklusega, sest see oli eelnevalt lõppenud. Seda kinnitab I.D, kes väidetavalt tahtis V.S. seoses õues toimunuga nüüd kinni pidada ja selleks proovis hüpata üle laua diivani juurde, kus V.S. istus. Kogutud tõenditest nähtuvalt aga tegelikult oli tema eesmärk V.S. allajäämise eest kätte maksta. Kuna üks osapooltest istus rahulikult laua taga ega näidanud kuidagi valmisolekut kakluse jätkamiseks, siis pole alust ka sellest rääkida ning tegemist on I.D kallaletungiga V.S. , nagu see on toodud süüdistuses. Vastastikuse kokkuleppel kakluse jätkumise välistab süüdistuse järgnev osa, mis käsitleb I.D kallaletungi teda keelama tulnud S.T. printsiibil „ära sega vahele“. Eriti ilmekalt näitab I.D tahtlust V.S. „koht kätte näidata“ süüdistuse viimane osa, mis käsitleb tema vägivallatsemist politseijaoskonda viidud V.S. kallal. Kaitsja leiab, et nn Narva politseijaoskonna episoodis on süüdistust kinnitavaks ainsaks tõendiks kannatanu V.S. ütlused ja kuna need väidetavalt on ebausaldusväärsed, siis nende alusel süüdimõistvat otsust teha ei saa. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. 28 Põhjendused, miks kannatanu V.S. ütlusi saab pidada usaldusväärseteks, miks need pole ainuke tõend ja millised on veel teised tõendid, mis V.S. ütlusi kinnitavad, on toodud käesoleva otsuse lk 28 ja seega pole neid vaja siin korrata. Maakohus on nimetatud episoodi käsitlenud oma otsuse lk 20-
6. Ringkonnakohus täielikult nõustub maakohtu eeltoodud käsitlusega ja tõenditele antud hinnanguga ning ei pea vajalikuks neid asjaolusid korrata. Seejuures on ka põhjendatud, miks kaitsja poolt viidatud tunnistajate M.D. , L.G. ja V. R ütlusi pole arvestatud (otsuse lk 22 ja 26). Samuti on põhjendatud (otsuse lk 30-31), miks pole alust lugeda 15.06.2011 vastastamist ebaseaduslikuks menetlustoiminguks. Nimetatud küsimused on uuesti tõstatatud apellatsioonis ja seda väitega, et maakohus on neile andnud ebaõige hinnangu. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja leiab, et maakohtu järeldused ja põhjendused on kooskõlas uuritud tõenditega, mida on hinnatud nende kogumis. Seejuures ei ole eiratud KrMS § 61 põhimõtteid, nagu seda väidab kaitsja. Asjaolu, et süüdistust kinnitavad tõendid on käesolevas asjas ümber lükanud kaitsja poolt esitatud tõendeid, ei tähenda, et süüdistuse poolt esitatud tõendid omaks ette kindlaksmääratud jõudu, sest neid on kõrvutatud kaitsja poolt esitatud tõenditega ja tõendite hindamise käigus on leitud, et nendega on kinnitust leidnud tõendamiseseme asjaolud ja süüdistatavate süü. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väited selle kohta, nagu meditsiinilised dokumendid ei kinnitaks V.S. politseijaoskonnas tekitatud kehavigastusi ja ka ekspert ei oska öelda, millal need vigastused tekitati, on ümber lükatud tunnistajate P. S, N.S. ja D.R. ütlustega (maakohtu otsuse lk 24-25), kes nägid V.S. näol nina piirkonnas marrastust kui ta hommikul arestimajja toodi. Enne politseijaoskonda toomist tal kehavigastusi ei tuvastatud (otsuse lk 22-23). Meditsiinilised dokumendid kinnitavad, et V.S. sai mitu lööki, sealhulgas ka ninaseljale. Ekspert kinnitas ka kohtuistungil (I kd lk 184-186) ekspertiisiaktis antud arvamust ja selgitas, et ta ei saa üheselt välistada ega kinnitada, mis kellaajal need vigastused tekitati. Ringkonnakohus märgib, et kellaaja osas on olemas eelnimetatud tunnistajad, kelle ütluste kohaselt nägid nad V.S. näol nina piirkonnas marrastust peale kella 02.26 (otsuse lk 24-25). Kaitsja hinnangul on ebatõenäoline, et süüdistatavad suutnuks mõne minuti jooksul tekitada V.S. süüdistuses näidatud kehavigastused. Ringkonnakohus leiab, et siin pole midagi ebatõenäolist. V.S. on kirjeldanud (otsuse lk 21), kuidas süüdistatavad tulid kambrisse ja hakkasid teda käte ning jalgadega peksma. Peksmine oli intensiivne ja kestis alla minuti. Enne kui ta kukkus, löödi teda 4-6 korda ja seejärel peksti teda jalgadega põhiliselt vasakusse kehaossa. Pärast löömist jooksis tal nina verd, kogu rindkere ja keha valutas. Seda, et peksmine toimus väga lühiajaliselt, kinnitavad ka turvakaamerate lindistused, millest nähtub (otsuse lk 33) süüdistatavate viibimine selle kambri ukse juures, kus hoiti V.S. . Ringkonnakohus leiab, et maakohus väga õigustatult märkis (otsuse lk 33), et süüdistatavatel puudus igasugune vajadus viibida läbivaatusruumi juures ajal, mil V.S. suhtes teostati toiminguid ning koridoris ajal, mil teda paigutati kambrisse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatavate sealviibimine ning V.S. suhtes ilmselgelt vaenulik meelestatus viitab sellele, et nad ootasidki koridoris eesmärgiga V.S. väärkohelda. Oma eesmärgi realiseerisid nad kohe kui teised politseinikud olid kambri juurest lahkunud. See kinnitab, et süüdistatavate tegevus oli omavahel kooskõlastatud ning mõlemad kontrollisid toimuvat. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud väited ei anna alust apellatsiooni rahuldamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust süüdistatavaid õigeks mõista. 29 Kaitsja on alternatiivselt vaidlustanud ka I.D-le karistuse mõistmise. Kaitsja leiab, et maakohus kohtles I.D oma õiguslikelt järelmitelt raskemalt kui seda kohtuvaidlustes palus prokurör, kuivõrd kohaldas nö šokivangistust ning vabastas ta üksnes osaliselt karistuse kandmiselt. Kaitsja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 p 6.6 ja leiab, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kohus mõistis raskema karistuse kui seda taotles prokurör. Kaitsja arvates puuduvad põhjendused, millised on need eripreventiivsed eesmärgid, mida pelgalt tingimuslik karistus ei täida, kuigi on teada, et šokivangistuse eesmärk on ennekõike eripreventiivne. Kaitsja arvates on ekslik kohtu seisukoht, et I.D väidetavalt pani toime 3 kuriteoepisoodi, kuivõrd süüdistusaktis on määratletud 2 episoodi. Samuti ei ole kohus arvestanud kannatanu käitumist – sündmuste ahela algatajaks oli V.S. , kes esimesena lõi I.D ja oli politseiosakonnas agressiivne ning käitus üleolevalt. Arvestada tulnuks ka väidetavast sündmusest kulunud aega ja seda, et mingites muudes süütegudes I.D vahepeal süüdistatud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 p 6.6 nõudeid, sest karistuse mõistmist on nõuetekohaselt põhjendatud (otsuse lk 34-35). Seejuures karistuse liigi valimisel arvestati ka asjaolu, et I.D-le heidetakse ette kolme kuriteoepisoodi toimepanemist ning kaks neist on toimepandud ühe ja sama isiku suhtes. Seega tegemist ei olnud ühekordse hetke emotsiooni ajel toimepandud kuriteoga vaid retsidiivse käitumisega. Olles korra juba rakendanud baaris V.S. suhtes füüsilist vägivalda, maksmaks kätte õues toimunud eelneva konflikti käigus saadud löögi eest, ei olnud see I.D jaoks piisav ning ta lasi viia kannatanu politseijaoskonda ning politseijaoskonnas situatsioonis, kus kannatanul sisuliselt puudus võimalus enda kaitsmiseks, ründas teda koos K.N-iga uuesti. Kuigi I.D on varem kriminaalkorras karistamata, ei ole kõike eelnimetatut arvestades rahaline karistus, s.o kergemaliigiline karistus piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu on kohtu hinnangul vajalik kohaldada vangistust. Arvestades toimepandud kuriteo tehiolusid ning episoodide arvu ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on kohtu arvates tegemist rikkumisega, mille raskus on üle keskmise. Maakohus pidas põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 1 aasta ja 10 kuu pikkust vangistust. Kuivõrd I.D on varasemalt kriminaalkorras karistamata, pidas maakohus võimalikuks jätta mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Seetõttu määras kohus, et koheselt kuulub ärakandmisele 2 kuud vangistust ning ülejäänud osa vangistusest, so 1 aasta ja 8 kuud, ei pöörata täitmisele, kui I.D ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus märgib, et prokurör taotles (I kd lk 108) I.D-le karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust

§ 74alusel 2 aastase katseajaga ühes allutamisega käitumiskontrollile.

Sisuliselt maakohus mõistis kergema karistuse, so 1 aasta ja 10 kuud vangistust

§ 73alusel, so ilma käitumiskontrollita.

Asjaolu, et sellest karistusest määrati koheselt ärakandmisele 2 kuud vangistust (nn šokivangistus), võib küll lugeda süüdistatava seisukohalt raskemaks karistuseks kui seda taotles prokurör, kuid maakohus on põhjendanud selle vajalikkust. 30 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on järginud vastavat kohtupraktikat (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-41-04, 3-1-1-21-05, 3-1-1-99-06) ning on põhjendanud eripreventiivset eesmärki anda I.D-le lühiajalise vangistusega tõsine hoiatus vältimaks edaspidi taoliste õigusrikkumiste toimepanemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nn šokivangistuse kohaldamise tingis see, et olles korra juba rakendanud baaris V.S. suhtes füüsilist vägivalda, maksmaks kätte õues toimunud eelneva konflikti käigus saadud löögi eest, ei olnud see I.D jaoks piisav ning ta lasi viia kannatanu politseijaoskonda ning politseijaoskonnas situatsioonis, kus kannatanul sisuliselt puudus võimalus enda kaitsmiseks, ründas teda koos K.N-iga uuesti. Oluline on seejuures ka asjaolu, et I.D ründas teda korrale kutsunud naisterahvast, so teist kannatanut S.T. , põhjustades talle tervisekahjustuse. Kui isik avalikus kohas (baaris) kehaliselt väärkohtleb mitut kannatanut, vaatamata, kas tegemist on meeste- või naisterahvaga, ning seejärel politseijaoskonnas jätkab sinna toimetatud kannatanu kehalist väärkohtlemist, on igati põhjendatud eripreventiivne eesmärk šokivangistuse kohaldamiseks. Seda ei välista see, kui mitmeks episoodiks toimunu lugeda, kas kannatanu eelnev käitumine oli taunitav, toimunust tänaseks möödunud aeg ega I.D ülipositiivne tööalane iseloomustus. Kaitsja on jätkuvalt vaidlustanud riigi õigusabi andmise määrused, millega 31.05.2011 määrati I.D kaitsjaks vandeadvokaat E. Bulattšik ja 15.06.2011 K.N-i kaitsjaks vandeadvokaat I. Žurina. Sellest tulenevalt taotletakse nimetatud kaitsjatele kohtueelses menetluses makstud tasu jätta riigi kanda. Põhjendatakse seda taotlust Riigi õigusabi seadusega, mille § 18 lg 1 sätestab, et advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Lg 2 sätestab, et kohtul, prokuratuuril või uurimisasutusel ei ole õigust leppida advokaadiga kokku riigi õigusabi osutamises ega määrata riigi õigusabi osutavat advokaati. Käesolevas asjas on menetleja määranud riigi õigusabi andmise määrustes advokaadi nimeliselt ise, eirates seega RÕS § 18 lg 2 sätestatud keeldu. Sisuliselt on maakohus ka möönnud, et kaitsjad on võidud määrata ebaseaduslikult (otsuse lk 30) Kohtus ega kohtueelses menetluses ei ole toimikusse kogutud tõendeid selle kohta, et kaitsja oleks määranud RÕS § 18 lg 1 korras advokatuur. Seetõttu ei ole võimalik välja mõista ebaseaduslikult määratud kaitsja tasu. Ringkonnakohus märgib, et selle taotluse esitas kaitsja ka maakohtus (II kd lk 58). Nimetatud määrused võeti toimikusse (II kd lk 93-94). Maakohus oma otsuses (selle lk 30) asus seisukohale, et isegi juhul, kui menetleja rikkus kaitsja määramise korda, ei ole tegemist niivõrd tõsise rikkumisega, mis muudaks taolistes tingimustes määratud kaitsja osalusel teostatud toimingu ebaseaduslikuks. Kuna nimetatud kaitsjate määramise seaduslikkus jäi maakohtus välja selgitamata ja sama väide esitati uuesti apellatsioonis, siis ringkonnakohus vastava andmebaasi kaudu kontrollis asjaolusid, kuidas 31.05.2011 määrati I.D kaitsjaks vandeadvokaat E. Bulattšik ja 15.06.2011 K.N-i kaitsjaks vandeadvokaat I. Žurina. KrMS § 63 lg 2 lubab kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada ka nn vabatõendit, milleks käesoleval juhul on Riigi õigusabi infosüsteem ehk RIS, mis rakendus 2010 aastast. RIS-ist nähtub, et PPA Sisekontrollibüroo III talituse vanemdistsiplinaarmenetleja O. Kruzberg esitas 31.05.2011 kell 14:04:02 taotluse määrata I.D-le määratud korras kaitsja 01.06.2011 toimuvatele vastastamistele. Taotlus esitati kiireloomulisena ja sellised taotlused saadetakse automaatsesse jagamisse 5 advokaadi vahel korraga. Antud juhul olid 31 nendeks advokaadid K. Kooga, E. Bulattšik, N. Rõžov, L. Nirgi, A. Valk ning neist E. Bulattšik võttis taotluse täitmiseks kell 14:15:39. Mis puutub K.N-ile kaitsja määramist, siis O. Kruzberg esitas 15.06.2011 kell 8:47:57 taotluse määrata K.N-ile kaitsja 15.06.2011 kell 14:30 toimuvale menetlustoimingule. Antud juhul olid 5-ks advokaadiks A. Suuban, K. Kooga, S. Politšev, I. Žurina, N. Rõžov ning neist I. Žurina võttis taotluse täitmiseks kell 8:54:23. Nagu eeltoodust näha, määrati kaitsjad E. Bulattšik ja I. Žurina seaduslikus korras ning vandeadvokaat A. Aasmaa väide, et menetleja on need kaitsjad määranud seadust rikkudes ise nimeliselt, on ümber lükatud. Seetõttu pole ka alust neile makstud kaitsjatasusid riigi kanda jätta, vaid need peavad hüvitama süüdistatavad, nagu seda määraski maakohus. Menetluskulud. Vandeadvokaat A. Aasmaa esitas taotluse maa- ja ringkonnakohtus kantud õigusabi kulude täies ulatuses riigilt I.D ja K.N-i kasuks väljamõistmiseks. Nõue sisaldab maakohtu osas 2x2100 eurot ja ringkonnakohtu osas 2x480 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Selline lahend ka antud juhul tehti. Seega jäävad menetluskulud I.D ja K.N-i enda kanda. Kannatanu V.S. esindaja O. Nišajev esitas taotluse välja mõista V.S. viimase poolt esindajale makstud tasu katteks 240 eurot (I.D-lt ja K.N-ilt kummaltki 120 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, sest kannatanu esindaja tutvus apellatsiooniga, valmistus ringkonnakohtu istungiks ja osales sellel. Seetõttu tuleb välja mõista I.D-lt ja K.N-ilt KrMS §-de 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 ning 190 p 1 alusel kummaltki 120 eurot V.S. kasuks tema poolt oma lepingulisele esindajale O. Nišajevile apellatsioonimenetluses makstud menetluskulude katteks. Mati Kartau Aarne Sarjas 32 Maarika Kuusk