Obsah (8)

§ 424§ 50§ 68§ 74§ 75§ 57§ 56§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 8. oktoober 2015 Kriminaalasja number 1-15-5809 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 424järgi üldmenetluses RESOLUTSIOON: 1.

Tartu Maakohtu

1. augusti 2015 otsus tühistada osaliselt.
2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega

§ 50

lg 1 p 1 alusel kohaldada R.V suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuus) kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Liiklusseaduse § 127 alusel on R.V kohustatud 5 (viis) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Ringkonnaprokurör Toomas Liiva apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
3. Tartu Maakohtu 12.08.2015 otsusega üldmenetluses tunnistati R.V süüdi

§ 424järgi ning mõisteti karistuseks 10 kuud vangistust.

1

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg alates 04.06.2015-05.06.2015 karistusaja hulka ning R.V-le kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 kuud 28 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui R.V ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab temale katseajaks määratud

§ 75

lg-s 1 ja

§ 75lg 2 p-s 2 sätestatud kontrollnõudeid.

1.

1. R.V-le esitati süüdistus selles, et tema 04.06.2015 kella 17.46 paiku Tartumaal, Tartu vallas, Aovere-Kallaste-Omedu mnt
2. kilomeetril juhtis mootorsõidukit Ford Galaxy reg.nr-ga XXX, olles alkoholijoobes, kui väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,87 mg/l kohta. Sellega rikkus R.V LS § 69 lg 1 nõuded, mille kohaselt juht ei või olla joobeseisundis. Süüdistusaktis on R.V tegu kvalifitseeritud

§ 424järgi, s.o mootorsõiduki juhtimisena joobeseisundis.

1. Maakohus märkis, et R.V tunnistas end maakohtu istungil esitatud süüdistuses süüdi. Vaidlust ei ole selles, et 04.06.2015 juhtis R.V joobeseisundis Tartumaal, Tartu vallas, Aovere-Kallaste-Omedu mnt
2. kilomeetril mootorsõidukit Ford Galaxy reg.nr XXX, kui ta kella 17.46 ajal peeti kinni väljakutse peale kohale sõitnud politseinike poolt. 2.
3. Maakohus leidis, et süüdistatav R.V ja tunnistaja T.S. ütlustega, R.V sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, väljatrükiga tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamisest on tõendatud, et R.V rikkus LS § 69 lg 1 nõudeid. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholi 0,87 mg/l kohta. R.V realiseeris oma tegevusega

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu.

2.

1. Tahtlust hinnates leidis maakohus, et R.V pani temale inkrimineeritava kuriteo toime tahtlikult. R.V oli teadlik alkoholi tarvitamisest ja sellest tingitud joobest, kuid otsustas siiski joobeseisundis sõidukit juhtima asuda. Tunnistaja T. S ütluste järgi juht oma teo tõsidusest aru ei saanud, tema jaoks oli see n-ö ümberkaudselt kodutee. Alkoholi tarvitanuna ning seejärel mootorsõidukiga sõitma minnes R.V teadis, et paneb toime süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Ta ei pannud tegu toime kavatsetult, kuna ei seadnud joobes juhtimist endale eesmärgiks. Maakohus ei tuvastanud R.V käitumises õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 2.
2. Maakohus märkis karistuse osas, et R.V on pannud toime teise astme kuriteo.

§ 424

koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on üldohtlike süütegudega sarnaselt vaadeldav paljude inimeste elu ja tervis. Liiklusohutus nõuab liikluses normipärast käitumist. Karistusregistri andmetel on R.V varem kriminaalkorras karistamata isik (karistused kustunud). Kaks kehtivat väärteo eest mõistetud karistust on määratud 2012 LS § 224 lg 1 ja § 225 lg 1 järgi, karistuseks rahatrahvid. Karistusregistri andmetel on LS § 225 lg 1 järgi määratud karistus täidetud. LS § 224 lg 1 järgi määratud karistuse täitmise info puudub ja sellest maakohus järeldas, et rahatrahv on tasumata. Trahvi tasumist kinnitavaid tõendeid maakohtule ei esitatud. Kuna R.V kriminaalkaristused on käesolevaks ajaks kustunud, tuleb arvestada, et tegemist on kriminaalkorras karistamata isikuga. Kustunud karistusi ei võtnud maakohus karistuse mõistmisel arvesse. 2.3.

1. Maakohus asus seisukohale, et R.V puhul ei ole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine, kuna süüdistatavat on ka varasemalt väärteokorras karistatud mootorsõiduki juhtimises alkoholi piirmäära ületades, varasemad kergemaliigilised karistused ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi õiguskuulekalt käituma, tema käitumine liiklusnormide rikkumisel on muutunud raskemaks. Kuna R.V on invaliidsuspensionär ja tal on tasumata 2 ühe väärteo eest määratud trahv, siis rahalise karistuse tasumine võib käia talle üle jõu. Maakohtu hinnangul oli R.V võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes vangistusega. 2.3.
2. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Maakohus asus seisukohale, et R.V süü ei ole nii suur, mis tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Süüdistataval tuvastati joove, mis ületas vähesel määral kriminaalvastutuse piiri. Seejuures arvestas maakohus, et rikkumine toimus kella 17-18 vahel, s.o ajal, mil liiklustihedus on tavapärasest suurem ning süüdistatav oleks võinud kujutada reaalset ohtu väga paljudele isikutele, kuid see on oletuslik. Arvestades eelnevat, asus maakohus seisukohale, et R.V-le tuleb karistuseks mõista 10 kuud vangistust, millest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud 2 päeva. Kuna R.V on varasemalt kriminaalkorras karistamata, ei pidanud maakohus vajalikuks kohaldada reaalset vangistust, vaid karistus tuleb jätta tingimisi kohaldamata. Tulenevalt inkrimineeritud kuriteo iseloomust ja süüdistatava karistusandmetest, pidas maakohus vajalikuks allutada süüdistatav käitumiskontrollile, kus pikemaajalise järelevalve käigus on tal võimalik saada tuge kriminaalhooldajalt. Lisakohustusena määras maakohus R.V-le keelu tarvitada alkoholi. 2.

1. Maakohus asus seisukohale, et R.V süüd iseloomustavad asjaolud ei ole sellise kaaluga, et põhjendada lisakaristuse kohaldamise vajalikkust. Lisakaristuse kohaldamiseks ei ole piisav abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. On alust arvata, et R.V-le avaldaks piisavat õiguskuulekusele suunavat mõju pigem katseajal käitumiskontrollile allutamine ja lisakohustuse määramine. R.V varasema kehtiva kriminaalkaristuse puudumise tõttu, samuti asjaolu tõttu, et viimane kord on teda karistatud väärteokorras enam kui 3 aastat tagasi, ei pidanud maakohus vajalikuks süüdistatavale lisakaristuse mõistmist. Maakohus prokuröri seisukohta juhtimisõiguse äravõtmise osas, täiendavalt liiklusseadusega tutvumise eesmärgil, ei jaganud. Maakohus leidis, et kohus ei saa R.V-le karistust mõistes arvestada liikluses toimunud traagilisi sündmusi – see ei mõjuta R.V süüd. Maakohus leidis, et R.V põhikaristuse mõistmisega on karistamise eesmärk täidetud. 2.
2. Lisaks märkis maakohus, et kuigi süüdistatav tunnistas oma kinnipidamisel kohe oma süüd, jääb arusaamatuks, miks ei kohaldatud kiirmenetluse sätteid, kuna tõendamiseseme asjaolud oli selged. Kui kokkuleppemenetluse läbirääkimised ebaõnnestusid, siis oleks saanud ka KrMS § 2561 - § 2565 ettenähtud korras kohaldada kiirmenetlust. Ringkonnaprokurör T. Liiva apellatsioon
3. Tartu Maakohtu 12.08.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsus osalist tühistamist, s.o R.V suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmist ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega määrata R.V-le

§ 50lg 1 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks.

3.1. Apellant leiab, et maakohus, asudes kohtuotsuses analüüsima

§ 50

sätestatud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, jõuab ootamatule järeldusele. Prokurör maakohtu põhjendustega ei nõustu ja leiab, et karistusregistri õiendist nähtub, et R.V omas kohtuotsuse tegemise ajal kahte kehtivat liiklusalast väärteo karistust. R.V karistati 26.05.2012 LS 2011 § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 204 eurot ning 29.05.2012 LS 2011 § 225 lg 1 järgi rahatrahviga 400 eurot. LS 2011 § 224 lg 1 sätestab karistuse mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades. LS 2011 § 225 lg 1 sätestab karistuse joobes isiku mootorsõiduki juhtima lubamise või talle juhtimise üleandmise eest. Seega on R.V puhul tegemist isikuga, kes omas

§ 424

järgi kuriteo toimepanemise hetkel kehtivaid karistusi liiklusalaste süütegude toimepanemise eest. 3 3.2. Riigikohus, käsitledes

§ 50

kohaldamist, on korduvalt osundanud: „… Riigikohtu lahendites järjepidevalt väljendatud seisukohaga, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKKo-d nr 3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-54-07). 3.

1. Prokurör tõstatab küsimuse, kas mootorsõiduki juhtimist alkoholijoobes võib samastada mootorsõiduki juhtimisega alkoholi piirmäära ületamisega. Prokuratuuri seisukoht selles küsimuses on selgelt jaatav. Apellant viitab Riigikohtu tsitaadile kriminaalasjas nr 3-4-1-2-05 punktis 53, millest tuleneb, et joobes juhtimine on hinnanguliselt ühe neljandiku surmaga lõppenud liiklusõnnetuste põhjuseks ning Eesti elanikud peavad kõige suuremaks probleemiks purjuspäi autojuhtimist ja on seisukohal, et aastate lõikes (2001-2003) on olukord selles osas oluliselt halvenenud. Maakohus oma otsuses leidis, et vaatamata eelnevale karistatusele on R.V jätkanud kuritegelikku käitumist. Nagu maakohus oma otsuses tuvastas, on liiklusalased seaduserikkumised R.V puhul läinud raskemaks. Mingeid erandlikke asjaolusid maakohus oma otsuses ei tuvastanud. 3.
2. Erinevalt põhikaristusest peab lisakaristus eelkõige silmas preventsioone. Lisakaristust määrates ei tohi lisakaristuse liik ja määr ületada süü suurust

§ 56lg 1 tähenduses.

Arvestades maakohtus tuvastamist leidnud asjaoluga, et R.V paneb toime järjest raskemaid samaliigilisi süütegusid, on vajalik nii eripreventsioonist kui kahtlemata õiguskorra kaitsmise huvidest (üldpreventsioon) lähtuvalt määrata

§ 50lg 1 p 1 alusel R.V-le lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.

Eesti Vabariigi Riigikogu on seadusandjana sätestanud, et

§ 50kohaldamisel on karistusraamistikuks 1 kuu kuni 3 aastat.

Arvestades R.V süü suurust (mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine liiklustihedal maanteel tipptunnil kell 17.46, joobeastet, mootorsõiduki juhtimisega mitte toimetulekut, kuivõrd politseid teavitas joobes juhist kaasliikleja aga ka asjaolu, et R.V kahetseb toimepandut ja samas vajab oma sõnade kohaselt mootorsõidukit haige isa eest hoolitsemiseks), leiab prokurör, et R.V-lt on võimalik lisakaristusena juhtimisõigust ära võtta alla seadusandja poolt sätestatud karistusraamistiku keskmist määra. Süüdistatav R.V kaitsja vastuväited prokuröri apellatsioonidele 4. Vastuseks prokuröri apellatsioonile märgib kaitsja järgnevat. Vastavalt

§-s 50 sätestatule on lisakaristuse kohaldamine võimalus, mitte kohustus. Lõige 2 sätestab veel isikute ringi, kes on eriti privilegeeritud, kelle suhtes ei võigi juhtimisõigust ära võtta, sest ta on liikumispuudega isik. Seda enam, isiku puhul, kellele seadusandja on näinud ette nn privilegeeritud seisuse, on oluline, et lisakaristuse mõistmisel ei koormataks isikut ülearu ebamõistlikult, ei pandaks lisakaristuse kohaldamisega teda näiteks majanduslikult raskesse olukorda, kuna isik võib kaotada töö, sest pole millegagi võimalik tööle saada või muul viisil osutub ebamõistlikult koormavaks. 4.

1. R.V töötab metsatöödel mitmekümnete kilomeetrite kaugusel kodust. Ta elab maakonnas ja transpordivahend ning juhtimisõiguse olemasolu on äärmiselt vajalik nii tema enda kui ka tema perekonna seisukohalt. Tal on väga kõrges eas isa, kes on haige ja keda tuleb vähemalt kord kuus Tartusse arstide juurde transportida. Samuti on vajalik toidukraami kohaletoomine ja muud eluliselt vajalikud asjatoimetused, milleks on vajalik transpordi kasutamine. Abikaasa ei oma juhtimisõigust. Süüdistatav on siiralt kahetsenud, mis on kahtlemata kergendav asjaolu. Raskendavaid asjaolusid antud juhul ei esine. 4.
2. Riigikohus on oma erinevates lahendites, sealjuures nii kriminaalasjades kui ka väärteoasjades joobes juhtimise toimepanemises, korduvalt väljendanud mõtet, et lisakaristuse 4 kohaldamine peab olema põhjalikult motiveeritud ja selle kohaldamine ei ole absoluutne. Pigem tuleks lähtuda ikka konkreetse juhtumi, s.o süü raskusest ja muudest asjaoludest, mis seonduvad süüga. Karistuse aluseks saab olla üksnes süü ja selle raskus. Kaitsja leiab, et maakohus on õigesti lähtunud ja jätnud lisakaristuse kohaldamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, apellatsiooni ning vastusega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o R.V suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmise osas. R.V suhtes tuleb kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist

§ 50lg 1 p 1 alusel.

5.

1. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pool on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-54-12). 5.
2. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et R.V juhtis 04.06.2015 kella 17.46 paiku Tartumaal, Tartu vallas, Aovere-Kallaste-Omedu maantee 3-l kilomeetril mootorsõidukit, olles alkoholijoobes, st olles täitnud

§ 424sätestatud süüteo koosseisu.

Vaidlust ei ole ka R.V-le mõistetu põhikaristuses, s.o

§ 74

lg-te 1, 3 alusel määratud 9 kuud 28 päeva tingimisi vangistust 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. 6. Apellatsioonis on keskse probleemina esitatud lisakaristuse kohaldamise vajalikkus. Prokurör leiab, et R.V-lt tuleb juhtimisõigus ära võtta 6-ks kuuks, tulenevalt kuritegeliku käitumise jätkumisest, rikkumiste raskemaks muutumisest ning õiguskorra kaitsmise huvidest. Kaitsja prokuröriga ei nõustu ja leiab, et lisakaristuse kohaldamine on võimalus, mitte kohustus ning lisakaristuse kohaldamine paneks R.V raskesse olukorda. Seejuures viitab kaitsja ka

§ 50lg-le 2, mis sätestab, millal ei või juhtimisõigust ära võtta.

Lisaks märgib kaitsja, et karistuse aluseks saab olla üksnes süü ja selle raskus. 6.1. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsiooni väited lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse kohta väärivad tähelepanu.

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt.

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu.

1. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et arvestades süüdistatavat isikut ning tema varasemat käitumist, on põhjendatud võtta R.V-lt ära juhtimisõigus teatud perioodiks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes ning leidnud, et lisakaristus ei kuulu kohaldamisele. 7.
2. Maakohus on oma otsuses ka ise märkinud, et R.V on 2 kehtivat väärteokaristust, mis on määratud
3. aastal LS § 224 lg 1 (30.05.2012) ja LS § 225 lg 1 (29.05.2012) järgi, s.o vastavalt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise lubatud alkoholi piirmäära ületades ja joobes isiku mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi juhtima lubamise või talle juhtimise üleandmise eest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt (lk 28) on süüdistataval LS § 224 lg 1 järgi määratud rahatrahv 51 trahviühikut, s.o 204 eurot, tasumata. Muud vastupidist 5 kinnitavad tõendid puuduvad. Kuigi R.V on varasemalt karistatud alkoholijoobes sõitmise eest, on see jäänud väärteo piiridesse. Käesoleval juhul on süüdimõistetul mõõdetud juba kriminaalne joove. Vaatamata mõistetud väärteokaristusele, on süüdistatava teod muutunud raskemaks. Samale seisukohale on jõudnud ka maakohus. 7.
4. Maakohus toob üheaegselt oma lahendis välja, et lisakaristus ei täida mitte ainult süüdistatava süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Teiselt poolt toob jälle välja, et kohus ei saa karistuse mõistmisel lähtuda ühiskonnas toimuvast. 7.
5. Tuginedes rikkumise toimepanemise ajale, 04.06.2015 (neljapäev) kell 17.46, on tegemist oluliselt teisi isikuid ohtu seadva tegevusega. Tegemist oli pärast tööpäeva lõppu sõidukite liiklustiheda ja aktiivse liikumise faasiga põhiteel. Asjaolu, et R.V tegevuse tõttu sõidukiroolis seekord õnnetust ei juhtunud, on positiivne, kuid see ei leevenda oluliselt rikkumise raskust. Maakohus on ka ise sisuliselt leidnud, et R.V puhul esineb oht uuteks kuritegudeks, kuid vaatamata tuvastatule pole asunud õigele seisukohale. Küll leiab ringkonnakohus vastupidiselt maakohtule, et üksnes kriminaalhoolduse kohaldamise ning lisakohustusena alkoholi tarvitamise keelamisega ei ole võimalik kõrvaldada ohtu, et süüdistatav siiski ei jätkaks alkoholijoobes sõiduki juhtimist. Arvestades, et süüdistatavat on varasemalt karistatud joobes juhtimise eest, mille eest mõistetud karistus ei ole talle mõju avaldanud ning ta ei ole tasunud karistuseks mõistetud rahatrahvi, siis võib järeldada, et süüdistatava tegevus ei ole juhuslik. R.V paneb toime järjest raskemaid samaliigilisi süütegusid. Seejuures ei saa rääkida tulenevalt ajalisest faktorist R.V tegevuses korduvusest. Ringkonnakohus nõustub prokuröri poolt viidatud Riigikohtu lahendiga nr 3-1-1-54-07, millest tuleneb, et isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata. Seejuures leiab kohtukolleegium, et R.V puhul ei saa rääkida korduvusest tulenevalt süütegude arvust ning tegude toimepanemise vahele jäävast ajavahemikust lähtuvalt. See ei tähenda veel, et ei oleks põhjendatud lisakaristuse kohaldamata jätmine. 7.
6. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. (RKKKo nr 3-1-1-122-13) Ringkonnakohus on seisukohal, et R.V suhtes esinevad ka n-ö esmakordse rikkumise puhul sellised asjaolud, mis võimaldavad temalt juhtimisõiguse äravõtmise. 7.
7. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga, et R.V-ltuvastatud joobeaste ületas vähesel määral kriminaalvastutuse piiri. 04.06.2015 tõendusliku alkomeetri joobetuvastuse väljatrüki (lk 17) kohaselt mõõdeti R.V lõplikuks tulemiks 0,96 mg/L, millest arvestati maha laiendmääramatus 0,09 mg/L kohta ja lõplik mõõtetulemus oli 0,87 mg/L kohta. LS § 224 lg 2 kohaselt on maksimaalseks joobeks, mille puhul karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest lubatud piirmäära ületades väärteokorras joove: - 1 grammis veres alkoholisisaldus 0,50 -1,49 mg ja 6 - 1 liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg. Seega hakkab kriminaalne joove alates 0,75 mg/l kohta väljahingatavas õhus. R.V on ületanud kriminaalse joobe piirmäära 0,12 mg/L võrra. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et R.V ei ole ületanud kriminaaljoobe piiri mitte vähesel määral, vaid olulises määras. LS § 224 lg 1 alusel on võimalik sellises suuruses joobe, s.o väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,12 mg/l kohta karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Tulenevalt eelnevast kogumis asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohtu otsus tuleb tühistada lisakaristuse kohaldamata jätmise osas.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval ajal on võimalik ja vajalik kohaldada R.V suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. 8.
9. Mootorsõiduki juhtimise õige äravõtmine karistusena eeldab teo ajal sellise õiguse olemasolu menetlusalusel isikul. Ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida isikul ei ole või ei ole kunagi oludki. Õiendist kriminaalasja juurde (lk 20) nähtub, et eeluurimise käigus on politsei andmebaasi kaudu selgunud, et R.V omab juhiluba nr XXX, mis on välja antud 05.04.2011 ja kehtib kuni 04.04.2021 (juhtimisõigus omistatud 09.08.2007). Seega juhtimisõiguse olemasolu eeldus on täidetud. 8.2.

§ 50lg 1 p-st 1 tulenevalt on võimalik juhtimisõiguse ära võtta kuni 3-ks aastaks.

Prokurör taotleb juhtimisõiguse äravõtmist 6-ks kuuks. Nimetatud säte seejuures alammäära ei sätesta. Alammäär tuleneb

§ 67lg-st 2, s.o lisakaristuse alammääraks on 1 kuu.

Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt eelnevalt analüüsitud kuriteo asjaoludest ning isikust, on põhjendatud võtta R.V-lt juhtimisõigus 6-ks kuuks. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja esitatud väitega, et lisakaristuse kohaldamine R.V-lt 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmise näol on ülemääraselt karm karistus. Erinevalt maakohtu seisukohast, ei täidaks ringkonnakohtu hinnangul R.V eelnevat ja käesolevat rikkumist arvesse võttes vaid tingimisi karistus ja kriminaalhooldus karistuseesmärke piisavalt, kuna ei avaldaks isikule piisavat mõju ega riigipoolselt selget hukkamõistu toimepandu taunitavuse ja ohtlikkuse kohta. Üksnes rahatrahviga karistamine ei ole ilmselgelt süüdimõistetu puhul mõju avaldanud. Kuna R.V vabastati

§ 74

alusel mõistetud karistusest tingimisi, siis hakkab tähtajaline lisakaristus kulgema vastavalt kohtuotsuse jõustumisest. 8.3. Seejuures on kohtukolleegium seisukohal, et R.V puhul ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid lisakaristuse kohaldamata jätmise. Kaitsja toob välja, et R.V on vaja juhtimisõigust tööl käimiseks, kõrges eas isa arsti juurde viimiseks ning muudeks eluks vajalikeks asjatoimetuseks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole asjaoludega, mis takistaksid lisakaristuse kohaldamist. Need asjaolud esinesid ka enne, kui R.V pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise. Asudes ilmselgete joobetunnustega sõidukirooli ja suundudes liiklusse, kujutas R.V suurt ohtu erinevate isikute vanusegruppidele, kellel oli ootus ja teadmine liikluse turvalisusest. Pannes teadlikult toime kuriteo, peab süüdimõistetu arvestama ka sellega kaasneda võivate tagajärgedega. Lisaks viitab kaitsja

§ 50

lg-le 2, mis sätestab erandi, kellelt ei või juhtimisõigust ära võtta, s.o isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. R.V ankeetandmetest tuleneb, et ta on invaliidsuspensionär, töövõimetus 80%. Seejuures ei ole ei kaitsja ega süüdimõistetu maakohtu istungil välja toonud, et tal oleks vaja juhtimisõigust seetõttu, et tal on vaja seda liikumispuude tõttu. Riigikohus on lahendis 3-1-1-70-14 märkinud, et esmalt tuleb välja selgitada, kas isikul on tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste 7 sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega ning seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Kuna kaitsja ega süüdistatav ei ole sellele tuginenud maakohtus ega ka ringkonnakohtule esitatud vastuses, siis võib ringkonnakohtu hinnangul eeldada, et tegemist ei ole sellise puudega, mis takistaks isikul liikuda. Sellele viitab ka tõsiasi, et R.V töötab metsatöödel. 9. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, KrMS § 338 lg-st 2, KrMS § 340 lg 4 p-st 4 tühistab ringkonnakohus osaliselt Tartu Maakohtu 12.08.2015 otsuse R.V-le mõistetud karistuse osas, teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

§ 50lg 1 p 1 alusel võtab R.V-lt juhtimisõiguse 6-ks kuuks.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada. Tiit Lõhmus Mati Kartau 8 Aarne Sarjas