← Eesti

1-16-9964/27

1-16-9964 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-9964 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla A.M-i süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja advokaat Silver Reinsaar riigi õigusabi korras Eve Soostar A.M isikukood XXX, elukoht XXX, ei tööta, karistatus puudub Süüdistatav Kaitsja Kaitsja advokaat Silver Reinsaar riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta muutmata Harju Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a kohtuotsus A.M-i süüdistusasjas KarS § 121 lg 1 järgi ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. A.M anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema
  7. mai 2016 õhtul, töötades XXX XXX kaupluses turvatöötajana, seega avalikus kohas, peatas kaupluse külastaja JM, keda ta põhjendamatult kahtlustas varguse toimepanemises. A.M nõudis, et JM temaga turvaruumi läheks. Kui JM keeldus, siis püüdis ta JM kaelast kinni hoides kaasa tirida ning lõi vastupanu osutavale JM-le peaga näo piirkonda ja rusikaga vasaku silma piirkonda. Ta põhjustas sellega kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse verevalumite näol. Eeltooduga rikkus A.M korrakaitseseaduse § 55 lg-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid ning kasutas põhjendamatut füüsilist vägivalda võõra inimese suhtes. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. Oma tahtliku tegevusega pani A.M toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo
  8. Harju Maakohtu
  9. jaanuari
  10. a kohtuotsusega üldmenetluses mõisteti A.M süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 1170 eurot, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata üheaastase katseajaga. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 2.1 Kohus luges tõendatuks, et A.M lõi kannatanu JM-le otsese tahtlusega ühe korra peaga ja ühe korra rusikaga näkku. Kuna süüdistuses ei ole ära näidatud, milliste asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu rikuti, siis ei ole tegemist avaliku korra raske rikkumisega, vaid KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehalise väärkohtlemisega. 2.2 A.M viibis hädakaitseseisundis, sest ta pidas kannatanut vargaks, kes ei allunud korraldusele tulla temaga koos turvaruumi. A.M-i kui turvatöötaja kaitsetegevus sai siiski seisneda vaid kauplusest vara väljaviimise takistamises ja vajadusel isiku kinnipidamises. Peaga kannatanule näkku lüües ületas A.M hädakaitse piire.
  11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat S. Reinsaar, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. 3.1 Süüdistatava ja kannatanu vahel oli füüsiline kontakt, kuid kannatanule peaga näkku löömine ei ole tõendamist leidnud. Süüdistatav A.M eitab löömist. Tervisetõend ja videosalvestis tervisekahjustuse tekkemehhanismi ei tõenda. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on kantud alusetu rikastumise soovist. Nimelt esitas ta juba järgmisel päeval süüdistatava tööandjale taotluse 10 tuhande euro hüvitamise nõudes. Ka maakohus on oma otsuses tsiviilhagi lahendamisel leidnud, et EMO-sse pöördumise ajendiks võis olla mitte arstiabi vajadus, vaid soov tugevdada oma argumente rahalise nõude esitamisel. Seega on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga. Kuna kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, siis oleks maakohus pidanud A.M-i suhtes juba ainuüksi sellel põhjusel tegema õigeksmõistva otsuse. 3.2 Isegi kui kannatanule peaga näkku löömine tõendatuks lugeda, oleks tulnud A.M ikkagi õigeks mõista, sest ta ei ületanud hädakaitse piiri. Kohus ei ole analüüsinud hädakaitse piiri ületamise subjektiivset külge. Kannatanu ohjeldamiseks ja turvatöötajale allutamiseks oli vajalik rakendada märkimisväärset füüsilist jõudu, kuid vaatamata sellele osutas kannatanu süüdistatavale endiselt vastupanu. Seetõttu oligi A.M õigustatud kasutama füüsilist jõudu tavapärasest märkimisväärselt intensiivsemalt. Seega on süüdistatava tegu õiguspärane. Kaitsja teeb viited Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad hädakaitse piiride ületamise küsimust. 2

(5)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 4.1 Apellatsioonimenetluse vaidlusalune küsimus on, kas süüdistatav A.M lõi kannatanu JM-le peaga näkku ja kui ta seda tegi, siis kas ta ületas sellega hädakaitse piire. Kannatanule rusikaga näkku löömist kaitsja vaidlustanud ei ole. 4.2 Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Kaitsja väidetele peaga löömise ja hädakaitsepiiride ületamise kohta on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 4.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava A.M-i ütlused peaga löömise osas põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanu JM valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium on seisukohal, et arutatavas kriminaalasjas on maakohus tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et tegemist on nn sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu JM ütlused on kooskõlas kaupluse turvakaamera salvestusega, millelt nähtub, et süüdistatav A.M teeb järsu pealiigutuse kannatanu suunas. Isiku läbivaatuse protokoll ja erakorralise meditsiini osakonna patsiendi kaart kajastavad vigastusi kannatanu näol. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid kinnitavad seda, et A.M lõi kannatanu JM-le peaga ja seejärel rusikaga näkku. 4.4 Kohtukolleegium nõustub kaitsja etteheitega, et maakohus ei analüüsinud piisaval määral hädakaitse piiri ületamise subjektiivset külge, millega on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See asjaolu ei ole aga aluseks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele ega kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks, sest selline rikkumine on ringkonnakohtus kõrvaldatav. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika olnud seisukohal, et kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse 3
(5)olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 3-1-1-14-14 ja
  3. veebruari
  4. a otsus nr 3-1-1-109-15). 4.5 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanule peaga näkku lüües turvatöötaja A.M hädakaitse piire ei ületanud. Nimelt puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu JM oleks turvatöötajat löönud või teda sellega ähvardanud. Ta avaldas vastupanu vaid turvatöötajaga turvaruumi kaasaminemise suhtes. Seega seisnes õigusvastane rünne praeguses asjas vaid tegevusetuses, mille vastu saab end kaitsta nt tegutsemiseks kohustatud isiku sundimisega nõutavale teole. Seetõttu ei olnud A.M õigustatud kannatanule peaga näkku lööma. Samuti ei olnud ta õigustatud kannatanule rusikaga näkku lööma, mille vastu kaitsja isegi ei vaidle. Asjaolu, et kannatanu pöördus järgmisel päeval EMO-sse ja esitas nõude süüdistatava tööandja vastu, ei muuda kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Seega teostas A.M hädakaitset otsese tahtlusega vahenditega (rusika ja peaga), mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei ole oluline, mitu lööki A.M kannatanu näkku tegi. Kuid arvestades kannatanu näol olevate vigastuste paiknemist on ilmne, et lööke oli rohkem kui üks. Seega ületas A.M hädakaitse piiri ning tema käitumises puudub õigusvastasust välistav asjaolu. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et A.M tuleb süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks mõista.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a kohtuotsuse A.M-i suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Jõustunud Riigikohtu 03.11.2017 otsuses toodud muudatustega RESOLUTSIOON
  8. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
  9. mai
  10. a otsuse põhiosa, asendades otsuse ps 4.5 toodud õiguslikud põhistused hädakaitset puudutavas osas käesoleva otsuse p-des 18-23 toodud põhistustega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  11. A.M-i kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare kassatsioon rahuldada osaliselt.
  12. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS A.M-ile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. 4
(5)5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.