Obsah (6)

§ 123§ 74§ 29§ 68§ 69§ 132

Väärteoasi nr 4-17-742 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 27.veebruaril 2017 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirival

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Kaebuse esitaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse sisuliselt nii väärteo tõendatuse kui ka karistuse osas. Kiiruse ületamist tunnistab. Väärteootsuses ei ole

§ 74lg 1 p 8 nõudeid rikkudes põhjendatud vastulauses esitatuga mitte arvestamist.

Samuti oli menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmise päeval kasutatud mõõteseade kontrollimata. Ka ei ole teada, kes oli kiirust mõõtnud politseiametnik ja kas ta oli läbinud väljaõppe kiirusmõõturi kasutamiseks. Stanislav Vaikšnoras ei ole kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud tunnistajana ning kiirusmõõturi kasutamise protokollis on olulised teo tehiolud fikseerimata. Kaebuse esitaja on samuti seisukohal, et määratud on liiga range karistus. Hinnates põhi- ja lisakaristuse raskust kogumis, ületab see menetlusaluse isiku süü suuruse. Seetõttu palub kaebuse esitaja kaebus rahuldada ning tühistada Põhja prefektuuri 13.01.20174.a otsus ja lõpetada asjas väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kaitsja Maano Saareväli on seisukohal, et vaidlus on väärteoasja detailides. Kiiruse ületamist tema klient ei eita. Küsimusi tekitab, kes tegelikult kiirust mõõtis. Kahtlusi tekitab kiirusmõõturi kasutamise protokollis lahtris kiiruse mõõtmist teostanud isiku nimelahtrisse kirjutatud Stanislavi eesnimi, millise kirjutamiseks loogiliselt võttes puudub igasugune põhjendus, eeldusel, et Stanislav ei ole sel päeval kordagi kiirust mõõtnud ning seda on toimetanud ainult Otto Karl. Selgitus, et blanketid aeti segamini, ei ole kaitsja arvates tõsiseltvõetav. Sellisel juhul võis segadus tekkida ka selles, kas auto oli möödasõidul või ei olnud möödasõidul. Kahtlusi, kes tegelikult kiirust mõõtis, süvendab ka asjaolu, et tunnistajatel on teatud valikmälu või soovimatus oma vigu tunnistada. Mõlemad ametnikud põhimõtteliselt kinnitasid, et kõik asjad said korrektselt allkirjastatud, siis kui dokumendid koostati, aga tegelik olukord on midagi muud ja kuskil mingil hetkel ilmus kiirusmõõturi kasutamise protokolli Stanislav Vaikšnorase allkiri ja nimi. Kahtlused tuleb tõlgendada isiku kasuks, kas mõõtja oli selleks pädev isik. Kohtuväline menetleja on jätnud arvestamata möödasõidu fakti. Samuti ületab põhi- ja lisakaristuse sümbioos süü suurusele vastava karistusmäära. Mõnes mõttes võib öelda, et kiiruse ületamise määr oli nii suur, et peaks maksimaalse karistusega reageerima. Aga teeolud olid head, sirge teelõik, tühi tee, kuigi oli jah juba hämar aeg, aga kõik need asjaolud võimaldavad hinnata süüd leebemalt. Kaitsja on seisukohal, et esmalt tuleb lahendada küsimus väärteo koosseisu olemasolus üldse, tõendatuses ja menetlustoimingute tegemise seaduspärases ja juhul, kui kohus leiab, et kõik õige ja seaduspärane, siis palub kaitsja muuta lisakaristus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud. Isik on väärteo toime pannud. Tõendatud on tunnistajate ütlusega. Mõõtetulemus on järgitav, kasutatud on taadeldud mõõtevahendit ning järgitud mõõtemetoodika nõudeid. Nõuete eiramist ei ole ka kohus tuvastanud, selle kohta ka vaidlust ei ole olnud. Kuivõrd mõõtetulemus on jälgitav, siis see on aluseks karistuse määramisel. Kaudselt on tõendatud ka kaebaja enda ütlustega, kes kinnitab, et ta 2 kiirust ületab, kuid vaidlustab seda määra, et see kiirus ei saanud olla nii suur, tema väidete kohaselt 120 km/h. Mõõdetud on aga 152 ja radari eksimused siis maha, +-

1. Karistus on määratud täiesti õieti. Isiku süü on pea maksimaalne, sest ületatud on pea
2. lõike piirimaile. Maksimaalset karistust määrata ei saa, sest isik on kahetsenud. Kahetsust tuleb arvestada, seetõttu on määratud ka kergem karistus. Lisakaristus on määratud seetõttu, et varasemad karistused ei ole talle mõju avaldanud. 4-kuuline juhtimisõiguse äravõtmine täiesti proportsionaalne. Kõik ohtlikud juhid tuleb liiklusest eemaldada, see tõstab teiste liiklejate turvatunnet. Karistuse tasumine osade kaupa sellele vastu ei vaidle. Ei ole välja toodud mida oleks rikutud, materjali on parandatud. Vead on üles leitud ja kõrvaldatud. Riigikohus ise on öelnud, et kui tuleb muuta süüdistust, siis tuleb isikule esitada ja võimalus esitada vastulause, seda protseduuri on järgitud. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Otto Karl Grünberg koostas 31.07.2016.a väärteoprotokolli nr AB1389297 väärteoasjas nr 2317, 16, 007722, mille kohaselt O.Z 31.07.2016.a kella 21:45 ajal Harjumaal Kernu vallas Ääsmäe-Haapsalu –Rohuküla 9 km liikudes Ääsmäe suunas juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 152+/- 5 km/h, ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 57 km/h. Enda tegevusega rikkus O.Z liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid ning väärtegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Täpselt samal moel on süüksarvatavat väärtegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja 13.01.2017.a otsuses väärteoasjas nr 2317,16,
3. Menetlusalune isik O.Z selgitas kohtuistungil, et 31.07 juhtis sõidukit suunaga Tallinna poole, tuli Saaremaalt ning ületas kiirust, aga tegi seda möödasõidul. Näitu nähes oli üllatunud, et kiirus nii suur oli, sest enda teada sõidukit sellisel kiirusel ei juhtinud. Politsei peatas, teostati menetlustoiminguid ning ta sai edasi sõita. Paari minuti pärast peatati ta uuesti, et panna täiendavad allkirjad. Kinnitab, et ületas kiirust, aga see toimus möödasõidul, tõsiselt kahetseb seda. Kiirus ei saanud olla 152 km/h, vaid tema mäletamist mööda 120 km/h möödasõidul. O.Z selgitas ühtlasi, et tema Land Cruiseril on lisaks veel sellele seierile ka elektrooniline näit, et üldjuhul ta tegelikult näeb seda suhteliselt selgelt kogu aeg. Auto on küll uuem, aga see on pea tippkiirus, auto ei vea nii palju välja. Tema mäletamist mööda tutvustas talle näitu esimene tunnistaja, kes kohtuistungil ütlusi andis (s.o V.). Ei mäleta, kas ta oli teisel pool sõiduki kõrval või oli ta autos. Samas mäletab, et oli sõiduki kõrval. Lähenesid kaks konstaablit, kellest üks tutvustas seda näitu, aga tema mäletamist mööda suht kindlasti ei olnud see tunnistaja, keda teisena üle kuulati. Tunnistaja S. V. kohtuistungil antud ütluste kohaselt teostasid 31.07.2016 koos paarilise O.G. kiiruse mõõtmist. Kiirust mõõtis Otto Grünberg. Neile tuli vastu sõiduauto, mille puhul oli silmaga näha, et ületab kiirust. Otto Karl mõõtis kiiruseks 150 millegagi. Mõõtsid kiirust seisvast politseiautost. Tegemist oli suure musta värvi maasturiga ning ta oli üksi teel, teisi autosid ei olnud. Isik oli oma rikkumisega nõus ja kui kõik oli allkirjastatud ja paberid vormistatud, protokoll ka, siis vabastasid ta. Kuivõrd üks allkiri jäi puudu, siis pidi talle veelkord järgi sõitma, et allkiri küsida. Tema istus autos juhi, st Grünbergi kõrval. Selle päeval mõõtiski ainult G., kes ühtlasi kontrollis sel päeval kiirusmõõteseadme vastavust nõuetele. Väärteoprotokolli täitis Grünberg, sest menetleja ei saa olla tunnistaja väärteomenetluses. Tema ise oli tunnistaja ja Grünberg menetleja. Kiirust näitas G. O.Z-ile. Tal on ka endal kõik koolitused läbitud ning oleks saanud ka ise mõõta, aga G. tahtis kõik ise teha, teab maakonda. Peale maasturi kinni pidamist, hakkas paarimees menetlusaluse isikuga suhtlema, tema täitis samal ajal tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kiirust mõõdeti sirgel teel, oli pime, ilmastik ilma sademeteta, kuiv teekate, asulaväline tee, kahesuunaline, üks rida ühele ja teine rida teisele poole. Juht oli mõõtmise hetkel ainuke, kes sõitis, möödasõitu ei saanud olla. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli tegi parandused G., sest see on tema käekiri. Kiirusmõõturi kasutamise protokollis on Vaikšnorase käekiri tunnistaja nime 3 juures. Kunagi ei kirjuta tühjale lehele alla ilma et see vormistatud oleks. Tunnistajana ülekuulamise protokollis on tema käekirjaga kirjutanud ütlused, nime ning allkirja ehk siis punktid 5, 7 ja allkiri. Toimikus on kiirusmõõturi kasutamise protokolli originaal. Tunnistaja O. K. G.selgitas kohtuistungil, et on Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik. Viimasel juuli päeval mõõtsid Stanislav Vaikšnorasega kiirust Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla 9.kilomeetril. Mõõtis 152 +/-7 km/h kui õigesti mäletab. Sõitis autole järgi, andis peatumismärguande. Politseiauto oli pargitud kõrvalteele, oli juhi kohal. Autost kiirusmõõturit käes hoides mõõtis kiirust Stalker seadmega. On tavaline tava, et iga kord, kui varustuse välja võtavad kontrollivad kiirusmõõturi töökorrasolekut. Kontrollis tema. Mõõtmise ajal oli sõiduauto üksinda. Teelõik, mille kiirust mõõtis oli sirge, mõned sajad meetrid pikk. Peale kiiruse mõõtmist lukustas näidu ja pani kiirusmõõturi kuhugi, kas uksesahtlisse või paarimehe kätte ning järgnes kiirust ületanud autole. Kiiruse mõõtmise hetkel olid teeolud head, oli õhtune aeg, tee oli kuiv. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli täitis tema, samuti täitis tema tunnistaja ülekuulamise protokolli leheküljel
4. V. oli tunnistaja ning tema kiirust ei mõõtnud. Paarilisel oli võimalik kiiruse näitu vaadata. V. kuulas tunnistajana üle seal samas autos, kohapeal, enne väärteoprotokolli koostamist. Kinnitas et väärteotoimikus lk 4 pöördel on tema allkiri, sest tema mõõtis kiirust, tunnistajana on alla kirjutanud V., seal on isegi tema nimi. Allkirjad pandud sinna samal päeval, kui väärteoprotokoll koostati. Tunnistaja V. ei ole pidanud hiljem mingeid menetlusdokumente täiendama. Vaidlust ei ole asjaolus, et O.Z 31.07.2016.a kell 21:45 juhtis mootorsõidukit Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga 244MPG Harjumaal Kernu vallas Ääsmäe-Haapsalu – Rohuküla 9 km liikudes Ääsmäe suunas kiirusel, mis ületas lubatud kiirust. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kiirust mõõdeti asulavälisel teel, kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. O.Z on ka ise kohtuistungil kinnitanud, et juhtis 31.07.2016.a sõidukit suunaga Tallinna poole ning ületas kiirust, aga tegi seda möödasõidul. Samuti selgitas, et see kiirus ei saanud olla 150 km/h nagu väideti, maksimum möödasõidul 120 km/h. Teab, et lubatud oli 90 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll kinnitab, et O.Z poolt juhitud mootorsõiduki Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga 244MPG liikumiskiiruseks mõõdeti 31.07.2016.a kell 21:45 152 km/h +/-5 km/h. Lubatus suurim sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. O.Z-ile, s.o juhile on seadme tabloole fikseeritud tulemit näidatud, protokolli tutvustatud, mida on O.Z oma allkirjaga ka kinnitanud. Protokolli kohaselt on liikluskiiruse mõõtmist teostatud kasutades liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS005420 (mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-16/00139). Seadme töökorras olekut on kontrollitud 31.07.2016.a kell 19:00 ning seade oli töökorras, seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Kiirusmõõturi töökorras olekut kinnitas ka tunnistaja Grünberg, kes kirjeldas üksikasjalikult kuidas toimus seadme kontroll enne vahetuse algust. Protokollist nähtuvalt ei ole O.Z talle tutvustatud ning tablool fikseeritud lugemit 152 km/h vaidlustanud. Ka ei ole O.Z vaidlustanud kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud lugemit 152 km/h hiljem, kui ta käis kiirusmõõturi kasutamise protokolli parandustega tutvumas. Nimelt nähtub protokollist, et O.Z on 20.12.2016.a enda allkirjaga kinnitanud, et on muudatustega tutvunud. Protokollist ei nähtu, et O.Z oleks olnud mingeid vastuväiteid kiiruse kohta, mis mõõdeti tema poolt juhitud sõidukil. O.Z-i kohtuistungil antud selgitus, et kiirus ei saanud olla 152 km/h, vaid tema mäletamist mööda 120 km/h, on ümber lükatud teiste väärteoasjas kogutud tõenditega – eelkõige tunnistajate ütlustega. Tunnistaja O. K. G.ütluste kohaselt tunnistas O.Z kohapeal kiiruse ületamist ning ei vaidlustanud seadme näitu, oli nõus kiirmenetlusega. Kuna oli vaja aga otsustada juhtimisõiguse äravõtmine, ei saanud politseiametnik kiirmenetlusega nõustuda. Ka tunnistaja Stanislav V. ütlused kinnitavad, et isik oli kohapeal oma rikkumisega nõus. Ei ole 4 eluliselt usutav ja loogiline, et isik, kes enda sõnade kohaselt näeb suhteliselt selgelt kogu aeg oma sõiduauto kiiruse elektroonilist näitu, nõustub politseiametniku poolt näidatud kiiruse näiduga 152 km/h, kuigi tema mäletamist mööda oli kiirus 120 km/h. Politseiametniku poolt mõõdetud kiiruse näidu ja menetlusaluse isiku poolt väidetava kiiruse näidu vahe on liiga suur selleks (erinevus on 32 km/h!), et sellega lihtsalt nõustuda ning terve kohtuvälise menetluse ajal sellele mitte kordagi tähelepanu pöörata või vastuväiteid esitada. Isegi kaitsja esitatud vastulauses ei ole kordagi mainitud, et O.Z sõitis üksnes kiirusega 120 km/h. Kohtuistungil väitis O.Z, et teda üllatas, et kiiruse näit nii suur oli. On eluliselt usutav ning tõenäoline, et kui kiiruse ületajale näidatakse näitu, mis temas üllatust tekitab, siis ta selle kohta ka mingi vastuväite esitab. O.Z ei ole selles osas aga terve kohtuvälise menetluse vältel midagi öelnud. O.Z ütlustele hinnangu andmisel omab tähtsust ka asjaolu, et O.Z-i on varem korduvalt (2016.a 4-l korral) kiiruse ületamise eest väärteokorras karistatud, seega on alust arvata, et O.Z on väga hästi kursis, kuidas protseduuriliselt asjad käivad ning millal ja kus on võimalik vastuväiteid esitada. Vahemärkusena märgib kohus siinkohal, et kaebuse esitaja väide, et ületas kiirust möödasõidul, mida ei ole olulise teo tehioluna väärteoprotokolli teokirjelduses kajastatud, ei oma käesoleva väärteoasja kontekstis tähtsust. Kiiruse ületamine möödasõidul ei ole samuti lubatud. Käesoleva väärteoasja kontekstis on oluline vaid fakt, et O.Z on sõitnud lubatust kiiremini. O.Z on ka ise tunnistanud, et ületas lubatud kiirust. Vaidlust ei ole ka asjaolus ja seda kinnitavad ka tunnistajate ütlused, et mõõdetud on just O.Z-i poolt juhitud sõiduki kiirust. Ka nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõtmise ajal oli nähtavus hea, oli hämar, ilmastik sademeteta, teeolud kuivad ning tegemist oli kattega kahesuunalise kahe sõidurajaga teega. Kiirusmõõturit hoiti käes ning mõõtja sõiduk seisis, mõõtmist teostati paigal seistes. Mõõdetav mootorsõiduki liikus
5. pärisuunalisel sõidurajal, lähenes ning liikus üksinda. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Vaidlust ei ole asjaolus ja seda kinnitavad ka tunnistaja G. ütlused, et kiiruse mõõtmiseks on kasutatud töökorras, taadeldud ja nõuetele vastavat liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker II MDR nr AS005420 (mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-16/00139). Seadme töökorras olekut on kontrollitud 31.07.2016.a kell 19:00 ning seade oli töökorras, seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Kaebuse esitaja ning kaitsja on seadnud kahtluse alla, kas kiirust mõõtis kiirusmõõturi kasutamise protokolli koostajana märgitud O. K. G.. Nähtuvalt kiirusmõõturi kasutamise protokollist teostas riikliku järelevalve korras O.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki Toyota Land Cruiser liikumiskiiruse mõõtmist 31.07.2016.a kell 21:45 patrullpolitseinik Otto Karl Grünberg. Vaidlust ei ole ning kahtluse alla ei ole seatud asjaolu, kas O. K. G. on pädev mõõtja MõõteS tähenduses. Seega ei pea kohus siinkohas vajalikuks hakata analüüsima Otto Karl Grünbergi pädevust mõõtjana. Hinnates tunnistajate G. ja V. kokkulangevaid ütlusi ning teisi väärteoasjas olevaid tõendeid kogumis, on kohus veendumusel, et just O. K. G. teostas riikliku järelevalve korras liikumiskiiruse mõõtmist nii nagu märgitud kiirusmõõturi kasutamise protokollis. Kohtuistungil on nii tunnistaja O. K. G. ütlused kui ka tunnistaja S. V. ütlused kokkulangevad sündmuste osa (sh menetlusdokumentide täitmise osas). Mõlemad tunnistajad selgitavad, et O. K. G. mõõtis sellel päeval kiirust. Samuti haakuvad tunnistajate ütlused väärteoasjas vormistatud 5 dokumentidega. Kuna ka V. oli läbinud mõõtja koolituse, puudub eluliselt usutav ja loogiline põhjendus, miks oleks pidanud juhul kui V. oleks tõepoolest kiirust ise mõõtnud, seda fakti varjama. Ei ole eluliselt usutav, et politseiametnikel oleks peale rikkumise toimepanemist aega niivõrd palju, et hakata manipuleerima käekirjadega ning hakata looma kunstlikult tõendeid, et varjata, kes tegelikult kiirust mõõtis. Nii nagu O. K. G. kohtuistungil kinnitas on tema käekiri lk 4 asuval kiirusmõõturi kasutamise protokollis. See, et esialgu hakkas kirjutama koostajana enda nime asemel S. nime, on lihtsalt eksimus, sest täidab dokumente palju. Samuti nähtub, et O. K. G. on sama käekirjaga ka protokolli allkirjastanud kui mõõtja. Samas kui Stanislav V. on alla kirjutanud kui tunnistaja. Ka nähtub tunnistaja Stanislav V.e ülekuulamise protokollist, milline on S. V. käekiri ja milline on O. K. G. käekiri ning et ütlused on omakäeliselt kirjutanud S. V. kui tunnistaja ja protokollile ka alla kirjutanud ning muud toimingud on teinud Otto Karl Grünberg. Ka edasised parandused nii väärteoprotokollis kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis on teinud just O. K. G.. Neid asjaolusid kinnitavad ka O.G. ütlused. Menetlusalune isik O.Z on väärteoprotokollis tehtud muudatusetega tutvunud ning nendega nõustunud, kinnitades seda allkirjaga. Vastulause on menetlusalune isik koos kaitsjaga esitanud 14.10.2016.a, kus muuhulgas on seatud kahtluse alla, kas kiirust on mõõtnud O. K. G., kuid tutvudes 20.12.2016.a kiirusmõõturi kasutamise protokolli muudatustega on O.Z enda allkirjaga kinnitanud, et on muudatustega nõus. Mingeid vastuväiteid mõõtja isiku osas ei ole O.Z täiendavalt esitanud. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega kinnitamist leidnud, et kiirust mõõtis O. K. G., kes oli selleks pädev mõõtja ning kes on märgitud ka kiirusmõõturi kasutamise protokolli selle koostajaks. Menetlusaluse isiku enda selgitused, et justkui näitas temale tema poolt ületatud kiiruse näitu tunnistaja V. ehk siis politseiametnik, kes kiirust ise ei mõõtnud, ei lükka ümber fakti, et O.K. Grünberg mõõtis O.Z poolt juhitud mootorsõiduki kiirust ja mõõdetud kiiruseks oli 152+-1 5 km/h. Kuna politseinikud olid trassil politseivormis ei ole välistatud, et O.Z võis talle kiirusemõõturi näitu näidanud politseiametniku isikus eksida. O.Z ütlustest nähtub ka, et ta kõike täpselt ei mäleta. Näiteks ei mäleta, kas politseinik oli teisel pool sõiduki kõrval või oli ta autos. Samas mäletab, et oli sõiduki kõrval. Lähenesid kaks konstaablit, kellest üks tutvustas seda näitu, aga tema mäletamist mööda suht kindlasti ei olnud see tunnistaja, keda teisena üle kuulati. Arvestades, et tegemist oli õhtuse ajaga ning õues oli hämar ning sündmuse aset leidmisest on möödunud juba veidi aega, on eluliselt usutav, et O.Z ei mäletagi täpselt, kes talle näitu tutvustas. Kui O.Z oleks selles osas jätkuvalt olnud kahtlus, oli tal võimalik sellekohane märkus esitada ka veel 20.12.2016.a kiirusmõõturi kasutamise protokolli muudatuste/parandustega tutvumisel. Kohtu hinnangul ei ole nii kiirusmõõturi kasutamise protokollis kui ka väärteoprotokollis tehtud parandused sellised, mis takistaksid väärteoasja menetlemist või oleksid oluliseks eksimuseks. Parandusi on menetlusalusele isikule tutvustatud ning isik on nendega nõustunud, kinnitades seda enda allkirjaga. Sellega on ühtlasi olnud tagatud menetlusaluse isiku õigused.

§ 68

lubab täiendada protokolli kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni.

§ 69lg 3 näeb ette väärteoprotokolli muudatuste tegemise korra.

Menetleja ei ole käesolevas väärteoasjas seaduse nõuete vastu eksinud. TunnistajaG.ütlustest nähtub, et eksimus kuupäevas tuli seetõttu, et oli juuli viimane päev, kuid pani juba augusti kuu. Samuti tunnistas ta, et parandusi tehes jäid tal osa kuupäevi esmakordsel parandamisel muutmata, mis tingis veel uute paranduste tegemise ja isikule tutvustamise. Kohus möönab, et selline kuupäevades muudatuste tegemine ei jäta menetlejast kõige paremat muljet, kuid nimetatud asjaolu ei ole iseenesest toonud kaasa ebaseaduslikku otsust ja menetleja poolt ei ole toime pandud ka sellist rikkumist, mis tooks vältimatult kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kaebuse esitanud isiku poolt kohtule esitatud koopia kiirusemõõturi kasutamise protokollist (kohtutoimik lk 19) kinnitab tõepoolest, et tunnistaja V. nimi on sinna protokolli tunnistaja reale kirjutatud hiljem (lk 4 pö väärteotoimik). Kohus möönab, et selline protokolli tagantjärgi täiendamine ei ole menetleja poolt kõige korrektsem tegevus, kuid asjaolu, et väärteoasjas on tunnistajaks V. oli O.Z-ile teada juba väärteoprotokolli koostamisel ja tutvustamisel kuivõrd väärteoprotokolli on muude tõendite ja andmete lahtrisse kirjutatud 6 muuhulgas tunnistaja ülekuulamise protokoll. Samuti nähtub tunnistaja ülekuulamise protokollist, et S.V. on andnud tunnistajana oma ütlused juba 31.07.

1. Seega oli tunnistaja olemasolu teada kaebuse esitanud isikule juba algusest peale ja kiirusemõõturi kasutamise protokolli hiljem tunnistaja nime lisamine ei ole iseenesest toonud kaasa ebaseaduslikku otsust ja menetleja poolt ei ole toime pandud ka sellist rikkumist, mis tooks vältimatult kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise ja menetluse lõpetamise. Eeltoodust tulenevalt on nii kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, tunnistajate O. K. G. ja S. V. ütlustega kinnitamist leidnud, et O.Z 31.07.2016.a kella 21:45 ajal Harjumaal Kernu vallas Ääsmäe-Haapsalu –Rohuküla 9 km liikudes Ääsmäe suunas juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 152+/- 5 km/h, ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 57 km/h. Ka O.Z kinnitas, et ületas kiirust, teadis, et lubatud kiirus oli 90 km/h, aga arvab, et kiirus oli 120 km/h. Nähtuvalt kiirusmõõturi kasutamise protokollist olid mõõtmise tehiolud mõõtmise hetkel head ning tõendatud on, et mõõdetud on just O.Z-i poolt juhitud sõiduki kiirust ja näiduks saadud 152 km/h. Liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Sõites asulavälisel teel kiirusega 152 km/h +/- 5 km/h rikkus O.Z LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid. Kuna O.Z on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust rohkem kui 41 km/h s.o 57 km/h, on O.Z toime pannud LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on O.Z täitnud LS § 227 lg 3 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokooseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. O.Z enda ütlustest nähtub, et ta arvas enda kiiruse olevat 120 km/h, teadis, et lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Seega nähtub menetlusaluse isiku enda ütlustest, et ta teadlikult ületas lubatud sõidukiirust. O.Z pidas võimalikuks süüteokoosseisule vasta asjaolu saabumist ja möönis seda, seega pani O.Z LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 tähenduses. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. O.Z on süüvõimeline ning KarS
2. ptk
3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41– 60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lõikes 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. 7 Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Käesoleval juhul võib O.Z poolt lubatud kiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on suur. O.Z on ületanud lubatud kiirust 57 km/h, mis on LS § 227 lg 3 sätestatud ülemäära lähedases määras. Kohtuväline menetleja otsuse kohaselt ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistust kergendava asjaoluga. Nähtuvalt karistusregistrist on O.Z kehtivaid väärteokaristusi 7, neist 5 ehk valdav enamus on LS § 227 lg 1 või lg 2 alusel. Samuti omab tähtsust asjaolu, et ainuüksi 2016.a on O.Z toime pannud neli väärtegu LS § 227 alusel ning viimane väärtegu on läinud raskemaks ning kvalifitseeritud juba LS § 227 lg 3 järgi. Eelnevalt on O.Z-ile karistuseks mõistetud ainult rahatrahv, millest 6 on O.Z karistusregistri kohaselt ka ära tasunud. Asjaolu, et O.Z on taaskord toime pannud samalaadse liiklusalase väärteo ja väärtegu on läinud raskemaks, kinnitab, et eelnevad karistused ei ole O.Z-ile mõju avaldanud ning hoidnud teda uue väärteo toimepanemisest. Nimetatu näitab menetlusaluse isiku ükskõikset suhtumist väärteo toimepanemisse ning liikluskorda. Kõigest eelnevast johtuvalt on kohtu hinnangul O.Z-ile mõistetud rahatrahv sanktsiooni keskmäärast suuremas määras 150 trahviühikut, s.o. 600 eurot igati põhjendatud ning vastavuses süü suurusega. Võttes aga arvesse menetlusaluse isiku taotlust ja tema majanduslikku olukorda, peab kohus võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata, et rahatrahv kuulub tasumisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses ja ka kohtuistungil selgitanud, et vajab juhtimisõigust, kuna tal on väike laps, naine on dekreedis. Samuti vajab juhtimisõigust, et saaks perele leiba lauale tuua. Kohus on seisukohal, et juhtimisõiguse vajalikkus eeltoodud põhjendustel oli menetlusalusele isikule teada ka varem. Ometigi ei takistanud see teadmine menetlusalusel isikul menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Tegemist on isiku poolt korduva samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemisega ning viimane väärtegu on läinud raskemaks ning kvalifitseeritud juba LS § 227 lg 3 järgi. Ainuüksi 2016.a on samaliigilisi väärtegusid toime pandud
4. Eelnevalt mõistetud rahatrahvid ei ole mingilgi viisil menetlusalust isikut mõjutanud ning takistanud uusi tegusid toime panemast. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Karistuse eripreventiivne eesmärk on O.Z puhul võimalik saavutada kohtu arvates üksnes tema mõneks ajaks liiklusest kõrvaldamisega, mis välistaks, et isik ei seaks oma tegevusega ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu. Piirkiiruse kehtestamise eesmärgiks on olnud kõigi liiklejate turvalisuse tagamine ning piirkiiruse korduv ületamine näitab, et O.Z ei hooli enda ja kaasliiklejate turvalisusest. Seni O.Z-ile määratud karistused näitav ilmselgelt, et karistusena vaid rahatrahvi kohaldamine ei mõjuta O.Z-i piisaval määral ega takista uute liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Menetlusalune isik on teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik ei kasuta mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Arvestades O.Z-i süü suurust, süü puhtsüdamlikku kahetsust ning väärteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid, pidades silmas nii eri- kui ka üldpreventiivseid eesmärke leiab kohus, et O.Z-i lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on igati põhjendatud ning vastavuses süü suurusega. 8 Eeltoodust tulenevalt tuleb O.Z-i kaebus rahuldada osaliselt ja kohtuvälise menetleja otsus tühistada rahatrahvi tasumise tähtaja osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.

§ 132

p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 1,2, 133, 134, Otsustas

1. Rahuldada O.Z kaebus osaliselt
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 13.01.2017 otsus väärteoasjas nr 2317,16,007722 tühistada rahatrahvi tasumise tähtaja osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada O.Z-i tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda iga kuiselt vähemalt 50 eurot. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või IBAN EE 701 7000 1700 1577 198 Nordea pangas. Märkida viitenumber
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsioonteate esitamisel on kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 15.03.2017 9