Obsah (6)
§ 238§ 326§ 189§ 175§ 180§ 3371-16-6757 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2016, Tallinn Kohtuasja number 1-16-6757 Kohtukoosseis Meelika Aava, Urmas Reinola, Sten Lind Apelleeritud
§ 238
lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest
- aprillist
- Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva.
- F.J mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti ajavahemikul
- märtsist 2016 kuni
- aprillini 2016 pani Tallinna linna kauplustest toime 9 vargust, millest 3 jäid katse staadiumi.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja kaitsja advokaat Toomas Pilt, kes vaidlustavad kohtuotsust vaid mõistetud karistuse osas. Süüdistatav taotleb jätta talle mõistetud vangistus osaliselt täitmisele pöörata või lühendada karistuse tähtaega. Kaitsja taotleb lühema vangistuse mõistmist. Taotlusi põhjendatakse sellega, et F.J-i süü ei ole suur. Kolm kuritegu jäi katse staadiumi ja kaup on kauplusele tagastatud, mistõttu kahju puudub. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav leiab, et tingimuslik vangistus võib tema käitumisele rohkem positiivset mõju avaldada kui reaalne vangistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
- peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu
§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.
Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü 2
(3)suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis F.J-ile karistuseks vangistuse 2 aastaks 3 kuuks, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 12 kuni 13 on maakohus väga põhjalikult põhjendanud süüdistatavatele karistuse mõistmist, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid motiive korrata. Kohtukolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult karistust kergendava asjaoluna arvestamata kahetsuse, sest see ei ole puhtsüdamlik. Ta on ka varem oma tegusid kahetsenud, kuid vaatamata sellele jätkab kuritegude toimepanemist. Uute kuritegude toimepanemist on ta jätkanud kohe pärast vanglast vabanemist. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et tema kahetsus on avaldatud eelkõige seetõttu, et saavutada kergema karistuse mõistmine. Seetõttu märgitakse maakohtu otsuses põhjendatult, et tegemist on isikuga, kes paneb järjepidevalt toime vargusi, mistõttu teda on võimalik karistada vaid reaalse vangistusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et senise kohtupraktika kohaselt peab olema iga süüdistatavale mõistetud karistus eelmisest raskem. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatud ja kohtukolleegium jätab need läbi vaatamata. 5. Kohtukolleegium rahuldas
§ 189
lg 5 alusel määratud kaitsjale advokaat Toomas Pildile tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määras talle välja maksta 72 eurot.
§ 175
lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.
§ 180
lg 11 sätestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
§ 337
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse F.J-i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et F.J-ile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes
§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. 3
(3)