← Eesti

1-15-4323/24

Obsah (8)§ 200§ 199§ 64§ 68§ 74§ 75§ 57§ 56

1-15-4323 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-4323 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 200

lg 2 p 4, 7 ja 8; § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Vandeadvokaat Leelo Viil Andra Sild Süüdistatav Kaitsja K-ET Ik XXXXXXXXXX, XX XXXXXXXX, XXXXXXXX, emakeel: eesti keel; töökoht: R OÜ, elukoht: XXXX X-XX, XXXXXX XXXXX. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 30.01.
  3. Kahtlustatavana kinni peetud 29.01.2015 kuni 30.01.
  4. Eelnevalt kriminaalkorras karistamata. Korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest. Vandeadvokaat Leelo Viil Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a kohtuotsus K-ET suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista K-ET-lt Eesti Vabariigi kasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. K-ET on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema grupis koos kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, 30.11.2014 kella 03.0003.25 paiku Tallinnas Viru Väravate juures asuval Musumäel ründas SS, lüües talle korduvalt rusikatega näkku ja pähe. Seejärel võttis K-ET koos kohtueelses menetluses tuvastamata isikuga kannatanult ära mobiiltelefoni HTC Desire 500 Dual Sim, väärtusega 300 eurot, koos mälukaardi ja kahe SIM-kaardiga, väärtusega 50 eurot; käekella Seiko Pulsar Lorus RM 395BX-9, väärtusega 250 eurot, musta värvi jope Jack ja Jones,väärtusega 50 eurot. Ründe käigus läks kaduma ka SS-le kuulunud müts Lindberg, väärtusega 30 eurot ja lõhuti prillid väärtusega 120 eurot. Oma tahtliku tegevusega põhjustas K-ET kannatanu SS-le füüsilist valu ja pea pindmised hulgivigastused: kaks punakat marrastust paremal otsmiku piirkonnas, kaks punakat marrastust paremal põsel, punakad marrastused vasakul põsel, parema kõrvalesta ülaosas ja alahuule välisküljel ning alahuule sisekülje lahtise haava, samuti materiaalse kahju kogusummas 800 eurot. Samuti K-ET, olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, 09.12.2014 kella 20:25 paiku Tallinnas XXXX tänaval üritas röövida kannatanu HR raha alljärgnevalt: Olles järgnenud mööda XXXX tänavat liikunud HR-le, haaras ta kannatanul paremast varrukast ja nõudis raha, lubades raha mittesaamise korral HR pussitada. Oma ähvarduse kinnituseks tõstis K-ET kannatanu HR suunas oma parema käe, mille varrukast ulatus välja noa tera, mille tõttu HR tundis reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Kannatanu, nähes läheduses möödujaid, karjus appi, misjärel K-ET põgenes ja kuritegu jäi tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata. Seega K-ET, varem röövimise toime pannud isikuna, vägivallaga võttes ära võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis ning relvana kasutatava esemega ähvardades, pani toime

§ 200lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Samuti tema, varem varguseid toime pannud isikuna, (21.09.2014 ja 29.09.2014) taas ajavahemikul 01.12.2014 kella 21:30st kuni 02.12.2014 kella 08.45ni Jõgeva maakonnas XXXXXX linnas XXXXXX X-XX asuvas korteris varastas nimetatud korteris laua peal olnud KL-le kuuluvast rahakotist 12 eurot sularaha. Samuti tema, varem süstemaatiliselt varguseid toime pannud isikuna, 06.12.2014 Jõgeva maakonnas XXXXXX linnas XXXXXXX X-XX asuva korteri esikus varastas nagis rippunud sinist värvi jope vasakust taskust KL-le kuulunud 8 eurot sularaha. Seega K-ET, võttes ära võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, pani toime

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

(8)Maakohtu otsus
  1. Harju Maakohtu
  2. oktoobri 2015.a. otsusega tunnistati K-ET süüdi

§ 200

lg 2 p 4, 7 ja 8 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat. Tunnistati K-ET süüdi

§ 199

lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) kuud.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks üksikkaristustest raskeimaga, mõisteti kuritegude kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 29.01.2015 kuni 30.01.2015, s.o 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jäeti K-ET-le mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva K-ET suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et K-ET temale määratud 3 (kolm) aasta pikkuse katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks

§ 75

lg 1 p 1, 2, 3, 4, 5, 6 alusel pandud kontrollnõudeid Viru Vangla kolmanda üksuse kriminaalhooldusametniku järelevalve all.

§ 75

lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 kohaselt kohustati K-ET-t järgima katseajal kontrollnõudeid: elama alalises elukohas aadressil XXXX X-XX, XXXXXX linn; ilmuma kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel Viru Vangla kolmanda üksuse poolt määratud kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Sama otsusega rahuldati SS esitatud tsiviilhagi 800 (kaheksasada) euro nõudes täies ulatuses ning VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1053 lg 4 alusel solidaarselt mõisteti K-ET-lt ja tsiviilkostjalt VT-lt välja SS kasuks 800 eurot. 2.

  1. Oma otsuses maakohus on asunud seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Maakohus, tõendeid nende kogumis hinnates jõudis järeldusele, et K-ET süüd eitavad ütlused mõlema röövimise episoodi osas tuleb tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja jätta. Kohtu veendumusel süüdistatava K-ET süüd eitavad ütlused ei riimu teiste omavahel kattuvate tõenditega, et süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteod toime pannud. ESITATUD APELLATSIOON
  2. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes leiab, et Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa K-ET’u süüditunnistamisega

§ 200

lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega. 3.1. Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et KET’u süü temale inkrimineeritud, see on

§ 200

lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud kohtuistungil uuritud tõenditega. Kaitsja selle kohtu seisukohaga ei nõustu. Süüdistatava K-ET’u ütlustest nähtuvalt ei ole ta ühtegi röövimist toime pannud ega kannatanutega kokku puutunud. Süüdistatav väitis, et ei viibinud 30.11.2014. a ja 09.12.2014. a Tallinnas. 3

(8)Kannatanud SS ja HR on kirjeldanud röövimiste asjaolusid ning tundnud ära K-ET’u kui kuriteod toime pannud isiku. Kannatanud väitsid, et nägid neid ähvardanud noormehe nägu väga lähedalt. Tunnistaja KA tundis ära K-ET’u, kuid kirjeldas teda kõhna, väikest kasvu, lapseliku välimuse ja peenikese häälega noormehena. Võistlevas kohtumenetluses hindab kohus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava poolt kohtus ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust tulenevalt sellest, kas need ütlused on kooskõlas teiste tõenditega ning eluliselt usutavad. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas on kõigi tunnistajate, kannatanu ja ka süüdistatava ütlused usaldusväärsed ning neid võib kohtuotsuse tegemisel arvestada. Kõigi nende ütluste puhul on täheldatav objektiivsus ning soov kaasa aidata juhtunu asjaolude väljaselgitamisele. Sellegipoolest leiab kaitsja, et kannatanute ütlused ei ole piisavad tõendid K-ET’u süüditunnistamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava K-ET’u ütlusi võib hinnata usaldusväärseiks ning neid tuleks arvestada. Samas möönab kaitsja, et süüdistatav võis anda ebaõigeid ütlusi oma väidetava alibi osas. Tuleb silmas pidada, et tegemist oli süüdistatavaga, kellele esimest korda elus oli süüks arvatud 2 rasket I astme kuritegu olukorras, kus tal ei olnud vanematepoolset toetust. Sellises olukorras K-ET püüdis ilmselt leida mingit väljapääsu ja asus end kaitsma nende võimalike vahenditega, mida ta suutis välja mõelda, lootes oma kõige paremate sõprade peale. Samas ei saa ka välistada, et K-ET võis P-de juures viibida teistel päevadel ja süüdistatav ei mäleta täpselt kuupäevi, millal ta ööbis oma sõbra juures. Igal juhul ainuüksi asjaolu, et K-ET’u alibi ei leidnud kinnitust, ei muuda süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseiks ega tõenda tema süüd kahe röövimise toimepanemises. Kaitsja nõustub, et nii SS kui ka HR on K-ET tõepoolest mitte ainult fotode järgi, vaid ka isiklikult ära tundnud ja nimetatud menetlustoimingud on toimunud nõuetekohaselt. Samas tuleb arvestada HR selgitusi, et enne isiku äratundmiseks esitamist oli talle näidatud mitmeid fototabeleid, et kannatanu saaks nendelt leida võimaliku röövimise toimepanija. Kahetsusväärselt sageli kohtueelne menetlus algabki sellest, et kannatanule või tunnistajale tutvustatakse fototabeleid või albumit kuritegusid toime pannud isikute piltidega ja nende hulgast antakse võimalus sarnased isikud välja valida ja ära tunda. Mõnikord näidatakse ka konkreetse isiku fotot, kui menetlejal on alust arvata, et just see isik on kuriteo toimepanija. Käesoleval juhul HR kinnitas, et ka tema puhul toimiti samamoodi, enne kui talle näidati kolme sarnast isikut, oli ta tutvunud fotodega. Seejuures ei näidatud talle mitte kolme isikut fototabeli peal, vaid üksikud fotosid. Mingit alust HR selgitustes kahelda ei ole. Samuti võib eeldada, et ka SS võis samamoodi esimest korda politseis ütlusi andmas käia ja näha fototabeleid enne K-ET äratundmist. Sellises olukorras võivad kannatanud isiku ära tunda, olles mõjutatud eelnevalt foto nägemisest, mitte ründaja nägemisest sündmuskohal. Tähelepanuta ei saa jätta ka K-ET välimust, mis on suhteliselt tavalise, ilma silmatorkavate eritunnusteta. Ei saa välistada, et Tallinnas paneb kuritegusid toime noor mees, kes välimuselt sarnaneb K-ET-le. Väga olulised on ka KA ütlused, mille kohaselt on talle eriliselt meelde jäänud lisaks ründaja kasvule, mis ei lange kokku K-ET kasvuga, isiku hääl. Nimelt on tunnistaja rõhutanud seda, et ründaja oli eriliselt peenikese lapseliku häälega. Samas K-ET on andnud kohtus ütlusi, millest nähtuvalt on süüdistatav rahuliku rääkimismaneeriga ning talle ei ole iseloomulik kõrgendatud hääletooni kasutamine. Kindlasti ei näe K-ET välja oma vanusest märkimisväärselt noorem. Oluline on ka asjaolu, et 30. novembril 2014. a on ära võetud ründaja jope, millel on väga põhjalikult kontrollitud erinevatest kohtadest võimalikku K-ET DNA olemasolu ja seda ei ole tuvastatud. Proovid on võetud sellistest kohtadest, kus isiku keha kindlasti puutub riietusesemega kokku. SS ütluste kohaselt ei olnud ründajal jope all pikkade varrukatega riietuseset, seega isiku keha pind pidi puutuma jopega tihedalt kokku ja sellele vaatamata K-ET bioloogilist materjali jopel ei ole leitud. Samuti on oluline, et kohtule esitatud fototabelid sellest, millisel moel riietus 4
(8)eeldatavalt K-ET eelmise aasta lõpus, kinnitavad, et tegemist oli erinevate riietusesemetega. K-ET ema VT väitis kohtus, et vaadeldud jope ei ole K-ET oma. Käesolevas asjas on tuvastatud, et K-ET elas XXXXXX ja tal ei olnud sedavõrd palju raha, et ta oleks saanud pidevalt edasi-tagasi sõita suurematesse linnadesse, samuti ei olnud tal mingisugust vajadust Tallinnas käia. Tõenditest nähtuvalt on süüdistatav toime pannud XXXXXX vargused
  1. detsembril ja
  2. detsembril
  3. a , st väidatavate röövimiste vahepealsel perioodil. Kaitsja leiab, et K-ET elukohta ja materiaalset olukorda arvestades ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav sõitis edasitagasi Tallinna ja XXXXXX vahet selleks, et Tallinnas ja vahepeal ka XXXXXXX kuritegusid toime panna. 3.
  4. Kaitsja leiab, et K-ET’ule on mõistetud kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule mittevastav karistus. K-ET’ut iseloomustati tunnistajate poolt suhteliselt positiivselt, süüdistatav töötab R OÜ-s. K-ET oli varguste toimepanemise ajal alaealine, kellel puudusid sissetulekud, vahendid toimetulekuks ning vanemate toetus. Kaitsja leiab, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võiks piirduda leebemate mõjutusvahenditega. Kaitsja on seisukohal, et arvestada tuleks ka

§ 57lg 1 p-s 3 sätestatud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust.

Eeltoodu alusel on kaitsja seisukohal, et minimaalmääras mõistetav karistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. 3.3. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei ole asja kohtuliku arutamise käigus süüdistatava väited kindlalt ja ümberlükkamatult kummutatud. Kohtuotsuses nimetatud tõendid ei kinnita K-ET’u süüd temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises. Kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud põhimõttest. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu esinemise kohta. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades K-ET’u süüdi

§ 200lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi.

Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine ja tõendite hindamine on olnud ühekülgne ja selektiivne. Maakohus ei ole arvestanud süüdistusversiooniga vastuolus olevaid tõendeid ja on süüdistatava kaitseversiooni põhjendamatult kõrvale jätnud. Käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuses märgitud tõendid ei kinnita K-ET’u poolt röövimiste toimepanemist. Samuti on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks süüdistatavale mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus ei ole järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud, otsuse põhjendused ei ole piisavad ega veenvad, seega on otsuse tegemisel rikutud ka kriminaalmenetlusõigust. 3.

  1. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Arvestades, et süüdistatav tuleks süüdi tunnistada üksnes vargustes, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 l g 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesolevas asjas tuleks tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus KrMS §337 lg 1 p 4 alusel, seega peaksid apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jääma riigi kanda. 3.
  2. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-4323 K-ET’u süüditunnistamise osas

§ 200

lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi ja talle karistuse mõistmise osas; teha uus otsus, millega mõista K-ET õigeks süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi; mõista KET’ule kergem karistus; jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda; Jätta SS tsiviilhagi läbi vaatamata. PROKURÖRI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE 5

(8)4. Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokurör ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega ning leiab, et K-E. T süüdimõistmine

§ 200lg 2 p 4, 7, 8 järgi on põhjendatud.

Erinevalt apellandist nõustub prokurör maakohtu otsuses tooduga selles, et K-E. T süüd eitavad ütlused on ebausaldusväärsed ja tuleb nad seetõttu tõendikogumist välja jätta. Prokurör nõustub ka K-E. T-le mõistetud liitkaristusega ning leiab, et karistuse kergendamiseks puudub alus, kuivõrd K E. T-le liitkaristuse mõistmisel on kohus juba arvesse võttes nii süüdistatava alaealisust kui ka muid tema isikuga seotud asjaolusid, määranud karistuse § 200 lõikes 2 sätestatud miinimummääras. Seetõttu leiab prokurör, et Harju Maakohtu 23.10.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 palub prokurör Jätta K-ET kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 23.10.2015 otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsiooni ja prokuröri vastuses toodud väidetega, leiab, et apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Vastuseks kaitsja apellatsioonile esmalt kohtukolleegium juhib tähelepanu varasemalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07). Ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud puudused maakohtu otsuses tuvastatavad. Maakohtu otsus K-E. T süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas on seaduslik ja põhjendatud. Alljärgnevalt vastab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud etteheidetele. 6.
  3. Esitatud apellatsioonis kaitsja ise soostub, et süüdistatava poolt esitatud alibi kahes röövimise episoodis oli maakohtus üheselt ümber lükatud, kuid sellele vaatamata tõstatab argumendi, et süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada tema kasuks. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud kaitsja argument on põhjendamatu, kuna ringkonnakohus ei tuvastanud mitte ühtegi kõrvaldamata kahtlust, mida võiks tõlgendada süüdistatava kasuks. Tuleb märkida, et ka kaitsja kuidagi ei konkretiseeri esitatud apellatsioonis, mis need väidetavad kahtlused süüdistatava süüdiolekus on. Maakohus on ammendavalt põhjendanud, miks ta jätab süüdistatava ütlusi tõendikogumist tervikuna kõrvale ja nendega ei arvesta. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. 6.
  4. Järgnevalt osundab Kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste 6

(8)usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). Kohtukolleegium märgib, et käesoleval juhul ei tuginegi süüdimõistev kohtuotsus K-E. T suhtes 30.11.2014 röövimise episoodis ainult kannatanu ütlusele. Nimelt on K-E. T-t ära tundnud ning tema tegevuse kohta ütlusi andnud lisaks kannatanu SS’ale ka tunnistaja KA. 09.12.2014 röövimise episoodis on kannatanu HR süüdistatavat kindlalt ära tundnud ning andnud tema tegevuse kohta järjekindlaid, usutavaid ütlusi. Maakohtu istungil keegi menetlusosalistest ei seadnud kannatanute ja tunnistaja KA ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega taotlenud nende isikute poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil. Väärib märkimist, et ka süüdistatava kaitsja asub esitatud apellatsioonis seisukohale, et kannatanute SS, HR ja tunnistaja KA ütlused on usaldusväärsed. 6.
  1. Alusetud on kaitsja apellatsioonis toodud argumendid kannatanutele süüdistatava äratundmiseks esitamise protseduuri osas. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja ise nõustub esitatud apellatsioonis, et nii SS kui ka HR on K-ET tõepoolest mitte ainult fotode järgi, vaid ka isiklikult ära tundnud ja nimetatud menetlustoimingud on toimunud nõuetekohaselt. Kaitsja kritiseerib menetleja tegevust seoses kannatanutele fototabelite näitamisega enne isiku vahetult äratundmiseks esitamist. Kaitsja põhjendab oma kriitikat sellega, et sellises olukorras võivad kannatanud isiku ära tunda, olles mõjutatud eelnevalt foto nägemisest, mitte ründaja nägemisest sündmuskohal. Kohtukolleegium kaitsja etteheidetega ei nõustu ning osundab, et kannatanutele ja tunnistajale oli menetleja poolt demonstreeritud mitte üks pilt võimaliku süüdlasega, vaid fototabelid väga paljude erinevate isikutega, kelle seast on kannatanud ja tunnistaja kindlalt ära tundnud ühe isiku. Maakohus on õigustatult juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et kannatanud kindlalt tundsid ära süüdistatavat ka vahetult, vaatamata asjaolule, et K-E. T soeng oli vahepeal muutunud. Sama kindlad, et süüdistatav on see sama noormees, kes SS ja HR-d ründas röövimise eesmärgil olid kannatanud ka maakohtu istungil. See üheselt viitab asjaolule, et kannatanud on väga kindlad süüdistatava välimuses, mida iseloomustab ka kannatanu SS väljend, et rändaja nägu sööbis talle mällu. 6.
  2. Esitatud apellatsioonis kaitsja osundab asjaolule, et
  3. novembril
  4. a on ära võetud ründaja jope, millel on väga põhjalikult kontrollitud erinevatest kohtadest võimalikku K-ET DNA olemasolu ja seda ei ole tuvastatud. Kohtukolleegium sedastab, et kannatanu ei väitnudki, et nimetatud jope oleks kuulunud just K-E. T-le. See oli kannatanule ühe ründajatest visatud temalt röövitud jope asemele, seega on objektiivselt võimalik, et äravõetud jope ei kuulunud üldse süüdistatavale ja sellelt ei leidugi K-E. T bioloogilist materjali.
  5. Kohtukolleegium leiab, et ka süüdistatavale karistuse mõistmisel maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3-1-1-52-13, p 19). Keskmine karistusmäär süüdistatava poolt toimepandud raskeima (

§ 200lg 2 p 4, 7, 8 järgi) kuriteo eest on 9 aastat vangistust.

Antud juhul maakohus, arvestanud kõiki

§ 56lg 1 nimetatud asjaolusid, mõistis süüdistatavale minimaalse võimaliku karistuse. Kohtukolleegium 7

(8)leiab, et seega puuduvad alused süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistuse veelgi leebemaks muutmiseks. 8. Kaitsja taotles menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist tulenevalt argumentatsioonist, et süüdistatav kuulub õigeksmõistmisele

§ 200lg 2 p 4, 7, 8 järgi.

Kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jääb ka rahuldamata kaitsja taotlus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks.

  1. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. K-ET kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil taotles maakohtu otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 96,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse K-ET suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.
  2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  3. oktoobri 2015 otsuse K-ET suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Orvi Tali 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.