lg 1, § 63 lg 1 järgi ja määras karistuseks Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahvi 105 trahviühikut s.o 420 eurot ja LS § 224 lg 2 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks. Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja määratud karistusega s.o lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise osas ning palub otsuse selles osas tühistada. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Otsuses on märgitud, et karistuse määramisel peab juhinduma
, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti on otsuses märgitud, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega. Kohtuväline menetleja arvestas ka asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, kuna sellises seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervise ning mootorsõiduki lubatust suurema alkoholipiirmääraga juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumisega. Muid põhjendusi kohaldatava karistuse kohta kohtuväline menetleja oma otsuses sisuliselt välja toonud ei ole, nentides üksnes, et on karistuse määramisel arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega ning et kohaldatud karistus mahub etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Otsuses ei nähtu, millistel põhjustel jõudis kohtuväline menetleja veendumusele, et karistuse eesmärki täidab üksnes karistamine koos lisakaristuse kohaldamisega. Seadusandja on näinud ette karistuse piirmäärad kõigi süütegude puhul, kaasa arvatud menetlusalusele isikule antud juhul süüksarvatud süüteo puhul. Lisakaristuse kohaldamine oleks õigustatud ja põhjendatud olukorras, kus isikut on samalaadse süüteo eest juba karistatud, kui see pole mõjutanud teda uue samalaadse süüteo toimepanemisest hoiduma. Käesoleval juhul aga niisuguse olukorraga tegemist ei ole, sest otsusest nähtub, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat karistust LS §-s 224 sätestatud süüteo eest, kuivõrd lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist on talle kohaldatud LS § 224 lg 3 p 1 alusel, mille kohaselt võib käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada siis, kui isikut ei ole varem § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seetõttu ei ole ka alust asuda seisukohale, et karistus ilma lisakaristuse kohaldamiseta ei täida menetlusaluse isiku suhtes oma eesmärki ega mõjuta teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seepärast, ehkki määratud karistus mahub küll etteantud karistusraamidesse, ei ole see antud juhul siiski proportsionaalne, nagu kohtuväline menetleja oma otsuses leiab. Kaitsja on seisukohal, et süüdlase mõjutamiseks edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumiseks täidaks käesoleval juhul karistus ka ilma lisakaristuse s.o juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseta. Kohtuväline menetleja on oma otsuses küll välja toonud, et on arvestanud menetlusaluse isiku varasemat käitumist, kuid ei ole seejuures täpsustanud ega selgitanud, millist käitumist ta silmas peab ja milles nimelt see käitumine seisnes. Juhtimisõiguse olemasolu on menetlusalusele isikule vajalik seoses perekondliku olukorraga, s.o vajadusega aidata oma abivajavaid lähedasi. Kaitsja leiab, et menetlusaluse isiku karistamine ilma lisakaristuse kohaldamiseta oleks antud juhul vastavuses ka menetlusaluse isiku süü suurusega arvestades asjaolu, et tema alkoholijoobe raskus (ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,25 mg) on võrdne alkoholijoobe miinimummäärale (ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg), mille puhul LS § 224 lg 2 kohaldatakse, mistõttu ei saa menetlusaluse isiku süüd pidada suureks. Kohtuväline menetleja on märkinud otsuses, et mootorsõiduki lubatust suurema alkoholipiirmääraga juhtimise näol on tegemist ühega raskematest liiklusalastest rikkumistest ning riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumisega, olles sisuliselt põhjendanud küll range karistuse kohaldamist, kuid puuduvad igasugused põhjendused kohaldatud lisakaristuse määra kohta, s.o selle kohta, miks pidas kohtuväline menetleja õigustatuks ja vajalikuks võtta menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimisõigus ära 6 kuuks, kuigi LS § 224 lg 3 p 2 näeb ette sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise alates 3 kuust (kuni 9 kuuni). Kaitsja leiab, et lisakaristuse kohaldamine miinimummäärast kõrgemas määras oleks õigustatud ja põhjendatud olukorras, kus isikule on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist juba miinimummääras kohaldatud, kuid see pole mõjutanud isikut samalaadse süüteo toimepanemisest hoiduma. Käesoleval juhul aga ei ole tegemist niisuguse olukorraga, kuna menetlusalust isikut ei ole eelnevalt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aigi Baumeisteri 08.09.2016 otsus väärteoasjas nr 2700,16,001989 osas, millega karistati S.L LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 (kuueks) kuuks ja teha uus otsus, millega menetlusalusele isikule lisakaristust mitte kohaldada. Juhul, kui kohus leiab, et menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmine ei ole võimalik, siis karistada S.L lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolm
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Menetlusalune isik liikumispuude olemasolu kohta, aga andmeid esitatud ei ole. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla eeltingimuseks, seoses vajadusega aidata lähedasi. Kui aga isik leiab, et temal on vajalik juhtimisõiguse olemasolu siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsusega ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Arvestades, et S.L on 08.03.2016 Pärnu Maakohtu kohtuotsusega karistatud
järgi siis võib eeldada, et tema ise, erinevalt ühiskonna hoiakust, ei pea oma tegu taunitavaks. Kuna isikut on samalaadse rikkumise eest karistatud, siis võib eeldada, et tema suhtes kohaldatud karistus ei täitnud oma karistuslikku eesmärki ja karistusliigi valik tema suhtes ebaõnnestus. Põhi- ja lisakaristuse valikul lähtus kohtuväline menetleja S.L-i süü suurusest ning karistuse mõistmisel arvestati kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja jäi oma kaebuses toodud seisukohtade juurde. Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud põhikaristuse ja lisakaristuse kohaldamise vajadust. Otsuses ei ole välja selgitatud süü suurust ega seostatud seda määratud karistust individualiseeritud süü suurusega. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel tuginenud sellele, et isikut ei ole eelnevalt karistatud kriminaalega väärteokorras ja seda põhjendust ei näe ka väärteootsusest. Kaitsja palub jätta lisakaristus kohaldamata. Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisel silmas pidanud, et S.L karistati kriminaalkorras samalaadse teo eest alles selle aasta märtsis ja nagu näha, siis ei ole ta teinud varasemast karistusest mingeid järeldusi, kuna asus omades hiljutist karistust joobes juhtimise eest ikkagi alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima. S.L ei ole väärteokorras karistatud, kuid kriminaalkorras küll, mis mõjutas kohtuvälist menetlejat otsuse tegemisel ja karistuse mõistmisel. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Otsusega väärteoasjas nr 2700,16,001989 08.09.2016 karistati S.L LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 105 trahviühikut, s.o 420 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. 15.08.2016.a. indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja alkomeetri väljatrüki, 15.08.2016 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, 15.08.2016 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli alusel loeb kohus tuvastatuks, et 15.08.2016.a. kella 01:47 ajal juhtis S.L mootorsõidukit, olles seisundis kui juhi väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus vähem kui 0,25 mg/l, millega ületas lubatud alkoholi piirmäära ning mootorsõidukil puudus kehtiv liikluskindlustuspoliis, lõppes 08.04.2016. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga loeb kohus tuvastatuks, et S.L kinnitas 15.08.2016, et tema juhtis mootorsõidukit Audi 80 reg nr xxxxxx alkoholijoobe seisundis 0,30 mg/l ja mootorsõidukil puudus liikluskindlustus. S.L kinnitas, et viimati jõi ta alkoholi 14.08.2016 õhtul kella 20.00 paiku u kaks 0,5l pudelit. Ei teadnud, et sõiduautol puudub liikluskindlustus. Kohtuistungil S.L kinnitas, et jõi kaks pudelit õlut, kuid hindas oma sisetunnet valesti ja arvas, et selleks hetkeks kui rooli istub, ei ole tal alkoholijoovet, kuid oli. S.L rikkumisele ja põhikaristusele vastu ei vaidle, aga palub tühistada lisakaristuse. Seega S.L rikkus LS § 69 lg 3 ja LiiklusK § 3 lg 2 sätteid, pannes toime LS §-de 81 ja 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod.
lg 1 annab suunitluse, mida tuleb karistuse määramisel arvestada: isiku süüd, kergendavaid/raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki, võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 järgi mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. LS § 81 sätestab, et sõiduki suhtes tuleb sõlmida liikluskindlustuse leping liikluskindlustuse seaduses sätestatud tingimustel. Liikluskindlustuse seaduse § 3 lg 2 kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust ja sama seaduse § 4 sätestab, et leping tuleb sõlmida sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodus liiklusregistris. S.L on kõnealuses asjas karistatud rahatrahviga 105 trahviühiku ulatuses, mis on alla sanktsiooni keskmist määra ning samuti on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. S.L palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas ja juhul kui lisakaristuse tühistamine kohtu hinnangul ei ole võimalik, siis vähendada lisakaristuse tähtaega 3 kuuni. Kohus leiab, et määratud lisakaristuse tühistamiseks või kergendamiseks puuduvad alused. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, mille kohaselt sõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Mootorsõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületades on üks peamisi liiklusõnnetusi põhjustavaid faktoreid. Kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima liiklusreegleid, on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ning selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Nimetatud väärtegu on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, kuna sellises seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise ning mootorsõiduki lubatust suurema alkoholipiirmääraga juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatava õigusrikkumisega. S.L-i ülekuulamise protokollist nähtub, et ta tunnistas, et tarbis alkoholi viimati 14.08.2016.a. õhtul kella 20.00 paiku ning arvas, et on kaine ja võib autot juhtida. Kohus leiab, et juht, kes istub alkoholijoobes rooli, on liikluses väga ohtlik nii endale kui teistele kaasliiklejatele. Antud juhul on kohtuväline menetleja karistuse kohaldamisel lähtunud sellest, et kaebuse esitaja on 2016.a kriminaalkorras karistatud
järgi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ja lisakaristusena on juhtimisõigus ära võetud 2 kuuks, mis on karistusregistri andmetel kehtiv karistus. Seega ei ole eelnevalt määratud karistus täitnud oma karistuslikku eesmärki ja karistusliigi valik tema suhtes ebaõnnestus. Arvestades eelnevat nõustub kohus kohtuvälise menetleja ülaltoodud seisukohaga, et kuna samalaadse kuriteo eest on teda karistatud tingimisi karistusega ja juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks, pani ta suhteliselt lühikese aja jooksul toime uue õiguserikkumise, mis näitab, et kriminaalkaristus ei ole avaldanud kaebuse esitajale mõju hoidumaks uute õigusrikkumiste toimepanemisest, mistõttu on vajalik kohaldada käesoleval juhul ka lisakaristust, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Kohus ei nõustu S.L-i seisukohaga, et kohtuväline menetleja karistas S.L, arvestades et ta on väärteo- ja kriminaalkorras karistamata. Väärteootsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel arvestanud S.L-i varasema käitumisega, s.o asjaoluga, et S.L ei oma kehtivaid väärteokaristusi, kuid S.L on 2016.a märtsis karistatud kriminaalkorras
järgi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ja lisakaristusena on juhtimisõigus ära võetud 2 kuuks. Väärteootsusega on lisakaristus määratud sanktsiooni keskmises määras. Riigikohtu otsustes on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Kohus leiab, et mõistetud karistus on proportsioonis S.L-i teo ja isikuga. Puuduvad karistust raskendavad asjaolud
Seega karistuse eesmärki silmas pidades, s.o arvestades võimalust mõjutada S.L edaspidi hoiduma samalaadiliste süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve, leiab kohus, et S.L-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on vastavuses karistuse kohaldamise alustega vastavalt
ning kohtul puudub alus kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse muutmiseks- juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks või selle tähtaja vähendamiseks. Kohus leiab, et puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel.
lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaebuse esitaja liikumispuude olemasolu kohta andmeid esitatud ei ole. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla eeltingimuseks, et peab aitama oma lähedasi. Kohtuistungil kohus tuvastas, et S.L, külastades oma vanaema, tarvitas seal alkoholi, seejärel juhtis alkoholijoobes autot. Kohus leiab, et vanaemasid on S.L võimalus aidata ka ilma juhtimisõiguseta, kuna ta käib tööl samas külas, kus üks abivajav vanaema elab, kasutades selleks ühistransporti. S.L-i väitel vajab abi ka elukaaslane väikese lapsega. Asjaolu, et S.L peab aitama oma abivajavaid lähedasi, oli S.L-ile teada kuri- ja väärtegu toime pannes, alkoholitarvitamisel ja alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisel abivajavad lähedased takistusteks ei olnud. Abivajavaid lähedasi ei pea transportima S.L, ta peab organiseerima transportimise. Kohus on seisukohal, et abivajavate lähedaste aitamine on ainult ettekääne lisakaristuse tühistamiseks. Väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Liiklusseaduse § 263 lg 1 kohaselt on kohtuväliseks menetlejaks Politsei- ja Piirivalveamet. Seega Politsei- ja Piirivalveamet Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Aigi Baumeister oli pädev kohaldama kaebuse esitajale väärteo toimepanemise eest karistust. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on väärteo menetlemisel järginud väärteomenetlusõigust. Kaebuse esitaja on 15.08.2016 oma allkirjaga kinnitanud, et talle on väärteomenetluse seadustiku §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused teatavaks tehtud ning on võetud väärteo toimepanemise kohta ütlused. Samuti on tutvunud väärteo protokolliga, mida kinnitab oma allkirjaga. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole rikkunud otsuse tegemisel VTMS § 74 lg 1 toodud nõudeid. Tulenevalt eelnevast ning juhindudes VTMS § 132 lg 1 leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aigi Baumeistri 08.09.2016 otsus nr 2700,16,001989 ei kuulu tühistamisele ning S.L-i kaebus ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud Kaebuse esitaja kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 264 eurot (tl 59). VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd esitatud kaebuse jätab kohus rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Aigi Baumeistri 08.09.2016 otsus nr 2700,16,001989 muutmata, siis jäävad menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Lähtudes eeltoodust, jätta taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Lea Pavelson Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.